Ingrid Agur –
Elu on olnud ilus, raskustele vaatamata

tekst: jaanika kressa
fotod erakogu

Kaunist Karksist lapsena Siberisse saadetud ja seal terastüdrukuks karastunud Ingrid suunati pärast Tallinna Kunstiinstituudi lõpetamist Ugalasse, millest sai tema elutöö.

„Elu on olnud ilus ja huvitav, raskustele ja rohkele tööle vaatamata. Mul ei ole midagi kahetseda, ainult vennast ja õest on kahju, kes lastena Siberi mulda jäid,” ütleb hiljuti elulooraamatu välja andnud Ingrid Agur (86), kes jäi ema Asta ja kalli Kiivita kodu läheduse pärast eluks ajaks truuks provintsiteatrile.

Milline oli teie lapsepõlv?
Mul oli imeline lapsepõlv! See möödus Polli ja Karksi vahel Kiivita talus. Vanaisa Jaan Kiivit oli mulle suur sõber! Ta oli ääretult sõbralik! Kui vanaema oli loomult käskija ja tänitaja, siis vanaisa mängis meiega, ta pani kasuka maha, me kõndisime ta selja peal, see oli nii tore! Ta rääkis meile muinasjuttu ja võttis meid igale poole kaasa. Vanaema oli suure ja rikka Kiini talu tütar, kes jäeti sellepärast kaasavarast ilma, et ta abiellus popsipoisiga. Aga see oli armastus!
Kiini talu päris vanaonu Hans, kelle pilt on raamatus teie isaga vahetusse läinud.
Jah. Leheküljel 28 on pilt, mille all kirjas Hans Kiivit. Sellel pildil aga pole mu isa! On ju näha, et fotol on 19. sajand. Isa, kes oli sündinud 1903. aastal, ei pannud eluilmaski niisugust nokatsit pähe, ta käis kaabuga! Küll ma nuputasin, et kes see siis pildil on. Kuni sain aru, et see on hoopiski mu vanaema vend Kiini Hans! Vanaema Leena sünnikodu oli Kiini talu! Ja pildil on Kiini peremees Hans Allik (sünd. 1880), kes käis Soomes põllumajandust õppimas.

Teie isa võitles koolipoisina Vabadussõjas?
Isa Hans Kiivit läks Vabadussõtta Viljandi Maagümnaasiumist, nad läksid sinna kõik koos õpetajaga, terve nende klass.
Isa jutustas, et nad jõudsid Rujienasse, läksid ühest otsast linna sisse ja punased põgenesid samal ajal teisest linna otsast välja, ühtegi pauku ei lastud. Linn olla olnud inimestest tühi ja isa saanud klaverit mängida nii palju, kui tahtis. Edasi jõudnud nad ühe väikse järve juurde, kus enamlased olnud ühel pool ja nemad teisel pool. Jällegi ei olnud mingit lahingutegevust. Siis aga saadetud isa võsa vahele luuresse, kus teda tulistati selga ja kopsu. Nii saigi tema sõda läbi, ilma et ta oleks kedagi tapnud.
Mu isa luges väga palju, laulis laulukooris, mängis orkestris, tegi näitemängu ja huvitus poliitikast. See viimane sai meile saatuslikuks.

Kunstiande ja teatrihuvi olete pärinud emalt?
Mu ema oli sündinud Pärnus, tema linakaupmehest isa oli osaliselt läti päritolu. Kui ema noor oli, siis oli just linakasvatus talumeeste kuld. Vanaisal oli kontor ja korter Kilingi-Nõmmes, ema aitas teda. Kilingi-Nõmmes käis mu ema ka näiteringis, kus samal ajal oli ka temast kolm aastat noorem Kaarel Ird, kes kippus hirmsasti kõiki kamandama...
Lisaks näitemängule õmbles ema hästi ja tahtis minna kunstikooli. Vanaema aga ei lubanud, see poleks olnud mingi töö ja see oleks ka raha maksnud. Ema võttis siis Pärnus eratunde sealse kunstniku juures. Ta joonistas ja maalis tõepoolest hästi, tegi ka skulptuure. Meil oli kodus Kiivital üks ema tehtud skulptuur, mis aga hävis, nagu ka isa raamatud, kuni meie Siberit avastasime.

