|
|
Intervjuu Kalevipojaga
Vanemuise ja Kreutzwaldi kannelde saatel kirja pannud
Jüri Toomepuu
|
Kristjan Raud "kalevipoeg põrgu väravas"
|
Ega eestlaste hulgas pole vist kedagi, kes ei peaks lugu Kalevipojast ja vaevalt leidub kodugi, kus Kreutzwaldi kirja pandud raamat riiulil ei ilutseks, kuigi seda palju ei loeta.
Ongi arusaadav. Vanarahvas ja Kreutzwald kirjeldasid iga sündmust nii pikalt ja laialt, nii palju sama asja korrates, et tänapäeva kiire tempoga harjunud inimestel pole kannatust neid lugu-
sid lugeda. Kõike Kalevipoja elus
sündinut võib ju korralikus kokku-
võttes vähem kui poolele tosinale leheküljele mahutada, Kreutzwaldi 20 lugulaulu ja 370 lehekülje asemel.
Arvan, et Kalevipoeg, eesti rahva kangelane, väärib rohkem tähelepanu ja seetõttu tekkiski mul huvi uurida kuidas ta oma tohutu pikka põrgu väravavahi ametiaega veedab. Põrgu väravasse temaga vestlema minna pole minu teada kellelgi varem pähe tulnud ̶ on ju see paik olnud kogu inimkonna ajaloo kestel juurdepääsmatu, müstiline koht mida inimesed alles maise elu lõppedes näha saavad. Mulle näis aga, et ajastul, kus inimesed on oma jäljed juba kuule jätnud, ja mõtlevad, kuidas Marssi külastada, peaks ju ka turismireis põrgu väravasse, vähemalt väljapoole, tehniliselt võimalik olema.
Hakkasingi hauduma plaane kuidas seda teha. Kreutzwaldi dokumenteeringust meenusid värsiread:
Kalevipoeg püüab kätta
Vahetevahel vägevasti
Kaljuseinast lahti kisku
Raputab ja raksateleb
Maapõhja müdisema
Künkaida kõikumaie
Mere valgelt vahutama.
Sestap tekkiski idee kasutada tänapäeva ülitäpset seismograafia tehnikat põrguvärava asukoha leidmiseks. On ju selge, et maarahva põrgu asub kuskil maarahva läheduses. Kalevipoja rüselemise tagajärjel tekkinud müdinad ja küngaste kõikumine pole ka võrreldavad Krakatao ja Washingtoni osariigi Püha Helena vulkaani plahvatustega või mandrite triivimistest ja mandrilavade nihkumistest tekkinud maavärisemistega. Seetõttu otsisin seismograafiga ainult väiksemate maapinna võnkumiste lähtepunkti Eesti maismaa lähistel. Õnneks oli Kreutzwald ka küllalt hästi kirjeldanud maastikku Kalevipoja reisil lauakoormaga, kui ta juhtumisi sattus põrgusse, kus lõbustas ennast kolme kauni linalaka piigaga, lõi Sarviku, põrgulise enda imekübara abil, mättasse ja päästis piigad põrgust koos mõne tündritäie kulla ja muu väärtusliku varaga.
Kui olin tuvastanud põrguvärava arvestatava asukoha, panin koordinaadid oma GPS-i navigaatorisse, lisasin seljakotti lisaks reisiks vajalikule ka suure pudeli Vana Tallinna – külakostiks Kalevipojale – ja kimbu porgandeid ta hobusele, ning asusin teele. Ega maanteed pidi sinna ei pääsenud, aga kui suureke see Eesti ikka on. Egas siis muud kui ̶
Seadsin sammud sirges suunas
Põrgupiiri pära poole,
Et saaks kaeda kangelasta
Vahti põrgu väravassa.
Pärast paaripäevast, endisele skaudipoisile täiesti jõukohast matka, jõudsingi paigani, mis andis igati põrguvärava läheduse mõõdud välja. Ja ennäe! Seal ta oligi, Kalevipoeg oma täies hiilguses, uhke valge hobuse seljas. Üks rusikas oli, nagu teame, kinni kalju küljes ja teisega sügas parajasti nina.
Hüüdsin Kalevipojale juba kaugelt tervituse. Kalevipoeg vaatas mind uuriva pilguga tükk aega, enne kui vastas:
Tervitan sind tuulest tulnu
Matkaline metsavarjust,
Sa pole koolnu karvaline
Pole põrgu põrmuline.
Kes sa oled olmeline
Kust sa tuled tuvikene
Kallis kauge külaline?
Kalevipoja kogenud silm sai ilmselt kohe aru, et ma pole tavaline põrgu värava läbija. Eks ta oli selliseid, minust oluliselt erinevaid, paljude aastate jooksul päris palju näinud.
