Sõdalase tee.
Pataljon Narva 1943–1944

tekst: Hanno Ojalo

Raamat annab ülevaate legendaarse pataljon „Narva“ moodustamisest ja võitlusteest alates väljaõppest Heidelaagris 1942. aastal kuni laialivalgumiseni taganemisel Eestist 1944. aasta septembris. Parima võimaliku väljaõppe saanud eesti väeosa võitles SS-diviisi „Wiking“ koosseisus vapralt Izjumi, Hadnitsa, Valki ja Tšerkassõ lahingutes, hiljem kodumaal juba Eesti Diviisi koosseisus Auvere all ja Sinimägedes. Raamatus on ohtralt kasutatud pataljoni sõdurite mälestusi ja kajastatud nende erinevaid saatusi.
Enne, kui selle raamatu autor alustas kirjutamist pataljon Narvast, oli ilmunud juba tervelt neli raamatut Eesti Diviisi võitlustest Teises maailmasõjas. Otsese tõuke andis tavaline arusaamatus, kus autor laenas raamatukogust Wiking-Narva klubi poolt väljaantud kogumiku „Visadus võitisˮ ega suutnud seda hiljem enam üles leida. Otsinud seejärel, kas kaotatud raamatut ei ole kusagil müügil, et raamatukogule kaotus korvata, avastasin, et kõik kolm 1990-ndatel aastatel ilmunud kogumikku on muutunud Eestis rariteetideks, mida tuleb otsida lausa tikutulega. Mis suunas mõttele, et sõjaajaloohuviline lugeja vajab veel üht – seega siis neljandat raamatut Narva pataljoni võitlusteest.
Erinevalt Harry Tulbi toimetatud kogumikest on see raamat ülevaade kuulsa pataljoni tegemistest ega sisalda endas terviklikke mälestusi, vaid ainult nende katkeid.
Raamatus on kasutatud järgmiste pataljoni veteranide mälestusi: Harry Tulp, Ilmar Ainsaar, Heino Reigo, Elmar Silm, Kaljo Jakobsoo, Kuno Hanson, Ernst Anton, Bernhard Väli, Arvo Saar, Erich Kremm, Rudolf Murekas, Sulev Sepp, Robert Kreem, Rudolf Meriste, Erich Alango.
Veidi lihtsustatult võib Narva pataljoni mehed jagada kolme suurde rühma:
„Vanad võitlejadˮ – 776 eestlast, kes lahkusid Heidelaagrist Ukrainasse 1943. aasta kevadel (Ilmar Ainsaar, Hando Ruus, Elmar Silm).
„Täiendusmehedˮ – 626 meest, kes saabusid Ukrainasse appi 1943. aasta suvel-sügisel (Kaljo Soobik, Oskar Puusepp, Hugo Siim, Oskar Ruut, Valdur Visnapuu).
„Uued poisidˮ – uued mobiliseeritud (700–900 meest), kes liideti ellujäänutega 1944. aasta kevadel ja suvel juba Eesti Diviisi füsiljeerpataljoni nime all (Robert Helde, Dmitri Amon, Bernhard Väli).
Autor kasutab pataljon Narva ja 20. füsiljeerpataljoni sõjameeste kohta tekstis mõnikord kokkuvõtlikku terminit „narvakadˮ. Samuti vaadeldakse raamatus Narva pataljoni eelkäijana 1942. aasta lõpus moodustatud Eesti Leegioni I pataljoni ja järeltulijana 1944. aasta kevadel moodustatud Eesti Diviisi füsiljeerpataljoni.
Klubi Wiking-Narva on pataljonist läbi käinud mehi arvestanud kokku 1402. Need olid väeosa isikkoosseisus märtsist 1943 kuni veebruarini 1944. Hiljem lisandus „uusi poisseˮ veel ehk tuhatkond või veidi vähem. Seega kokku veidi alla kahe ja poole tuhande eestlase, lisaks veel sadakond sakslast.
On kahetsusväärne, et Narva pataljoni meestele jagus väga kasinalt auastmekõrgendusi (ja ka need ei jõudnud õigeaegselt kohale, nagu Hando Ruusiga juhtus) ja nad ei saanud ühtegi Rüütliristi. Kõik neli eestlasest Rüütliristikandjat jäid pataljonist eemale. Paul Maitla oleks sinna peaaegu sattunud, kuid teised liitusid Leegioniga hiljem – Harald Nugiseks ja Harald Riipalu suvel 1943, Alfons Rebane koguni 1944. aasta kevadel.
Kuigi pataljoni ühe silmapaistva võitleja Ilmar Ainsaare mälestusartiklites leidub ka rõhutatud rahvusromantikat ja mõningaid kummalisi liialdusi, ütleb just tema välja põhilise:
„Pataljon Narva rindest pole vaenlane kunagi suutnud läbi murda. Samuti pole pataljon oma kaitseliinidelt kunagi taganenud, vaatamata vaenlase alalisele mitmekordsele ülevõimule.1
Teise olulise kreedo lisab hiidlane Erich Kremm: „Kui nende meeste käest küsida, mis oli see, mille eest nad ennast ohverdades ja surma põlates võitlesid, siis vastavad kõik: „Me võitlesime selle eest, et ükski võõras võim ei saaks alistada meid, eestlasi. Et oleksime vaba rahvas vabal maal.”
Ja Sulev Sepp: „Mille nimel mina võitlesin? Ma võitlesin kommunismi, bolševismi, Stalini vastu, kes olid hävitanud meie riigi iseseisvuse, vabaduse ja tahtsid hävitada kogu meie rahva venestamise teel. Kas meil oli karta natsismi? Oli, kuid kaugemas tulevikus. See oli teine vaenlane.”
Imperialistlike suurriikide poliitika ja saatuse keerdkäikude tõttu, mida eestlased ei saanud mõjutada, tuli seda teha paraku esialgu Saksa vormis.
See raamat lõpetab aastatel 2015–2017 kirjastuses Ammukaar ilmunud pentaloogia Eesti Diviisi võitlustest Teises maailmasõjas, kus eelnevalt on ilmunud „Leegion 1942–1945ˮ, „Sileesiast Tšehhi põrgusse 1945ˮ, „Lõikusaegˮ ja „Sinimägede legendˮ.
Järgnevalt aga sellest, kuidas esimestest eesti vabatahtlikest formeeriti pärast väljaõpet kevadel 1943 Eesti Leegioni I pataljon, millest veidi hiljem sai pataljon „Narvaˮ.

