Kultuur ja Elu 1/2016

Kultuur ja Elu 4/2015

Suvesõda Harjumaal 1941
Võitlused Harjumaa vabastamisel enamlastest

tekst: Herbert Lindmäe
Arhiivifotod

Toome lugejateni katkendeid Herbert Lindmäe teosest „Suvesõda Harjumaal 1941”

Kas kuulete kuidas kohiseb laas
nagu tormaksid vetevood randa.
All vaenlase talla plahvatab paas
ja viha salvab ta kanda...
Henrik Visnapuu

20. augusti hommikul 1941 asus Saksa XXXXII armeekorpus Eestis pealetungile läände ja loodesse. Eesmärk oli hõivata Eesti loodeosa koos pealinna Tallinna ja Paldiski sõjasadamaga. Korpuse põhjatiival ründas paremal 254. jalaväediviis (311., 389. ja 346. jalaväerügement), keskel 61. jalaväediviis (151., 162. ja 176. jalaväerügement), vasakul 217. jalaväediviis ja 291. jalaväediviisi 504. rügement (kindral Friedrichi lahingugrupp). Koos sellega algasid ka harjulaste võitlused oma maa vabastamisel enamlastest. Selles osalesid Harjumaa metsavennad kui ka eesti vabatahtlike väeosad.
Kinnitatakse, et üldiselt võitles rindel Eesti vabastamisel koos Saksa­ sõjavägedega umbes 1750–2000 eesti vabatahtlikku. Siinjuures ei ole arvestatud neid sadu ja sadu metsavendi, nüüd juba omakaitselasi, kes osalesid samuti rindevõitluses.

Karl-Eduard Talpak (28.02.1905 Rakveres) lõpetas 1926. aastal Eesti Kõrgema Sõja­kooli ja teenis leitnandina Kuperjanovi pataljonis. 1931. aastal lõpetas ta TÜ kehalise kasvatuse osakonna ja jöötas Valgamaa spordinõunikuna ning Narva koolide sõjalise kasvatuse instruktorina (riigikaitse inspektorina Narvas) (1933–1940). Kapten Karl Talpak (1939) läks pärast Eesti okupeerimist Otepääle, kus osales 1941. aasta suvesõjas ja alustas omanimelise vabatahtlike kompaniiga võitlust Eesti vabastamiseks enamlastest. Suvesõjas oli kapten Karl Talpak Tartu linna partisanide pataljoni 4. komanii kompül. Ta tegi kaasa Suvesõja lahingud Tartust Tallinnani. 1941–1943 oli ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis inspektor ja kehalise kasvatuse õpetaja. Ta propageeeris kutseealiste noorte põgenemist Soome, lootes, et Soomes luuakse väeosa, millest saaks edaspidi Eesti relvajõudude tuumik. 1942. aastal vahistasid sakslased Karl Talpaku, kuid vabastasid süütõendite puudumisel. Ta põgenes 8. aprillil 1943 Soome, osales Soome 200. jalaväerügemendi (JR 200) loomisel ning ohvitseride ja allohvitseride väljaõppe korraldamisel. Karl Talpak naases 1944. aasta augustis salaja Eestisse, oli Eesti Vabariigi Rahvuskomitee sõjaline nõustaja ning osales Otto Tiefi valitsuse kaitsmisel. Ta põgenes 1944. aastsal Rootsi, kus tegutses isamaalistes organisatsioonides. Kapten Karl Talpak suri 12.03.1991 Stockholmis. Tema põrm maeti 30.08.1991 ümber Tallinna Metsa­kalmistule.