Kuidas küüditamine välja nägi, olite 10-aastane, mäletate kindlasti hästi...
Isa käidi eelmisel päeval vallamajast hoiatamas, et ta on nimekirjas. Me oleksime võinud kodust ära minna, aga isa-ema mõtlesid, et kus me ikka läheme, peaasi, et perekond koos on. Kes seda teadis, et pere ei saa enam kunagi kokku... Isa lasti maha Sosva vangilaagris, aga sellest saime meie alles palju aastaid hiljem teada. Elasin juba Viljandis, kui jälle kirjutasin ja pärisin ja siis lõpuks sain teada tõe oma isa saatuse kohta.
Tookord, 1941. aasta 14. juunil, oli isa just põllult töölt tulnud, venelased lubasid tal isegi pesema minna, nad olid kenad ja sõbralikud, täitsid ju vaid käsku. Need, kes laamendasid ja sõimlesid, olid omad Nuia pätid.

Siberis sattusite külla, kus elasid ainult naised.
Pered olid pandud keset taigat maha, öeldud, ehitage endale kodu. Nii kui majad valmis said, viidi mehed ära ja ükski naine polnud oma meest enam näinud. Kõik naised ootasid oma mehi ja lapsed isasid. Selles külas oli ainult kaks meest, üks vanem, kes punus viiske, ja teine brigadir. Ema tahtis ka viiske punuda, aga see mees ei õpetanud, arvas, et ema võtab tema leiva ära. Olime kõik näljas, venelased ka. See oli väga karmi kliimaga paik, külm oli mitu aastat järjest saagi ära võtnud. Aga seedrimets oli seal imeline ja vaarikad nii kõrged, et lapsed kadusid nende sisse päris ära.
Kõrvalkülas elasid tseremissid. Venelased neid ei sallinud ega julgenud sellest külast isegi läbi minna, sest nad olid abiellunud omavahel ja nende seas levis silmahaigus. Ema käis seal salaja ja sai õmblustööd.
Siber oli aga tegelikult ilus! See mets lõhnas nii hästi! Paar aastat tagasi vaatasin televiisorist, kuidas tänapäeva asjamehed langetavad taigat... Muidugi pole ma seal hiljem rohkem käinud, sinna minna oleks liiga kallis lõbu.

Saite õega vahepeal Siberist koju. Kas kahel noorel neiul oli turvaline tulla läbi Venemaa?
Esmalt liikusime laevaga mööda Obi jõge Novosibirskisse. Edasi vajasime rongi, aga sõitjaid oli nii palju, et olime kaks nädalat jaamas pileti­järjekorras, magada polnud mujal kui põrandal ja üks meist pidi kogu aeg järjekorras seisma.
Raha oli meil ikka ilusti ära pandud, ei, meilt ei varastatud tee peal küll midagi. Kui me aga jõudsime lõpuks Rakverre, puhvaikad seljas ja täiu täis, siis oli meil nii tohutu häbi ja valdas nii suur alaväärsustunne, et me ei julgenud enam edasi bussiga onu juurde sõita. Kui me lõpuks Viru-Jaagupi pastoraadi suure värava taha jõudsime, ütles õde nuttes, et ei julge väravast sisse minna. Onunaine tuli meile vastu, kallistas. Meie ütlesime, ära kallista, oleme täiu täis. Elasime seal kaks nädalat, täidest saime lahti ja ma sain lõpuks ometi raamatuid lugeda!

Aasta oli 1948. Mis teid kodus, Kiivital, ees ootas?
Kodus oli vanaema õde Ann Schütz üksinda talu pidamas. Tema mees Märt istus parajasti Lasnamäel võlavanglas. Oli selline kange vanamees, et jättis riigile teranormi viimata, ütles, et pole mitte midagi sellele riigile võlgu.
Tädile kulus nüüd meie abi kangesti ära, aga me saime talutööde kõrvalt ka terve aasta koolis käia – kuni meid uuesti kinni võeti ja nüüd juba läbi seitsme vangla Siberisse tagasi veeti.

