|
|
Eesti metsavennad – kurjategijad või vabadusvõitlejad?
tekst: Mati Mandel
arhiivifotod
|
Heino Lipp (Pargas), paremal Voldemar Vulp
|
Nõukogude ja enamasti ka praeguse Venemaa ajalookirjanduses olid metsavennad bandiidid, metsavendlus aga banditism, mis on mõlemad rõhutatult negatiivsed mõisted. Tänapäevase Eesti Entsüklopeedia järgi olid metsavennad „1941 ja 1844–1951 end NSV Liidu okupatsioonivõimu eest varjanud ja selle vastu relvastatud võitlust pidanud inimesed”, metsavendlus aga „omaalgatuslik vastupanu Eesti okupeerimisele ja vägivaldsele annekteerimisele ning sellele järgnenud Eesti kodanike massilisele jälitamisele”(1). Kes nad siis olid – kurjategijad või vabadusvõitlejad?
Baltimaade ja Kremli suhteid analüüsinud Vene ajaloolane Jelena Zubkova kirjutab, et vastupanuliikumine Baltimaades oli vastus sovetiseerimispoliitikale, eriti sellega kaasnenud repressioonidele ja terrorile.(2) Relvastatud vastupanu otseseks ajendiks oli inimeste enesealalhoiuinstinkt. Metsa mindi represseerimise hirmust ja 1941. aastal ka soovimatusest saada mobi-
liseeritud inimestele võõrasse ja hirmu sisendavasse Punaarmeesse.
1940.–1941. aastal Eesti rahvast tabanud räige stalinlik terror kutsus esile vastuterrori kõigi nende vastu, keda arvati Nõukogude võimu tegudega seotud olevat. Sellest ka palju julmust ning omakohut. Seda kõike poleks toimunud ilma iseseisva Eesti riigi hävitamiseta ning Nõukogude võimu ning tema käsilaste poolt tollel aastal toime pandud piinamiste, tapmiste ja küüditamiseta.
Kui Punaarmee jõudis 1944. aastal taas Eesti territooriumile, mindi metsa
kartuses, et Nõukogude võimu 1940.–1941. aastal toime pandud terror ja karistustegevus algab uuesti. Ja nüüd oli neid, kellel oli alust karta, hoopis rohkem kui 1940. aastal. Polnud ju Saksa okupatsiooni tingimustes meessoost isikutel peaaegu mingit võimalust kõrvale hoida Saksa sõjaväest või Omakaitsest, milles osalemine oli Nõukogude võimul nüüd inimeste süüdistamisel peamine ajend. Oldi veendunud, et Nõukogude võim Eestis ei ole igavene. Ei peetud võimalikuks, et maailm lepib olukorraga, kus sõjaeelsed väikeriigid lihtsalt maailmakaardilt kaovad, nende elanikkond aga stalinistlikule riigile represseerida jäetakse. Ei saa ka unustada, et metsavendlus ei tekkinud ega levinud ainuüksi Eestis, vaid ka Lätis, Leedus ja Lääne-Ukrainas ning Lääne-Valgevenes. Need kõik olid riigid ja piirkonnad, mis liideti 1940. aastal vägivaldselt Nõukogude Liiduga ning kus kõikjal hakati inimesi juba 1941. aastal arreteerima ning hukkama mitte ainult nende minevikus ja hoopis teises riigis elades tehtud tegude, vaid ainuüksi negatiivse suhtumise eest Nõukogude võimu. Kõikjal jätkusid repressioonid sarnaselt Eestile ka peale sõda ning tingisid uue vastupanuvõitluse laine.