Kapten Karl Talpaku vabatahtlike kompanii

Üks silmapaisvamaid üksusi Eesti vabastamisel enamlastest oli kapten Karl-Eduard Talpaku vabatahtlike kompanii.
Kapten Karl Talpaku omanimelist komaniid on nimetatud vahel ekslikult ka pataljoniks. Nii kirjutatakse 19. augustil oli kapten Talpak´il formeeritud pataljon, mille koosseisu peale laskurkompaniide kuulus 1 kahesuurtükiline patarei ja 3 tankitõrje kahurit. Kokku oli pataljonis ümmarguselt 300 meest. Pataljon võttis osa lahingutest koos Saksa sõjavägedega Tartust kuni Tallinnani.
Kapten Karl Talpaku kompanii alustas oma sõjateed Põhja-Eesti vabastamisel enamlastest Järvamaal. Nii saadeti pärast Tartu lahinguid Otepää kompanii koos 30-mehelise tartlaste rühmaga kapten Karl Talpaku juhtimisel Rakke piirkonda. Komapnii osales seal punaväe rühmituste likvideerimisel, kes olid Paide kandist tunginud läbi metsade ja soode Jõgeva suunas ja ohustasid saksa rindetagalat. 8.–10. augustil korraldas Otepää kompanii haaranguid Rakke ümbruses koos 6. augustil Rakkesse jõudnud Petseri Omakaitse 38-mehelise Eesti kaitseväe ajateenijate rühmaga. Samuti oldi abiks Rakke Omakaitse moodustamisel.
Kapten Karl Talpakul kujunes rindetagala kindlustamisel tihe koostöö saksa tankiküttide paraljoniga (patül Hauptmann Kraska). Kui saksa pataljon asus rindele, tegi pataljoniülem Karl Talpakule ettepaneku tulla tema tankiküttidega kaasa ja võidelda oma kompaniiga Tallinna vabastamiseni enamlastest. Samas kinnitas 217. diviisi ülem Paides (divül kindralleitnant Richard Baltzer), et kompanii suuruseks võib olla vaid 120 meest.
10. augustil moodustaski kapten Karl Talpak Rakkes omanimelise vabatahtlike kompanii (Eesti vabatahtlikkude kapten Talpaku kompanii), kuhu kuulusid mehed Otepäält ja selle ümbrusest, samuti Petseri ja Tartu vabatahtlike rühm. Vabatahtlikud kandsid Otepää sõjaväeladudest saadud eesti kaitseväe vormiriietust. Vastloodud kompanii sõidutati saksa sõjaväeautodel 10. augusti õhtul Väätsale ja 11. augusti varahommikul paigutati rindele Kuimetsa rajoonis. Nii üksikult kui ka salguti ilmus kompanii juurde Kuimetsa vabatahtlikke. Kompaniiga liitus 11. augustil ka 16meheline Mahtra omakaitse rühm (leitnant Elmar Roo) ja 12-meheline Habaja mõisa rühm (n-leitnant Türk). Kompanii oli suurenenud 223 meheni, nende hulgas 24 ohvitseri. Nüüd keelasid sakslased meeste värbamise. Kompaniis oli kolm laskurrühma, raskekuulipildujarühm, kompaniile Tartust järele saadetud kahetoruline 3-tolline suurtükipatarei, kergemiini­pilduja rühm, samuti sanitaarsalk Punase Risti autoga.
On teada, et Kõue vallas lõi omakaitse ägedaid lahinguid punaväe salkadega Habaja mõisa pärast. Enamlased, selgitanud, et Habajat kaitsevad ainult nõrgad jõud, üritasid siia igal ööl pealetunge, kuid löödi alati kaotustega tagasi. Enamlased pommitasid mõisa 12 päeva järjest, lastes sinna kuni 600 mürsku. Sellest hoolimata püsis kohalike metsavendade kaitse kindlana. Habaja kaitsmisel oli märkimisväärne tähtsus. Sellega hoiti ära enamlaste tiibmanööver Kuimetsa mõisale, kus asus sakslaste staap. Kui algas pealetung Tallinnale, oli Habaja tähtsaks lähtepunktiks edasiliikumisele.
Kapten Karl Talpaku kompanii allutati saksa tankiküttide (pantserjäägrite) pataljoni ülemale. Igalt mehelt võeti kirjalik kohustus, et ta võitleb Saksa sõjaväes vabatahtlikult kuni Eesti on enamlastest vabastatud. Mehi toitlustas ja maksis saksa sõduri päevaraha pataljon. Kompanii tunnusmärgiks sai sinimustvalge põhjaga vimpel, millel on saksa panzerjäägrite märk ja täht T. Kompaniil oli oma autopark kuni 23 sõidukiga, kusjuures kompanii teine rühm varustati jalgratastega.
Kuimetsas mehitas kompanii tugipunktid Habaja mõisas, Juuru alevikus ja Mahtra külas. Juuru ja Habaja tugipunktide vahe oli 20 km. Sellest joonest põhja poole laiuvad kohati läbipääsmatud sood. Osalt kattis seda vahet kompanii tugipunkt Mahtra külas, osalt kolonel Ernst-Friedrich Leithammeli Harju Maleva rühmad Tamsi ja Siuge külas.
Juuru tugipunktist vasakul, Juuru-Ingliste vahel olid Harjumaa Omakaitse mehed ja kompaniist paremal (7 km Habajast, Ardu lähedal Raval) pataljoni Erna II üksused.
Sakslaste pealetung Tallinna suunas oli takerdunud, mistõttu kapten Karl Talpaku kompanii oli oma tugipunktides paigal 19. augustini. Sealt tehti luureretki kuni 15 km kaugusele vastase selja taha Hagudi raudteejaamani ja Koli teeristini.
18.–19. augustil andis kompanii oma tugipunktid üle Harjumaa omakaitselastele ja asus koos saksa pataljoniga 19. augusti hommikul Kehtnast 3 km läände Värava-Kärpla-Kokuta joonele. Kärplas vahetati välja major Hans Hirvelaane pataljoni 1. kompanii. Järgmisel päeval pidi algama suur pealetung Tallinnale. 19. augustil sai lahingus peahaava harjulane kprl Jaan Tiits (01.10.1918) Kohilast.
Kapten Karl Talpak sai korralduse kompanii ajutiseks tugevdamiseks värvata ja relvastada veel kuni 100 kohalikku omakaitselast. Samal päeval saadi Juuru ja Kaiu Omakaitsest kokku umbes 50 meest ja teist samapalju naabrusest Kehtnast, Keavast, Järvakandist ja Raplast. Neid asus juhtima major Rudolf Marnot.
Punaväelt oli oodata tugevat vastupanu. Kardeti lõuna pool Raplat asuvate punajõudude lööki 217. diviisi 389. jalaväerügemendi selja taha. See rügement tungis peale Raplale Kehtna suunast. Eesti kompanii ja saksa tankiküttide pataljon ühendati iseseisvaks võitlusgrupiks Oberstleutnant Grabovski juhtimisel. Võitlusgrupi ülesanne oli kaitsta Raplale pealetungiva saksa rügemendi vasakut tiiba ja seljatagust.
20. augustil kell 1.00 sai võitlusgrupp pealetungikäsu. Hommikul koidikul pidid alustama pealetungi 389. jalaväerügement Raplale ja kindralmajor Rudolf Friedrichi grupp Märjamaale.
20. augustil saatis kapten Karl Talpaku kompanii välja luure, kokku 56 meest (kompanii esimene rühm, kaks raskekuulipildujate toimkonda ja saksa pioneeride jagu). Patrull jõudis punastele märkmatult Purku-Järvakandi ruumis vastase selja taha Väljaotsa talu juurde, et toetada sakslaste rünnakut Kõrtsi tugipunkti vallutamisel. Venelased avastasid aga luurepatrulli, tõid kohale lisajõude koos mitme soomusautoga. Luurepatrull taandus läbi vastase piiramisrõnga, kusjuures Järvakandi Purku lahingus Väljaootsa talu juures kaotati 20. augustil 7 meest langenutena, 6 langes haavatutena vangi ja jäid teadmata kadunuks (tapeti), üks mees sai raskesti haavata.