Tomskis 1956. aastal. Õde Ruth, ema Asta ja Ingi.

Olete öelnud, et Tomsk oli teie elu ilusaim aeg.
Jah, see oli minu noorusaeg! Me pääsesime lõpuks mõlemad õega õppima! Tomsk oli ilus linn, seal polnud ühtegi Lenini ega Stalini kuju, selle linna olid ehitanud vene teadlased. Teadlikult ehitatud, mitte juhuslikult. Seal elasid väljasaadetud juba tsaariajal, eks tsaarile jäid ka liiga targad inimesed ette.
Olin 17-aastane, kui Tomski läksin. Sain õhtukooli ja sain ka tööle. Nüüd võisin ennast esimest korda elus ilusti riidesse panna. Mitte poest, küll aga komisjonikauplusest, sai osta päris ilusaid asju. Palk oli mul korralik ja ma tundsin ennast inimesena. Korraks mõtlesin isegi, et kui Tomskis keskkooli lõpetan ja mind koju ei lasta, siis lähen ikka edasi kunsti õppima. Lähim koht, kus see võimalik oleks olnud, oli Irkutsk.
Õhtukoolis oli aga üks polkovnik, nii 40-aastane. Tema kirjutas Eestisse, aitas mul loa saada, et koju tagasi tulla. Mu ema lasti ka taigast tulema ja ema tahtis tingimata koju tagasi.

Tulite koju ja mis teid ootas?
Töö, töö, töö. Üks aasta käisin Tartus kunstikoolis, enne kui Tallinna õppima läksin. Pärast lõpetamist suunati mind Ugalasse.

Mis suhted teil olid oma onuga, tollase EELK peapiiskopiga?
Kui ma kunstiinstituudis käisin, siis ma elasin tema juures. Tal oli riigi poolt antud autojuht ja ta ütles mulle: kui sa meiega mõnikord kaasa sõidad, me võime rääkida ainult tavalist juttu. See juht on pandud minu järele nuhkima. Ma ei ole kindel, mitte üks päev, kas ma tulen tagasi või ei tule. Mul on taskud alati leiba täis, kui nendega jutuajamisele viiakse, ma ei tea iial, millal või kas sealt tagasi pääsen.

Milline Viljandi sellel ajal välja nägi?
See, milline Viljandi välja nägi, pani ohkama! Laabakil ja vastik, auk augus kinni, mingit remonti polnud tehtud, kõik majad olid tolmund. Eriti õudne oli Tallinna ja Jakobsoni tänavate nurk oma kõrge aia sees asuva vene sõjaväega. Ja milline veel oli Viljandi bussijaam!
Viljandi inimestega mul erilist kontakti polnud. Ugalas oli autoritaarne juht Aleksander Sats. Mind määrati Ugalasse, sest Tartus ja Tallinnas kunstnikke jätkus. Oleks ma väga vastu ajanud, küll ma oleks leidnud ka mujal koha, aga Viljandis oli ema lähedal... Ema tegi meie kodu korda, ta tahtis alati sinna tagasi tulla ja ma ei saanud nüüd ära minna, võib küll ütelda, et Ugalasse jäin oma ema pärast.
Ei, seda ei ole ma kunagi kahetsenud. Raske oli, aga väga tore. Lavastajate Jaan Toominga ja Kaarin Raidiga oli tore koos töötada. Lõpuks, kui ma enam Ugalas ei töötanud, käis isegi Heino Torga, kes teatrijuhina oli jõhkard, andeks palumas – selle peale jäi mul küll suu lahti.

