Kultuur ja Elu 1/2016

Kultuur ja Elu 4/2015

Velise Wabariik –
110 aastat pöördelistest sündmustest Velisel

tekst ja fotod: Leho Männiksoo

Uhkelt ja sirgelt seisab toonast talupoega kujutav „meie Mart” eesti talupojaau eest väljas.

11. detsembril 2015. aastal avati Märjamaa valla raamatukogus näitus, millega tähistati 110. aasta möödumist vabariigi väljakuulutamisest Velisel. Selle taustal keerdub raamatukogudes leiduvates, meie rahva ajalugu käsitlevates raamatutes lahti ka Peterburis 1905. aasta Verisele pühapäevale järgnenud sündmuste traagika Eestimaal.

Näitus oli esimene omanäoline Velise ja Läänemaa ajaloo raamatuid ning pöördelisi sündmusi sügavuti tutvustav ettevõtmine, mis viis külastaja eestlaste enam kui sada aastat tagasi toimunud mässuni. Ülestõus ulatus ka Läänemaale.
Märjamaa vallavanem Villu Karu ütles oma sõnavõtus, et pöördelised sündmused on haruldased ja tähtsad. Need annavad ainest kodupaiga tutvustamiseks, nagu Velise kandis on mitut puhku ka tehtud. Ta on varemgi väljendanud mõtet, et meie maa külad võiksid end mitmesuguste mälestuslugude kaudu tutvustada. Velise piirkond on andnud ja andis seegi kord head eeskuju, olgugi, et siinsed sündmused pole alati olnud kõige eeskujulikumad, nentis Karu, mõeldes sellega eeskätt mõisate põletamist.
Velise Ajaloo ja Kultuuri Seltsi juhatuse liikme Jürgen Kusmini sõnul on avatud näituse projekt täiesti kodanike algatus. Ta viitas autoreile, kes toonaseid sündmusi eri nurga alt on käsitlenud ning kelle artiklid ja raamatud on näitusel ka välja pandud.
Vana harmoonium kodulootoas ootas oma võimalust ajaloolist meeleolu lisada. Aet Reinhold, üks näituse „110 aastat pöördelistest sündmustest” ettevalmistaja, mängis sellel möödaniku õhkkonna süvendamiseks tsaari-Venemaa hümni.
Ruumi heljunud tundmuse taustal ütles näituse korraldamise mõtte põhialgatajaid, Sillaotsa Talumuuseumi juhataja Kalju Idvand: „Aleksander Looringu artiklis 1905. aasta sündmustest hakkasid neil aastail talupojad laulma kiriku koraale oma revolutsiooniliste sõnadega. Hilisema aja näitel aga teame, et kui eestlastel kästi öelda „ služu sovetskomu sojuzu”, siis nad ütlesid,„...me seda ei usu”! Kui kästi öelda „heil Hitler”, siis öeldi hoopis „ei ütle”!” Siinkohal meenub, et ka saksa hümni lauldi sõja ajal oma sõnadega: „Deutschland, deutschland über alles, pool on läind ja pool on alles”. Tõsi, mis tõsi, võttis aega, enne kui Saksamaast jälle tervik sai.
Idvand põhjendas seda nähtust nii: „Eestlastele meeldib selliseid laule oma sõnadega laulda ja oma arvamust kriitilises toonis avaldada. Nii et oma tahtmine on meie rahval sees sügavalt juurdunud ja aeg-ajalt jälle välja löönud. Vahel halvemate ja siis jälle paremate tulemustega.”