Kapten Karl Talpaku kompaniist langes 20. augustil Väljaotsa talu juures ka lipnik Verner-Adolf Raudak (25.03.1915) Ravila vallast. Ta on maetud Maarjamäe kangelaskalmistule.
21. augusti õhtuks vallutas 389. jalaväerügement Rapla (676, lk 36).
Kapten Karl Talpaku kompanii hõivas Järvakandi mõisa ja jõudis pealetungi jätkates Kabala jõe joonele. 21. ja 22. augustil oli kompaniil vaenlase jälitamisel üksikuid väiksemaid kokkupõrkeid ning 23. augustil hõivati ilma lahinguta Mahtra ja Jaluse.
24. augustil kell 9.00 jõudsid kompanii eelosad üheaegselt 389. jalaväerügemendi osadega Kohilasse. Õhtul sai kapten Talpak käsu jätkata pealetungi üle Tõdva-Saku-Männiku Tallinna suunas. Kompaniist vasakul tungisid edasi major Hans Hirvelaane pataljoni mehed. Kompanii liikus Saku peale haardega üle Kaiamaa küla ja Saku soo. Pärast Saku vallutamist sai kompanii üleande puhastada enamlastest raudteejaama ümbruse metsad ja julgestada Sakut põhja poolt. Keskööl, 25. augustil püüdis vastane haarata kompanii seisukohti vasakult ja ründas suurtükitule toetusel. Rünnak tõrjuti ägedas lahingus tagasi.
26. augusti hommikul lahkusid kompanii juurest oma kodudesse Rapla ja Keava omakaitselased, kuna kodus vajati mehi metsade kammimiseks. Sama päeva õhtul sõidutati kompanii rindelt tagalasse Kiisa jaama juurde ühepäevasele puhkusele.
27. augusti keskpäeval oli kompanii taas Sakus. Järgmise päeva varahommikul sai kompanii pealetungikäsu murda sisse vaenlase kindlustatud kaitsepositsioonidesse Nõmme kaguserval ning võtta oma alla Mustamäe klint (paekallas) Männiku juures, vallutada Valdeki peatuskoht ja Nõmme kagupoolne linnaosa. 28. augusti hommikul valgenedes aga selgus, et vastane oli öö jooksul kompanii ees oma tugevasti kindlustatud kaitsejoonelt lahkunud. Kompanii koos patareiga autodel ja teine rühm jalgratastel kompanii peas viskus rännakkolonnis Nõmmele sisse. Rühm sattus turuplatsil ja Mustamäel tulevahetusse hävituspataljonlastega, kus vangistati 12 hävituspataljonlast.
28. augusti keskpäeval sõitis Eesti kaitseväe vormis kompanii Tallinna sisse sinimustvalgete lippude lehvides.
Kapten Karl Talpak: Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja luurerühma tagasijõudmisel organiseerisin igast rühmast pooltest meestest kolonni kolmel autol, ning suured sini-must-valged lipud pikkadel varrastel autodel lehvimas, sõitsin meestega Tallinnasse. Kell oli 14.00... Iseseisvusaegses eesti sõjaväe vormirõivais, kümmekond ohvitseri mundris, sini-must-valged sidemed ümber käe, tõmbasime loomulikult endale tähelepanu. Rahvas oli meeletult rõõmus – lilled, suitsud, kaelustamised. Kogu tee läbi linna tänavate saatis meid rahva maruline käteplagin...
Narva maanteelt voolas sellal kesklinna lõputuna näiv saksa sõja­väekolonn. Hipodroomi kandis ja Kopli poolsaarel käisid veel lahingud. Tänavatel juubeldasid murruna tallinlased. Pikal Hermannil lehvis peremehelikult sinimustvalge.
29. augusti keskpäeval koondus kapten Karl Talpaku kompanii Pääskülla ja majutati Lasnamäe kasarmutesse.
30. augustil ja 1. septembril konvoeerisid kapten Karl Talpaku kompanii mehed kahel korral Tallinnast Paunküla vangide läbikäigulaagrisse umbes 3750 vangilangenud punaväelast.
Kuna kapten Karl Talpak ei olnud nõus koos saksa diviisiga Leningradi rindele asuma ja nõudis, et kompanii rakendataks Eesti saarte vabastamisel, siis 5. septembril kompanii likvideeriti. Raskerelvad ja mootorsõidukid tuli üle anda sakslastele. Iga mees sai oma kodukohta sõidul kaasa tunnustusena vintpüssi ja sada padrunit, samuti kirjaliku tõendi saksa diviisilt kompaniis teenimise kohta ja relvaomamise loa. Kodukohtades pidid mehed end ilmutama kohalikus Omakaitses.
Kodudutaludesse tagasi pöördunud sõdalasi ootas põllutöö. Osa mehi astus omakaitseüksustessse, osa aga vabatahtlikult saksa sõjaväkke.
Kapten Karl Talpaku kompanii kaotused Rakke-Tallinna sõjaretkel olid 10 langenut, 6 teadmata kadunud (Järvakandi kahingus haavatutena vangilangenud), 14 haavatut ja 5 haigestunult haiglasse evakueeritut. Patareil kaotusi ei olnud.
Kirjutatakse, et Harjumaa vabastamislahingutes osales veel teisigi omakaitse rühmitusi: Tuleb veel nimetada kol.-leitnant Tilgre pataljoni, mis formeeriti Võru ümbruskonnas. Saksa vägede ilmudes see üksus lülitati kohe üldiste sõjaliste operatsioonide käiku. Teisal kirjutatakse: Võiks veel nimetada Võrumaa Omakaitse 40 mehelist rühma kolonelleitnant A. Tilgre juhtimisel. Ja veel: kolonelleitnant Aleksander Tilgre VR II/3 (23.01.1897-20.08.1944 Viljandi) algatusel moodustati augustikuu alguses Võru kasarmeeritud Omakaitse meeskonnast 55-meheline löögirühm lahinguliseks tegevuseks Põhja-Eestis.
Samuti on teada teisigi koos sakslastega Harjumaal võidelnud väiksemaid sõdalaste gruppe, sealhulgas lendurmajor Peeter Juhalaini üksus 61. jalaväediviisi 151. rügemendi juures. Rügül Oberst Walther Melzer meenutab: Sellal kui rügement oli seotud julgestusülesannetega, liideti rügemendi juurde selleks otstsarbeks osa eesti Omakaitse üksusest. Eestlastele langes kohe osaks tegutseda kaasa julgestus- ja luurerakendustes. Need mehed olid osalt juba sõja algusest peale laialdastes metsades varjupaika leidnud, et pääseda kommunistide jälitamisest ja küüditamisest. Sellest tingitult olid nad otsustanud ka astuda võitlusse rõhujate vastu. Omakaitse ja metsavendade ridades leidus mehi igast rahvakihist ja elualalt. Algul oli nende relvastus väga puudulik ja mitmekesine ja nende read täiendusid sedamööda, kuidas sõjategevus laienes. Aegamööda kogunes metsavendi sel määral, et neist võidi rügemendi juurde moodustada iseseisev kompanii, kelle võitlejatest osa kohustus kaasa võitlema saksa sõjajõududega. Sel puhul varustati neid saksa vormiriietusega ja saagiks saadud relvadega.