Olete loonud nii palju kostüüme ja lavakujundusi, millised tööd on teile endale kõige kallimad?
„Juudit” ja „Kohtunik Di”. Olen teinud kolme „Juuditi” kujunduse, kuid elu parim töö oli koostöö Kaarin Raidiga. Kogu kujundus oli varrastel kootud. Kui sellest alguses Kaarinile rääkisin, siis ta küsis, et kes kuduma hakkab. Ma kudusin ise, panin ka teised kuduma, kogu Ugala kudus, puidumehed tegid meetrised vardad ja teatris oli loosung üleval: Kõik kuduma!
Esimeses vaatuses oli näha Juuditi kodu, teises Olovernese telk, kolmandas linnaväljak. Lava kattev kangas on paanidest kokku õmmeldud. Ta tõuseb ja langeb vastavalt vajadusele. Me kudusime kokku 25 kilomeetrit pesunööri!
Kaarin oli väga hea lavastaja, temaga sai rääkida, asju läbi arutada. Iga lavastajaga ei saa niimoodi rääkida.
See Juudit oleks tulnud küll linti võtta, Leila Säälik oli seal nimiosas väga võimas!

Aastapreemiaga pärjatud "Juudit", nimiosas Leila Säälik.

Milline oli koostöö Jaan Toomingaga?
Jaani tulekuga hakkas Ugala tõusma, temaga oli väga tore töötada! Esimene töö temaga oli „Ahvikäpp. Mäekuru varjus”. Viimane „Rahva sõda”, mida kahjuks mängiti vähe.
Jaaniga oli ka alati kõik läbi räägitud. „Rahva sõja” puhul ei olnud meil teatris puuseppa ja ma pidin selle hiigellinnu ise tegema, oma kätega tagusin selle palgi ja kõik need peksutulbad, mis pidid olema sellised, et keskel on jäljed näha. Rahvas võttis lavastuse väga hästi vastu, hiljem küsiti, miks me seda enam ei mängi...
Jaaniga olid veel sellised lavastused nagu „Kihnu Jõnn” ja „Põhjas”. Kui „Jõnni” tegime, kukkus mul kodus peegel esikus kildudeks, täiesti iseenesest, keegi ei puutunud teda. Mina aga rõõmustasin, et nüüd saan temast teha lavale taevatähed. Tänapäeval ei hakka keegi vist niisugust lollust tegema.

Samasse perioodi, Jaani aega, jääb ka „Kohtunik Di”
Selle lavastuse tegemine oli väga huvitav. Me ei teadnud Vanast Hiinast ju mitte midagi! Kui olin Robert van Guliku teksti läbi lugenud, mõtlesin kohe, et mismoodi küll kohtunikud riides käisid? Me sõitsime Peterburi, kus üks teadlane pidas meile loengu, näitas kostüüme. Saime teada, et kohtunikud kandsid seljas tumesinisest siidist maani toogasid, millel olid peal kuldsed kirjad, olenevalt sellest, millise astme kohtunik keegi oli.
Ööbisime selle teadlase juures, ta õpetas meile hiina tähti. Kahju, et sellest lavastusest pole alles ilusaid värvifotosid, sellel ajal tehti pilte mingile imelikule paberile.
Siberi kool ehk vene keele valdamine tuli nüüd kasuks. Samuti võimaldas see hiljem koostööd lavastajate Rõskulovi ja Gvozdkoviga.
Rõskulov kutsus mind Kirgiisiasse, kus ta lavastas „Eesti tantsud”. Üks ööpäev oli jäänud esietenduseni ja mul ei olnud veel pastlaid. Tegin siis neid lõpuks üksinda öö läbi, sest sealsed kingsepad polnud nõus pastlaid tegema. Hommikuks olid valmis, kõik seitse paari ja noored näitlejad said kõik oma osaga väga hästi hakkama.
Vene keele õppisin ma Siberis kiiresti ära, sest tahtsin raamatuid lugeda. Venelased olid toredad inimesed, ka nemad kannatasid kommunismi all.

Teil õnnestus nõukogude okupatsiooni ajal välismaale reisida, kuidas see võimalik oli?
Ma olen saanud palju maailmas rännata, alates Tšehhoslovakkiast ja Ungarist, aga olen ka Pariisi näinud, Indias ja Põhja-Koreas käinud. Samal ajal ei lastud mu sõbrannat Liina Pihlakut isegi tema omaenda lavastusega Soome. Ma ei tea, miks mind lasti. Ma ei ole elus mitte kellelegi pugenud ja mulle pole ka mingit nuhkimise ettepanekut tehtud.

