Suur kolmik Teherani konverentsil, 1943.

75 aastat liitlasriikide reeturlikust kokkuleppest

tekst: tõnis siim

Märtsikuusse jääb viimase saja aasta jooksul vähemalt kolm Eesti jaoks raskete tagajärgedega ajaloosündmust: Eesti linnade terroripommitamine märtsis 1944, rohkem kui 22 000 inimese massiküüditamine Venemaale märtsis 1949 ning liitlasriikide juhtide Churchilli ja Roosevelti otsus jätta Balti riigid Stalini Venemaa koosseisu 23. augustil 1939 sõlmitud MRP-ga määratud piirides märtsis 1942.

Viimane tehti kingituse ja preemiana Stalinile selle eest, et Venemaa, kes kandis võitluses Hitleri Saksamaaga kõige suuremat sõjalist koormat, vabastas Saksamaa peamisi sõjalisi ressursse siduva uue rinde tekkimisega Inglismaa teda ähvardanud sõjalise kaotuse ohust.
Kuna 23. augustil 1939 sõlmitud MRP kehtivusaeg oli suhteliselt lühike – 1 aasta ja 10 kuud (23. augustist 1939 kuni 22. juunini 1941, mil Saksamaa alustas sõda NSVL-i vastu), siis olid Balti riigid alates 1944. aasta teisest poolest kuni 1991. aasta 20. augustini okupeeritud liitlaste salajaste kokkulepete alusel, mille tähtsamaks algusdokumendiks võib lugeda 7. märtsist 1942 pärinevat Churchilli kirja sellekohase otsusega ja ettepaneku esitamisega Rooseveldile (Winston Churchill, „The Second World War“ 1951 vol 4, p 293) ning Rooseveldi kohest nõustumist Balti riikide NSVL-i koosseisu jätmise ettepanekuga, mida ta väljendas juba 5 päeva hiljem, kui lubas sama asja NSVL-i saadikule Washingtonis Maksim Litvinovile 12. märtsil 1942.
Sellest on kirjutanud põhjalikult ajalooprofessor Kaarel Piirimäe 18. juulil 2015 Postimehes artiklis pealkirjaga „Kuidas 12. märtsil 1942 otsustati Eesti saatus ehk Litvinovi ja Roosevelti salajane sõnumˮ koos allikapublikatsiooniga (Kaarel Piirimäe pikemast kirjutisest, mis ilmus ajalooajakirjas Tuna 2/2015).
 