Jutud metsavendade julmusest
Sõjajärgseid metsavendi on nõukogude väljaannetes nimetatatud mõrtsukateks ja sadistideks. Ei saa eitada, et pikk metsaelu, alatine oht elule ja Julgeoleku metsikused mõjusid inimestele erinevalt. Leidus neidki, kes muutusid selge põhjuseta vägivaldseks ja julmaks. Sellised mehed muutusid ohtlikuks nii metsavendadele endile kui ka kogu ümbruskonnale. Seetõttu üritati neist lahti saada. Mõne vägivaldseks muutunud mehe üle mõistsid kohut ka tema kaaslased. Tuleb tõdeda, et metsavennad elasid ja tegutsesid lausa rahva seas, nad aitasid teha talutöid, võtsid sageli osa pidudest, neil olid külades emad, isad, vennad, õed, sümpaatiad ja pruudid. Metsavennad ei saanud kuidagi leppida olukorraga, kus keegi neist sooritas hirmutegusid ning läks vastuollu kohalike inimestega. Nad said pikka aega end võimude eest varjata üksnes suure hulga poolehoidjate toel. Ajaloolane Evald Laasi polemiseeris väitega metsavendade julmusest juba oma 1992. aastal ilmunud ja metsavendlust parteidokumentide põhjal käsitlenud kogumikus: „Võitluse käigus tapsid vastupanuvõitlejad inimesi, nii nagu neid endid selles võitluses tapeti. Löögi alla sattus, kas tahtmatult või tahtlikult, ka ilmselt süütuid inimesi, nende seas mõnikord isegi naisi-lapsi. Kuid sellest hoolimata tuleb märkida, et vastupanuvõitlejate ohvrite peamise osa moodustasid siiski nende vastu otseselt võitlevate organite esindajad ja okupatsioonivägede sõjaväelased. [---]. Mõnikord olid tapetud koguni otsesed NKVD informaatorid. Lausa juhuslikke inimesi metsavennad reeglina ei rünnanud, mõrvatutel oli peaaegu alati midagi südamel, mis seda tingis.”(3) Evald Laasi hinnanguga tuleb nõustuda. Tõepoolest, metsavendade mõrvad olid eelkõige tingitud Nõukogude võimu enda ääretust julmusest. NKVD ei põrganud tagasi millegi ees. Metsavendade tabamiseks või hävitamiseks üritati piinamiste ja perekondade represseerimise ähvardustega kasutada NKVD kätte sattunud võitluskaaslasi, pruute, isegi vendi ja õdesid ning emasid-isasid. Tabatud metsavendi piinati halastamatult, kõiki võimalikke meetodeid kasutades. Julmus tekitab aga julmust, seega pole ime, et metsavennad vastasid neid reetnud isikutele samaga.
NKVD hakkas metsavendi ka spetsiaalsete hävitusagentide abil lihtsalt tapma. Taolisteks mõrtsukateks värvati isikuid, kellel oli Nõukogude võimu ees mingeid patte, mida nad siis nii pidid lunastama. Mõrvaragentideks õnnestus värvata sõjaeelses Eesti Vabariigis tuntud inimeste järglasi ja isegi endisi metsavendi. Hävitusagentide „töömeetodid” muutusid aastatega järjest tülgastavamateks. Metsavendade vastupanuvõimetuks muutmiseks kasutati sageli viina või muudesse jookidesse puistatud unerohtu, misjärel magavad mehed kas arreteeriti või une pealt tapeti.(4)
|
Saarnakõrve punker
|
Palju oli üldse metsavendi?
Eesti Entsüklopeedia andmetel oli metsavendi aastatel 1944–1953 umbes 14 000 – 15 000. Nende arvudega langevad suures osas kokku Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee tehtud arvestused. Selle järgi langes aastatel 1944–1956 võitluses 1543, vangistati 5796 ja legaliseeriti 5880, seega kokku 13 219 metsavenda. Ajaloolased on aga nentinud, et metsavendade arv oli tegelikult mõnevõrra suurem. Kokkuleppeliselt võiks metsavendluse lõpuks lugeda aastat 1956, ehkki üksikuid enda varjajaid esines veel hiljemgi.(5)
Metsavendi liigitatakse aktiivseteks ja passiivseteks. Passiivsed metsavennad üksnes varjasid end, aktiivsed korraldasid ka aktsioone: tegid propagandat (levitasid lendlehti, heiskasid trikoloore elanikkonna vastupanuvaimu ülalhoidmiseks), ründasid nõukogude ja parteiaktiivi, julgeolekutöötajaid ning punaarmeelasi, aga ka valdade täitekomiteesid, rahasaadetisi, tegid isegi rongirööve.
Nõukogude ajalookirjanduses on metsavendlust nimetatud klassivõitluseks, rikaste võitluseks vaeste vastu. Kuid metsavendade enamiku moodustasid just vaesematest kihtidest inimesed, sageli isegi endised talusulased. Metsavendade vastu võitlust pidanud NKVD meeste hulgas domineerisid aga eri kihtidest pärit mitte-eestlased. Niisiis pole metsavendlusel klassivõitlusega küll mingit pistmist.
