Kultuur ja Elu 1/2016

Kultuur ja Elu 4/2015

Lembit Sarapuu: kunstnik on sõdur

vestles: Ly Lestberg

Lembit Sarapuu pooleli oleva portree ja ema tehtud maaliga „Tulbid”

Lembit Sarapuu (85) on oma loomult isepäine mõtleja ja omaette kulgeja, kelle elule on sõda jätnud erilise jälje.

„Olen elu jooksul palju sporti teinud. Suusatanud, poksinud, maratoni jooksnud, püssi lasknud, ujunud. Ega mugavus mind eriti ei huvita. Kui olen külas, siis pererahvas alati imestab, et olen nii vähenõudlik inimene. Ei tea, mõnes suhtes jälle nõudlik. Mulle on oluline selline vabadus, et midagi ei käiks hinge peale. Imelik, et ei saa ajada oma joru, kui oled mingi möku,“ alustab Lembit juttu oma üdini boheemlikus Õismäe korter-ateljees. Mida müstilisemaks tema sõjaaja lood muutuvad, seda erilisemaks muutub ka Lembitu isik.

Millal toimus sinu esimene näitus?
Kodus, kui ma veel koolis ei käinudki. Isa ja ema olid selle poolt. Isa oli kultuurihuviline, ehitustööde juhataja. Käisime kunstihoones ja provintsiaalmuuseumis. Seal nägin esimest korda Köleri maali, Herakles toob Kerberose põrguväravast. Mu emapoolne onu Jaan Siirak oli kunstnik. Ta õppis Penzas kunstikoolis ja elas 1920-ndatel Pariisis. Olin tema hoida, kui ema käis retušeerijana tööl fotoateljees. Iga päev ta ei käinud, aga kui läks, siis oli pika päeva. Onul oli Pikal tänaval uhke laeakendega ateljee. Ta tegi kujundustöid. Mulle anti ka paber ja värvid kätte.

Ema lapsega. Lembit Sarapuu ema Veera Sarapuu hakkas kunstiga tõsisemalt tegelema, kui Lembit kunstiinstituuti astus. Tema tööd on vaatajale tuttavad naivistide näitustelt. Ka Lembitu mõlemad pojad on väga loomingulised. Hermes Sarapuu astub isa jälgedes, ammutab inspiratsiooni maalimiseks loodusest. Tema eriliseks kireks on aga lumekristallide pildistamine. Vend Aurelius on rohkem arvutiinimene, kuid loodust pildistab temagi. Nende ema Ellen Kolk on tunnustatud pronks- skulptuuride meister.

Kas sa mäletad, kuidas sõda algas, olid siis kümneaastane?
Jaa, ma mäletan veel eesti aega ka. Elu näis muretu. Tallinn oli ilus puhas linn. Isaga käisime pühapäeva hommikuti linnas jalutamas. Kui sõda algas, siis arvati, et mujal Euroopas sõditakse, aga meisse see ei puutu. Baaside aegu, kui venelased sisse tulid, olid eesti aja viimased päevad. Siis likvideeriti Eesti sõjaväge. Vabriku tänava koolimajja paigutati Eesti merevägi, kui nad olid ekipaažist (sõjalaevastiku kaldaväeosa) välja löödud. Me poistega ikka vaatasime aia tagant, kui kooli hoovil tehti hommiku- ja õhtuloendusi. Siis heisati viimaseid kordi Eesti lippu. Sõda veel ei olnud, aga juba likvideeriti Eesti Vabariiki. Ärevus tekkis, kui Vene sõjavägi tuli sisse. Eesti lennukid lendasid sadama kohal edasi ja tagasi, aga Vene sõjalaevad hakkasid neid alt tulistama. Kui nende õhutõrje mürsud lõhkesid, olid mustad pilved ümberringi. Sakslastel olid valged pilved. Mürsukilde muudkui sadas taevast alla. Poisike märkab niisuguseid asju.

