Eesti Vabariigi tõelised riigireeturid –
Vares, Andresen, Semper ja teised juunikommunistid

tekst: Peep Varju
Memento Tallinna Ühendus
fotod ajakirjasT "nädal pildis", 1940

21. juunil 1940 Tallinnas Nõukogude Liidu saatkonnas Andrei Ždanovi moodustatud J. Varese nukuvalitsuse liikmed andsid järgmisel päeval presidendile ametivande, milles tõotasid vankumatult hoida põhiseadust ja seadusi, ustavalt ja erapooletult täita oma kohustusi (vt PS § 51). Eesti Vabariigi hävitamiseks truualamlikult okupatsioonivõimude korraldusi täites murdsid nad otsekohe pühalikku vannet.
Ühe näitena nimetame 6. juulil 1940 sõlmitud salajast kokkulepet Naissaare, Aegna saare, Suurupi ja Viimsi poolsaare rannapatareide maa-alade, Tallinna sõja-, Peetri ja vesilennukite sadama ning teiste tähtsate riigikaitse objektide territooriumide maha müümist okupantidele 800 000 krooni eest. Dokumendile andsid allkirja äsja moodustatud okupatsiooniorgani-valitsuse poolt dr Vares ja Nigol Andresen ning Nõukogude Liidu nimel A. Ždanov ja V. Botškarjov.(1) Lisagem, et veel polnud toimunud juulivalimised Riigivolikogusse, millega Moskva stsenaariumi järgi tuli paluda luba vabatahtlikuks liitumiseks Nõukogude Liiduga. Märkigem sedagi, et 11 päeva hiljem esines seesama Botškarjov, NKVD resident Tallinna Nõukogude Liidu saatkonna koosseisus, lavastuse uues rollis kui äsja Nõukogude Liidu suursaadikuks määratud isik. 17. juulil 1940 esitas suursaadik Botškarjov Kadriorus oma volikirja president Konstantin Pätsile, kinnitades Nõukogude Liidu valitsuse nimel jätkuvalt häid suhteid iseseisva Eesti riigiga. Aga samal päeval toimusid Tallinnas sündmused, mis tõestasid, et Eesti on okupeeritud ja iseseisvusest pole enam juttugi. Tallinnas toimunud demonstratsiooni kolonnis püüti Eesti lippu puruks rebida ning lipu kaitseks välja astunud kodanikud vahistati erariietes NKVD agentide poolt. Neid oli Eestisse toodud sadu, nagu tunnistas ülekuulamisel sakslastele eesti kommunistide peamees Karl Säre. Samal päeval tööliste nn demonstratsiooni vastu võtnud A. Ždanov pidas Tallinnas nõu Andrei Võšinski ja Vladimir Dekanozoviga, kes olid Moskva emissarid riigipöörde organiseerimiseks vastavalt Lätis ja Leedus. Nad koostasid ühise plaani Nõukogude võimu kehtestamiseks 21. juulil üheaegselt Eestis, Lätis ja Leedus.
Nõukogude Liidu saatkonnas Ždanovile antud nõusolekuga astuda okupatsioonivõimude teenistusse, moodustasid tulevase Varese valitsuse juunikommunistid kuritegeliku grupi ning Eesti kriminaalseadustiku § 74 järgi oli see surmanuhtlusega karistatav süütegu. § 80 järgi oli see ka tegu, milles on riigi äraandmise (reetmise) tunnused. Nimetatud paragrahvi alusel oli Eesti kodanikule ette nähtud karistuseks tähtajata sunnitöö.(2)