Selgitasin talle siis, nii aupaklikult kui oskasin, et vaatamata sellele, et Eestis läheb kõik hästi, nagu kinnitavad võimulolijad, tahavad paljud ikka, et „lausa tuleleeki lõikaks, käe kaljukammitsasta.” Aga ega kiiret ei ole. Eesti kõige eliitsemad inimesed on endid õigetele inimestele kasuliku valimisseaduse abil võimule jäädvustanud ja koguvad jõukust mitmesuguste toredate skeemidega, mõned isegi Eesti territooriumi parseldamisega, lihtrahvas on juba ammu õppinud piskuga läbi ajama, ja vingujad, kellest on nagunii hea lahti saada, põgenevad massiliselt võõrsile. Nii, et kõik on korras, aga, nagu alati, leidub neid kes tahavad veelgi enamat, sestap ootavad nad suure igatsusega ta kojutulekut, „oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.”
Ütlesin, et saan aru, et seda vast niipea ei juhtu ̶ taevalised peavad, nagu ikka, tükk aega aru pidama, kas ja millal ta kaljukütkest vabastada ja koju saata, aga ma saan temaga vähemalt vestelda, Eesti ülikannatlikule rahvale ta olukorda selgitada ja ta mõtteid edasi kanda, kui ta on nõus mu küsimustele vastama. Kalevipoeg oli kohe päri.
Küsisin järgmiseks, kas need lood, mis temast räägiti, ikka päriselt juhtusid. Kas nii suured hiiglased vanal ajal ikka päriselt eksisteerisid, kelle poegade püksituul meest suutis lennutada. Kas ta ikka läks ema röövijat taga ajama, ujudes läbi Soome lahe. Kas ta kogu selle ujumismaratoni kestel puhkas, või vähemalt viibis, ainult ühe öö saarepiiga, oma poolõe meeldivas, kuid kurvalt lõppenud seltsis.
Saarepiiga näis Kalevipojale olema hell teema. Ta kulm tõmbus kortsu ja ta kinnitas: „Ei noh, eepose vääriline kangelane ma kindlasti olen.”
„Aga samas pean möönma,” jätkas ta, „et mu tegude edasirääkimise käigus tahtis iga jutustaja kangelastegude ja isegi päris tavaliste tegemiste kirjeldusele omalt poolt natuke vürtsi lisada. Liialdused aina kasvasid ja kui Kreutzwald need lõpuks kirja pani, siis mõnda lugu tõesti enam täiesti tõepäraseks ei saa pidada. Peale selle, Friedrich lausa luuletas osa juurde, nagu ta ka ise oma sissejuhatuses tunnistab:
Laulik, luues lugusida,
Veerevaida värssisida:
Võtab pihu võlsi-vallast,
Tüki teise tõsi-talust.”
„Aga kas keegi arvab, et isegi Vana-Kreeka kangelaste lugusid saab puhta kullana võtta?” küsis ta enda õigustuseks. „Pime Homer, või arvatavasti mitmed pimedad, kes Homeri nime all endale kangelastegudest jutustamisega leiba teenisid, lisasid üpris ohtralt vürtsi lugudele nende perede esivanemate tegudest, kelle külalislahkust nad parajasti nautisid.”
Eks see nii tõesti on. Kui oled millegagi vahele jäänud, siis on ennast ikka kasulik sellega õigustada, et teised tegid ka. Just nagu seda teeb järjekindlalt ka tänapäeva Eestis elav meie naaberrahva lemmikpoeg Edgar Burešin, kes oskab kõik oma sagedased vahelejäämised sedasi õigustada, saades rikastele ärikatele Kalevite kantsi teenuste pakkumistega järjest rikkamaks ja pole isegi kindel, et ta trellide taha satub.
Arvasin, et on parem teemat vahetada. Küsisin, kas aga amet, kus ta tegevusraadius on tõesti ainult käevarre pikkune, pikapeale siiski tüütuks ei muutu? Kuidas ta on suutnud paljude aastate jooksul igavust peletada?
„See oli vist Friedrich Nietzsche,
kes väitis, et taevas puuduvad kõik huvitavad inimesed,” vastas Kalevipoeg. „Mina võin väita, et põrgu värava läbijate hulgas nendest puudust ei ole. Olen vestelnud, vaielnud ja pidanud pikki filosoofilisi kahekõnesid inimkonna kõige vaimukamate, tähtsamate ja targemate suurkujudega. Veelgi huvitavamaks tegi need vestlused see, et kuigi põrguvärava läbijad on enamasti valetamise ja valskuse suurmeistrid, pajatavad nad mulle oma maistest tegemistest nii, nagu need tõeliselt olid ̶ enam pole ju vaja tõtt väänata, ega põrgus sellest kasu ei kasva”.
„Millised on põrgusse saabunute lemmikteemad, millest neil meeldib juttu teha?” küsisin järgmiseks.