Kus sa koolis käisid? Kas enne sõda oldi patriootlikult meelestatud?
Algkoolis käisin Vabriku tänavas. Paljud meesõpetajad olid seal Vabadussõja-aegsed ohvitserid või kaitseliitlased. Klassijuhataja tundides räägiti meile ülipõnevaid lugusid Eesti kaitsmisest, Landeswehrist ja venelastega sõdimisest. Algkoolis kuulus võimlemistunni juurde ka marssimine. Vanad ohvitserid oskasid seda asja ajada. Rivikäsklused olid täiesti sõjaväe omad. Kui kolmandasse klassi läksin, oli juba Vene valitsus. Kõik endised õpetajad kadusid. Programm muutus. Ajalugu tuli täiesti uus ja vene teemadel. Kõik juhtus nii järsku, see ehmatas ära. Enne oli ilus ja ühtemoodi, nüüd aga pöörati kõik vastupidi. Nii, et ära usu millessegi.

Mida sa mäletad sakslaste sissetulekust?
Kui Saksa sõjavägi tuli, siis oli öö läbi tulistamine. Laskmisest podises õhk Kadrioru kohal nagu hiiglaslik pudrupada. Sakslased tulid Lasnamäelt ja piirasid Tallinna. Vene laevastik oli Kopli sadamas. Mürsud muudkui vilistasid üle pea. Kui pommid tegid vou-vou-vou, siis oli selge, et need tulid venelastelt. Saksa lennukid tegid teistmoodi häält. Järgmisel päeval nägime Kopli surnuaial raudaia varraste külge kinni seotud ja tapetud eestlaste hobuseid. Neid oli seal palju.

Mis veel saksa ajast meelde on jäänud? Kas siis oli rahvustunne tugev?
Oli küll, aga seda kiputakse praegu üle paisutama. Mulle meeldisid väga paraadid, mida siis korraldati. See oli alati enne eesliinile minekut, Vabaduse väljakul. Marsiti ka, kui mehed tulid lahingust. Muusikat mängis Kriegsmarine (sõjamerelaevastiku) orkester. Norra Leegion oli jube uhke. Eesti Leegion laulis eesti keeles. Rahvast tuli kokku palju seda vaatama. Aga need marssimised tehti rohkem sõdurite jaoks, meeleolu tõstmiseks.

Kas siis venelasi enam ei kardetud?
Vene oht oli ju frondi taga. Sinna mindi tuld andma, seda ohtu tõrjuma. See oli päris uhke asi.

Kus sa märtsipommitamise ajal olid?
Kodus. See tuli nii kähku, me ei saanud kuhugi minna. Trepi all olime. Kogu maja rahvas. Kahel korral anti õhuhäiret. Elasin Sõja, praeguses Salme tänavas. Meie maja pihta ei saanud, aga õhusurvest lendasid kõik aknad eest, kui aiasolev kõrvalmaja lõhkepommist tabamuse sai. Ainult alusmüürid jäid alles. Süütepomme heideti ka. Linnamajast läks terve neljandik. Seal elas üks õpetaja. Tema sai surma. Verine madrats vedeles hulk aega õues. See oli täitsa terrorirünnak, mitte niisama. Järgmisel päeval läksime poistega linna peale kõndima. Kõik põles. Niguliste ka. Tuli tuli sealt välja nagu korstnast. Järgmise nädala käisime iga päev linnas varjendis. See oli Rannavärava mäel. Koolid pandi kinni. Tunnistuse tõi isa alles tüki aja pärast maale järele. Kardeti väga, et jälle pommitatakse Tallinna. Tekkis massiline linnast maale asumise aktsioon. Meie ema ja vennaga läksime Soomevere külla. Olime talutöödel abiks, ema tegi ka õmblustöid. Raske värk. Hiljem olin karjaseks Rassi külas, Vändra metsade läheduses. Korraga olin linnapoisina ürgmetsas, huntide ja karude keskel.