Tallinna kohale kerkisid mustad suitsusambad. Tulekahjud märatsesid kõikjal üle linna.

Tallinna hõivamine ja uue okupatsiooni algus

Sõda jõudis Tallinna müüride alla. 23. augustil oli Keila lähistel Arutee lahing. Lahingukära kostis Keilasse. Tolmused ja tülpinud vene sõjamehed, kes püssiga, kes ilma, mõned paljajalu, taganesid Tallinna poole. 23. augusti ööl vastu 24. augustit oli Keila saksa suurtükitules. Keila kiriku katus oli pärast suurtükituld nagu sõelapõhi, mitmed aknad eest ära kistud ja purunenud. Kirikutorn oli täis killuauke. Üks mürsk oli lõhkenud oreli kohal, löönud kiriku võlvi suure augu ja purustanud mõned oreliviled.
Venelased asusid kaitsele Valingu raudteejaama lähedal, Korvi surnuaia juures, kaitsekraavid kahel pool raudteed. Sakslased tulid aga hoopis üle Jõgisoo selja tagant ja venelased jooksid laiali.
Venelased tõmbasid oma reservid linna lääneserva, kuid ootamatult ilmusid sakslased 25. augustil linna hoopis vastasküljelt.
Kirjutatakse: Sakslased tulid alles esmaspäeva õhtu eel. Meie olime leerimajas, millel paksud kiviseinad. Korraga nägime kiriku ees platsil liikumist. Kirikuaia nurga tagant tulid rohekashallid kogud välja. Rahvas hõiskas: „Sakslased on Keilas!“ Vastati aga eesti keeles: „Me oleme eestlased!“ Oligi 6 eestlast ja 2 sakslast, kes Keila maad kuulama tulid, seisukorra kohta selguse said ja sõjaväele kirikumõisa poole vastu tõttasid. Varsti pärast sakslaste sisejõudmist heisati sini-must-valge lipp...
Tuleb uskuda, et tegu oli saksa 217. jalaväediviisi vasakul tiival edasi tungiva kindralmajor Rudolf Friedrichi väegrupis võidelnud eestlastega.
Kaks aastat hiljem, 25. augustil 1943 peetud Keila vabanemispäeva pidustustel rõhutas Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe: Peame jääma eestlasteks! Vabaõhupidustustel osalesid Omakaitse Harju maleva ülem kapten Evald-Voldemar Saidra, maleva ülema asetäitja kapten Siim Lõhmussaar ja maleva esimese pataljoni ülem major Rudolf-Eduard Kukeste.
Saksa väed olid nüüd Tallinnast ainult mõnekümne kilomeetri kaugusel.
Tallinna vabastamise kohta enamlastest kirjutatakse: 26. augustil vabanesid Harjumaal Saue ja Rae vallad. Tallinn elas samal ajal tulekahjude kumas. Neid väärtusi, mida Tallinnast laevadele panna ei suudetud, asusid enamlased tulega hävitama juba mitu päeva enne Tallinna vabastamist.
Tallinn põles juba 26. augustil 1941. Meenutatakse: Ja siis tulid ööd, kus taevas oli valge tuledest Tallinna kohal. Õudne oli vaadata kaugusest veripunast kuma Tallinna kohal. Neede vihmased lõikusööd, kui tuul lõõtsus läbi öö ja kui leegid värvisid taeva veripunaseks, jäävad meile kustumatult meele. Eemalt seda tulekuma jälgides jäi paljudele mulje, et Tallinn põleb maha viimse majani. Nii kole oli leekide tants taeval... Kostis hirmus kärgatus ja Kilgase trikootööstus oli miinisadama rajoonis leekides. Varsti oli ka teisel pool õudne plahvatuse müra ja arsenali üks osa varises varemeiks.
27. augustil, kui enamlased juba paaniliselt põgenesid, muutus nende hävituskirg eriti metsikuks – süüdati ja lasti õhku mis vähegi suudeti. Tekkis tervelt 125 tulekahju, millele vabastamispäeva ööl järgnes veel 16 süütamist..
Teisal kirjutatakse: 27. augusti keskpäeval vapustasid Tallinna linna plahvatused. Lasti õhku linna elektrijaam ja postkontor telefonikeskjaamaga Vene tänavas. Sama päeva õhtupoolikul hakkasid üle linna vajuma rusked suitsupilved, mis summutasid koguni päikese – bolševikud olid süüdanud Rotermanni ja Puhki viljaveskid koos ladudega, kus nüüd kõrbes kallis vili. Õhtu tulles uppus linn tulekahjude kumasse, mis öö tulles järjest laienes. Põles ka Balti jaamahoone, tulekahjusid oli sadamas ja selle piirkonna tehaseis ja ladudes. Samuti möllas tuli tselluloosivabriku võimsais müürides. See öö oli hävinguöö. Kuid sama öö oli hävinguööks ka punaseile endile.
Ja veel: 27. augusti ööl veretas Tallinn tulekahjude kumast. Tulekahjud märatsevad kõikjal – sadamas lõõmab, Lasnamägi näib olevat üksainus põlev viirg, ja see tuline joon küünib välja kuni Pelgulinnani, mille tagant, Koplist kerkivad uued tulekeeled, ühinedes põleva Balti jaamahoone leekidemässuga. Esialgu jääb mulje, nagu oleks kogu Tallinnast alles ja tulest puudutamata ainult vana, kivine süda.
Juba eelmisel päeval süüdatud Rotermanni ja Puhki tehaste viljaladudest kerkisid kogu õhtupooliku mustad sambad, mis nüüd kogu linna kohale on laiali vajunud...
Tallinna Kalaranna-poolses linnaosas seisid nüüd enamlaste poolt mahapõletatud J. Puhk ja Poegade suurveski varemed. Suurveski valmis 1924. aastal ja selle jahvatusvõime oli 200 tonni ööpäevas.
Teisal kirjutatakse: 27. augustil... pärastlõunal süüdatakse Kopli kaubajaam, punaste soomusrong ja mitmesuguse varustusega täidetud sajad vagunid. Kirdetuul kannab tugevast tulelõõmast sädemeid Pelgulinna puumajade tõrvapapist katustele ja majade elanikud asuvad veepangede ja märgade kaltsudega katustele, et kaitsta oma kodusid ähvardava tuleohu eest. Kaubajaamast kostab plahvatusi. Õhtupoolikul süüdatakse Balti jaama hoone, lastakse õhku raudteedepoo pumbamaja Kopli tänaval ja hävitatakse ka Balti puuvilla tehas (Sitsivabrik). Telliskivi tänaval lastakse õhku „Ekstraktori“ margariinitehas ja veidi aega hiljem Rohu tänava raudteetunnel. Tselluloositehase massipuude virnad süüdatakse ja sellest võtavad tuld ka läheduses asuvad sõjaväehaigla hooned. Põleb ka Tselluloositehas ise. Süüdatakse Puhk ja Poegade jahuveski ja kitsaroopalise sadamajaam ja sealsamas sajad kaubavagunid. Koplis põletati maha end. Kalevi pataljoni kasarmud ja peaaegu kõik tööstushooned. Nõmmel tekitas suuri purustusi laske­moonarongi õhkulaskimine Hiiu jaamas, mille tagajärjel põles maha hulk raudtee- ja eramaju... Linna tuletõrjel on keelatud kustutustööd.
Kui lastakse õhku filterveevärk Ülemiste järve ääres, jääb Tallinn veeta. Elektrijaama õhkulaskimisega jääb Tallinn pimedusse... Sadamast tõuseb taeva poole suuri suitsupilvi: õlilaod põlevad...
Sel ööl ei maga Tallinnas keegi. Kardetakse uute tulekahjude tekkimist, uusi purustusi ja plahvatusi. Veepuuduse tõttu oleks tuli võinud hävitada kogu linna. Kuid 27. aug. hilisõhtul hakkab sadama tugevat vihma ja inimesed hingavad kergendatult: see aitab vaigistada tuld ja hoida maju süttimisest. Nii tuli appi loodus ise. Tuul pöördus ja leegid kandusid mere poole. Ka õnnestus tuletõrjujail kohati tulele piir panna, hoolimata mahalaskmise ähvardusest.
Tuudur Tamm jätkab oma süüdistustes venelaste kuritegude loetelu Tallinna hävitamisel: Punasõdurid panid põlema Tallinnas Merepuiesteel asunud tuntud kino Grand Marina, Sadama tänaval suurte Mootori busside garaažid ning Sadamatehaste hooned...