Liitlaste salakokkulepped

Tsitaat Vikipeediast: „22. juuni 1941, seoses Saksamaa kallaletungiga NSV Liidule, kaotas Molotovi-Ribbentropi pakt koos salaprotokollidega oma kehtivuse. Eesti, Läti ja Leedu sõjajärgne saatus määrati mitte ainult Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi lepinguga, vaid enamjaolt selle tagajärgede tõdemisega Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia poolt ja NSV Liidu tegeliku vallutuse de facto tunnustamisega, mis vormistati kokkulepetega Jalta (4.–11. veebruar 1945) ja Potsdami konverentsidel (17. juulist 2. augustini 1945. aastal), millega suurriigid kinnitasid hetkeolukorra püsivana järgmisteks aastateks.ˮ
Vikipeedias avaldatud niisugune väide on äärmiselt eksitav ja võib jätta mulje, nagu oleks Balti riikide NSVL-i koosseisu jätmine otsustatud Jalta ning Potsdami konverentsil 1945. aastal. Nendel konverentsidel Balti riikide kuulumise küsimust enam ei arutatud. Kõik oli ära otsustatud juba kolm aastat varem riigijuhtide tasemel 1942. aasta märtsis. Teherani konverentsil 28. novembrist 1. detsembrini 1943 ei arutatud enam Balti riikide NSVL-i koosseisu kuulumise üle. Balti riikide teemal rääkides arutleisd Stalin ja Roosevelt hoopiski parima PR-lahenduse leidmise üle Rooseveldi jaoks – kuidas serveerida Ameerika Ühendriikide rahvale Balti riikide loovutamist Stalini Venemaale selliselt, et see ei võtaks Rooseveldilt ära Balti päritoluga elektoraadi hääli. Teatavasti seisis Rooseveldil ees järjekordne kandideerimine (4. korda) USA presidendiks, mis tal ka õnnestus.
„Jaltas ja seejärel ka Potsdamis arutasid liitlased paljude riikide – Saksamaa, Poola, Rumeenia, Bulgaaria ja teistegi – sõjajärgset saatust. Leedut, Lätit ja Eestit selles nimekirjas ei olnud. Baltimaade teemast oli saanud omamoodi tabu. Baltimaade probleemi maha vaikimine annab ekspertidele alust väita, et liitlaste vahel kehtis vaikiv kokkulepe.ˮ (Jelena Zubkova, „Baltimaad ja Kreml 1940–1953ˮ, lk 103). Kuigi Teherani konverentsil ei vaielnud Stalin ja Roosevelt Balti riikide jätmise või mittejätmise üle NSVL-i koosseisu, kuna see oli märtsis 1942 juba ära otsustatud küsimus, võib Teherani konverentsi otsuseid pidada sellele vaatamata märgilise tähtsusega sündmuseks Balti riikidele. Seejuures äärmiselt traagiliste tagajärgedega Eestile ja Lätile, kes alustasid 1944. aasta alguses rasket kaitsesõda Saksa armee koosseisus Vene vägede vastu – püüdega uut okupeerimist ära hoida, teadmata seejuures, et liitlased on salakokkulepetega, millest ei informeeritud Balti riikide saadikuid Läänes, Balti riikide kuulumise ja sõja saatuse juba ära otsustanud Stalini Venemaa kasuks. Saksa ajalehtedes ilmunud teateid Balti riikide loovutamise kohta Stalinile ei võetud tõestena ja sedalaadi infot pidasid rahvuslased Saksa propagandaks.
Liitlaste salakokkulepped, millest ei teavitatud Balti riikide saadikuid Läänes, tekitasid Eestile mõttetuks verevalamiseks muudetud 1944. aasta kaitsesõja (II vabadussõja) käigus hukkunute, vigastatute ja põgenike suure arvu ning puruks pommitatud linnade tõttu ilmselt veelgi suuremaid ning pöördumatuid rahvuslikke kaotusi, kui neid oli tekitanud 23. augustil 1939 sõlmitud MRP.
Sõjast suurte materiaalsete ja inimkaotustega väljunud Eestis algas kohe pärast sõja lõppu 1945 intensiivne ümberrahvastamine ja immigrantide-kolonistide saabumine. Tekkisid etnilise puhastuse tsoonid, mille taasasustamiseni põlisrahvaga pole pärast 26 aasta möödumist nn taasiseseisvumisest veel jõutud ega jõuta suure tõenäosusega enam mitte kunagi. Nendest kaotustest pole üle saadud tänini, mistõttu me ei saa enam samastada sõjaeelset EV-d postsovetliku EV-ga.

Jüri Uluotsa ja rahvuslaste saatuslik valearvestus

Kaotuste peamiseks põhjustajaks tuleb paljuski pidada saatuslikku valearvestust, mille tegid Jüri Uluots ja rahvuslased, kes agiteerisid alates veebruarist 1944 eesti mehi minema sõtta, lootuses sõja peatsesse lõppemisse ja liitlaste päästvasse sekkumisse sarnaselt esimeses vabadussõjas aset leidnud inglaste päästvale sekkumisele (sellest Saksa okupatsiooni ajal valju häälega rääkimine tähendanuks Saksa sõjakohtu alla sattumist, kuid ometi salamisi nii loodeti), mis aga liitlaste reetliku ja küünilise käitumise tagajärjel 1944. aastal enam ei kordunud.
Rahvuslastest juhtide ja arvamusliidrite valearvestuse tõttu tuli eesti rahvas Teisest maailmasõjast välja sedavõrd suurte rahvuslike kaotustega, mille läbi kaotas maailm ühe omapärase väikerahva sellisel mitmekesisel ja unikaalsel kujul, nagu see varem maailma kaunistas. Kui lääneliitlased oleksid aumehelikult informeerinud Balti riikide loovutamise otsusest Eesti saadikuid Suurbritannias ja USA-s, poleks Jüri Uluots ja teised eesti arvamusliidrid eestlasi üles kutsunud juba ette nurjumisele määratud sõjalisele vastupanule ning 1944. aasta rahvuslik katastroof jäänuks ära.