Organiseerisid raamatute hävitamist

Johannes Vares-Barbaruse marionetliku valitsuse kõigi liikmete riigireeturliku praktilise tegevuse kohta saab tuua palju näiteid. Üks Varese valitsuse liikmetest oli kriminaalkurjategija Maksim Unt, kes Kodusõja ajal Venemaalt põgenedes varastas tšekistide tagant nende röövitud väärtasju. Selle eest mõistis revolutsiooniline tribunal Undi tagaselja surma. Eesti Vabariigis oli Unt valitud Riigikogu IV ja V koosseisu liikmeks ning samal ajal suhtles ta Vene saatkonnaga, andes neile üle spionaažiandmeid. Juunipöörde ajal organiseeris Unt Ždanovi käsul riigivastase nn tööliste demonstratsiooni, kuhu toodi osavõtjateks veoautodega Vene sõjaväebaasidest võõrtöölisi, kes torkasid silma ebatavalise riietuse ning eesti rahvale tundmatute lauludega. Varese valitsuse siseministrina oli ta 30. juulil 1940 osaline Vabariigi Presidendi K. Pätsi ja kogu tema pere vahistamisel Kloostrimetsa talus, täites selle juures kõrgema NKVD ülema korraldusi. 22. mail 1941 Unt vahistati, sest oli selgeks saanud tema kriminaalne tegevus Venemaal Kodusõja ajal. Unt sai teistkordse surmaotsuse (7). juulil 1941 ning lasti maha 30. juulil 1941 Moskva lähistel ülisalajases Kommunarka nimelises hukkamispaigas.(3)
Varese valitsuse liikmed, kirjandusala inimesed Johannes Semper ja Nigol Andresen organiseerisid eesti raamatute hävitamist! 15. augustil 1940 saatis haridusminister Semper koolivalitsustele korralduse kõrvaldada reaktsiooniliseks nimetatud kirjandus. 20. augustil moodustati tema korraldusel komisjon, kes lähtudes Nõukogude Liidu vastavast seadusest pidi koostama nimekirju kõrvaldamisele määratud raamatuist. Komisjoni esimeheks oli kirjanik August Alle, aseesimeheks kirjanik August Jakobson, liikmeteks samuti kirjamehed Paul Rummo ja Rudolf Sirge ning veel mitu seltsimeest. EKP esindajaks komisjonis oli Leningradist tulnud sm H. Piilmann.
28. augustil 1940 uue nõukoguliku nimetusega valitsuse liige, Hariduse Rahvakomissar Nigol Andresen kinnitas täpse nimekirja kõrvaldamisele kuuluvatest raamatutest. Esimene dokument eesti raamatute hävitamiseks vormistati aga juba 29. juulil 1940 ja selle allkirjastas sisekaitse ülemaks määratud juunikommunist Harald Habermann. Juhtivat rolli raamatute hävitamisel hakkas täitma 23. oktoobril 1940 asutatud ENSV Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus (Glavlit). Selle ülemaks sai Olga Lauristin, kes 19. detsembri 1940 salajase kirjaga andis korralduse hävitamisele kuuluvate raamatute kokkuvedamiseks Glavliti juurde.(4) Seal tuli raamatud puruks raiuda ning saata Leningradi oblasti paberivabrikusse. (Eesti Sõna, 10.03.1942). Kokku hävitati Semperi, Andreseni ja Lauristini juhitud ja algatatud kampaaniatega vähemalt 8,5 miljonit raamatut.
Ždanovi korraldusel majandusministriks määratud Juhan Narma (Nichtig) oli endine Eesti Tarbijate Kooperatiivi juhatuse liige, kes kaubanduslepingute sõlmimiseks paljude aastate jooksul korduvalt Moskvasse sõitis. Tema värbas Botškarjov kaastööliseks märtsis 1940 ning ta andis seejärel edasi salajast informatsiooni majanduse valdkonnast.(5) Majandusministrina viis ta läbi pankade ja maade natsionaliseerimise. Varese valitsuse reorganiseerimisega rahvakomissaride nõukoguks alates 25. augustist 1940, kaotas Narma valitsusliikme ametikoha ning taandati tagasihoidlikule ametile osakonnajuhatajaks Tallinna linna kaubanduses. 14. juunil 1941 sattus ta koos perega küüdirongi, sest oli kindlaks tehtud tema varasem kuulumine Isamaaliitu. Karistuseks määrati viis aastat sunnitööd ja Narma hukkus 19. oktoobril 1943 Tavda vangilaagris Sverdlovski oblastis.
Varese valitsuse kohtuminister advokaat Boris Sepp sai ametis olla kaks nädalat, sest ta tagandati segastel põhjustel juba 4. juulil 1940. Eesti Vabariigis prokurörina töötanud Elmar Tambek, hiljem Vabariigi Presidendi kantselei ülem, iseloomustas B. Seppa kui alkohoolikut ja ebakompetentset juristi. Pärast ühte joomingut Laial tänaval olevat ta jäänud kadunuks.(6) Nüüd on selgunud tema saatuse kohta sellised andmed: vahistatud 25.11.1940, tribunal 07.03.1941, § 58-13,5 aastat vangistust. Süüdistuseks oli osalemine kodanlikus Eestis töölisliikumise tegelaste kohtu-uurimises. Hukkus Gorki oblastis Unžlagis 24. novembril 19427. Need andmed kinnitavad NKVD võltsinguid: pärast vahistamist juulikuus vormistati vahistamise orderi dokument alles novembrikuus. Uurija N. Petrov Moskva Memoriaalist selgitab, et juunis toimunud riigipöörde järel vahistati inimesi Eestis sedavõrd massiliselt, et ei jätkunud uurijaid vahistatutega töötamiseks.

