|
|
|
Okupatsioonide Muuseum. Foto: Flickr
|
Teadmatuses on jõud
(George Orwell)
tekst: Kalju Mätik
Kas oleks meil tarvis säilitada Okupatsioonide Muuseum selle esialgse nimega? Öeldakse, et kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta. Eriti tahavad minevikku unustada need, kellel on see must ja kes tahavad elada müütide maailmas. Milline on kellegi mineviku mustuse aste, selle üle võib vaielda, aga mõni asi meie tänapäeva Eestis tundub küll päris mõistusevastane. Okupatsioonimuuseumi ümbernimetamine sealhulgas.
Hiljuti otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et Eesti peab maksma 6000 eurot valuraha ühele mehele selle eest, et oli avalikustatud tema teenistuse aastatel 1980–1991 autojuhina KGB-s. Ma ei hakka selle mehe nime nimetama, muidu võib seesama kohus võtta vastu otsuse, et mina pean ka talle valuraha maksma.
Faktide mahavaikimine või moonutamine pole sugugi nii süütu tegevus, nagu see esimesel pilgul võib tunduda. See on viinud selleni, et paljudel inimestel on ka lähiminevikust täiesti moonutatud ettekujutus.
Elu pole vaid must-valge
Lähimineviku diktatuuride suured kuriteod said võimalikuks tänu sellele, et inimesed ei saanud paljudest asjadest õigel ajal teada. Vastasel juhul poleks olnud ei kommunistlikku, fašistlikku ega natsionaalsotsialistlikku diktatuuri, ning ainsaks ajalooks, kuhu Lenin, Stalin ja Hitler oleks sattunud, oleks olnud psühhiaatria ajalugu.
Võitleva primitivismi esindajad näevad maailma ainult must-valgena. Tegelikult on olukord palju keerulisem ja elus esinevad peale musta ja valge ka kõik halli varjundid. Me oleme küllalt kuulnud natside ja kommunistide kuritegudest, kuid ka paljud teised on toime pannud kuritegusid. Pärast jaapanlaste rünnakut Pearl-Harbourile saatis tolleaegne USA president Roosevelt 120 000 USA-s elavat jaapanlast koonduslaagritesse.
Kui ta oleks sama palju inimesi koonduslaagritesse saatnud SS mundrit kandes, oleks ta Nürnbergis üles poodud. Koos Churchilliga andis ta välja dokumendi, mis on tuntud Atlandi harta nime all. Selle kolmandas artiklis on öeldud, et nad soovivad nende rahvaste iseseisvuse taastamist, kes on vägivaldselt iseseisvusest ilma jäetud. Need olid tühjad sõnad. Ida-Euroopas kommunistliku diktatuuri kehtestamine pärast Teise maailmasõja lõppu sai võimalikuks tänu lääneliitlaste poolt Nõukogude Liidule antud abile.
Kui sakslased oleks Moskva vallutanud, oleks Jaapan rünnanud Nõukogude Liitu ja nõukogude koloniaalimpeerium oleks suure tõenäosusega kokku varisenud. USA valitsev ladvik aga oli ilmselt huvitatud nõukogude koloniaalimpeeriumi säilitamisest. Nagu teada, annab kõige suuremat kasumit relvade tootmine, relvi aga saab suures koguses toota siis, kui on vaenlane, kes vähemalt näiliselt ähvardab. Ameerika Entsüklopeedias on Atlandi harta kohta öeldud järgmist: „Ehkki see ei olnud ametlik dokument, oli ta Teise maailmasõja ajal tegusaks propagandarelvaks teljeriikide vastu”.
Paljud eesti mehed ei tahtnud teenida kumbagi okupanti, põgenesid Soome ja astusid vabatahtlikult Soome armeesse. Neil oli oma ajaleht Malevlane, milles oli Atlandi harta tekst ära toodud. Kui Soome sõlmis vaherahu, siis enamus neist meestest tuli Eestisse tagasi, lootes, et lääneriigid aitavad taastada Eesti iseseisvuse.
Sõda on tähelepanu hajutamine
Vene valitsev ladvik, mis koosneb suures osas endistest kommunistliku diktatuuri kaasajooksikutest, tunneb, et tema aeg hakkab läbi saama ja tema koht on ajaloo prügikastis. Kui Stalini ajal ei teadnud Venemaa elanikkond praktiliselt midagi sellest, kuidas muus maailmas elatakse, siis nüüd hakkavad nad sellest vähehaaval teada saama, ja varem või hiljem tuleb nii mõnelegi inimesele pähe küsimus: „Kes on selles süüdi, et meie, elades ühes maailma loodusvaradest rikkaimas riigis, mis Teises maailmasõjas oli võitjate poolel, elame viletsamalt, kui elavad need maad, mis on loodusvarade poolest vaesed ja olid sõjas kaotajate poolel?