Põgenevate punaväelaste poolt õhitud Tallinna Elektrijaam

Kustutustööd palju kannatada saanud sadama­piirkonnas

Paljudel juhtudel takistasid enamlased kustutustöid. Nii kutsuti 27. augusti keskpäeval tuletõrje valvesalk välja Puhk- ja Poegade suurveskisse. Kui tuletõrjujad kohale jõusid, ei lastud neid hoonele lähedale, sest väraval seisis relvastatud punasõdur ja teatas, et veski on nende poolt põlema süüdatud ja käskis tuletõrjel kohe minema sõita.
Tallinnas hävis 28. augustini tulekahjude läbi 389 ehitust. Suurimaks põlemispaikadeks olid Lasnamäe rajoon, sadamarajoon, Kopli rajoon, Nõmmel Hiiu jaama ümbrus, kus lendas õhku enamlaste laskemoonarong.
27. augusti õhtul pommitasid Saksa lennukid Tallinnas lennuangaare. Üks pomm langes vanglale nii lähedale, et haigla aken purunes. Paanikas, mis nüüd kõikjal lahti puhkes, põgenesid vangla juhataja ja tema abi. Seda segadust kasutasid vangid nüüd juba põgenemiseks. Haiglas oli tol hetkel 17 inimest, kongides leidus ka üksikuid vahialuseid... Siin oli rida taluperemehi, mitmeid metsavendi. Liigutav oli Lehmja koolijuhi kohtumine oma naisega (Lehmja küla asub Rae vallas). Mõlemad olid olnud vanglas, aga mees ei teadnud naise sealolekust midagi. Nüüd said nad vangla koridoris kokku... Üldises ärevuses hiiliti vanglast välja, aga Kalamäe rajoon oli veel punaarmee valduses. Kaks vangi lasti põgenemisel maha leivavabriku väravas. Kuna olukord oli ohtlik, otsustati jääda ööseks lähemasse õhutõrjevarjendisse. Ka raskemad haigeid toodi nüüd kanderaamil vanglast ära, kuna kardeti selle õhkulaskmist. Osa vange hiilis juba samal ööl oma kodude poole. Aga osa pääses vabadusse alles 28. augusti hommikul, kui punaarmee osad valgusid Kopli poole ja ümbrus vabanes. Ajalehe sõnul pääses sel moel Keskvanglast 52 enamlaste ohvrit.
Punaarmee põgenes. Läbi vihma ja ööpimeduse kestab pidev veokite voorimine sadama ja Kopli poole. Voorid ekslevad tänaval pimeduses, kihutavad edasi-tagasi, vahel takerduvad barrikaadidesse ja vastamisi. Ohvitserid ja politrukid karjuvad korraldusi: „Sadamasse, sadamasse!“. Tänavatel kihutavad pimeduses mootorsõidukid ja hobuvoorid. On palju venelastele omast läbisegi karjumist, õiendamist ja vandumist.
Sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas kirjutab: Mööda Soo, Kopli ja Heina tänavat liiguvad voorid Kopli poole, et seal laevadele saada. Laevadele tunglevaid sõdureid ja hävituspataljonlasi aga aeti relvade ähvardusel tagasi ning käsutati uuesti rindele. Hävituspataljonlased, keda laevadele ei lastud, ootasid öö läbi Koplis. Mehed, kelle käed olid verega määritud, kes olid tapnud, põletanud ja rüüstanud, teadsid, mis neid ees ootab. Neile anti nõu relvad maha jätta ja koju minna või sakslaste rindest läbi murda ja püüda liikuda läbi sakslaste poolt vallutatud maa Narva, mis pidi venelaste jutu järgi olema veel punaste käes. Nii marssis 27. augusti öösel linna tagasi sadakond hävituspataljonlast, kes tegid katset saksa rindest läbi pääseda. Kuid Kadriorust nad kaugemale ei jõudnud, seal veristasid nad end lõplikult. Riismed valgusid linna tagasi ja otsisid seal varju. Viimseid hävituspataljonlasi nähti veel 28. augusti lõuna paiku Toompea tiigi ääres....
27. augusti pärastlõunal liikus Toompea lossi ees õuel ainult üksikuid inimesi. Loss oli maha jäetud.
Teisal: Päev algas pilvisena ja hallilt. Öine sadu oli küll lakanud, kuid taeva all hõljub veel madalaid, kõrbelõhnalisi suitsukoonlaid, mis meenutavad öise linna kohal tantsinud tulelõõma. Kahurimürin on vaikinud, aeg-ajalt kuuldub mõni sumedam lask kuskil kaugemal, Viimsi pool. Küll on ainiti kuulda kuulipilduja tärisevat häält. See järsk vaikus mõjub nagu hirmutavalt. Üksikud inimesed liiguvad tänavail areldi ja rutuga... Üha enam on näha üksikult ja salgakaupa linnas ringi liikuvaid vene maaväelasi ja madruseid. Mõned neist on hambuni relvis, teised täiesti paljaste kätega...
Siis, järsku, tuleb Tartu maanteed mööda trobikond vene madruseid. Neil ei ole enam relvi käes, nad on paljapäi ja nende mustad kuued on määrdunud porist ja savist. Nad ruttavad jooksujalu läbi tänavate, hirmunud silmi, ja küsivad teed sadamasse...
Tuudur Tamm kirjutab: 28. augusti hommikul, kui tänavail liikus veel üksikuid punasõdureid ja hävituspataljonlasi, asus tuletõrje korraldama omakaitset, kusjuures relvi hangiti vangistatud punasõdurite käest. Samal päeval kella 10 ajal heisati tuletõrje valvemeeskonna poolt sini-must-valge pritsimaja torni Pärnu mnt. 12 suure rahvahulga juubelduste saatel.