ENSV riigi-volikogu delegatsiooni vastuvõtt Tallinnas 7.08.1940. Väike töölistütarlaps ulatab delegatsiooni juhile sm Varesele lillekimbu Eesti NSV vastuvõtmise puhul Nõukogude Liidu koosseisu.

Andis ära viis protsenti Eesti riigist

Eneseimetlejana tuntuks saanud Johannes Varese reetmiste pattude register on õige pikk. Parimal viisil iseloomustab teda keeldumine võtta vastu Vabaduse Risti teenetemärki, mis omistati talle kui Vabadussõjast osa võtnud arstile. Dr Vares olevat arvanud teenetemärgi klassi enda jaoks liiga madalaks tema tegelikku panust arvestades! Sellise iseloomuga inimene oligi kergeks saagiks Vene luurele, mille kaastöötajad Tallinna saatkonnast andsid Moskvasse väga põhjalikke iseloomustusi peaaegu kõigi Eesti riigitegelaste ja avalikkusele tuntud isikute kohta. Siin kohal on sobiv tsiteerida samast allikast antud iseloomustust Jaan Tõnissoni kohta. See kõlas nii: „Värvata ei õnnestu!ˮ Täpselt sama iseloomustus tuli juba Venemaal vahi all viibinud kindral Johan Laidoneri kohta 1941. aastal tema tsaariarmee teenistuskaaslaselt, kes oli sokutatud salajase agendina kindrali lähikonda. Kommunistlikku okupatsioonivõimu teenides vastutas kuritegeliku grupi juht Vares kõigi esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal 1940/1941 Eestis toimunud genotsiidi- ja sõjakuritegude eest. Meie uurimistööde andmetel on selle perioodi kommunistliku terrorirežiimi ohvrite arvuks loendatud 93 810 Eesti kodanikku (8). Aga ka pärast sõda teise Nõukogude okupatsiooni aastail jõudis Vares veel mitmel korral Eestit reeta. 18. jaanuaril 1945 andis ta oma allkirjaga ära Eesti Vabariigi territooriumist Narva-tagused alad ja suurema osa Petserimaast. Kokku umbes 5% Eesti riigist. Nagu selgub Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 12. septembril 1991 tehtud õiguslikust ekspertiisist, olid Varese piiriotsused aastail 1944–1945 ja 3. oktoobril 1946 õigustühised. Mingi ENSV organ ei olnud pädev muutma Tartu rahulepingut ning ka siseriiklikult olid Varese allkirjastatud dokumendid vääralt vormistatuna õiguslike tagajärgedeta. Samas õigusliku ekspertiisi aktis oli ka fikseeritud, et Tartu rahuga määratud riigipiire saab Põhiseaduse järgi muuta vaid rahvahääletusega.
Pärast Eesti Vabariigi annekteerimist 6. augustil 1940 algas sovetiseerimise teine vaatus. Nüüd tulid välja vanad kommunistid, keda Ždanov juunipöörde päevil ei lubanud Nõukogude saatkonna ligigi lasta. Kokku oli neid Eestis 1940. aastal enne riigipööret vaid 121 isikut. Juhtfiguuriks kerkis väga kriminaalse taustaga aastast 1927 Kominterni välismaise agendina Hiinas, USA-s, Norras, Rootsis, Eestis ja Taanis tegutsenud Karl Säre. 1936. aastal oli ta osaline Kominterni käsul Taanis tapetud eesti kommunisti Eltermanni loos ja 1937. aastal Stalini Suure terrori ajal pääses napilt hukatud juhtivate eesti kommunistide Jaan Anveldi ning Meringu saatusest. Ilmselt päästis teda 1938. aastal Eestis pärast uue Põhiseaduse kehtestamist välja antud amnestia. Säre Venemaale tagasi ei läinud, vaid tuli 1938. aastal Eestisse ja pärast juunipööret sai Stalini emissari Ždanovi abiga lõpuks EKP esimeseks sekretäriks ning veebruaris 1941 koguni Nõukogude Liidu kompartei Keskkomitee liikmekandidaadiks.