Võim rahva kätte

Pöördudes käsitletava ajalooperioodi kirjutiste poole, saab nende najal ütelda, et 20. sajandi alguses eesti poliitikute uue põlvkonna esilekerkimine elavdas kogu ühiskonnaelu. Näiteks sai 1904. aastal eesti-vene blokk Tallinna linnavalimistel võidu senini kindlalt võimul püsinud saksa kodanluse üle. Poliitilise aktiivsuse tõus aina jätkus. Velisel toimunu viis ju isegi omaette vabariigi väljakuulutamiseni. Paraku eesmärki ei saavutatud, asi läks üldise massipsühhoosi kasvades ja karistussalkade tulekuga hoopiski käest ära.
Võime tänapäeval ajalugu käsitlevatest kirjutistest lugeda, et mõisate süütamine sai stiihiliselt alguse kohalike mõisnike vihkamisest. Aga Velisele võis see mõte jõuda koos Volta koosolekult tulijatega. Igal juhul olid nii mõisnike meelevald kui ka tsaari ja ametnike võimutsemine, muidugi ka venestamine, põhjuseks, mis viis nende sündmusteni, mida ajalookirjanduses nimetatakse vabadusliikumiseks.
Küllap see kõik põhjustaski Velisel vabariigi väljakuulutamise. Rahvas tahtis oma saatuse määramise enda kätte võtta. Talurahvas pidas peamisteks vaenlasteks ikkagi baltisaksa mõisnikke, vene ametnikke ja ka pastoreid.
1905. aastal trükitud ja levitatud sotsiaaldemokraatlikes lendlehtedes kutsuti töölisi ja talupoegi hävitama kõiki „rahva vabaduse vaenlasi”, eriti aga mõisaid ja mõisnikke. Kuidas aga hävitada mõisa? Kõige lihtsam oli loomulikult tuli otsa pista.
Läänemaa Velise Kultuuri ja Hariduse Seltsi juhatuse liige Jürgen Kusmin tõmbas huvitava paralleeli tänapäevaga – kui vaadata mõisate põletamise kaarti, meenutab see üsnagi omaaegse Märjamaa rajooni piire, kusjuures tänane Märjamaa vald on nüüd teinud Vigala ja Kullamaa vallale ühinemisettepaneku, mis haaraks taas peaaegu sama piirkonna. Arvata võib, et see oli ka Velise Wabariigi piirideks. Nii see ajalugu aina pendeldab!
Peamine põhjus, miks maarahva peasihiks oli „murda mõisniku võim ning saavutada vabadus”, oli kindlasti mõisnike piiramata ülemvõim rahva üle. Raske oli maarahval vabariigist, demokraatiast või sotsialismist kõnelda. Tunti ju ainult üht igipõlist vaenlast ja selleks oli ikkagi mõisnik. Nii meenutab oma mälestustes tolleaegseid olusid ka Friedebert Tuglas, kes koolipoisina käis kõnelemas kihutuskoosolekuil.

Organiseerumine

Esimene üldstreik Tallinnas toimus 12. jaanuaril – see oli kaasatundmine Verise pühapäeva ohvritele. Siiski peeti tööandjatega ka läbirääkimisi, mille tulemusena lühenes tööpäev 11-lt tunnilt 10-le, mõnes kohas tõsteti isegi palka.
Maal algasid peale riigiduuma asutamist ja 18. veebruari tsaarivalitsuse manifesti koosolekud ja keisrile palvekirjade kirjutamine. Palvekirjades paluti seada sisse demokraatlikel põhimõtetel rajanevad omavalitsused, aadliseisuse eelistamine ülejäänud kodanike ees lõpetada ning anda rahvale maad kas rentimise või ostu-müügi teel. Uue hoo koosolekutele ja rahutustele andis Eestimaal ülemaaline rahvaasemike kongress Tartus.
Ülemaalise rahvakoosoleku kutsusid kokku Tartu seltsid. Iga vald võis saata kaks saadikut, linn neli ja iga selts ühe saadiku. Koosolek jagunes kaheks: alalhoidlikuma joonega Jaan Tõnissoni tiib jäi vähemusse, Jaan Teemanti juhitud radikaalsem leer jätkas koosolekuga Tartus ülikooli aulas. Seal vastu võetud otsuste kohaselt tuli luua revolutsioonilised omavalitsused. Sihiks päris uue riigikorra rajamine.
Päev enne Tartu kongressi 1905. aasta sügisel käisid aga maatamehed eesotsas rätsepa ja rahvaluulekoguja Anton Schultsiga Vaali mõisnikult tagasi nõudmas neilt ebaseaduslikult ära võetud maad. Kuigi nõudmised jäid tulemusteta, otsustasid maatamehed maad oktoobri lõpus siiski kasutusele võtta. Omaalgatuslikult hakati moodustama kaitsesalku.