Tõnis Siimu ettekanne Jüri Kuke mälestuskonverentsil 26. märtsil 2017 Tartus.

Stalinil polnud tarvis karta, et Baltimaade pärast võiks alata sõda Läänega

Toome lugejateni valiku tsitaate autoriteetse ajaloolase Jelena Zubkova raamatust: Baltimaad ja Kreml 1940–1953. (Tln 2009, lk 100–103). Raamatust võib leida eesti keelde tõlgituna olulisi lõike koos kommentaaridega 14. augustil 1941 sõlmitud nn Atlandi Hartast, Churchilli 7. märtsi 1942 kirjast Rooseveldile ning 9. märtsil 1942 saadetud kirjast Stalinile, samuti stenogrammi 1. detsembril 1943 Teherani konverentsil peetud Roose­veldi vestlusest Staliniga Balti riikide loovutamise teemal, nii et see ei kahjustaks Rooseveldi populaarsusreitingut USA-s.

„Stalini tegutsemisvabadus Ida-Euroopas üldiselt ja Baltimaades konkreetselt sõltus suuresti sellest, kuidas Lääs, eelkõige USA ja Suur­britannia reageerivad Nõukogude mõjusfäärile ja Baltimaade inkorporeerimisele.
14. augustil 1941. aastal allkirjastasid Winston Churchill ja Franklin Roosevelt deklaratsiooni, mis läks ajalukku Atlandi harta nime all. Selle põhiseisukohad olid:

1. Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi eesmärk ei ole laieneda ei territoriaalselt ega muul viisil.
   
2. Nad soovivad, et nende kodanike vaba tahte vastaselt ei tehtaks mingeid territoriaalseid muutusi.
   
3. Nad austavad kõigi rahvaste õigust valida endale meelepärane riigikord, ja nad soovivad suveräänsete õiguste ja riikliku omavalitsuse taastamist riikides, kus need on väevõimuga ära võetud...”
   24. septembril 1941 Londonis toimunud läbirääkimiste ajal tegi Nõukogude valitsus ametliku avalduse, et on nõus Atlandi harta põhimõtetega. Baltimaade annekteerimine oli selleks ajaks juba toimunud. See asjaolu andis Stalinile teatava manööverdamisvabaduse, et oma lepingupartnerite silmis mitte paista harta põhimõtete rikkujana. Kuigi formaalselt oli Baltimaade inkorporeerimine toimunud juba enne seda, kui Nõukogude Liit Atlandi hartaga liitus, oleks selle aktsiooni õigusvastasuse saanud maha salata vaid siis, kui lääneriigid oleksid selle seaduslikuks tunnistanud. Just niisuguse ülesande seadiski Stalin oma diplomaatide ette.