Nõukogude võim kehtestas palju kitsendusi, mis muus maailmas olid tundmatud, kuid lõi ka ühe sellise võimaluse elus haljale oksale jõudmiseks, mis paljudes maades oli tundmatu. Kui Läänes peab inimene selleks, et hästi elada, kas ausalt tööd tegema või minema panka röövima, siis Nõukogude Liidus võis inimene, kes oli liiga laisk selleks, et ausalt tööd teha ja liiga arg selleks, et minna panka röövima, ehkki ta südametunnistus oleks tal seda teha lubanud, astuda valitsevasse parteisse ja teha vastuvaidlematult kaasa kõik peajoone kõikumised.
Tulemuseks on, et nii mõnigi inimene, kes kuskil Läänes elades pühiks luuaga tänavat, oli ja on ka praegu Venemaal kõrges riigiametis. Et Venemaa elanikkonna tähelepanu tema viletsalt majanduslikult olukorralt kõrvale juhtida, tekitab Kremli ladvik kunstlikult riikidevahelisi pingeid ja isegi sõdu. Mida rohkem on inimesi, kes usuvad Kremli propagandat, seda suurem on sellise sõja oht. Öeldakse, et valel on lühikesed jalad, aga see kehtib ainult siis, kui valega samaaegselt inimesed ka tõde saavad kuulda. Kui nad kuulevad ainult valet, jäävadki paljud seda uskuma. Eestile on pretensioone esitanud ka mitmed vene endised poliitvangid, nagu Vladimir Ossipov ja Sergei Kovaljov. Mõlemad süüdistasid Eestit, nagu oleks siin venekeelse elanikkonna suhtes käimas apartheid, nagu see oli kunagi Lõuna-Aafrikas. Tunnen neid mehi, olen nendega GULAG-is koos olnud. Aga miks nad peaksidki teisiti arvama, kui meie valitsev ladvik annab kõigile Kremlist tulevatele valedele oma vaikiva nõusoleku.
Kui vene rahva oluline osa teaks, et enamik siinelavatest venelastest ei taha Venemaale tagasi minna, siis see oleks meile kindlaks julgeolekugarantiiks. Üksnes relvadega me end kaitsta ei suuda, sest ainuüksi Pihkva õhudessantdiviis võib oma langevarjurid koos soomusmasinatega ükskõik kus kohas Eestis alla visata ja meid muust maailmast isoleerida. Seni, kuni meie riigi eesotsas on inimesed, kellel ei jätku kodanikujulgust asju nimetada nende õigete nimedega, ja kes annavad vaikiva nõusoleku kõigile Venemaa poolt tulevatele valedele, on meie riigikaitse nagu sõjamäng lasteaia liivakastis.
Meil leidus inimesi, kes kommunistliku diktatuuri tingimustes julgesid asju nimetada nende õige nimega ja julgevad seda teha ka nüüd. 23. augustil 1979 koostati Tartus perekond Nikluse majas dokument, mis on tuntud Balti Apelli nime all. Võimud nimetasid seda neljakümne viie kirjaks, sest sellele olid alla kirjutanud 45 inimest. Eestlastest, kes sellele alla kirjutasid, said Mart Niklus ja Enn Tarto 10+5 aastat (s.o 10 aastat laagrit ja 5 aastat asumist). Selles dokumendis nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist. Oleks juba aeg valida riigi etteotsa inimesed, kes tegutsevad Eesti huvides, aga ei käitu nagu Kremli lakeid.
Ka oleks meil tarvis säilitada Okupatsioonide Muuseum selle esialgse nimega. Peale okupatsiooni on toimunud ka palju muud, mida oleks tarvis inimestele teadvustada, aga okupatsiooni on nõukogude okupandid ja nende kohalikud käsilased püüdnud igati maha vaikida, trumbates mitmeski küsimuses üle ka Goebbelsi. Saksa okupatsiooni aegses ajakirjanduses nimetati vastaspoole partisane ikka partisanideks, rongipiletitel oli nii saksa kui ka eesti keeles kirjas „Okupeeritud Idaalad”. Nii et on viimane aeg loobuda Kremli ees lömitamisest ja hakata asju nimetama nende õigete nimedega, vastasel korral võib riikidevaheliste pingete kunstlik õhutamine Kremli poolt varem või hiljem mõne rumala juhuse tõttu viia tuumasõjani, ja siis on juba hilja tehtud vigu parandada.
|
|
|