Volta koosolek

Detsembri algul kuulutatigi Vaalis välja Eesti Vabariik ja asuti koostama põhiseadust. Jõululaupäeva varahommikul vangistati vastuhaku juhid. Surmanuhtlusest pääses noorim, August Jürman (Jürimaa), kes oli hiljem vabas Eestis kõikide Riigi(voli)kogude liige ja mitmekordne minister. Tema korraldas 1918. aastal Iseseisvusmanifesti trükkimise. Nii räägivad meile ajalooleheküljed.
Velise rahvale kujunes oluliseks Volta koosolek, sest Velise sündmuste üldjuht ning Tartu ja Volta koosolekute saadik Jaan (Ivan) Paulus tõi sealt kaasa maarahva ülestõusu meeleolud.
Volta koosolekul tõsteti üles mõte astuda vägivallale vastu vägivallaga ja mõisad maha põletada! Mõisate põletamise mõttele oli vastaseid, kes manitsesid hoiduma äärmuste eest ja ütlesid, et see oleks ju rahva varanduse hävitamine, sest pärast rahvavõimu saabumist saaks rahvas tagasi ka rahvale kuuluva varanduse – mõisad.
Paulus kuulus nende hulka, kes püüdis mässajaid mõõdukusele suunata. Ta oli haritud mees, köster-kooliõpetaja Veliselt. Kirjanik Mihkel Aitsami raamatust „1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis”, mis ka näitusel oli välja pandud, loeme: „Ivan (Jaan, mõnes allikas ka Ants) Paulus... üks Velise Wabariigi asutajatest...Tegutses üldjuhina Velise vallas, tema staap oli vallamajas. Ta manitses mässajaid parajuse piiridesse jääma ja arututest tegudest hoiduma.”
Kõigest hoolimata oli aga Volta koosoleku resolutsiooni juba kirjutatud, et „...töölistel tuleb maale minna mõisaid põletama ja mõisnikelt sõjariistu korjama.” Nad siis läksidki ja koos maarahvaga pandigi hulk mõisaid põlema. Tunnevad küllap ju meie rahva hulgast paljudki veel minevikust meelde jäänud laulu: „Saksad surevad, mõisad põlevad, mets ja maa saab meitele...”
Üheks Velise sündmuste juht­figuuriks Jaan Pauluse kõrval oli talumees Mihkel Aitsam Pipra talust. Ta oli kirjanik Mihkel Aitsami onupoeg. Teda nimetati Pipra Aitsamiks, sest teine samanimeline talupoeg pärines Aitsamaa talust.
Kolmandaks juhiks Velisel tõusis Nurtu kaupmees Jüri Oviir (1872–1957), kes oli varem olnud Tallinnas tehasetööline. Tema maja põletasid karistussalgad maha. Oviiril õnnestus pageda Ameerikasse. Sealt tuli ta tagasi ja oli punaste võimuperioodil 1917. aastal lühikest aega Velise vallavanem. Seejärel põgenes Siberisse.

Näitusel äratas suurt huvi kahe­puudane sangpomm, millega löödi sisse Valgu mõisa uks.

Mõisad põlevad

Esimesena pandi vanal Läänemaal põlema Valgu mõis. Sellest mõisast pärinevad teated 13. sajandi lõpust, kui mõis kuulus Farensbachidele. Viimaseks omanikuks sai aadlisoost Pilar von Pilchau, kes 1938. aastal mõisahoone koolimaja ehituseks Velise vallavalitsusele müüs. Kool hakkas tööle 1941. aastal ja on tänagi seal.
Ajalooürikud räägivad, et esialgu polnudki plaanis seda mõisa süüdata. Salka juhtinud Jüri Oviiri pasunasignaali mõisteti valesti. Isemoodi on see, et mõisate põletamise retkel takistas Pipra Aitsam jõugujuhina Päärdu mõisa rüüstamist, sest mõis kuulus eestlasele Lüdigile. Sinnagi rajati hiljem kool, mis töötas 1972. aastani. Teel Võhma-Vanamõisa tehti peatus Rumba mõisas. Ka seal oli mõisaomanikuks eestlane, nimega Tomberg. Too võttis mässumehed lahkelt vastu, kostitas mehi ja andis igühele 25 rubla taskurahaks. Mõis jäi puutumata ja talle kirjutati välja kviitung, millel seisis allkiri „Vabaduse Selts”. Näib, et ka siis oli ikkagi „veri paksem kui vesi”.
Paraku ei jätkunud võidurõõmu kauaks. Lisaks juba Liivimaale jõudnud kindral Orlovi väesalgale saadeti Peterburist 16. detsembril teele kindral Bezobrasovi väesalk. Kuna mõisate põletamine oli hoogustunud, saatis Tallinna kindralkuberner Voronov kuu teises pooles välja 11 karistussalka. 1906. aasta algul täiendati karistussalkade juhatuskirja, mille alusel tuli surmaga nuhelda kõiki riigikorra kukutamisele ässitajaid ja õhutajaid.
Karistussalga ilmudes mõisteti Jaan Paulus tagaselja surma, sest tal õnnestus põgeneda. Hiljem sattus ta võimude kätte ning mõisteti 1908. aasta mõisate suurprotsessi ajal aastaks vangiroodu, süüdistatuna vallaaktide põletamises.