Ja just seepärast kerkis Baltimaade teema kogu sõja vältel liitlastevahelistel diplomaatilistel läbirääkimistel korduvalt esile.
Küsimus Nõukogude Liidu piiridest 22. juunil 1941, s.t. koos aastail 1939-1940 lisandunud territooriumidega, tõstatati esmakordselt ametlikult Nõukogude-Briti läbirääkimistel Moskvas 1941. aasta detsembris. Sellele teemale oli pühendatud NSV Liidu ja Suurbritannia vastastikuse koostöö lepingu spetsiaalne lisaprotokoll, mille projekti esitas Nõukogude pool. Baltimaadest rääkis Stalin ka eravestluses Briti välisministri Anthony Edeniga. Vestluse stenogrammis on kirjas: „Eden märkis, et juriidiline seis on järgmine: käesoleval hetkel ei ole kolme Balti riiki Briti valitsuse jaoks olemas. Neil ei ole diplomaatilist staatust. Balti riikide saadikud, kes Londonis viibivad, on säilitanud selle seisundi vaid vastutulelikkuse korras.
Kuid Eden ei saa praegusel hetkel täita sm. Stalini soovi ja tunnistada ametlikult NSV Liidu 1941. aasta piire.” Ühe argumendina viitas Stalin analoogiale: „Kui keegi tuleks tema (Edeni) juurde ja ütleks, et Briti Impeeriumist tuleks eraldada vaba Iiri riik, viskaks ta selle inimese lihtsalt välja.” Kuid Stalini väited polnud Edeni meelest piisavalt veenvad, ta jäi oma arvamusele kindlaks.
Veel 1941. aasta detsembris tunnistas Churchill Atlandi harta põhimõtete prioriteeti, mis tema arvates määravad ära riikidevahelised suhted sõjajärgses maailmas. Kuid pikkamööda, Euroopa sõjatandril toimuvate sündmuste mõjul, hakkas peaministri seisukoht Balti riikide saatuse küsimuses muutuma ega olnud enam nii kategooriline. 1942. aasta 7. märtsil kirjutas Churchill Rooseveldile: „Üha tõsisemaks muutuv sõda sunnib mind jõudma järeldusele, et Atlandi harta põhimõtteid ei peaks tõlgendama selliselt, et Venemaa peaks loobuma nendest piiridest, mis tal olid hetkel, kui Saksamaa talle kallale tungis. See oli alus, millest lähtudes Venemaa hartaga ühines, ma arvan, et olles need alad sõja alguses hõivanud, korraldasid venelased Balti riikides vaenulike elementide karmi likvideerimise jms. Seepärast ma loodan, et Teie saate anda mulle vabad käed, et allkirjastada leping, mida Stalin võimalikult kiiresti soovib. Kõigi ennustuste kohaselt algab kevadel sakslaste uus ulatuslik pealetung Venemaale, meie aga ei saa suurt midagi teha, et aidata seda ainsat maad, kes meeleheitlikult võitleb Saksa armeede vastu.» Kaks päeva hiljem, 9. märtsil 1942, teatas Churchill Stalinile oma kirjast Rooseveldile ja valmidusest tulla vastu piiride küsimuses. Seega võttis Briti peaminister Balti riikide suhtes tekkinud status quo tunnustamist teatava kompensatsioonina Nõukogude Liidule sõjaliste pingutuste ja ohvrite eest. Toonases olukorras oli selline hoiak veel seda mõistetavam, et liitlaste teise rinde avamine oli lükkunud määramatusse tulevikku.
1943. aasta märtsis arutasid Roosevelt ja Eden Baltimaade probleemi Valges Majas. Roosevelt tegi ettepaneku, et küsimus Balti riikide kuulumisest Nõukogude Liitu lahendataks pärast sõda, korraldades seal rahvahääletused. Eden vaidles vastu, ta arvas, et Nõukogude valitsus pole sellega nõus ja taotleb õigust Baltimaad hõivata. President vastas seepeale nii: „Me võiksime ka hõivamisega nõustuda, kuid kasutada seda siis vahendina tehingu sõlmimisel Nõukogude Liiduga.
Võimalus, et Balti riikide inkorporeerimist tunnustatakse, oli 1943. aasta kevadel olnud kõne all pelgalt tõenäosusena, paar kuud hiljem oli see Stalini ja Rooseveldi vahel arutlusobjektiks, s.t. oli muutunud tegeliku dialoogi teemaks.
Asi sai teoks 1943. aasta detsembris, Suure kolmiku kohtumise ajal Teheranis. Konverentsi eelõhtul linastus USA-s Frank Kapra film „Lahing Venemaa eest” tsüklist „Milleks me sõdime?” Enne kui film ekraanidele lasti, kõrvaldati sellest dokumentaalkaadrid Nõukogude vägede sissemarsist Balti riikidesse 1940. aastal.