Kui 22. juunil 1941 algas sõda Saksa­maaga ning 28. augustil vabastati Tallinn punavõimust, siis väidetavalt olevat Säre jäetud siia juhtima põrandaalust võitlust natsidega. Kuid ta vahistati mõne päeva jooksul, andis ülekuulamistel avameelselt tunnistusi siia jäänud põrandaalusest võrgustikust, mis edukalt ja kiirelt likvideeriti. Nii pääses ta seegi kord teenitud hukkamisest.
Oli teada, et 1943. aastal oli Säre Kopenhaagenis olnud tunnistajaks kohtuprotsessil, mille Saksa võimud korraldasid Eltermanni tegeliku tapja eesti ajakirjaniku ja kommunisti Meerits-Looringu üle. Pärast seda kaob Säre, kuid infot tema hukkamisest pole. Nüüd toob selguse Säre loosse Moskva Memoriaali uurija Nikita Petrovi uurimistöö Nõukogude julgeolekuorganite tegevusest Eestis aastail 1940─1941. Selgub, et 1945. aastal sai Nõukogude sõjaväeluure Smerš kätte Saksamaal salapolitsei Gestapo dokumendid. Neist selgub, et K. Säre jutustas avameelselt nii esimesest Nõukogude okupatsioonist Eestis 1940.–1941. aastal kui ka tööst Kominterni agendina välisriikides.(9) Need dokumendid asuvad FSB Keskarhiivis Moskvas.
Säre tunnistusest selgub, et pärast juunipööret saadeti Eestisse Moskvast tšekist A. K. Škurin, kes hakkas koos siia Venemaalt saadetud mitmesaja NKVD töötajaga inimesi vahistama ja politseid eestlastest puhastama.
Nagu teame, vahistasid erariietes Venemaa tšekistid 17. juulil 1940 toimunud demonstratsiooni ajal Tallinnas Pika tänava saatkonna lähedal Eesti lipu kaitseks välja astunud kodanikke. Vahistatute seas oli endine Eesti Vabariigi minister Vladimir Roopere(10), kelle vahistamise order vormistati tagantjärele septembris 1940, sest ENSV NKVD loodi alles 29. augustil 1940.
Säre selgitas, kuidas Eestis panid toime massilisi vahistamisi ja hukkamisi A. Ṧkurin ja tema NKVD käsilased. Punaterrorit juhtisid Ždanov, Botškarjov ja Škurin ning kohalikel võimumeestel, Säre kaasa arvatud, puudus õigus sekkuda. Kui alul siseminister Unt ja sisekaitseülem Habermann püüdsid Säre kaudu selgust saada, mis ülesandeid täidavad neile mittealluvad tšekistid, siis vastuseks said nad Botškarjovilt teada, et ei tohi sekkuda Venemaalt tulnud NKVD-meeste töösse. Ṧkurin aga olevat selgitanud Särele, et NKVD allub otse Stalinile(11) ja ta tegi ise sellist puhastustööd, et lõpptulemusena oli ligi 90% ENSV-s loodud NKVD meeskonnast Venemaalt tulnud venelased, juudid ja eestlased(12). Kohalike kommunistide osa NKVD organites olevat piirdunud umbes kümne protsendiga isikkoosseisust.
Eespool nimetatud riigireeturite ja Moskvast neid juhtinud kommunistide kohta saab teha üldistuse ORURK-i komisjoni uurimustest järgmiselt: „Need rahvusvahelise kaliibriga kurjategijad ─ riigijuhid, diplomaadid, ühiskonna- ja teised tegelased on üldteada: Stalin, Molotov, Kalinin, Ždanov, Dekanozov, Võšinski, Botškarjov ja teised. Nendelt lähtusid direktiivid eestlaste deporteerimiseks, genotsiidi- ja sõjakuritegudeks Eesti kodanike vastu”.(13)