Millal te maalt tagasi tulite?
1947. aasta lõpus tulime. Maal oli pahandusi ka. Asi oli selles, et mul olid relvad. Kui sealt sõda üle käis, leidsin palju püsse ja granaate. Mul oli väike püstol-kuulipilduja, ka miine korjasin. Kui venelased sisse tulid, läksin taas karja. Midagi nõukogude vastast ma ei teinud. Lasin lihtsalt püssi ja varjasin ennast. Kui püssid on, siis tuleb neid ka paugutada. Meil tehti läbiotsimisi küll. Käidi kaebamas. Sõber, kellega koos paugutasime, läks vangi. Tal oli ainult üks püss. Mind päästis hullemast, kuna perenaisel õnnestus varjata mu perekonnanime. Tobe tagantjärele rääkida, aga siis oli päris põnev. Poliitilist rida mul ei olnud. Poisikese huvi. Kõiki asju ei taha rääkida – liiale läheb juba. Hoian tagasi.
Kus isa töötas, kui venelased tulid?
Isa töötas Estonia teatri taastamisel saksa sõjavangidega. Oli ehitusmees, mingit poliitikat ei ajanud. Ma käisin tihti ta juures kontoris. Seal sai igasugust nalja. Kõikvõimalikke oskustöölisi leidus seal, ka Saksamaa kõige paremaid. Marakratina käisin berliini-juuksuri juures, kes lõikas nii minu juukseid kui ka isa habet. Käärid käisid tal muudkui tsiuhh-tsiuhh-tsiuhh. Rätsepad tegid mulle tuulepluuse. Isale tehti kingitusi, näiteks see puust kauss siin. Ta oskas saksa keelt vabalt ja sai oma töölistega väga hästi läbi. Kui Estonia kontserdisaal valmis sai, siis anti talle tehtud töö eest preemiaks jalgratas Säde. Ja pisikene RET raadio. Raadiot ta kuulas ise, aga ratta sain endale. Tegin sellega pikki retki linnast välja. Vaatasin ka, kuidas saksa vangid Narva maanteed ehitasid. Nad olid juba linnast väga kaugel.

„Jõuluöö”. Mul oli kord üks Donna ja ma käisin tal külas jõuluööl. Ta kirjeldas seda kohta nii, et ma leiaksin üles.

Kuidas sul koolitee Tallinnas peale pikka linnast äraolekut jätkus?
Maal lõpetasin Villevere koolis seitsmenda klassi, peale seda tulime linna. Kaks aastat käisin 1. keskkoolis. Seal joonistasin palju. Kunstnik Arnold Akberg õpetas väga innustunult. Ta andis tunni alguses teema kätte, aga kuidas midagi kujutada, jäi igaühe enda otsustada. Näiteks Kalevipoja teemadel tegin kodus kohe õige mitu pilti. Terve kangelaste seltskonna mõõkadega. Järgmises tunnis valis õpetaja paremad tööd välja, mida tervele klassile näidata. Minu omad olid seal ka. Ta rääkis kompositsioonist, nagu kunstnikele, mitte lastele. Sellest saigi mu Kalevipoja temaatika alguse. Onule meeldisid need pildid samuti väga. Ka ajalootunnid olid huvitavad. Seal sai kõva õppuse. Oli veel eestiaegne programm ja vanad õpetajad. Direktoriks oli füüsikaõpetaja Kuusik. Tema löödi järgmisel aastal poodi müüjaks. Peale seda käisin 22. keskkoolis, mille lõpetasin 1951. aastal. Sealgi käisin usinasti kunstiringis. Voolisin pildi järgi Maksim Gorki portree, mis ringles näitustel. Sõjaline õpetus oli seal kõva. Sporti tehti ja võisteldi. Mulle meeldis VTK (üleliiduline kehakultuurikompleks „Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks”) harjutusi teha.
Sõjaväkke läksin, kui keskkool läbi. Esimesed kaks kuud, noorte aja olin Tallinnas. See oli noorte aeg. Kevadel läksin sealt edasi seersantide kooli, koti-polguks nimetati seda. Jupijumalad tulid sealt. Need, kes kamandavad. Olin seal suurtüki luurerühmas, mis on topograafiaga tihedalt seotud. Vähe intelligentsem sõjaväelane, kui selles üldse saab midagi intelligentset olla.
Edasi värvati mind Leningradi I Suurtükiväe Kooli. Õppetöö toimus vanades tsaariaegsetes hoonetes, seintel reljeefid Vana-Kreeka sõjameestega. Raamatukogu leidus palju haruldast. Ka ümbrus mõjus kunstiliselt päris hästi. Seal olin poolteist aastat. See oli aeg, kui Stalin suri. Pooleli jäi kakluse pärast. Olin varem poksimist teinud ja päris kõva kakleja. Mulle hakkas vastu väiklane nuhkimine ja norimine. Minu põhiline soov oli Ermitaažis käia.