Katkendid raamatust

Kuidas Heidelaagris vett ja vilet saadi

Leegioni väljaõpe toimus eestlaste pettumuseks mitte kodumaal (nagu oli lubatud), vaid hoopis Saksamaal (täpsemalt Suur-Saksamaa koosseisu liidetud Poolas, mida natsid nimetasid „Kindralkubermanguksˮ Krakowist ida pool asuvas Debica (eestlaste mälestustes häälduse järgi nimetatud ka Dembitsaks) väljaõppelaagris (saksa keeles SS-Truppenübungplatze „Heidelager”). Koht ise kannab tänapäeval nime Pustkow. Seda põhjendati sellega, et Eestis pole vastavat väljaõppelaagrit ja spetsialiste.
Heidelaager oli endine Poola sõjaväe õppelaager ja paiknes üsna lähedal Karpaatidele, mille järsud metsased nõlvad olid näha läbi keskpäeva päikeselise sinetuse. Laagri territoorium jagunes ringideks, mida oli eri arvamuse kohaselt kolm või neli. Igasse ringi pidi mahtuma terve rügement. Heidelaagri muud hooned – komandantuur, laod, elektrijaam jms paiknesid väljaspool neid ringe. Nn ringi ümbermõõt oli kuni 1 km ja selle välisküljel paiknesid kasarmud, köögi- ja majandusbarakid ning pataljonide staabihooned.
Heidelaagri asukoht oli sõdurite väljaõppeks igati soodne: talv oli lühike ja soe, kliima kuiv, pinnas oli liivane ja kuivas pärast vihma ruttu. Lisaks veel kena männi- ja pöögimets.