Teisal: 28. augusti hommikul kutsus tuletõrjedivisjoni pealik käskjalgade kaudu kümmekond ustavat tuletõrjujat Rahvateatri hoovi kokku ja moodustas nendest esimese Omakaitse salga Nõmmel. Heisati eesti lipp. Seejärel asuti põgenevailt punasõdureilt ja madruseilt relvi ära võtma ja neid vahistama. Vahistati umbes 150 punaväelast. Salgal oli Mustamäe all väike lahing hävituspataljonimeestega. Tuletõrjujaist moodustati ka esimesed korrapidajate-üksused, kes pidasid Saksa vägede tulekuni valvet vangide, sõjavarustuse ja avalike hoonete juures.
Peidupaigast tuli välja teiste hulgas Nõmmel ennast varjanud lendurmajor Felix Robinson koos kaaslastega. Mehed olid relvastatud ainult revolvritega. Nõmmel liikus veel punasõdureid ja pritsimaja juures tekkis meestel kokkupõrge venelaste salgaga. Üks punaväelane lasti maha, teised põgenesid. Siit saadi esimesed vintpüssid.
Ja veel: Neljapäeval, 28. augusti hommikul, pärast eelmise õhtu ägedat lahingut, valitses linnas masendav vaikus. Enamlased – pagenud läbi linna sadamasse, asusid laevadele. Linna-äärtel oli neid siiski veel näha. Hommikupoole ööd oli ühtlasi hakkanud sadama. Hommikulgi tibas veel vihma. Juba hakkasid tänavaile tekkima esimesed valgete käesidemetega eesti mehed.
Nähti ka eraisikuid relvadega. Põiki üle Viru tänava ruttab kaks 18-aastast noorukit, heledate suvi­kaabudega, sportsärgid seljas ja püssid tugevasti kaenlasse surutud. Kuuldub esimest korda sõna „Omakaitse“.
Samas on Viru tänavasse ilmunud keegi paks kojanaine. Suurima südamerahuga hakkab ta aknaid puhastama. Ta rebib seintelt ja akendelt maha kõik venelaste plakatid, loosungid ja üleskutsed ning keerab need kaenla alla rulli... Venelasi longib mööda, püssidega ja ilma, kuid naine ei lase ennast eksitada. Ta julgus nakatab teisigi, ja hetk hiljem käib selline puhastustöö üle kogu tänava.
Esimesena algas organiseeritud grupina tööd Kloostri tänava gümnaasiumi ruumidesse hommikul kella 8 paiku kogunenud Omakaitse jaoskond. Samas läheduses algkooli ruumes oli sadakond mobiliseeritut, keda enamlased polnud jõudnud ära saata. Neile teatati sündmusist ja nad lõid suures ulatuses kohe kõhklemata kaasa. Muretseti punaste poolt mahajäetud relvi ja loodi side teiste OK (omakaitse) gruppidega. Mehi otsekui kasvas maa alt välja. Valve alla võeti tähtsamad asutused ja terveksjäänud käitised. Linnas algas ringiluusivate ja peitupugenud punasõdurite ja enamlaste vangistamine.
Piki tänavat sõidab suur sõiduauto, mille lipuvardas lehvib säravpuhas eesti rahvuslipp. Sellele lipule hüütakse hurraa, sellele lehvitatakse ja karjutakse nuttes ja naerdes. Sõiduautole järgneb lahtine veomasin, millel hoitakse püsti suurt eesti lippu. Veoauto on täis eesti omakaitselasi, küll erariides, küll endise eesti sõjaväe ja kaitseliidu vormides.
Kella 9 paiku hakkasid siin-seal majadele kerkima Eesti sini-must-valged lipud. Keskpäeval juba sõitsid linnas ringi veoautod, peal mehed valgete lintidega käevarre ümber, käes püssid ja autol lehvimas rahvuslipp. Ühtlasi jõudsid linna esimesed Saksa väeosad.
Teisal: 28. augusti hommikupoolikul marssisid saksa sõjaväeosad Tallinnasse ja võeti elanike poolt rõõmuhõisete ja lilledega vastu. Sissemarssivad kolonnid otse külvati neist üle... Inimesed nutsid liigutus- ja rõõmupisaraid. Järsku kuuldub sumedaid kellalööke. Kirikukellad! Need helisevad jälle kord üle pika painajaliku aja... Lauldakse isamaalisi laule. Inimhulgad tänavail järjest suurenesid. Ka oli vihm lakanud ja ilm selgis.
Merelt aga kostab kaugeid mürtse. Seal on Tallinnast põgenenud Nõukogude laevastik võetud Saksa patareide ja lennukite pommirahe alla. Linna äärtelt kostab aeg-ajalt kuulipildujate tärinat – seal käivad viimased võitlused ringihulkuvate ja äraeksinud punasõdurite salkadega. Kõikjal näeb vangivõetud punaväelaste kolonne Saksa sõdurite või eesti omakaitselaste valve all. Sõjavangid koondatakse Toompeale – lossiõue.
Pikalt Hermanilt on juba keskpäevast saadik kõrvaldatud punane sirbi ja vasaraga lipp – kommunistliku terrori sümbol. Selle varda laskis kuulipildujavalanguga alt Paldiski maantee otsa kohalt pooleks Saksa sõdur rahvahulkade juubelduse saatel.
Tekib väike vaheaeg, siis hakkab kaugusest kuulduma uus rõõmuhõisete laviin. Läbi südalinna tänavate liigub esimene saksa jalgratturite kolonn. Nende rinnad on ehitud lilledega, nende jalgrattad samuti, neid külvatakse nagu õitega üle. Lilli heidetakse akendelt ja tänavailt. Hommikused kõrbenud hallid pilved on taeva alt hajunud, augustikuu helesinine taevas on laotunud üle Tallinna...