NSVL suursaadik Eestis V. Botškarjov ja siseminister M. Unt

Magnusilmjärvelikud fantaasiarikkad kõmulood

Pärast Valge raamatu kordustrüki väljaandmist 2006. aastal pole mitte keegi 11 aasta jooksul marionetliku Varese valitsuse juunikommuniste kui riigireetureid maininud. Nad on täielikult unustatud. Nende asemel alustati juba aastaid varem nõiajahti sõjaeelse Eesti Vabariigi riigijuhtide vastu. Pärast magnusilmjärvelike fantaasiarikaste faktide avaldamist tehti Eesti Vabadussõja võitjatest ja Eesti Vabariigi loojatest riigireeturid, kes väidetavalt ongi süüdlased meie riigi annekteerimises 6. augustil 1940. Väljapaistvaim mees Eesti riigi loojate seas ja meie esimene president Konstantin Päts tembeldati juba 15 aastat tagasi reeturiks, kes olevat olnud venelaste poolt ära ostetud!
Kuigi ajaloolane Jaak Valge uuris Moskva arhiivides samu dokumente ja argumenteeritult selgitas Ilmjärve eksimusi, ei suutnud ta peatada vallapäästetud laimu levikut. Valge uurimus ilmus soliidses ajakirjas Akadeemia, mitte aga kollaka varjundiga päevalehtede kõmuartiklites. Ühe tolleaegse küsitluse järgi selgus hiljem, et üle poole vastanutest jäidki uskuma meie presidendi süüd riigi reetmises. Ka see fakt, et 12 aasta töö tulemusena andis riiklik uurimiskomisjon ORURK Eestit okupeerinud riikide kuritegudele ja meie lähiajaloole hoopis teistsuguse hinnangu, on ammu ära unustatud.
Tuleb meelde tuletada, et u 15 aastat tagasi, kui ajalehes Postimees alustati magnusilmjärvelike kõmulugude avaldamist, oli rahvakirjanik ja riikliku uurimiskomisjoni esimene juht Jaan Kross esimene, kes avaldas vastulause ja protesti presidendi institutsiooni räige ründamise vastu. Juristi haridusega sõnameistrina, kahe okupatsioonivõimu poliitvangina ja elutarga inimesena oskas Kross oma loomingus ja mitmes avalikus pöördumises väga täpselt iseloomustada eesti rahva saatuseaastaid. Okupatsiooniaastatel mahatallatud eesti rahvale oli kosutav lugeda kirjaniku ajaloolisi teoseid, kus läbi sajandite otsekui varjust kerkis esile positiivse kangelasena eestlane. Omal ajal on seda noorpõlve lugemuse mälestust hea sõnaga meenutanud meie hulgast lahkunud kirjanik Mati Unt.
Nüüd, juba 25 aastat vabana olnud Eestis on suhtumine eestlasesse täiesti vastupidine sellele, mida kirjanik oskas näha. Meie kõige vanem põlvkond, kes elas üle viiskümmend aastat kommunistlikku okupatsiooni, elas üle vangilaagrid, Siberi sundasumised, näljad, surmad, igapäevased vaenamised kas rahvuse, vanemate või omapäi mõtlemise pärast, see põlvkond on näinud eesti rahvast samasugusena nagu kirjanik Jaan Kross. Sellist eestlaste ühtehoidmist, kollektiivset passiivset vastupanu kommunistide rumalusteni küündinud tegudele, vastupanuvõitlejate ja eestimeelsete inimeste toetamist ning salajast varjamist, nagu oli pärast sõda, sellist eestlaste ühiskonda pole tänane uuem põlvkond näinud ega usu, et nii see oligi. Ning see on kommunistliku ideoloogia mürgise pärandi tulemus, millest ühe põlvkonnaga lahti ei saa.
Inimeste vahel vaenu külvamine, sallimatuse ja lausvalede levitamine, eestlaste halvustamine ─ kõik see sai alguse 1940. aasta Nõukogude okupatsioonist. Koputajateks-keelekandjateks sunniti või värvati hirmutamisega ennenägematu arv inimesi. Nendeks sobisid vähema haridusega inimesed või siis kriminaalse taustaga isikud, keda uus võim amnestiaga vabaks laskis ja neile võimu andis. Nüüd said kojamehed ja koristajatädid, kes igapäevaselt paljude inimestega kokku puutusid, endale juurde poliitilisi lisakohustusi ettekannete tegemiseks sinna, kuhu vaja. Kui neilt ei saadud soovitud ettekandeid, siis sunniti ärahirmutatud inimesi teadlikult vormistatud valetunnistustele allkirju andma.