Ilmar Ainsaar (paremal) koos kamraadiga.

Kuidas eesti vabatahtlikest karme SS-sõdalasi vormiti?

Kõigepealt käisid värsked leegionärid läbi pesemisruumist, kus enamasti sai korraks sortsu külma vett, riided saadeti „täipõrgusseˮ. Hiljem saadi vormiriietus, SS-Soldbuch ja kaelas kantav metallist numbrižetoon (erkennungsabzeichnung) ehk „laibanumbriga isikutunnistusˮ. Sõdur sai lisaks vormile ka hulga varustust (klamotid). Kui kõik üles lugeda, siis on nimekiri selline: paraadvorm, pealuuembleemiga välimüts, igapäevane pruugitud pruunikashall puuvillane vorm, sinel, linasest riidest tööriietus, kolm paari pesu, must lips, sokid, särgid, käterätikud, vöörihm koos padrunitaskutega, saapad. Relvi algajatele kohe muidugi ei antud, kuid need lisandusid hiljem – seega püss, kiiver, katelok, välipudel, lusikas, kahvel, tääk, labidas, gaasimask, ranits, relva- ja rõivahooldusvahendid.
Noorte sõjameeste väljaõpe ja kohtlemine ei erinenud kuidagimoodi sakslaste ega Lääne-Euroopa vabatahtlike omast. Selle eesmärk oli poole aastaga ette valmistada kuulekad ja rindekõlblikud sõdurid. Rivistused, pöörded, marssimine, jooksmine ja muu selline toimub muidugi iga riigi sõjaväes. Saksa ja eesti väljaõppeallohvitseride hulgas oli loomulikult igasuguseid tegelasi, kiuslikke ja õiglasi, rindelt kõrvalehoidjaid ja kogenud võitlejaid. Igal juhul olid ühed esimesed käsklused, mis laagris selgeks saadi Stillgestanden! (Valvel!), Hinlegen! Auf! (Pikali! Püsti!) ja Im Laufschritt-Marsch! (Joostes marss!). Samuti see, kuidas „kulpi visataˮ, kandu klõpsutada ja „Heil Hitlerˮ karjuda.
Erandkorras kasutan siin võimalust tsiteerida Kaljo Pähklametsa, kes ei kuulunud Narva pataljoni, kuid kes sõnaosava poisina kirjeldas eestlaste kokkupuudet kuulsa preisi distsipliiniga Heidelaagris 1943. aasta kevadel: „Samuti rõhutati, et meiesugustel noorsõduritel pole mingisugust õigust. Tõtta, täida käsku ja pea lõuad ja keel hammaste ridade taga kinni. „Distsipliin käib siin sakslaste eins, zwei, dreiga… Samuti kuulsa Hinlegen, auf, ja kehrt, marsch, marsch!” ja kui mõni unter „juhtub” üle toa ukse sisse piiluma, tuleb täiest kõrist röökida seda kuulsaks saanud „Achtungit”. Mille peale toavanem peab kandu kokku klõpsatades „Heil Hitlerit” põristama ja oma raportiga esinema selle unter´ile, rääkimata kõrgematest tegelinskitest. Toa meeskond samal ajal peab tikkudena valvel seisma ega end liigutama, kuni see ülemus annab vastava käsu: „Weiter machen!ˮ Ainult siis võid poolelijäänud tööd jätkata.”