Tallinlased on tulnud tervitama läbi vanalinna liikuvat Saksa sõdurite kolonni, majadele on heisatud sinimustvalged lipud.

Raekojaplatsile on üles rivistatud saksa jalaväelased. Neid ümbritsetakse sõprus- ja tänuavadustega. Raekoja külge heisatakse eesti ja saksa lipud. Üle pika aja vallandub täies vabaduses eesti rahvushümn. Kui laul on lõppenud, haarab rahvahulk kätele Vanaturu kaelast mootorrattal sõitva eesti ohvitseri, see tõstetakse õhku ühes masinaga. Tänava ääres seisvale saksa soomusautole on roninud keegi vanem mees ja kõneleb. Ta räägib kannatustest ja piinadest, mida eesti rahvas on näinud punaste ikke all, ta väljendab saksa sõdurile seda tänu, millest eesti rahva süda nüüd üle keeb. Kõikjal on tänavad täidetud juubeldavatest rahvahulkadest ja sõjaväest. Majad on juba viimseni lipuehtes...
Ühel Tartu maantee rajooni väljakul on oma kompsude kõrval puhkamas saksa jalaväe lahingumehed. Pea pandud oma seljakotile, magab pruuniks põlenud sõdur... Ta kõrvale on pandud suur kimp lilli, maiustustekotike ja karp sigarette. Need kingid tundmatult tallinlaselt ootavad sõdurit ärgates...
Sammudes üles Toompeale, näeme seal lossi ees seismas saksa tanke. Vahisõdurite saatel kogutakse siia vene vange, ja alles nüüd, Saksa sõjaväe värske, rohelise mundri kõrval, nähtub täies ulatuses, kui räpased ja kasimatud on punaväelased. Üha suuremais salkades tuleb neid kokku ja paljude salkade kohaletoojaiks on relvastatud eesti koolipoisid, kes on kohe asunud puhastama oma kodulinna punastest jõukudest.
Alt aga kaigub võimsat laulu. Saksa sõdurite rohekashall rivi marsib ülesõidukohalt Kopli tänavasse. Päikeses helgivad nende kiivrid ja relvad. Teispoolt linnaservast, Pärnu, Tartu ja Narva maanteelt, voolab linna kogu aja sõjaväge ja voore. Ikka on neid vastu võtmas õnnelikud tallinlased.
Estonia ees lainetab tohutu rahvahulk. Siin annab saksa raadioauto valjuhääldajamuusikat ja linn kajab valjuhääldajast kostvast rõõmsast muusikast.
Pärast Tallinna vabanemist sai selgeks ka seal toimepandud bolševike koletusliku ja ängistava hävitustöö ulatus. See ilmnes ka Kopli poolsaarel: Tallinnas kujunes Kopli poolsaar kommunistidele viimaseks taganemisteeks. Punaarmee paanilist taganemist ja põgenemist tähistavad kraavisõitnud ja rusuhunnikuiks muutunud sõidu- ja veoautod. Kopli promenaad oli üle külvatud padrunikastidega, mürskudega, punasõdurite kiivritega, purunenud vankritega, tee ääres vedeles hobuste laipu, saapaid, seljakotte, käsigranaate ja igasugust muud sõjalist varustust (päeval pärast vabastamist otsisid sealt omakaitselased tarvitamiskõlbulikku sõjavarustust)... Punaarmee poolt mahajäetud sõjasaak oli üsna rikkalik. Kopli teele oli maha jäetud isegi tankitõrje- ja muid suurtükke. Läheduses lebas mitukümmend põlenud veoautot. Autod olid laaditud mootoritega ja mitmesuguse väärtusliku kraamiga – seda ei saadud laadida laevadele. Muudkui tuli otsa.
Harjumaa talunikelt röövitud lehmad ja hobused aeti taganemisel Tallinna poole, ikka plaaniga panna laevadele ja vedada Venemaale. Need kariloomad ja hobused, kes jõudsid Tallinna, aeti kokku Pelguranda ja Koplisse, kust neid loodeti laadida laevadele. Kuna ei jatkunud ruumi loomade paigutamiseks, jäid suurearvulised karjad paremaid piimalehmi maha... Keda ei saadud laevadele ära viia, hukati laskerelvadega... Nii sai hukka ka suurem enamus enamlaste poolt põllupidajailt röövitud väärtuslikest hobustest.
Meenutatakse: Jube pilt avanes vaatajale Kopli surnuaia viimase värava juures. Seal vedeles kalmistul umbes sadakond tapetud hobuse laipa... Kuna kommunistidel polnud neid võimalik endiga kaasa viia, siis lasti neile kalmistul kuulid pähe. Koplisse olid kommunistid ajanud ka hulga talumeestelt äravõetud lehmi. Kõigi tapmiseks polnud neil aega. Kopli metsaalune ja kõik aiad ning pargid olid hulkuvate loomade söödamaaks.
Tallinnas Patkuli trepilt on kõige paremini näha punaste hävitusjäljed. Otse jalgade all lebab Balti jaam varemeis ja surnuna, taga paistavad Koplist Balti manufaktuuri purustatud müürid ja edasi paremale Puhki hävinud suurveski ja elektrijaama rusud sadama taustal, millest samuti hakkab silma vaid mustaks põlenud sõrestikke...
Ümberringi on näha veel mitme päeva pärast muidki sõjajälgi: Linnast veidi Rannamõisa poole liikudes kohtab silm tee ääres ikkagi veel enamlaste sõjamasinate purustatud rususid... Kraavis vedeleb veel kiivreid ja mundrikaltse. Aga Harku juures on suur kaitseliin juba kadumas. Siin oli suurtest talaraudadest hambuline tankitõrjevöönd.
Saksa väejuhatuse rindeteate kohaselt võeti ühtekokku Tallinna vallutamisel 11 432 sõjavangi, saagiks saadi 293 suurtükki ja 91 soomusmasinat.
Pärast Tallinna enamlastest vabastamist oli vaja haarangutega puhastada linna ümbrus ringihulkuvatest punaväelastest. Mõnel üksikul juhul avaldavad metsadesse varju pugenud punaväe riismed ka vastupanu, enamik annab end vangi vabatahtlikult. Kahel esimesel päeval 1. kuni 3. septembrini võeti puhastamishaarangus veel 650 vangi.
Juba 28. augustil sai kolonel Leithammel käsu Saksa 217. diviisi staabilt organiseerida Nõmme linna omakaitset. Esimesed Omakaitse rühmitused tekkisid aga üksikutes linnaosades juba 27. augusti õhtul. 28. augusti hommikul võttis Omakaitse organiseerimine major Juhan Madise (09.07.1903-14.01.1977 USAs) juhatusel kindla ilme. Organiseerimine teostus politseijaoskondade kaupa.
Saksa 217. diviisi staabi poolt määrati Tallinna-Nõmme Omakaitse ülemaks kolonelleitant Alfred Luts, kes saabus Tallinna 28. augusti õhtul. Kogu öö kestis organiseerimine major Madise poolt, ja 29. augusti hommikul, kui major Madise ja kol-ltn. Luts kohtusid, oli major J. Madisel ametlikult määratud Omakaitse ülemale üle anda 6–7 organiseeritud Omakaitse gruppi.
Nii määrati 28. augustist Tallinn-Nõmme Omakaitse ülemaks kolonelleitnant Alfred Luts ning Omakaitse staabiülemaks major Juhan Madise. Tallinna vabanemise päeval, 28. augustil asus vastloodud Harju-Nõmme Omakaitse staap Nõmmel restoran Silva ruumides, kust see 3. septembril kolis praeguse Harju maavalitsuse ruumidesse Tallinnas, Roosikrantsi tänavas.
Nõmme linna Omakaitse allutati paar päeva hiljem Tallinna linna Omakaitsele, kusjuures Nõmme Omakaitse staap likvideeeriti ning kolonel E. Leithammel asus 3. sept. 1941 Harjumaa Omakaitse organiseerimisele ja formeerimisele maakondlikus ulatuses. Harjumaa Omakaitse staabi loomiseks toodi Nõmmelt Tallinna üle omakaitse staabi koosseis. Harjumaa Omakaitse staabi asukohaks sai Harju Maavalitsus, S.-Roosikrantsi 12.
1. septembril avaldasid ajalehed Juhi Peakorteri teate: Juhi Peakorter, 29. augustil 1941. a. Saksa Sõjajõudude Ülemjuhatus teatab: Saksa väed vallutasid 28. augustil koostöös laevastiku ja õhujõududega vihaste võitluste järel tugevasti kindlustatud sõjasadama Tallinna. Vana Hansalinna Pika Hermanni tornis lehvib nüüd Saksa sõjalipp...
Nüüd lehvib, aga seal lehvis Vana Hansalinna hõivamisel ka sinimustvalge. Ei sõnakestki sellest, et tegu on Eesti Vabariigi pealinnaga või sellest, et see vallutamine toimus koostöös eesti vabatahtlike väeosadega.