Metsavennad varjasid end kas sugulaste ja tuttavate juures või siis ehitasid endile punkrid. Kui mõni punker sattus NKVD vaatevälja, jäeti see maha. Põhja-Eestis, kus kõikjal lasub paealuspind kõrgel, polnudki võimalik punkrit maa sisse kaevata. Ka ähvardas siis sisse tungida põhjavesi. Enamasti ehitati seal maapealsed onnid või poolmuldonnid ja soojustati mätaste või turbaga. Täielikult maa-aluseid punkreid saadi ehitada vaid paksu moreenkattega aladel, Lõuna-Eestis.
Metsa varjusid enamasti mehed. Kuid pole vähe juhtumeid, kus koos meestega elasid punkrites ka metsavendade pruudid ja naised, isegi lapsed. Nii mõnigi kord olid naised meeste kõrval ka haarangute ajal, enamasti jagasid nad kallimate karmi saatust.
Üks 1941. aasta metsavendade suuremaid lahinguid toimus 4. juuli õhtul Kilingi-Nõmme külje all Liivamäel. Pärnust tulnud karistussalgaga peetud lahingut juhtis metsavendade poolt Vabadusristi kavaler major Paul Lilleleht.
Üheks Suvesõja nimekamaks meheks sai ka Rakveres sündinud, kuid 1941. aasta suvel Otepääl viibinud Karl Talpak. 9. juulil 1941 vabastas tema organiseeritud ja juhitud metsavendade grupp Otepää. Järgmisel päeval sõitis grupp Tartusse ning edasi võitles, pataljoni suuruseks kasvanud Talpaku üksus Eesti vabastamisel Tallinnani välja. Paljud metsavennad kandsid siis veel Kaitseliidu mundreid.
Suuremaks metsavendade koondumispiirkonnaks Põhja-Eestis kujunes Soomest Eestisse paisatud luuregrupi „Erna” baaslaagri piirkond Järva-Madise-Ardu-Voose vahelistes metsades, esijoone Kautla metsatalu ümbruses. Seal varjas end kuni 2000 meest-naist, suur osa neist ilma relvadeta. Piirkond piirati viie hävituspataljoni jõududega 31. juulil ümber. „Erna” meestel ja metsavendadel õnnestus lahingute käigus piiramisrõngast välja murda ning välja tuua ka relvitud inimesed.
Sõjajärgsel perioodil levis metsavendlus üle kogu Eesti. Võimud püüdsid küll amnestia lubamisega mehi metsast välja meelitada, kuid see lootus täitus vaid osaliselt. Metsavendlust toitis rahvusvaheline olukord, pinged Nõukogude Liidu ja esijoones Ameerika ühendriikide vahel, millega oldi välisraadio saadete kaudu teadlikud. Arvati, et puhkeb uus sõda, mille käigus Eesti iseseisvus taastatakse ning metsavendadel on võimalus võitlustes kaasa lüüa.
|
Ants Kaljurand (Hirmus Ants), foto tehtud enne sõda
|
Tuntuimad metsavennad ja lahingud
Paljud oma tegevusega silma paistnud metsavennad on teada ka nimeliselt. Rahva hulgas sai vist küll kõige legendaarsemaks Saaremaalt pärit Ants Kaljurand, keda tunti Hirmsa Antsu nime all. Ants tegutses peamiselt Soontagana vallas, ehkki tema viimase salga tegevus ulatus ka kaugemale. Mingeid hirmutegusid Ants ei sooritanud, küll aga levis tema kohta kõikvõimalikke legende. Sageli tegutsesid Hirmsa Antsu nime kasutades hoopis teised metsavennad.
Saaremaa kuulsaimaks metsavennaks oli Elmar Ilp, keda on peetud ka väga veriseks meheks. Vaidlused tema osas ei ilmuta siiani vaibumise märke. On kindel, et päästikule vajutas ta palju kergemini kui Hirmus Ants.
Virumaa tuntuim metsavend oli Heino (Hermann) Lipp, hüüdnimega „Pargas”. Pargasele on omistatud kaelamurdvaid operatsioone (Sonda-Tudu rongi kinnipidamine ja postivaguni läbiotsimine, Püssi elekrijaama kassa röövimine, Küttejõu kaevanduse lao tühjendamine jne). On teada, et ilma kindla põhjuseta „Pargas” kellegi vastu tulirelva ei kasutanud. Üks tuntumaid Võrumaa metsavendi aga Haljand Koovik („Roheline kindral”).
Mainimata ei saa jätta ka Eidapere punkrilahingus 14. detsembril 1949 hukkunud Richard Saalistet, kes tuli 1946. aastal Rootsist Eestisse, et siinset vastupanuliikumist koordineerida ja selles aktiivselt osaleda.