Tegemist oli ju ikkagi Saksa sõjaväega ja ka hiljem Narva pataljonis oli enamik ohvitsere sakslased. Seetõttu olid rivikäsklused saksakeelsed ja pikemad-keerulisemad sõnaühendid muudeti hiljem, kui juba eestlastest allohvitserid väljaõpet tegid, veidi arusaadavamateks eestikeelseteks väljenditeks. Enamik mehi hindas hiljem mälestustes väljaõpet tõhusaks, kuid esialgu oli drill muidugi kõva. Kõige raskemad olid kolm esimest kuud. Rividrill, maastikuõppused ja kõik muu tegid SS-mahvi läbinud noormeestest vintsked võitlejad, kuigi higi voolas ojadena ja juhtus ka õnnetusi.
„Õppuste ajal kirusime kõik seda kõva tampi, kuid hiljem rindel päästis see nii rünnakul kui ka tõrjelahingutes meid mitmel korral kõige halvemast.”
Sellele järgnes relvade tundmaõppimine, nende käsitsemine ja sõjaasjanduse selgeksõppimine. Imiteeriti lahinguetappe rünnaku- ja kaitseolukorras. Esialgu kasutati õppelaskemoona, hiljem juba ka ehtsat. Suurt tähelepanu pöörati oskusele maskeeruda, „sulatadaˮ end kokku maastikuga, kasutades iga küngast, lohku puud, kraavi või võsastikku. Sageli toimusid laskeharjutused, kus viie lasuga tuli saada vähemalt 30 silma. Eestlastel oli hea laskeoskus, sageli kahtlesid saksa koolitajad, kas siin mitte valskusega tegemist pole. Elmar Silma sõnul hiilgas just esimene Heidelaagri seltskond, kes hiljem Narva pataljoni läks, eriliselt hea laskmisega, mida hiljem keegi ületada ei olevat suutnud.
Üldiselt ei ole keegi sõja üle elanud veteranidest nurisenud väljaõppe puudulikkuse üle. Pigem oleks olnud kuritegelik saata rindele nõrga ja puuduliku väljaõppega noorsõdureid, nagu see oli hädaolukorras tavaks Punaarmees. Saksa koolitajad lähtusid iidsest põhimõttest: higi säästab verd. Saksa sõjaväe omapäraks oli see, et karmid ja kiuslikud väljaõpetajad-koolitajad (ausbilderid) suutsid olla nagu kaks eraldi inimest ühekorraga: nimelt vabal ajal olla suurepärased kamraadid.
Muidugi oli ka erandeid, nende hulgas on sagedamini mainitud esialgu ohvitserikandidaat, (führer-anwerter) hiljem untersturmführer Herbert Fialat (mõnikord nimetatud mälestustes ka Violaks) – see mees sai hiljem surma Izjumi lahingus.
„Rühmaülemaks saime Viinist pärit Herbert Fiala, kes tuli ohvitseride koolist ja sai alles Heidelaagris leitnandipagunid peale. Hüüdnimeks sai ta Jumbu. Fiala oli üks õppelaagri „kibedamaid; kui ta oli korrapidaja-ohvitser, siis võis ette teada, et öö jooksul tuli sageli tõusta ja ilmuda baraki ette, kord ühes, kord teises rõivastuses, võis ka juhtuda, et tuli hambaharjadega toa põrandat pesta, kui Fiala taskurätiga kuskilt kapi alt tolmu juhtus leidma.”
Eriti drastiline lugu juhtus rivilauluga „Erikaˮ, mida tuli laulda puu otsas kõõludes. Riviõppustel nõuti nimelt alati laulu ja saksakeelsed viisid eriti ei õnnestunud (erandiks olidki just „Erikaˮ ja „Lily-Marleenˮ) kehva keeleoskuse tõttu. Eestlased eelistasid pigem laulda omi ebatsensuurseid sõdurilaule. Kuid nüüd tekkis probleem ka „Erikagaˮ ning Fiala kamandas kogu rühma puude otsa laulma.