Tööliste toetusmeeleavaldus Tallinnas 7.08.1940 Eesti NSV vastuvõtmise puhul Nõukogude Liidu koosseisu.

Ausad mehed sattusid poliitvangideks

Paljud ausad inimesed eelistasid agendinimest või antud allkirjast hoolimata mitte täita räpast ülesannet ja sattusid ise poliitvangide laagritesse. Toon konkreetse näite riikliku komisjoni materjalidest. Tuntud literaat Bernhard Linde pandi pärast sõda KGB dokumentidesse kirja, kui agent, kes pidi nuhkima Friedebert Tuglase jt eesti kirjanike järele. Paar aastat hiljem leiame KGB perioodilisest aruandest teate, et B. Linde pole mitte mingit infot edastanud. Selle tulemusena ta vahistati 5.04.1951 ja üheks süüdistuseks oli eestiaegsete väärtteoste lubamatu säilitamine oma korteris Pikk 30-5. Tunnistajaks sunniti noor neiu, kelle KGB paar kuud varem B. Linde juurde korterisse allüüriliseks pani. ENSV Ülemkohus mõistis B. Lindele 25+5 aastat vangistust. Kaasvangid Narva vangilaagrist mäletavad 68-aastast Lindet elupäevade lõpul kui täiesti raugastunud ja teovõimetut inimvaret. Jaan Kross tundis Lindet ja iseloomustas teda kui väga ausat inimest.
Selle näite kaudu tahan nimetada jõhkraks seaduserikkumiseks äsja ajalehes Eesti Ekspress avaldatud, KGB lausvaledega küllastatud poliitvangide isikutoimikutest välja nopitud agentide nimede avaldamist. Meie ekspeaministril Andres Tarandil on täielik õigus nõuda Eesti Ekspressi ajakirjanike vastutusele võtmist isikuandmete seaduse rikkumise pärast ja isa Helmut Tarandi laimamise eest. Absurdne muuseumirelvade vandenõu on meile ammu teada ja selle eest kümneks aastaks vangilaagrisse määratud H. Tarand on vanema põlvkonna silmis aus inimene, nagu ka märtrisurma läinud Linde.
Samasugust KGB materjalidest võetud laimu ümberkirjutamist ning ettevaatamatut levitamist on harrastanud paljud tänapäevased eesti ajaloolased. Nad lihtsalt usuvad seda ja pahaaimamatult levitavad väärinfot alates 1993. aastal ilmunud ajalooõpikust Eesti koolidele. Halvim näide on Eesti eest võidelnud vapra, haritud ja targa ohvitseri Ain Mere kohta koostatud nn formulaartoimik „Müllerˮ. S-Keskuse ümber koondunud eesti ajaloolased selgitasid omal ajal Taanis elanud ajaloodoktor Vello Helgile, et nimetatud toimiku dokumendid vastavad tõele. Põhjendus nende arvates oli selline, et materjalid olid kokku kogutud organisatsiooni siseseks kasutamiseks ega saanud ju KGB valetada iseendale! Vastuse nii lihtsale loogikale andis kriminalist Rauno Võsaste 2014. aastal ilmunud raamatus „Ain Mere. Valel poolelˮ. Kogenud kriminaaluurija täpsusega kõik agendi Mülleri toimiku faktid põhjalikult üle kontrollinud autor ei jäta lugejale mingit kahtlust, et kõik kokku on lausvale! Vanema põlvkonna eestlased teadsid seda, sest neid sisemiseks kasutamiseks nimetatud dokumente avaldati 1960. ja 1961. aastal ENSV ajakirjanduses tülgastavalt palju. Võsaste jääb analüüsi lõpetades tagasihoidlikuks. Tema kokkuvõte on selline: uskuda, et Ain Mere oli julgeolekuagent, on kas pahatahtlikkus või rumalus. Mõlemad variandid on sellised, et panevad tõsiselt kahtlema selle teemaga tegelenud eesti ajaloolaste kompetentsuses.
Näitena nimetan veel Indrek Jürjo 1996. aastal ilmunud raamatut „Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjalˮ. Paar aastat tagasi ilmus see raamat kordustrükina kui väärtuslik uurimistöö. Tähelepanu ei ole pälvinud asjaolu, et selles raamatus on rikutud delikaatsete isikuandmete seadust ja veel kord paljundatud KGB laimavaid väljamõeldisi Eesti Vabariigi teenekate inimeste kohta. Piisab ühe nime mainimisest. See on Vabadussõjas võidelnud Eesti ohvitser ja Vabadusristi kavaler, aus ja kogenud diplomaat, Eesti suursaadik Rootsis Heinrich Laretei.
Viimasel ajal on paljud lubanud teha kingitusi Eestile 100. juubeliaastaks. Kui õige sõlmiksime vaikiva kokkuleppe, et loobume juubeliaasta jooksul kahtlase väärtusega julgeolekuorganite dokumentide ümberkirjutamisest ja paljundamisest. Niisugune lepe oleks sobiv kingitus, mis tervendaks Eesti ühiskonda ja oleks ühtlasi isikuandmete kaitse seaduse täpne ning aus täitmine.
Lõpetuseks ei saa jätta märkimata, et eesti rahvas on väärikalt võidelnud vabaduse eest. Üksikud reeturid ja moraalselt allakäinud inimeste grupid ei määra rahva olemust. Me peame uhkust tundma oma sangarite üle ja rahva ühtsuse hoidmiseks seda avalikult väljendama. Erilist tänu väärib sõjaeelses vabas Eestis üles kasvanud põlvkond. 1944. aastal presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsa üleskutsel haarasid need noorukid relvad kodumaa kaitseks idast tagasi tuleva ohu ees.
Üks vapramaid neist oli Narva rindel kangelaseks saanud Harald Nugiseks, kuid ükski taas iseseisvaks saanud Eesti Vabariigi presidentidest ei ole julgenud tunnustada mõne teenetemärgiga meie tagasihoidlikku sõjameest. Niisamuti ei ole meie tänaste seaduste silmis pälvinud sõjaveterani tunnustust teised selle põlvkonna vabadusvõitlejad 1944. aastast. See on meie praeguse Eesti riigi häbi. Rahvas on aga omaalgatusega loonud Eesti Rahva Tänumedali ja sellega tunnustanud Harald Nugiseksi võitlust Eesti eest. Sõjamees ise on seda medalit nimetanud kõige tähtsamaks.
Tahame loota, et Eesti Vabariigi 100. juubeliaastal saab alguse tunnustav suhtumine vabadusvõitlejatesse ja riigijuhtidesse, keda on häbiväärselt laimatud. See häbi tuleb maha pesta! Avalikult väljendatud austus märtrisurma läinud riigijuhtide suhtes olgu esimeseks sammuks sellel teel!