Punaväelaste põgenemise eel Pakri pangalt alla aetud raudteetehnika

28. augustil vabanes üheaegselt Tallinnaga Paldiski

Ajalehtedes kirjutatakse: Paldiskisse tagasipöörduvad elanikud imestasid nähes, milliseid hiigelehitisi venelased olid vahepeal jõudnud üles ehitada. Veel enam aga imestati selle üle, kuidas need olid üles klopsitud. Seinad olid üles löödud umbselt – kivi kivi otsa. Ei mingit õhuruumi ei isolatsiooni. Selle tulemusena on kõik hooned rõsked. Ühelgi majal polnud ventilatsiooni. Hulga hoonete ühine keskküte oli ehitatud nii oskamatult, et see võis soojendadas vaid ligemaid maju. Hooned olid üksteise sarnased. Ruumides oli seintel mitte ainult keskkütte- ja elektritorud, vaid ka roiskvee omad...
Vanad Paldiski elanikud, kes nüüd pärast 1–2-aastast eemalolekut tagasi pöördusid, ei tundnud enam ära endist Paldiskit, nii rüüstatud ja reostatud on see. Endist raekoda, kus asetses ka linna elektrijaam, polnud enam olemas. Selle asemel haigutasid ahervared. Ka linna tuletõrjehoone (pritsimaja) oli maha põlenud...
Aga kõige rohkem on punased Stalini hävitamiskäsku täitnud siiski endi poolt püstitatud ehituste juures. Linnaelanike majadest ja avalikeist hooneist on põletatud kokku vaid 5 maja. Allesjäänud hooned olid aga eranditult rüüstatud, lõhutud, mustatud. Peagu ühelgi majal polnud terveksjäänud ust.
Paldiski elanikest on juba pooled linna tagasi ilmunud, neid on nüüd kohal 362 inimest. Luteri kirik oli muudetud punasel ajal esialgu haiglaks, siis hiljem kinoks. Kohalik apostliku õigeusu kirik oli väliselt korras, ristidki tornide otsas alles. See oli olnud laoks. Jumalakoda on aga seest nii reostatud, et sinna ei juletud õigupoolest sissegi vaadata. Üht kiriku esiku kõrvalruumi oli kasutatud käimlana. Muulamäed, mida eestiaegne linnavalitsus kavatses ehitada supelpargiks, oli punaste ajal nii risti ja rästi läbi kaevatud, et pargist ei saanud seal olla juttugi. Paldiski linna­peaks sai varem politseiteenistuses olnud Julius Schwan.
Siinset Vene kirikut oli kasutatud vanglana. Selleks sobis hoone oma põrandast kõrgel asetsevate akende, kitsaste aknapiludega ja juba ehitamisel kaetud raudvõrega. Kirikul oli ainult üksainus väljapääs, mille eeskoda oli sobivaks paigaks vangivalvureile. Altariruum muudeti käimlaks – auk põrandasse ja käimla valmis.
Tallinna komandant teatas ajalehes Linna Teataja 6. septembril 1941: Seaduslikeks maksevahendeiks vabastatud maa-alal Eestis on riigimargad ja metallraha pennid. Ümberarvestuse vahekord rubla ja riigimarga vahel on järgmine: 10 rubla vastab 1 riigimargale. Tallinn 02.09.1941
Ajaleht Linna Teataja andis 6. septembril Tallinna komandant teada oma keelud ka käsud:
1. Kogu tsiviilelanikkonnal Tallinnas ja ümbruskonnal on liikumine linna tänavail ja väljakuil keelatud ajavahemikus kella 21.00 kuni kella 6.00 hommikul.
2. Põgenenud venelaste, kommunistide ja juutide majad ning korterid tuleb vastavail majavalitsejail või aaria-soost naabreil sulgeda ja võtmed tingimata ära anda väli­komandantuuri.
3. Iga omavoliline korterisse asumine on keelatud. Suletud majade ja korterite vägivaldset avamist karistatakse valjusti...
4. Varguse ja riisumise eest karistatakse surmanuhtlusega.
5. Enne pimeduse saabumist tuleb kõik ruumid, milledes kasutatakse valgustust, nii pimendada, et ükski valguskiir ei saa välja tungida.
Vaenlase õhurünnakute puhul peavad liiklejad viibimata lahkuma tänavailt ja väljakuilt ning asuma lähemaisse õhukaitsevarjendeisse.

Sai selgeks, et peremees, saksa aarialasest komandant on pärale jõudnud ja asunud siinmail elu korraldama.
Selleks ajaks oli juba saanud selgeks, et sakslased ei ole eestlaste vabastajad: eesti rahvas oli Kremli õudse okupatsiooni alt sattunud küll kergema, kuid ikkagi uue, nüüd siis Saksa okupatsiooni alla. Et siluda juba kujunenud vastuolu Saksa okupatsioonivõimude ning Eesti riigi taastamist lootnud ja uskunud rahva vahel, avaldati 6. septembril 1941 küllap okupatsioonivõimude korraldusel ajalehes Linna Teataja Eesti tuntud omavalitsus-, ühiskonna- ja kultuuritegelaste suu läbi (teiste hulgas oli eesti- ja saksakeelsele pöördumisele alla kirjutanud dr. Hjalmar Mäe, Oskar Angelus, dr Alfred Wendt, Tartu Ülikooli rektor dr phil nat prof Edgar Kant ja prof Jüri Uluots, endine peaminister presidendi ülesannetes (ehem Minister-Präsident), samuti Harju maavanem Paul Männik jt.
Eesti mehed ja Eesti naised! Estnische Männer und estnische Frauen! Meie kodumaa vabastamine kommunistliku hirmuvalitsuse alt on lõpule jõudnud. Meie maa on jälle vaba, meie tulevik kindlustatud ja julgeolek jalule seatud. Suur-Saksamaa juhi Adolf Hitleri juhtimisel seisab praegu Saksa sõjavägi kogu inimkonna kultuuri päästmiseks võitluses kommunistide sõjaväega ja on selle jõu juba murdnud. Saksa rahva juht ja tema sõjavägi on osutanud sellega ainulaadse ajaloolise teene kõigile rahvastele. Eestkätt tunneme seda meie, eestlased... Nüüd on meile sõbralik ja päästjana oodatud Saksa rahva juht meie maa ja rahva enda kaitse alla võtnud ning iga eestlase südant valdab rõõmutunne ja tõsine tänu Suur-Saksamaa juhile ja rahvale meie maale ja rahvale osutatud unustamatu abi eest!
Oleme põhjamaa rahvas. Meie tunded pole ülevoolavad, kuid nad on tõsised ja sügavad (küllap on need sõnad vabanduseks saksa natsi­võimuritele sellepärast, et eesti rahva tänutunded ei ole enam nii kuumad kui sakslaste tuleku päevil). Iga saksa sõdur meie maal tunneb iga eestlase käitumises tema suhtes tänu ja otsekohest sõprust. Võitlus ühise vaenlase vastu on teinud meist lahutamatud sõbrad...
Nüüd on saabunud aeg, kus on lõppenud igasugune poliitikategemine, kus peavad lõppema kõik omavahelised lahkhelid, ja kõik eestlased, kes veel on ellu jäänud, peavad rakenduma kogu innu ja armastusega sõjas löödud haavade parandamiseks ja meie rahva tuleviku ülesehitamisele. Poliitilised küsimused lahenduvad sõja lõppemisel. Seni aga peavad kõik rahvad... kõik oma sisemised jõud rakendama võitlusse kommunismi vastu ja oma tuleviku ülesehitamisele.
Eesti rahvas, avaldades selle trükisõnaga otsekohest tänu ja tõsist sõprust Suur-Saksamaa juhile Adolf Hitlerile ja Saksa rahvale, tõotab ise kogu oma rahvusliku jõuga töötada kaasa uue Euroopa ülesehitamisele. Eesti rahvas, juhitud tänu ja sõpruse tundest, tahab kõigi oma võimetega aidata kaasa Saksa rahva heitlustes tõe ja õiguse eest. Eesti rahvas kummardub sügavas tänutundes Kõigevägevama Jumala ees ja palub Tema õnnistust Saksa rahvale tema raskes võitluses!
Nüüd pani jutt eesti rahva tänutundest ja päästmisest ilma Eesti Vabariigi taastamiseta harjulase irvitama: Nüüd hüüa-hõiska kõigest väest: Meid päästja päästis päästja käest!