Churchilli 7. märtsil 1942 saadetud kiri Rooseveldile ettepaneku ja otsusega jätta Balti riigid NSVL-i koosseisu, millega Roosevelt koheselt ka nõustub. Balti riikide loovutamise otsust serveerib ta 14. augustil 1941 sõlmitud nn Atlandi Harta interpreteerimisega selliselt, justkui need riigid poleks enne sõja algust iseseisvad riigid olnud, mistõttu Atlandi Harta Balti riikide suhtes ei kehti. Atlandi Hartas deklareerisid liitlasriikide juhid Churchill ja Roosevelt: „Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik austavad kõigi rahvaste õigust valida endale meelepärane riigikord, ja nad soovivad suveräänsete õiguste ja riikliku omavalitsuse taastamist riikides, kus need on väevõimuga ära võetud..." (Jelena Zubkova „Baltimaad ja Kreml 1940–1953, Tln 2009 ). Kuna Churchill oli 1911–1915 Ühendkuningriigi sõjalaevastiku minister, siis nimetab ta ennast kirjas talle omase erilise huumorimeelega endiseks mereväelaseks. Allikas: Winston S. Churchill The Second World War volume IV 1951 p.293

Roosevelti ja Stalini vestluses Teheranis Baltimaade probleemist

Roosevelt: Ühendriikides võidakse tõstatada küsimus Balti riikide lülitamisest Nõukogude Liidu koosseisu, ma arvan, et maailma avalik arvamus peab soovitavaks, et kunagi tulevikus oleks mingil moel väljendatud ka nende rahvaste arvamus selles küsimuses. Seepärast ma loodan, et marssal Stalin võtab seda soovi arvesse. Minul isiklikult pole mingeid kahtlusi, et nende maade rahvad hääletavad liitumise poolt Nõukogude Liiduga sama üksmeelselt, nagu nad tegid seda 1940. aastal.
Stalin: Leedul, Lätil ja Eestil ei olnud enne Venemaa revolutsiooni autonoomiat. Tsaar oli tookord Ühendriikide ja Inglismaa liitlane, keegi ei tõstatanud siis küsimust nende maade väljumisest Venemaa koosseisust. Miks see küsimus siis nüüd üles kerkib?
Roosevelt: Asi on selles, et ühiskondlik arvamus ei mäleta ajalugu. Ma tahaksin rääkida marssal Stalinile Ameerika Ühendriikide siseolukorrast. Tuleval aastal... toimuvad valimised... Ameerikas elab kuus-seitse miljonit poola päritolu kodanikku ja praktilise inimesena ei tahaks ma nende hääli kaotada...
Ühendriikides elab ka teatav hulk leedulasi, lätlasi ja eestlasi. Ma tean, et Leedu, Läti ja Eesti olid varem ja olid ka alles hiljaaegu Nõukogude Liidu osa, ja kui Vene sõjavägi jälle neisse vabariikidesse siseneb, ei hakka mina selle pärast Nõukogude Liiduga sõdima. Kuid avalik arvamus võib hakata nõudma, et seal korraldataks rahvahääletus.
Stalin: Mis puutub Leedu, Läti ja Eesti rahva tahteavaldusse, siis meil on hulk võimalusi anda nende vabariikide rahvastele võimalus oma tahet väljendada.
Roosevelt: See oleks mulle kasulik.
Stalin: See ei tähenda, muidugi, et rahvahääletus neis vabariikides peaks toimuma mingisuguses vormis rahvusvahelise kontrolli all.
Roosevelt: Muidugi mitte. Oleks kasulik vaid vastaval hetkel teatada, et mingil ajal toimuvad neis vabariikides valimised.
Stalin: Loomulikult on seda võimalik teha.”