1 Arhiiviallikas: АВП СССР. Ф. 03а - Эстония, д. 030.
2 1940. aasta sündmused - rahvusvaheline kuritegu Eesti Vabariigi vastu. Koguteos Kannatuste aastad 1940-1991. Eenok Kornel, Egon Oja. Tallinn, 2008.
3 Расстрельные списки. Москва, 1937 — 1941. „Коммунарка“, Бутово. Lk. 410. Общество „ Мемориал“, 2000.
4 Eesti raamatute hävitamine Nõukogude võimu poolt. Piret Lotman, Aivo Lõhmus. ORURK-5. Tallinn, 1995.
5 ERAF, fond 130, s. 4378, lk. 11, 59, 60, 61.
6 Tõus ja mõõn. Mälestusi kodumaalt. Elmar Tambek. Lk. 253. Toronto, 1964.
7 ERAF, fond 130, s.15026-E.
8 Eesti inimkaotused kolme okupatsiooniga aastail 1940–1991. Peep Varju. Kultuur ja Elu nr 1 (526) 2017.
9 ЦА ФСБ. Ф. 14 - ос. Оп. 1. Д. 15. Л. 168–174.
10 ERAF, fond 130, s. 6877-E, lk. 21, 30.
11 ЦА ФСБ. Ф. 14 - ос. Оп. 1. Д. 15. Л. 239–244.
12 ЦА ФСБ. Ф. 14 - ос. Оп. 1. Д. 15. Л. 175–252.
13 vt viidet 2