Fiala oli halvas mõttes legendaarne tegelane. Ega see mees ei muutnud oma kombeid ka hiljem Ukrainas. Ants Teder mainib sellist juhtumit, kus mingi väiksema vasturääkimise eest lasi Fiala tal täisvarustuses kükke teha:
„Kohale jõudes sain korralduse ronida tabureti otsa, sirutada käed ette ja püssi horisontaalasendis hoides alustada kükkide tegemist. Algul oli selle normiks olnud ikka 10 (ei tea, kas Saksamaal mehed polnud rohkemaks suutelised), siis peagi muutus see 15-ks ja lõpuks isegi 20-ks. Ise pidid seejuures kõva häälega lugema. Üks, kaks, kolm…kaksteist, kolmteist…üheksateist, kakskümmend, kakskümmend üks…ja ma jätkasin rahulikult edasi. – „Aitab!“ ütles Fiala, „kakskümmend on täis, Suur-Saksamaa auks on kohustus täidetud!” Mina aga jätkasin, kuni kolmkümmend täis sai. Ronisin taburetilt maha ja palusin luba istuda. Luba anti ja siis Fiala küsis, miks ma tegin 30, kuigi käsk oli 20? Kostsin, et 20 tegin Suur-Saksamaa, 10 Väike-Eestimaa auks.”Samas märgib Heino Ridbeck, et rindel osutus kiuslik ohvitser julgeks ja otsustusvõimeliseks komandöriks, kes püüdis oma alluvaid igati säästa, tema käsud olid läbimõeldud ja otstarbekad! Samas vihjab Ants Kõverjalg, et kui esialgu saadeti väljaõpetajad koos sõduritega rindele, siis pärast mõne instruktori salapärast surmajuhtumit edaspidi sellest siiski hoiduti!
Tuleb mainida ka seda, et kogu selle mahvi tegid koolitajad ise ka kaasa. Leegionärid on rõhutanud, et meeskonnas valitses haruldane kamraadlus, mis elas küll läbi kriise, kuid püsis. Seda seltsimehelikkust rõhutab eriti Elmar Silm, samal ajal Ilmar Ainsaar juhib tähelepanu rohkem eesti-saksa vastuoludele.
Eesti sõjaväe ohvitserid leidsid Heidelaagris, et niisugust leegionäride mahvi ei olnud nemad oma elus veel kunagi näinud ja õppused olnud kümme korda raskemad, kui Tondi sõjakoolis.
Muidugi tuli selgeks õppida ka kogu keerukas SS-auastmete süsteem alates lihtgrenaderist ja lõpetades reichsführer’i endaga, samuti tohutu hulk saksakeelseid sõjandustermineid.
Elati kasarmutes, kus pidi valitsema kord ja puhtus, mida kontrolliti erilise kiuslikkusega ja karistused (ka kollektiivsed) olid rikkumiste puhul kohe soolas. Eriti meenutatakse kahekordsetel või kolmekordsetel naridel magamisasemeid – need pidid olema eeskujulikud: kui ase ei olnud küllalt kantis või oli voodiriietes väike korts, lõi kontrollija kõik segamini ja värske noorsõdur pidi kõik ilusti korda tegema. Mingisuguse eksimuse puhul tavatsesid allohvitserid karistusteks jagada tavalisi „püsti, pikaliˮ harjutusi ja pehmes liivas paar korda ümber kasarmu jooksmist. Raskemal juhul täideti sõduri seljakott telliskividega ja tuli teha liivasel pinnasel kott seljas kükkhüppeid.