Karistusaktsioonid

Rahvaülestõusude mahasurumine oli julm. Baltimaadesse tõi tsaarivalitsus välja sõjaväe. Ajaloo teatmike andmeil oli kohal kuni 19 000 sõjaväelast. Sealjuures lasti karistussalku juhtida Baltisaksa mõisnikel. Juurdluseta ja kohtuta lasti maha üle 300 inimese. 200 inimest mõistis surma sõjakohus. Sadu inimesi vangistati ja saadeti Siberisse. Enam kui poolele tuhandele anti ihunuhtlust.
Kas mässumeel kadus koos kasakate ilmumise ja sõjalis-politseilise terrori kehtestamisega? Paljud kohalikud liidrid tõmbasid tõepoolest „küüru selga”. Ajalookirjandusest aga selgub tõde, et „vastuhaku mahasurumine ei peksnud eestlase hingest välja revolutsioonilise liikumise „ürgjõulist hoovust” ega vabaduspüüet”. Ega muidu polekski jõutud ju hiljem meie Vabadussõjani!
Repressioonide kartuses põgenes suur osa eesti poliitilistest juhtidest välismaale. Teiste reaktsiooniliste karistusmeetmete kõrval lõpetasid keskvõimud pahempoolsete erakondade ja organisatsioonide tegevuse, sulgesid ametiühingud ja uuendusmeelsed ajalehed. Eestlaste kõrval vähendas revolutsioon ka baltisakslaste usaldust Vene võimu suhtes.
Velise Wabariigist päris seadusliku ja tunnustatud Eesti Vabariigini jäi aga veel pikk ja verine tee astuda.

„Siin on üks pilt vangidest Siberi vangilaagris. Neid pilte on väga vähe järel, mina ei ole rohkem leidnud. Tegemist oli perepojaga, kes läks mõisa põletama sellepärast, et pere oli talust välja tõstetud, kuna isa, vanaperemees, andis mõisniku kohtusse. Andis ta mõisniku kohtusse sellepärast, et mõisnik ajas tema hobuse linavooris vaeseomaks,” kõneleb Kalju Idvand. „Perepoeg tuli tagasi kodumaale ja tõi kaasa seigad tsaariaegsest Siberi vangilaagrist. Seal oli igale vangile eraldatud eraldi valvur, kes teda siis püssiga valvas, kui vang labidaga tööd tegi. Elu aga oli nii sõbralik, et kui oli vaja küla peale minna, siis läks kaasa ka vangivalvur. Pärast vangipõlve jõudis perepoeg Eestisse tagasi, abiellus Eestis tüdrukuga, kellega ta oli lubanud enne Siberisse saatmist abielluda ja elas õnnelikult kuni 1945. aastani.”