Ugala peakunstnik oma tolleaegses kabinetis.

Kuidas Ugala nüüd peale remonti on?
Pärast seda, kui läksin töölt ära, ei ole ma seal käinud. Nüüd küll ühe korra käisin. Poeg Hendrik ajas mind, et raamat tuleb välja, esitlus toimub Ugalas. Ma punnisin hirmsasti vastu, aga lõpuks läksime sinna mõlemad Leilaga.
Siis ma küsisin seal mingilt habemega noormehelt, ei tea, mis ametis ta on, et tahan kangesti oma endist kabinetti näha. „Jaa, muidugi,” lubas ta, ise imestades, et oleks ta teadnud, et ma elus olen, oleks mulle ka kutseid saatnud.

Kas Ugala avamisele siis kutset ei saadetud?
Ei saadetud, Leilale ka mitte. Ma ei tea, kes neid seal saadab ja miks nad arvasid, et meie enam elus ei ole.

Nägite siis oma mälestusi täis kabineti ära?
Kabinet oli poole väiksemaks tehtud. Mul oli hea kabinet, said seal tööd teha ja samal ajal ka juttu ajada. Üks, kes minuga seal palju käis juttu ajamas, oli Sulev Luik. Ta mängis siis külalisena Merle Karusoo lavastuses „Vihmausside elust”. Minu raamatus on temast aga foto Lembit Petersoni lavastatud „Woyzeckist”, see pilt on nii sümboolne... Temaga oli hea rääkida. Tema saatus aga oli kummaline... Võib-olla oli veel midagi, mida me ei saanudki teada... Aga Ugala maalrisaal on nüüd väiksemaks tehtud, see on ka loogiline, enam pole nii suurt vaja. Nüüd on hoopis teised võimalused ja enam ei tehta asju nii nagu vanasti, kes see nüüd enam viitsib.

Kas lava on Ugalas praegu ikka sama suur kui enne?
Jah, lava on sama suur.

Kes elab Kiivita talus praegu?
Talvel – ei keegi, suvel – meie kõik. Lapsed ja lapselapsed tulevad, kes Tallinnast, kes Tartust. Mul on seal suur lilleaed.

* * *

Ingrid Agur. „Elu kolm vaatust”. Kiivita talu, 2017

Ugala ajalugu, tema Kuldaeg, pole mõeldav Ingrid Agurita. Mis küll tegi selle daami nii jõuliseks ja sõltumatuks? Ta oli nagu ilmasammas: kõik võisid temale loota ja erinevalt paljudest ei kartnud tema ka kõige tobedamal kommunismiajal mitte kedagi.
Selge, et Siberis jäid ellu vaid kõige tugevamad. Ingrid kirjeldab raamatus mitmel korral, kuidas kriisisituatsioonides leidus tal justkui lisajõud. Hobuseaasta kaljukitsest mulgiverd kunstnik, määratud kandma ühte vaimult suurt ajajärku ühes väikeses teatris. Loodetavasti suudab keegi kunagi Ingrid Aguri loomingusse süveneda, seda kõrg­tasemel analüüsida ja talletada.
Kuid tõelised Imed saavad Teatris sündida vaid siis, kui loojaisiksuste vahel on ideaalne klapp. Kuigi Ingrid esmalt ema ja kodu pärast Viljandisse jäi, korvas saatus selle ohvri kingitustega: Ugalasse pidama jäid millegipärast ka endised tallinlased Leila Säälik ja Rein Malmsten, nad olid sõbrad ja samas ka staarid mitte ainult Ugala, vaid terve Eesti mõistes.
On inimesi, kelle puhul jäävad sõnad väikeseks. Ingrid Aguri elulooraamat oleks pidanud ilmuma juba palju varem, sellega on jäädud hiljaks, kuid hea, et nüüdki. See raamat on sündinud sellepärast, et Ingrid on olnud erakordne ka oma perekonnas – emana ja vanaemana. Just nii ei kao siit maalt kunagi julgus, visadus, õiglustunne, hool ja armastus.