|
|
Mõtteid rahvus- ja pagulaspoliitikast
tekst: Kuno Raude
Foto: shutterstock
Esimese lõhe raudsesse eesriidesse murdsid meie hõimuvelled Ungari RV-st, kes mais 1989 asusid ümber muutma riigipiiri ületamise korraldust Austriaga, mille kaudu leidsid tee vabasse maailma otsekohe idasakslased. Berliini müüri langemine 9. novembril 1989 tähendas uue ajastu algust kõikidele komministlikule ideoloogiale rajatud riikidele Euroopas.
Sellest ajast alates ei ole maailm enam see, mis ta oli enne Saksa DV põgenike takistamiseks ehitatud müüri lammutamist Saksamaa pealinnas.
Ühtne Saksa riik taastati 3. oktoobril 1990. Siit sai alguse uskumatu: Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal, mida on meie idanaaber hiljem nimetanud „20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks”. Küllap nii mõnegi jaoks see nõnda oligi.
Oleme olnud tunnistajateks Balti ketile, vabade riikide taastamisele Euroopas, nende ühinemisele Euroopa Liidu ja NATO-ga. Oleme võtnud osa NATO sõjalistest operatsioonidest Kosovos, Afganistanis, Iraagis. Oleme uhked NATO Kooperatiivse Küberkaitse Kompetentsikeskuse loomise ja tegutsemise üle Tallinnas. Kes meist oleks 2004. aasta märtsis uskunud, et juba kümne aasta pärast seisavad koos meiega NATO kirdepiiride kaitsel USA sõdurid, et meil on oma lennuväebaas ja meresadam abi vastuvõtmiseks? NATO – see oleme meie.
Kuid oleme olnud tunnistajateks ka 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakutele USA-s. Meie silme all on kokkuvajunud režiimid Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Iraagis, Jeemenis. Oleme jõuetult jälginud traagilisi sündmusi Gruusias, Krimmis, Ukrainas ja nüüd Süürias, kus sisuliselt toimub Vene vägede osavõtul kodusõda. Relvade järele on haaranud Lääne naftadollarite abil kosunud Venemaa, keda on häirinud ja häirib NATO laienemine itta. Meiega piirnevas Venemaa Lääne sõjaväeringkonnas on loodud 30 uut üksust ja väeosa, loomisel on kolm uut diviisi.
Elame ülimalt huvitaval, ent kurjakuulutaval ajal. Kogu maailmas pole olukord pärast 1989. aastat nii kiiresti muutunud kui praegu. Kes oleks veel aasta tagasi võinud ette näha Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast Euroopasse tulvavat kolossaalset põgenikevoolu, mida ei suudeta ega taheta peatada?
Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja Donald Tusk on öelnud: „See, kas Euroopa jääb kestma vabaduse, õigusriigi, üksikisiku õiguste ja oma elanike turvalisuse eest seisva maailmajaona, sõltub suuresti sakslastest.” See sõltub tegelikult kõikidest Euroopa Liidu liikmesriikidest, valijatena meist kõigist. Tõsi, suurotsustajaks Euroopas toimuvate protsesside üle on Saksamaa.
Propaganda, raha, energiaressurssid, küber- ja sõjalised operatsioonid – kõik on läinud ülemaailmses vastasseisus käiku. Tulemuseks ennenägematu rändekriis, mida nüüd püütakse tõkestada traataedade ja müüride rajamisega Euroopas. Eriti suurt ohtu tunnetavad ajaloo jooksul suurriikide tallata olnud väikerahvad, kelle häält oma rahva tulevikku määravate otsuste vastuvõtmisel kuulda ei võeta. Esimesena sulges piiri illegaalsetele migrantidele seesama Ungari, kes 1989. aastal avas piiri vabasse maailma! Tänaseks on oma piirid sulgenud mitu EL-i riiki.
Eesti ei ole iseseisev ja sõltumatu riik, nagu see on kirjas meie põhiseaduse esimeses paragrahvis. Meie kodu ei ole puutumatu. Meie inimesed elavad pidevas stressis, mida ei ole suutnud maha võtta ei EL ega meie enda „valitsejad”. Pigem vastupidi. Kes vähegi saab, otsib endale ja lastele uut elupaika väljaspool kodumaad, mida naljahambad on nimetanud ka liikumisvabaduseks. Lahkunute asemele on rahvaesindajad ja nende määratavad valitsuse liikmed truualamlikult valmis vastu võtma võõraid isendeid, milleks nad ei ole rahvalt mandaati saanud.
Kellelegi ei ole teada, kuidas kujunevad meie igapäevasuhted teise kultuuri kuuluvate, sageli vägivaldsete inimestega? Me ei tea, missuguseid uusi haigusi toovad endaga kaasa väljarändajad Aasiast ja Aafrikast ja missugust mõju avaldab see meie genofondile? Seevastu teame, et sisserändajad Aafrikast ja Aasiast on näiteks Skandinaavia riikidele toonud kaasa vaid häda ja viletsust. Malmöst on saanud Rootsi kuritegevuse pealinn. Sisserändajate vägivald lokkab Prantsusmaal, Saksamaal, Rootsis, Soomes. Meie sinisilmsed tegelased püüavad oma rahvast veenda vastupidises, pakkudes maksumaksja raha eest illegaalidele sotsiaalseid garantiisid. Miks?
Kõrgeima riigivõimu teostajalt ehk Eesti rahvalt on võetud sõnaõigus. Otsustamisõigus kuulub vaid koalitsioonierakondade juhtfiguuridele, kellel on kuni järgmiste valimisteni omad, heal juhul erakonna huvid. Kujunenud olukorras ei ole meie jaoks tähtsamat ülesannet kui „eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Tulevane tumedanahaline Eesti võib säilida heal juhul Eestina, kuid mitte eesti rahvusest inimeste koduna. Islamiriik on üha enam korraldamas suuri terrorirünnakuid Euroopas. Raske on uskuda, et Eesti jääb rünnakutest puutumatuks. Üha selgemaks saab, et EL ei suuda säilitada Euroopat, sulgemata EL-i, sealhulgas Balti riikide välispiire.
Liberaalne demokraatia koos oma põhimõtete ja pagulaspoliitikaga on end diskrediteerinud. Meie ühine ülesanne on taastada usaldus põhiseaduse ja Eesti riigi vastu. Rahvuspoliitika ei ole vaid valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade ja nende juhtide mängumaa. Koostöö erakondade ja ühiskonna vahel peaks olema täna tihedam kui eales varem. Kui see ei saa teoks, tuleb rahvus- ja pagulaspoliitika eesmärkide kujundamiseks korraldada üleriigiline allkirjade kogumine, millele tuginedes saaks riigikogu enne 2019. aasta valimisi korraldada nimetatud küsimuses rahvahääletuse. Alternatiiviks saab olla vaid leppimine toimuvaga.
|
|
|