Mineviku jäädvustamine

1905. aasta sündmusi on siinkandis tähistatud ennegi. Viis aastat tagasi toimus Velise Seltsimajas ja selle ümber poolvabaõhulavastus „Tulevarjud”. Käsikiri ja lavastus Jaan Urvetilt. Seegi toimus tookord Velise meeste poolt väljakuulutatud Vabariigi auks.
Tänavu järgnes Velisel kõnealusele näitusele näidend „Saagu nad rahu”, mille kirjutas ajaloolane Martin Ellermaa. See jutustas, mis juhtus 1905. aasta sündmuste keerises olnutega edasi.
Näituse avamisel öeldi välja näitusel viibinute arvamus,et „kuna professionaalsed ajaloolased siiski ei suuda tänaseni jõuda üksmeelele 1905. aastal toimunus, on kohalike kohus teema vähemalt elus hoida!”
Teema on tõusnud üles varemgi. 1975. aasta lõpus toimus Velise koolimajas ajalookonverents. Lisaks ettekannetele avati koolimaja seinal tollal mälestusplaat tekstiga „1905–1907, 1905. aasta detsembris asus siin Velise ja Vigala meeste võitlusstaap”. Endise Velise vallamaja asukohas avati aga mälestuskivi tekstiga „1905–1907 siin, Velise vallamaja õuel, said 13. jaanuaril 1906. aastal revolutsioonist 39 osavõtjat igaüks 200–500 vitsahoopi” ja surmamõistetute hukkamiskohas mälestuskivi tekstiga „1905–1907, siin andsid 13. jaanuaril 1906 parema tuleviku eest elu Ants Jeeser, Jaan Kochtitski, Ants Lansberg ja Kustas Valdek”. See 13. jaanuar oli ka Velise vabariigi lõpp.
Palju hiljem, 2005. aastal, lisati koolimaja seinale veel tahvel tekstiga „Siin, endises Velise kihelkonna hoones, kuulutati 1905. a sügisel välja Velise Wabariik”. Aga nagu eespool juba mainitud, ei räägitud vabariigist ainult Velisel. Taeva poole sirutuva käega pronkskuju graniitpostil avati Koerus 1935. aastal, autor Johannes Raudsepp. Tekstist „1905. a Eesti Vabariigi asutamise mõtte eest Koerus langenuile” raiuti nõukogude perioodil maha sõnad „Eesti Vabariigi asutamise mõtte eest”, mälestusmärk ise säilis. Tekst taastati 1998. aastal.
Vaalis Palsu talu õues asub aga mälestuskivi tekstiga „Siin Palsu talus algatati 1905. Aasta detsembris Eesti Vabariigi loomise mõte”.
Väikese-Viigi kaldal on Berhard Laipmani mälestussammas. Laipman oli vaidlustustes mõisnikega 1905. aasta rahutuste ajal talumeeste eestkostjaks ja teenis selle eest ülekohtuselt surmanuhtluse. Sellest jutustab ka Mark Soosaare film „Jõulud Vigalas”.

Raamatutesse talletatud ajalugu

Kohapealse ajaloo, sh 1905. aasta sündmuste uurimisse on andnud suure panuse Velise kandi juurtega kodu-uurija Sergei Seeland. On vast kasulik teada ka, et 1905. aasta sündmustest ja Velise Wabariigist sai 2005. aastal kaante vahele ajaloouurimus, mis kannab pealkirja „Velise valla ajaloost”. See teos äratas kindlasti oma juurte vastu huvi paljudes ümbruskonna peredes.
Mitmesugused materjalid loovad meile pildi 1906. aasta märtsis mõisate põletajate üle peetud kohtuprotsessidest Tallinna sõjakohtus.
Läänemaa mõisate põletamise suurprotsess leidis aset Tallinna ringkonnakohtus alles 1908. aastal, 27. veebruarist 6. märtsini. Oktoobris toimus kohus 14 Harjumaa mõisa rüüstamise ja süütamise asjus. Arutati 20 mõisa, nelja viinavabriku ning kolme vallamaja rüüstamist või süütamist. Peale süüdistus- ja kaitsekõnesid tegi kohus otsuse: kaks meest said karistuseks neli aastat sunnitööd, üheksale mehele määrati üle aasta pikkune vangistus, 48 isiku karistus jäi vahemikku 4 kuud kuni üks aasta ning 34 isikut mõisteti õigeks. Mõisnike kahjutasunõue 800 tuhandele rublale jäeti rahuldamata.
Raske on lugeda neid 1905. aasta materjale. Üks suurim kahju oli arhiivide hävimine, nii põletati koos Vigala mõisaga maha toonane Euroopa kõige suurem eraarhiiv – Uexküllide oma. Ühes hindamatute dokumentidega ka talurahva enda kohta. Ei mõeldud, et seda arhiivi ja neid mahapõletatud mõisamaju hakkaks talurahvas kunagi ise kasutama koolidena, kultuurimajadena, raamatukogudena jne.
Raamatukogus koosolemisest jäi meelde lause: „Kui olete Aleksander Looringu ära unustanud, siis tasuks Looring üle lugeda. Teiseks soovitame lugeda Toomas Karjahärmi.” Kui huvi tunda ja raamatukogudes otsida, leiab teisigi autoreid, kes sellel teemal on kirjutanud. Omalt poolt soovitan minna kohalikku raamatukogusse ja läbi lugeda vast kõige mahukam, Mihkel Aitsami „1905.aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis”.
Kirjutise valmimisele aitasid kaasa Sillaotsa Talumuuseumist saadetud ajaloomaterjalid.