See jutt sarnaneb kahe ärimehe vestlusega, kes mõlemad on huvitatud vaid oma äri probleemidest. Nad räägivad keeles, millest mõlemad aru saavad. Roosevelt lubab, et ei hakka Baltimaade pärast Staliniga sõdima. Stalin omalt poolt avaldab valmisolekut korraldada „rahvahääletus“ ja hoida niiviisi Rooseveldi ja Ameerika demokraatia maine maailma avalikkuse silmis puhtana.
Stalini jaoks polnud siin üldse mingit küsimust: „rahva tahteavalduse” kampaania korraldamine oli NSV Liidus juba ammu peensusteni paika pandud. Ja kuigi ei tookord, 1943. aastal, ega ka hiljem, ei kirjutatud alla mingile dokumendile, mis oleks poolte seisukohti kinnitanud, oli „suur tehing» toimunud: just nende sõnadega iseloomustas Roosevelt kauplemist Staliniga Baltimaade ­asjus. See on maailmapoliitikas üsnagi tüüpiline nähtus, et suured lepivad omavahel väikeste arvel kokku.
USA Moskva saadik William Averell Harriman on öelnud: „Roosevelt pole kunagi ilmutanud erilist huvi Ida-Euroopa asjade suhtes, välja arvatud siis, kui see oleks võinud avaldada mõju Ameerika Ühendriikide rahva meeleolule. Ta pidas Euroopa probleeme nii keerulisteks, et soovis seista neist võimalikult eemal, piirdudes vaid probleemidega, mis puudutasid vahetult Saksamaad.“
Nagu näitavad 1945. aasta Jalta konverentsi jaoks ette valmistatud dokumendid, ilmnes USA valitsusringkondades tendents mitte tunnustada Balti riikide annekteerimist. Kui aga Rooseveldi pressikonverentsil pärast Jaltast naasmist üks korrespondent temalt küsis, kas Ameerika Ühendriigid keelduvad tunnustamast Balti riike, kelle diplomaatilised esindused olid endiselt Washingtoni välismaiste esinduste nimekirjas, põikles Roosevelt vastamisest kõrvale, öeldes, et seda küsimust Krimmis ei arutatud.
„Ebamugavale“ küsimusele tuli vastata ka Anthony Edenil. 1945. aasta 7. märtsil Alamkojas toimunud arutlusel küsis konservatiivide esindaja Herbert Williams Edenilt, kas Nõukogude-Suurbritannia lepingu 5. artikli teine osa (selles oli seisukoht, et pooled ei taotle territoriaalset laienemist ega sekku teiste riikide siseasjadesse) laieneb ka Leedule, Lätile ja Eestile. Eden vastas eitavalt, seletades, et see artikkel käsitleb sõjajärgset perioodi. Williams küsis seepeale: „Kas need riigid polnud iseseisvad sel ajal, kui see leping allkirjastati?“ – „Ei,“ vastas Eden.“ „Nõukogude Liit ei pidanud neid iseseisvateks riikideks, seda selgitati mitmel korral.“
Jaltas ja seejärel ka Potsdamis arutasid liitlased paljude riikide Saksamaa, Poola, Rumeenia, Bulgaaria ja teistegi sõjajärgset saatust. Leedut, Lätit ja Eestit selles nimekirjas ei olnud. Baltimaade teemast oli saanud omamoodi tabu.
Baltimaade probleemi mahavaikimine annab ekspertidele alust väita, et liitlaste vahel kehtis vaikiv kokkulepe. Igatahes sai Stalin USA ja Suurbritannia juhtidelt suulise lubaduse, et kui Punaarmee sõja käigus teist korda Baltimaadesse tungib, ei võta liitlased midagi ette, et seda sealt jõuga välja ajada. Teisisõnu, Stalinil polnud tarvis karta, et Baltimaade pärast võiks alata sõda Läänega. Tol hetkel talle sellest piisas.“

Allikas: Jelena Zubkova Baltimaad ja Kreml 1940-1953 Tln 2009, lk 100-103.