Söögist ja joogist

Toit oli mõne arvates küllaldane ja isegi maitsev, kuid palju oli kasvavaid poisse ja pärast kõva mahvi oli kere vahel ka päris hele. Sama probleemiga olid samal aastal hädas ka soomepoisid, kes ei saanud kodust toidupakke, sel ajal kui soomlastest kamraadidele tuli kodutaludest prisket padajanni. Leegionärid kodust pakke küll said, aga sellest lihtsalt ei jätkunud suure kalorikulu tõttu. Üldiselt oli saksa sõduritoit tugevama rasvasema toiduga harjunud eestlastele kergevõitu, peaaegu ilma rasvata ja selles oli palju juurvilja ehk gemüüset – seega tänapäeva mõistes ehk isegi tervislik.
Kõige rohkem nuriseti spinatisupi või -püree (spinatit nimetati lausa lehmasitaks), verivorsti ja limburgeri vedelavõitu haisva juustu („mäda juustˮ või „motoriseeritud juustˮ) üle. Seda juustu anti välja papist pakendis kümne mehe peale. Kui esialgu rändas see „mittesöödav ollusˮ prügikasti, siis olevat näpistav nälg sundinud hiljem ikkagi vähemalt osa leegionäre selle söömise selgeksõppimist ja juustuga olevat koguni ära harjutud. Sakslased aga pistnud limburgerit kui erilist maiusrooga. Peaaegu iga mehe mälestustes on sellest unustamatust juustust pikalt-laialt räägitud. Oodatud olid köögitoimkonnad, siis sai kõhu korralikult täis parkida. Ettevõtlikumad „ärimehedˮ organiseerisid vahetuskaubandust (näiteks määrustevastaselt allesjäetud erariided toidu vastu) kohalike poola külaelanikega, et saada kasinale sõduritoidule lisaks rasvasemaid palu. See oli muidugi keelatud ja tõi kaasa pahandusi. Lisaks riietele läksid kaubaks veel sigaretid, šokolaad, kunstmesi.
Ants Teder: „Kuigi meie toast iga kord uus grupp külla suundus, oldi seal meie tulekuks ette valmistatud: valmis oli pandud suitsuliha või -pekki, võid ja suuri ümmargusi (3–4 kg) rukkileibu, mille tainasse oli lisatud peki- ja lihatükke, mis küpsemisel üles sulasid ja leivale hea maitse andsid.”
Samamoodi hangiti ka puskarit. Muide, sakslastega poolakad sellist vahetuskaupa ei teinud.
Enamik leegionäre arvas siiski, et toit on liiga vilets ja eestlane ei ole harjunud nii viletsa lobiga. Igal juhul anti supilörtsu mehe peale üks liiter ja sellele lisaks 400 grammi leiba. Hommikusöök koosnes viljakohvist, rukkileivast koos vorstijupi, sala­pärase rasvaine (või/margariiniga) ja noaotsatäie määrdemarmelaadiga. Õhtul sama variant teega. Salapärast rasvainet nimetati „ahvi higiksˮ ja Harri Rent on seda lausa detailselt kirjeldanud: „Too oli helevalge rasv­aine, mis kuulu järgi olla kivisöe produkt. Tema eriline omadus oli see, et ta ei lasknud ennast määrida, oli rabe ja suhu võttes jäi plaksti suulae külge kinni. Keelega ei saanudki tast jagu, vaid pidi näpuga ta suulae küljest lahti urgitsema.”
Viletsast söögist veel niipalju, et kui tankitõrjekoolitusele Hilversumi saadetud tulevased „narvakadˮ avastasid, et õnnistatud Hollandis anti hästi süüa, olid nad vaimustuses:
Edgar Reimann: „Hernesupp nagu puder, sealihatükid see. Kokk hõikas üle luugi ääre: „Kes tahab, võib veel lisa saada.” Noh, niisugust pidu ei olnud iga päev ja mehed sõid, et ükskordki kõht täis saada./…/ Me kartsime, et esimesel päeval toidetakse Debicast tulnud nälginud mehi tugevamalt, aga toit jäi iga päev väga korralikuks.”
Aga tagasi Heidelaagrisse, kus erandiks oli muidugi vandeandmine – suur pidupäev. Süüa sai mehemoodi head-paremat: sealihapraad, kartulid kastmega (tavaliselt anti koorega kartuleid), puding ja kissell. Õhtusöögiks leib koos „normaalseˮ juustu, või, marmelaadi ja 300 grammi teevorstiga.
Saadi ka marketendrit – kaks korda kuus. Selles oli sigarette, sigareid, hambaharju, kondoome, veini, likööri, konjakit, šokolaadi. Noori mehi rõõmustas vaadiõlu, mida oli võimalus pruukida ehk kord nädalas Soldatenheimis, aga mitte üle ühe liitri korraga. Lisaks oli see eestlaste jaoks lahjavõitu, seepärast sai nimeks „humalavesiˮ. Suitsumeestele oli marketender või vahetuskaup ülioluline, sest tavaline päevanorm oli kolm lahjat sigaretti – sellest tõsisele suitsumehele muidugi ei piisanud. Muide, maksti ka sõduripalka, aga Kindralkubermangus käibelolevates zlottides – 1000 zlotti kuus.