Metsavendi jälitati pidevalt. Neid tapeti, püüti kinni, mõisteti surma ja hukati või saadeti vangilaagritesse. Nende punkrid selgitati välja ja piirati ümber. Siis oli metsavendadel vaid kaks võimalust: alistuda või ebavõrdses seisus lahing vastu võtta. Sageli lõppes heitlus kõigi või enamiku punkris viibinud metsavendade hukkumisega.
Sõjajärgse perioodi metsavendlusest on kokku loetud 15 suuremat lahin-
gut, mis kestsid vähemalt kaks tundi.(6) Neist üheks tuntumaks oli 1. aprillil 1946. aastal toimunud lahing Hindriku (Määritsa) talu juures Võrumaal, kus hukkusid kõik metsavennad. Teine Võrumaal, sama tulemusega lõppenud lahing toimus 29. märtsil 1953. aastal Vastseliina vallas Puutlipalus punkri juures.
Kolm suuremat lahingut olid seotud Relvastatud Võitluse Liiduga.
See 1946. aastal Läänemaal tekkinud ühendus üritas liita kogu Eesti metsavendlust Nõukogude okupatsiooni likvideerimiseks. Vigala lähedal toimunud Põrgupõhja punkrilahing peeti 31. detsembril 1947 ning Käntu (Teenuse) jälituslahing 15. oktoobril 1948. Mõlemad lahingud lõppesid suurema osa metsavendade väljamurdmisega piiramisrõngast. Pärnu-Jaagupi lähedane Ertsma punkrilahing leidis aset 27. veebruaril 1949, lõppes aga Relvastatud Võitluse Liidu tuumiku hukkumisega. RVL-i juht Endel Redlich ise hukkus 25. juunil 1949. aastal Märjamaa vallas Urevere lähedal.
Metsavendluse osa vabadusvõitluses
Metsavendlus oli kahtlemata oluline osa Nõukogude Impeeriumi rüpest vabaneda püüdvate rahvaste vabadusvõitlusest. Seega olid ka metsavennad kokkuvõtvalt vabadusvõitlejad. Kuid iga metsavend käitus selles võitluses vastavalt väljakujunenud vaadetele, isikuomadustele ja situatsioonile, kuhu ta sattus. Seega saab hinnangu anda vaid iga inimese tegevusele eraldi.
Hoolimata sellest, et koos metsavendadega langesid repressioonide ohvriteks ka väga paljud nende varjajad ja abistajad, on see liikumine jätnud rahva mällu sügavalt romantilise ja patriootilise jälje. Selle eredaks kajastuseks on metsavendadest levinud legendid ning laulud, esijoones tuntud laul „Seal metsaserval väikses majas...“, mida lauldi väikestes seltskondades läbi kogu Nõukogude okupatsiooniaja ning mida tuntakse siiani.
Üks Haljand Koovikut lapsena näinud inimene kirjutab kommentaaris sellest Võrumaa metsavennast Maalehes ilmunud artiklile „Tänu vaimule, mida esindas Haljand Koovik, on meil praegu olemas Eesti vabariik.” Selle hinnanguga saab vaid nõustuda. Paljud metsavennad olid need, kes oma murdumatu vaimu, ennastsalgavuse ja surmapõlgamatusega aitasid läbi kogu okupatsiooniaja rahva lootust taas saabuvale vabadusele alles hoida.
(1) Jaak Pihlau. Metsavendade suurimad lahingud Eestis. Kultuur ja Elu 2008, nr 2; Jaak Pihlau. Läänemaa metsavennad teise nõukogude okupatsiooni ajal (1944–1959) – Läänemaa muuseumi toimetised, XI. Haapsalu, 2008, 96–130.
(2) Eesti Entsüklopeedia, 12. Eesti A-Ü. Tallinn, 2003, 334.
(3) Jelena Zubkova. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tallinn, 2009, 144.
(4) Evald Laasi. Vastupanuliikumine Eestis 1944–1949. Dokumentide kogu. Tallinn, 1992, 9–10.
(5) Hävitusagentidest põhjalikumalt: Peeter Väljas. Hävitusagendid. Mõningatest julgeolekuorganite operatiiv-agentuurtöö meetoditest metsavendadevastases võitluses sõjajärgsel perioodil. Luuramisi. Salateenistuste Eestis XX sajandil. Artiklite ja dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets. Tallinn 1999, 151–169;
(6) Noormets 2014, 22–23.
|
|
|
