Kunstnik Jan Tammik
inimesi ei maali

tekst: Ruta Rannu
fotod: erakogu

Jan Tammik on sündinud 1970. aastal Rakveres, kunstihariduse omandas Tartu Kunstikoolis. On osalenud paljudel näitustel lisaks Eestile ka Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Tema töid on paljudes muuseumide ja erakollektsioonides.

Tammik hindab klassikalist maalikooli ning on pühendunud traditsioonilisele maalilaadile. Kunstniku meelisteema on natüürmort ja maastikumaal, mida iseloomustavad ülim realism ja natuuritruudus. Tööd on loodud otse natuurist ning komponendid pärit igapäevaelust, kuid kunstnik on suutnud oskuslikult igapäevastseeni maalida jutustavaks. Lopsaka külluslikkuse ning inimkätega valmistatud tarbeesemete meisterlik kujutamise kõrval võib vaikeludes näha ka sümboolset tähendust – kriitikat tarbimisharjumuste suhtes, viiteid elu kaduvusele, ilule, mis kuhtub. Maalid aga kestavad põlvkondi.

Kuidas otsustasid, et sinust saab kunstnik?
See on vist selline stampküsimus, mida alati küsitakse. Alguses ikka rohkem vanemate pärast (Jan Tammiku isa on maalikunstnik Rein Tammik). Õppisin Rakvere 3. keskkoolis kunstikallakuga klassis. Algkoolis olin selline kõva mees, mingil hetkel kukkusin kambast välja ja jäin nurka nokerdama. Siis käiski klõps ära, et maalimine on see, millega tegeleda tahan. Teekond Tartusse kunstikooli oli loomulik, koolivend Võrno oli juba aasta varem sinna õppima asunud. Esimesed kaks kursust olin tubli, siis muutusin mässumeelseks, kolisin vanaema juurest erakasse ja hinded läksid ka alla. Olid enamasti kolmed. ERKI-sse mind igatahes vastu ei võetud.

Elad Setomaa piiril, oled sa selle piirkonnaga juuripidi seotud?
Pääväkesele soetasin talumaja 2005. aastal. Algselt küll suvekoduks, kus ennast laadida ja maalida, kuid nüüd juba seitse aastat tagasi pühkisin pealinna tolmu jalgadelt ja jäin siia paikseks. Isa sõnutsi on minu vanavanaisa ka otsapidi seto, nii et mingi asi mul selle kandiga ikka ajada on.

Kui juba isale jutt läks, räägime natuke eeskujudest. Kes on sind kõige enam mõjutanud?
Laias laastus ongi isa mind kõige rohkem mõjutanud ja õpetanud. Senini võtab sõna. Mis meeldib, seda kiidab, aga laidab ka. Enamasti on ta mu tegemiste suhtes siiski leebe. Isa elab Prantsusmaal ja distants on paraku see, mille tõttu harva näeme.

Jan koos isa, kunstnik Rein Tammikuga.

Maalid põhiliselt õliga, natüürmorte ja maastikke. Miks just klassikaline maalilaad?
Teismelisest peale on ikka see päris maalikunst meeldinud. Õli on minu esimene valik, kuigi kooli ajal ja vahetult pärast seda sai natuke kõike katsetatud. Akvarelli ei ole teinud rohkem kui kunstikooli akvarellitunnis. Kui parandamisvõimalust ei ole, siis mulle ei sobi. Õhuliste ja sulavate värvidega ei saa ma eriti hästi hakkama. See on rohkem õrnadele daamidele sobivam. Olen selleks liiga kärsitu rahmeldis.

Inimesi sa ei maali?
Portreid on tellitud, aga ma neid ei tee. Liiga pretensioonikas. Sibulal on ükskõik, kuidas ta on maalitud. Ei pea originaaliga üks-ühele sarnanema. Merega samamoodi. Paari tunni pärast on ta juba teist nägu. Inimese maalimine on kõige väsitavam tegevus üldse. Tohutu pingutus, ma ei ole selleks võimeline. Sidruni või kabatšoki ees ei ole vastutus nii suur.

Kui sa ei tegeleks kunstiga, mis oleks see valdkond, millega leiba teeniksid?
Siis ei tegelekski vist millegagi. Ei oskagi öelda. Põllumajandusega ehk? Ma ei pea ennast praegugi klassikalises mõttes kunstnikuks. Ei ole ka ettevõtja, farmer, naistemees ... ehk kõike natuke. Kui küsitlustes peab tegevusala määrama, ei oska kuhugi ristikest märkida. Pigem ei ole, kui olen kunstnik, see on vist ausam. Klientide jaoks muidugi olen.
Maalimise juures meeldib eelkõige vabadus. Olen jäänud seda tegema 15-aastasest saadik. Kui võidaks miljoni ega peaks enam sissetuleku pärast muretsema, maaliks ikka edasi. Inertsist.

Mis on kunstniku ülesanne?
Tahan inimestele rõõmu valmistada. Et nad saaksid soetada pildi, mis meeldib. Minu maale ostavad inimesed ju vabatahtlikult, mitte seetõttu, et oleksin mingi nimi, et on hea investeering või nii. Minu jaoks on tähtis, et saan teha seda, mis mulle meeldib ja sellest olen saanud ka ära elada. On küll päevi, mil on tüdimuse tunne ega taha pintslit kätte võtta, kuid seni kuni suudan midagi luua ning mu looming meeldib teistele inimestele, siis see tagasiside annab tõukejõudu edasi toimetamisteks, siis ongi see tunne, et ajan õiget asja.