„Eks nendel kõikidel süda kripeldab selle üle, mis neid ees on ootamas. Enne kui see juhtuma hakkab, tahavad paljud arutada taevaliste ja põrguliste võimupiiride üle ja eelkõige kuidas ja mis piinarikaste meetoditega nood oma võimu rakendavad,” vastas Kalevipoeg. „Pean tunnistama, et kuigi sain tükk aega taevaliste seltsis viibida, enne kui nad mulle selle auväärse, vastutusrikka – noh, oleme ausad, selle neetud ameti – andsid, ega minulegi see asi selge pole,“ jätkas ta. „Maarahva jumalad said mu külmale laibale elu sisse puhuda, aga niipalju neil võimu ei jätkunud, et oleks mu jalgadega sama teinud. Juutide ja kristlaste jumal olevat aga, nagu nad väidavad, võimeline kõike tegema. Nende preestreid, paavste ja rabisid on siit väravast palju läbi käinud, olen nendega saanud palju vestelda. Nad väidavad, et nende kõikvõimas jumal on ka lõpmatult armuline. Kahtlustan, et see omnipotentsuse väide on mõnevõrra liialdatud, muidu ei lubaks ju armuline jumal sündida kõike kurja, mis maailmas juhtub.
On ka kummaline, et kõik need ülivõimsad jumalad vajavad millegipärast väetitelt inimestelt alalõpmata kiitust ja sellele lisaks ka palveid ning eelkõige rahalisi annetusi. Paljud on koguni äärmiselt vaenulikud kõikide teiste jumalate vastu ja sisendavad seda vaenu ka inimestesse. Vanade roomlaste kreeklastelt päritud jumalad olid õnneks üksteise vastu viisakad. Roomlastel oligi vist hea arusaam jumalate olemustest, sest mitmed rooma keisrid said ise jumalateks ja mõned tegutsesid isegi keisrina ja jumalana samaaegselt.”
„Sellest jumalate ja põrguliste olemusest on tõesti raske aru saada,” nõustusin ma. „Selle üle on kõrgelt haritud teoloogid ja filosoofid palju vaielnud ning jumalate ja uskude kaitsjad veelgi rohkem verd valanud. Sama jumala kummardajad pahatihti isegi üksteise verd. Viimasel ajal on just Allahi kummardajad eesrindlikud, nad valavad eriti ohtralt üksteise ja veelgi rohkem teiste verd. Nende püha viha ja verejanulisus on muidugi arusaadav. Kui nad seda püha tapmistööd tehes surma saavad, on igal neist paradiisis ootamas 72 neitsit, valmis täitmas nende kõige eksootilisemaid soove. See on juba midagi, mille eest tasub verd valada ja surra! Mul pole päris selge, kas naissoost pommiplahvatajate-märtrite tasu on 72 süütut poissi või midagi muud. Võib aga arvata, et kindlasti midagi naiste erootiliste unelmate väärilist,” avaldasin ma enda arvamist.
„Aga kes põrgusse tulejatest on sulle kõige huvitavamad olnud?” jätkasin siis küsitlust.
„Oh, neid on olnud paljude aastasadade jooksul palju, üks huvitavam kui teine. Üldistades võib öelda, et need, kes on elu jooksul rohkem kurja jõudnud teha, on ka huvitavamad, kõige enam on muidugi poliitikuid, kõrgemaid vaimulikke ja muud kuritegelikku elementi. Minul on muidugi eriline huvi oma rahva põrgusse saadetud poegade ja tütarde vastu. Varasemal ajal sattus neid siia haruharva. Kui raudrüütlid olid maarahva alistanud, siis hakkas neid siin juba rohkem nägema, enamasti kupjad ja muud sellised. Paistab, et taevalised mõisate põletajaid ja parunite vastu mässajaid patuseks ei pidanud, neid pole siit läbi läinud. Mul polnud võimalust isegi Rummu Jüriga vestelda. Hiljaaegu on neid aga nagu seeni pärast vihma. Enamasti need, kes oskasid head karjääri teha Stalini suure asja eest võideldes. Säärased nagu Kingisepp, Olga ja muidugi Mere pere, oma vene vennasrahva ja nende suurte juhtide truualamlikud abistajad Arnold, Georg ja Lennart. Suurem osa tolle ajastu tegelastest polegi veel surnud, nii et ootan huviga veel paljude rahvuskaaslaste saabumist,” selgitas Kalevipoeg.
„Oled sa mõelnud ka selle peale, kuidas sa oma lastele õnne tood ja Eesti põlve uueks lood, kui kätte jõuab aeg, kui lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta?” küsisin intervjuu lõpetuseks.
„Olen muidugi, aga ega see lihtne pole. Maailm on ju tundmatuseni muutunud nende aastasadade jooksul, mil ma siin seda neetud ametit olen pidanud. Ega ma kuningaks enam ei saa hakata. Ei jää vist muud üle, kui moodustada uus ausate inimeste erakond. Mu nimel peaks ikka veel niipalju mõju olema, et saaksin selle kiiresti registreerida ja olen päris kindel, et maarahva hulgas on veel ausaid nii palju järel, et saaksime järgmistel riigikogu valimistel võimule. Siis ootaks ees tõelise vägiteo sooritamine, kindlasti raskem kui mu kolleegil Heraklesel oli Augeiase tallide puhastamine.”
„Suur tänu, Kalevipoeg nende lootustandvate sõnade eest. Teatan kõikidele Eesti poegadele ja tütardele, et sul on täiesti asjalik tulevikuplaan. Siis suudavad su lapsed ka vastu pidada ja ära oodata su tulekut ja aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama.”
|
|
|
