Viimasel vabariiklikul meesteklubide kokkutulekul Toosikannul, 2016

Väärikas kaisutus teeb südame soojaks!

tekst: Leho Männiksoo

Tallinnas istuvad kokkusaamisel ühise kohvilaua taga Kristiine Väärikate Meeste Klubi liikmed ja vaiksest kõnekõminast on tunda, et nad ootavad kedagi. Süvenen klubi tegevust peegeldavasse kirjasõnasse ja avastan kahe kaisutava karu pildi.

Selle kõrval olevast tekstist saan teada, et kaisutus „On mõnus. Peletab üksindust. Aitab kartusest üle saada. Avab tunnetele uksed. Tõstab enesehinnangut. Süvendab ligimesearmastust. Pidurdab vananemist. Ohjeldab liigsöömist.”
Kirjapandu vääristab emmatavat ja tõstab ka embaja väärtust. Näeme ju tihti riigipäidki teineteist embamas, rääkimata riigikogus nähtud „karukaisutustest”. Meelde tõuseb mälestus oma lapsepõlve ühest sünnipäevast, kui hommikul ärganuna jooksin hommikumantli hõlmade lehvides sirelitest lõhnavasse aeda, et õitest õnn üles otsida. Leidsingi mitu õnneõit ja tundsin äkki ülevat tunnet ja tahtmist kaisutada tervet päikeselist ja lõhnavat maailma, mis sel momendil mind ümbritses! Oleks vaid võimalik, et selline tunne läbiks kogu inimkonna tunnetust!

Väärikad mehed

Nagu Väärikate Meeste Klubi nimetuski ütleb, on selles koos eakad väärikad mehed. Vanade meeste klubisid on tekkinud Eestimaale aastate jooksul palju: Tallinnas on teateid Nõmme Vanameeste Klubist, Haaslavas tegutseb Meesteklubi, Tartus on Seeniormeeste Klubi, samasugust nimetust kannab n-ö mereklubi Hiiumaal ja tegutsemas on ka Viljandi Vanaisade Klubi. Küllap on neid klubisid meie kodumaal veelgi.
Tore on see, et nende hulgas ei leidu ühtki tubakat tossutavate piibumeeste klubi, kuigi kunagi olid ju piibujutudki populaarsed. Kristiine klubi on igal juhul kindlalt avalikustanud, et on igat pidi karskete meeste klubi. Ühendades endi liikmeskonnas eakaid mehi, annavad klubid neile võimaluse hoida endi vaim ja keha ärksana ja tervena kõrgeima võimaliku vanuseni. Nii ütlebki Kristiine Väärikate Meeste Klubi põhikiri, et nende klubis „elukohajärgsed ja vanuselised piirangud puuduvad”.
Kui lugeda klubi reegleid ja põhikirja sügavamalt, siis on esimesena klubi eesmärgiks toodud nii vanemate meeste suhtlemisvõimaluste suurendamine, silmaringi laiendamine kui ka ajaviite pakkumine. Kindlalt on öeldud sedagi, et klubiliikmete suhtluskeel on eesti keel.
Väga paljuütlevaks tuleb pidada klubi põhikirja punkti, mis ütleb: „Kuna klubi on apoliitiline, ei tohi klubi liige avaldada poliitilisi seisukohti (pealetükkivalt), ei tee erakondlikku propagandat ega kasuta klubi poliitilistel eesmärkidel. Klubi liikmed võivad käsitleda maailmavaatelisi teemasid, kuid nende käsitlus peab olema informatiivne ja neutraalne.”
Poliitikat ei tehta klubis põhikirja järgi seepärast, et keegi ei hakkaks lahmima ja valimiste-eelset poliitilist agitatsiooni tegema. Tekivad ju siis vaidlused ja see pigem lõhuks klubi, kui kasvataks kokku. Kokkukasvamine toimub klubi programmi järgi hoopiski punkti all, mis ütleb: „Võimalikud on väljasõidukoosolekud,­ üheskoos ettevõetavad reisid, kalastus ja muud retked.”

Eesmärk paneb liikuma

Kui kiigata klubi tegevuskava, võib näha, et igas kuus on kaks üritust. Mehed aina liiguvad. On tutvutud mere ja rannikureostustega meil ja mujal maailmas, saadud tarkusi esmaabis ja õpitud joogat, külastatud muuseume, peetud jüripäeva Viru rabas ja võisteldud isegi pentankiturniiril. Seekordki oli päevakorras järjekordsele väljasõidule. Sihtkohaks Narva. Kuna sõit läheb üle Sinimägede, võeti kavva ka põigata Vaivara Sinimägede muuseumisse.
„Me oleme saanud linnaosa valitsuselt väga tõhusat abi, nüüdki see Narva sõit toimub nende toel. Suur tänu abi eest! Suure osa sõitudest teeme siiski eraautodega. Igaühel autot ei ole, aga mahume ära! Seda tehakse kogu klubi hüvanguks,” selgitab juhatus.
„Nii kohad, kus oleme käinud, kui ka osavõtjad, on meil ikka fikseeritud. Loetelus on näiteks puhtalt kultuurilisi kohti (KUMU, ERM), aga ka ajaloo- ja tehnikaajaloo paiku, nagu lennundusmuuseum, kaevandusmuuseum, Bastioni käigud, vanatehnika muuseum, rannarahva muuseum ja palju teisi. Saame pildi eri valdkondadest ja arengust. Minigolfi oleme käinud mängimas.”
Arusaadavalt kerkib enne klubiks organiseerumist üles küsimus, kus on klubil kokkusaamiseks koht? Selle lahendamisel võib paraku ilmneda, et koha leidmine võib piirata klubisse kuuluda tahtvate liikmete arvu! Nii ongi Kristiine auväärsetel meestel kerkinud üles probleeme klubi liikmeskonna piirarvuga seoses. Esimene neist ongi ruumide suurus, et kokkutulnud ja tegevused ära mahutada, õdusalt olla ning tegutseda. Väärikate arusaamaks on siiski, et tähtis olgu kõigepealt tegevus ja selle mõte.