Noori mehi rõõmustas vaadiõlu, mida oli võimalus pruukida Soldatenheimis ehk kord nädalas.

Kord ja distsipliin

Elu käis Heidelaagris nagu kellavärk täpse päevakava järgi. Leegionäride näidispäevakava oli selline:
Kell 6 äratus
6.30 hommikueine
7–11.45 õppused
12–12.30 lõunasöök
12.30–13 puhkeaeg
13–14 poliitõppus (!)
14–15 laskeharjutused lasketiirus
15–17 maastikuõppus
Järgnes relvade puhastamine ja õhtusöök.
Lisaks toimus vahel ka öiseid õppusi. Pärast sellist äratust tuli 10 minutiga täies varustuses rivisse jõuda, päevasel ajal oli selleks aega kas 3 või 5 minutit vastavalt vajadusele. Ootamatu ööhäire võis kaasa tuua mitmetunnise õppuse, mille järel sõdurid nägid välja nagu porikäkk. Hommikuks pidid aga välja nägema eeskujuliku sõjamehena.

Suhted poolakatega

Eestlased sattusid tavaliste poolakatega kokku, kui neil oli asja väljapoole Heidelaagrit kas siis ametiasjus või linnalubadega. Paljusid šokeeris, kui poolakad neid nähes kõnniteelt sõiduteele astusid. Sageli keerati neile ka lihtsalt selg. Oli ju nende jaoks tegemist saksa sõduritega. Nii mõnigi eesti noormees tõmbas mõttes paralleeli sellega, kuidas kohtlesid baltisakslastest mõisnikud eestlasi teoorjuse ajal. Heidelaagris töötavad poolakad pidid kandma riietel suurt P-tähte. Tegelikult pidid poolakad seda kandma Saksa riigi piirides. Harri Rent meenutab, et kui tema Heidelaagrisse saabunud seltskond seda teada sai, oli reaktsioon ühene: „Kuradi fritsud on ikka tõesti ogaraks läinud, sead niisugused!ˮ
Üldiselt mainitakse, et erinevalt sakslastest suhtusid eestlased poolakaisse sõbralikult ja vastutasuks suhtusid viimased (kui suutsid eestlasi sakslastest eristada) neisse samuti. Ants Kõverjalg (kes Narva pataljonist napilt vanuse tõttu välja praagiti) mainib sooje suhteid eesti sõdurite ja köögitööliste „kenade ja lahkete poola neidudeˮ vahel, kes sakslasi silmaotsastki ei sallinud.
Ei puudunud ka muud lõbustused. Vastav asutus nimega „Wald Caffeeˮ või „Waldeslustˮ paiknes väljaspool laagrit pöökpuu-männi segametsas, kuid need, kes seda külastasid, pidid läbima arstliku läbivaatuse ja saama vastava süsti. Muide, homoseksualistid olevat tabamise korral maha lastud. Varaste puhul aga oli lubatud omakohut pidada, kuid keegi selliseid juhtumeid ei maini.