Mille nimel sa kaklesid? Õigluse eest?
Nojaa, varastasid meie omad väikesed jupijumalatest ülemused. Ma ei räägi ohvitseridest, nemad olid väga viisakad. Mulle saadeti vahel kodunt raha. Seda varastati. Ükskord oli mu saapahari kadunud, aga see oli väga tähtis, et hommikusel ülevaatlusel kirsad läigiksid. Õnneks nägin, et hari oli staršina käes. Läksin ta juurde ja nõudsin harja tagasi. Tema punnis vastu. Siis ma panin nätaka. Ta kukkus peaga vastu ahju kõrva puruks. Muidugi mindi kohe kooliülemale kaebama ja mind pandi kartsa. Järgmisel hommikul tuli kooli ülem, vana tsaariaegne kindral, sinelisse mässituna ja küsis susisedes, mida ma tegin. Ütlesin, et kapist varastati hari ära ja nii on mul varsti kõik asjad läinud. Ta oli tore mees ja ütles, et juhtub, aga katsugu ma ikka nii toime tulla, et ei löö. Mulle ei pandud karistust juurde. Nägin, et ta on minu poolt. Väiksemad ohvitserid küsisid pärast, et mida ma nüüd elust arvan. Mina vastu, et seda, mida ma näen ja mis on. Kõik. Ei lasknud ennast nöökida.

Mis sai sinust peale sõjakooli?
Leningradist saadeti Eestisse tagasi, kuna turjale oli kogunenud patte. Mind määrati Eesti Diviisis rühmaülemaks. Pidin oma rühmakaaslasi hommikul üles rivistama, jooksu ja võimlemist tegema. Tegemist oli pidevalt. Õnneks sain sellest vabastust, kui oli vaja ehitada polügoonile kaardi pealt mingit küla või asulat. Seda tuli teha väga täpselt kaardi mõõtkava järgi,
1 : 25 000. Märkida maastiku­reljeef ja hooned paika. Nende pihta toimus õppelaskmine. Väikseid polügoone ehitasin ka.
Ega nad ilma minuta hakkama ei saanud. Olin selle ala spetsialist. Olin omaette ülemus seal. Kõik tahtsid tulla mu juurde tööle, sest nii sai õppustest vabaks. Vahel me päevitasime ja igasugust nalja tegime. Hea oli, et mul oli vaba aega ega pruukinud õppustel käia. Sõjaväes tegin igasugust pulli, näiteks käisin laskmas, kui vana-aasta õhtul linnaluba ei saanud. Võtsin automaadi ja pool sarve, piraki kohe tühjaks. Muidugi läksin kohe kartsa. Aga mind natuke ikka hoiti ka. Järgmisel hommikul tuli ülemus sinna ja küsis korrapidajalt, kas Sarapuu on kartsas ja käskis kohe mind välja lasta. Ei küsinud, milles asi.

Millest need objektid ehitati?
Puust, mätastest ja kividest. Mina tegin joonised ja peamiselt näitasin, kuhu midagi teha. Tõmbasin jooned ja panin mõõdud. Kaardi pealt vaatasin. Andsin suuna ja kaugused kätte, kuhu tuleb teha. Ja aitasin maastikule paigale ka panna. Mõne panin ehitama kirikutorni ka. Seal pidi jube täpne olema. Kogu maastik tuli kõigepealt läbi käia. Suur polügoon oli soos, keset Aegviidu raba.

Mida sa sõjaväest vabanedes tegema hakkasid?
Juba peale Ermitaaži külastamisi tekkis kindel soov minna kunsti õppima. Kuid kõigepealt läksin tööle. Olin „Punases Koidus“ transporttööline. Käisin ka sadamas vaateid maalimas. Sinna ei olnud kerge saada, tuli luba võtta. Venelased tahtsid mind seal kohe tööle panna. Minust taheti teha stividori. Seda, kes vaatab laeva laadimisel, kuhu tuleb lasti juurde panna ja kust ära võtta. Nad muudkui lunisid, et tule, oled tõeline semu. Lubati lausa soovitus kaasa anda, aga ma ikka ei tahtnud. Olin otsustanud, et hakkan kunstnikuks.