Eesti Rahva muuseumis on avastamist palju.

Kus on kodukoht?

Kui klubi eestseisus viis aastat tagasi siia majja sisse astus ning päevakeskuse sotsiaaltöötaja Sirle Kasesalu väärikate meeste klubi mõttest kuulis, oli rõõm mõlemapoolne. Kasesalu sõnul olnud siin naistele kõik olemas, aga meeste tegevust mitte.
Kristiine Väärikate Meeste Klubi kasutusel olevas ruumis jätkub pinda ca 20 mehele. Klubi ise on tänaseks viieaastane ja kõik algas üleskutsest olla väärikas, tähelepanelik, suhtlemisaldis ning hoolitseda vaimse ja füüsilise korrasoleku eest. Kord nädalas käivad klubi liikmed bowling’ut mängimas. Päevakorras on ka alternatiivmeditsiini küsimused, kuna nendega tegeleb klubi esimees oma igapäevategevuses. Kui vaja, ulatatakse abikäsi abivajajale, selle heaks näiteks on see, et ehkki ühel klubi liikmel on tõsiseid liikumisraskusi, teeb ta tänu teiste abile ikka kõik ekskursioonid kaasa! Lund rookimas ja puid riita ladumas ei ole kellelgi abiks käidud, väga oluline on olnud vaimne tugi.
Muidugi on ju klubiliikmetel ka perekond. Arvatavasti toob vahetevahel meeste omavahelises õhustikus olemine värskust peresuhetessegi, sest soolised erinevuse ja teemad on maailmas ikkagi olemas, olgugi et seaduseandjad tahaksid need maailmast kaotada.
Laudade tagant istujad ütlevad, et nende jaoks on põhieesmärk, et vanad mehed omavahel kokku ja mõnusalt mälestusi heietada saavad. Vahele poetab keegi, et siin saab rääkida ka mõnd „karvase otsaga” anekdooti. Keegi leiab, et see on koht, kus saab põhjusega mõneks ajaks moori juurest käsu alt ära olla. Koos arvatakse siiski, et tänulik tuleb olla ka „teistele pooltele”, kes meeste eest väärikalt hoolitsevad. Alati, kui klubi mehed kohale tulevad, on lauad juba kaetud ja keskuse naised ümmardavad neid nii, et meestel on suunurgad aina ülespoole. Jah, ikkkagi „... ilma naisteta on kurb maailm...” Nii ütleb ka laul.

Suunurgad ülespoole

Klubi põhikirja silmitsedes hakkas aga silma ka üks kujuteldav ese – „punane rätt”. Milleks see, ilmselt mitte poliitilistel põhjustel! Klubi põhikirjast leiab vastuse, kus on öeldud, et juhatuse ülesandeks on klubi liikmete tegevuse koordineerimine, tegevuskavade koostamine, osalemine ürituste korraldamisel. Juhatusel on õigus näidata klubi liikmele „punast rätti” vastuvõtmatu tegevuse korral.”
Klubi reeglites on punkt, et teisi pika jutuga ei tülitata. „Siin on mõeldud seda, et mõni inimene hakkab aiast aiaauguni rääkima ja siis kulub väga palju aega!” naerab Kalle.
Räägime veel siiski natukene. Küsin, kuidas on klubil lood usuliste vaadetega. „Siin on igaühel oma usk, aga kõige parem on, kui usud iseendasse! Oleme siin kõik haritud ja intelligentsed inimesed ja see teema on isiklik, mida me oma põhikirjas ja tegevuses ei kajasta. Klubiga me koos kirikus ka ei käi. Kui usuteemadel räägime, siis väga üldiselt.”
Noorematel on huvitav kuulata eakate meeste lugusid, et osa saada viimase suure sõja ajal üle elatud sõjakäikudest. Eakad klubiliikmed armastavad meenutusi ka omavahel jagada.
Kui vaadata klubiliikmete nimekirja, siis huvitaval kombel on siin suur tehnikaeriala meeste osakaal. Mis tehnika on number üks? Tuleb välja, et mehaanika ja masinaehitus, peale nende erialade inseneride on siin ka geodeesiainsener. Juhatuse liige, kellega põhiliselt jutt jookseb, Kalle Rohtla, on ise elektriinsener.
„Meil kõigil on suunurgad kindlasti keskmiselt rohkem üleval kui oleks ilma klubita!” naerab ta.
Mõne aja pärast ilmub uksele klubi asutaja Holger Oidjärv ning tervitab kõiki oma naeratusega. Klubi järje­kordne kokkusaamine võis alata! Juhatuse liikmetega, keda on kokku kolm, ühes lauas istudes tekib tõesti väärikas tunne.