Konfliktid ja rahulolematus

Muidugi oli värskete leegionäride hulgas ka pettunuid ja sakslaste pealesunnitud korraldusega rahulolematuid. Kuid liisk oli langenud ja parata polnud midagi, kui mitte arvestada sellist võimalust. Sellised mehed deserteerisid peale koju puhkusele saatmist ja mõni neist pages edasi ka üle lahe Soome, kus astus Soome sõjaväkke. Isegi selline legendaarne ohvitser nagu Paul Maitla kurdab oma pettumusi päevikuridades.
Sissekanne 29. oktoobril 1942: „Ent siin ootasid uued üllatused ja pettumused ja paljud neist on senini veel selgitamata. Üks sääraseid pomme oli Saksa juhtkond, kes jäävad meie ülemaiks. Siia sõites oli kindel teadmine, et saame eesti ülemad, aga nüüd liiguvad jutud, et ka lahinguisse tulevad meiega saksa juhid. Oi küll see tekitab meeskonnas paksu verd.”
25. novembril 1942:
„Oi küll tahaks praegu Eestisse sõita ja otsekohe Omavalitsusse minna põrgut tegema valetamiste ja petmiste pärast. Palju on siin praegu inimesi, kes tulid idee pärast võidelda puht eesti üksuses – aga nüüd on sellest „Eesti Leegionist” kujunenud võõrleegion, kuhu on koondunud viie rahvuse esindajad. Eestlased, sakslased, soomlased, venelased ja lätlased. Nüüd leian, et kõik meie Venemaal viibivad kaitsepataljonid on palju puhtamad eesti üksused ja neil on vähemalt eesti juhtkond. Iga mees on siin pettunud täielikult. Ah, kuidas sooviks praegu sakslastega koos töötada ühise idee eest – aga nende poolt ei järgne muud kui pettus pettusele. Meid ei tunnistata üldse, iga Saksa reamees on targem kui Eesti kaadriohvitser ja milleks lubatakse kodumaal, et Eesti Leegion on puht Eesti üksus – eesti keelega ja meelega, kui siin pole sellest haisugi. Jah – sakslased igatahes väikerahvaste suhtes ei tunne valitsemispoliitikat absoluutselt mitte.”
Üldiselt oli eestlaste ja sakslaste vahel laagris üsna pinev õhkkond, mille põhjustasid peamiselt toidumured, sakslastest instruktorite ja allohvitseride nöök, ülbe käitumine eestlaste suhtes ja eestlaste hea läbi­saamine köögis ja sõduritekodus töötavate poola neidudega. Pinged põhjustasid mõnigi kord sõnalisi konflikte ja mõnikord ka kätega arveteklaarimist.
Legendaarne oli üks (ja ilmselt ka ainuke taoline) suurkaklus kantiinis või Soldatenheimis, mida peaaegu kõik veteranid ära mainivad.
Aleksander Zahharov: „Ükskord toimus Debicas sakslastest ja eestlastest sõdurite vahel suur kaklus. Kogu kantiini sisustus lõhuti ära. Muidu oli meil isekeskis hea läbisaamine.”
Ants Kõverjalg kinnitab, rahvustevaheline pinevus oli siiski kogu aeg õhus ja ootas vaid sädet vallandumiseks. Seda kuulsat kaklust nägi ta oma silmaga pealt (võib-olla lõi ka ise kaasa?). Lööming toimus 1943. aasta märtsi keskel sõduritekodus. Ajendiks sai see, et poolataridest ettekandjad teenindasid eelisjärjekorras eestlasi, jättes sakslased ootele. Eri rahvustest seltskonnad istusid eraldi gruppides. Esialgu lendasid pilkavad märkused, siis aga lõid sakslased eestlaste õllekruusid laual ümber.
„Sellest aitas, et „relvavendade” vastu rusikad käima panna. Üldises löömingus kasutati löögiriistadena ka toole ja laudu. Kuna eesti poisse oli vähem, pidid nad alguses taanduma. Siis saadeti käskjalg ringist abi tooma. Endised taandujad ja abijõud alustasid hüüdega „Üks kõigi, kõik ühe eest, nüüd korraga!” sakslastele lausrünnakut. Viimased ehmusid ja hakkasid trobikonnas välisuksest välja tungima. Väljas ootas neid meie poistest rivi, iga sellest läbitormav sakslane sai korraliku võmmu või torke pussiga, mille terast oli tollijagu vaba, pehmesse kohta. Sakslased pistsid karjuma „Eestlased tapavad!” ja hakkasid paanikas põgenema, ka läbi akende ja koos raamidega. Pärast seda oli sõduritekodust nagu maavärin üle käinud. Lauad ja toolid olid hunnikus või purud, õllekannude killud põrandal segi õlle ja mustusega, osa aknaid klaasideta.”
Löömingu lõpetas kohale saabunud välisandarmeeria. Igal juhul lõppes juurdlus sellega, et eestlased pidid purustatud sisustuse välja maksma ja see summa peeti nende sõduripalgast kinni. Maksma pidid ka need, kes üldse kohalgi ei viibinud või lausa kodumaal puhkusel olid, seega – kollektiivne karistus.