Miks just sadamas?
Juba lapsest peale meeldis mulle sadama teema. Laevad muudkui saabusid ja lahkusid, suuri kivisöekuhjasid laaditi pidevalt.
Neegreid ja kõiksugu tegelasi leidus seal. Vahel sadamatöölised viskasid laadimisel mõne kookospähkli või banaani poistele ka. Jube põnev oli. Sadamaromantika. Seal olid suured tõrvatud köied ja tõrvalõhn. Mõtlesin, kui suureks saan, siis sõidan ka niimoodi. Kauged rannad, kauged maad. Siis oli järel veel seda endist hõngu.

Millal täitus su soov minna kunsti õppima?
1954. aastal. Läksin Tallinna Kunstiinstituuti kohe maali õppima. Friedrich Leht oli rektor. Alguses ma talle meeldisin. Olin sõjaväest tulnud, kõva selge hääle ja lühikese jutuga. Teisel kursusel tuli Leht taas meie töid kontrollima. Olime üles rivistunud. Ühe minu pildi juures ta ütles järsku, et alustass on seal lopergune. Võtsin siis kapist selle alustassi ja ütlesin, et see on tõeline nõukogude toodang (sovetskoje proizvodstvo) ja mina olen realist. Leht läks selle peale näost punaseks, pööras selja ja tormas uksest välja. Mõni aeg hiljem olin kutsutud õppeprorektor Oskar Raunami jutule. Stipp võeti ära. Teiste tööde kallal hakati ka norima ja mind taheti üldse koolist välja visata. Aga siis võeti Leht ise rektori kohalt maha. Vaid mõni päev hiljem tuli uus rektor Jaan Vares mulle trepi peal vastu ja soovitas kirjutada kohe avaldus, et hakkaksin stippi saama. Põhjenduseks lisas, et meile on ka Van Goghe vaja.

Kas sa hoidusid kunstiinstituudis õppides sotsialistlikust realismist, mida tol ajal nõuti? Tegid sa juba siis figuraalseid kompositsioone?
Tegin küll. Isegi diplomitöö oli sadama teemal. Kooli juhtkonnale ei meeldinud, et ma näitusel esinen. Peale seda hakkasid mul halvad hinded tulema. Koolis korraldati iseseisvate tööde näitusi. Tegin sinna ühe sadama pildi, kus sünge mees läheb kai peal, käed püksitaskus ja sonimüts peas, sünge meri taustaks. Sihuke viha maailma vastu, noh. Peale seda tuli Valerian Loik mu juurde ja küsis põlastavalt, et kas te tahate kunsti teha või mis? Mille peale vastasin, et selleks ma ju kooli õppima tulingi. Õnneks Evald Okas päästis mind halvimast. Ta seletas komisjonile, et keegi pole nii vahvat kompositsiooni varem teinud.

Sadamatööline Rannas (eskiis)

Sotsialistlikus realismis on ka ju teatav üldistus?
Jaa, aga seal pidi üldistusena leidma, et nõukogude elu on väga hea. Kõik on ilus ja ees ootab helge tulevik. Instituudis nõuti väljanikerdamist vene akademismi järgi. Mina tahtsin omamoodi vormi muuta ja lihtsustada. Mind huvitas vararenessansi kunst. Näiteks Giotto. Puhas, ilus ja tõsine suhtumine, mitte mingi pullitegemine. Tänapäevani meeldib.

Kas sa siis ka veel Ermitaažis käisid?
Instituudi lõppedes organiseerisin endale tööpraktika Ermitaaži juurde. Oma huvides. Võtsin Kunstnike Liidust kirja kaasa, et soovin vanade meistrite maalitehnikaid õppida. Lihtsalt uurida, mitte maalida. Ermitaažis töötas tol ajal veel tsaariaegne intelligents. Hoopis teised inimesed, kui senini harjunud olin. Läksin kohe töökoja juhataja juurde. Tükk aega seletasin, mis mind huvitab. Kui tahtsin talle kaaskirja näidata, siis ütles ta, et kõik on niigi selge, mingit paberit pole vaja. Mulle näidati eriladu, kus olid vene aadlilt konfiskeeritud tööd. Sealt peale huvitavad mind kunstnike pooleli jäänud tööd lõpetatud maalidest rohkem.

Kas sind peale kooli lõppu kusagile tööle ka määrati?
Olin pikalt kunstnike liidu ühisateljee vanem. Ma lausa elasin seal. Palju pidusid oli siis. Olin modelliks ka. Päris tükk aega. Poseerisin paljalt, väikesed püksid jalas. Ma teadsin ise, kuidas poose võtta, mida on hea joonistada. Aga siis juhtus üks intsident. Mu Sõja tänava korteri alumisel korrusel elasid suurepärased inimesed, kes käisid emaga tihti maja juures juttu puhumas. Aga need inimesed käisid korra ka miilitsas minu peale kaebamas, et ma ei käi tööl, kuid toksin midagi päevad läbi. Ilmselt kinnitasin siis naeltega lõuendit alusraami külge. Mind kutsuti miilitsajaoskonda, pass võeti ära ja taheti Tallinnast välja saata. Süüdistus käis hulkurluse alla. Mitme aasta lõikes oli mind ka üle saja korra piirivalve poolt kinni peetud, kuna käisin suviti Saaremaal ja põhjarannikul mere ääres maalimas. Kaks nädalat anti aega töö leidmiseks. Mind taheti saata muidusööjate ja pättidega koos Rapla rajooni. Siis läksingi ametlikult modelliks Kunstnike Liidu ja Peda juurde. Põldroos kirjutas mulle tõendi, mille alusel sain uue passi. Seal oli tähtaeg ja mind käidi kontrollimas. Kohustati käima ka miilitsas end registreerimas.

Kuidas sulle tundub, kas kunst muudab elu paremaks?
Ei, seda ma ei usu (naerab). Paremaks ei muuda kunst mitte midagi. See on ainult hea jutt. Aga halvemaks ka mitte. Kunst on hoopis midagi muud. Kunst annab elule mõtte. Minu meelest kunst peab vaimustama. Samas, kui kunstnik võtab kunsti liiga tõsiselt, siis ta isiklik elu läheb nässu.

Kas võib siis ka nii öelda, et kunstnik teenib loomingut?
Seda võib öelda küll, et kunstnik on loomingu teener – see on hästi öeldud.

Mida selline suhtumine eeldab? Kas seda, et tõused hommikuti vara üles, hoiad end pidevas vaimses ja füüsilises kõrgvormis?
Selleks peab vabadust olema, siis tuleb mingi idee või mõte. Mõttest tuleb pilt. Mõttest, enda kujutlusest. See on väga kalliks maksma minev asi.

Aga kuidas jääb armastusega?
Armastuses on selline tore asi nagu fantaasia. Kui palju kellelgi fantaasiat on, nii palju ta armastab. Inimese andekusest tuleb fantaasia.

Äkki nõnda armastust polegi olemas?
Ei, see inimese mõte ongi armastus, ei midagi rohkemat.

Kunstis on ju ka väljamõeldud asjad?
Väljamõeldud asi ongi see, millest inimene elab ja koosneb.

Kas sa oled mõne töö pühendanud mõnele inimesele?
Jah olen, aga see ei ole reaalselt välja kukkunud.

Tundub, et sõjaväes on omavaheline suhtlemine eriti hierarhiseeritud. Kuidas sa sinna sobitusid? Oled loomult ju väga isepäine?
Nooremad ohvitserid olid hästi tähtsad. Neile ma eriti ei meeldinud. Nemad ütlesid, et ei tunne end minu juuresolekul hästi. Aga sõjaaegsete ohvitseridega ma sain hästi läbi. Nad kutsusid mind vahel kampa. Polkovnikust divisjoni ülem ütles enne demoppi minekut, et ma olevat küll üks vastik tüüp, aga sõja ajal ta tahaks, et oleksin tema kõrval.

Kui palju on neid, kellega sina tahaksid luurele minna?
Väga, väga vähe. Mõned vahvad ohvitserid olid küll. Üldjoontes on see kohe näha. Natuke räägid ja on selge. Aga inimese tõeline olemus tuleb välja alles siis, kui on kriitiline olukord. Ja siis võib üllatusi tulla küll.

Missugused asjad on sulle praegu olulised?
Loodus. Kõige tähtsam on elu tervikuna mõista. Aga nii, et selles oleks midagi totrat või naljakat. Absurdi. Sedasama tuleks iseenda kohta ka leida.

Mis oli viimane asi, mis oli naljakas?
Oi, neid on nii palju, ei tule kohe meeldegi.

Aita konna

Kas sõjaolukorras on ka võimalik vaadata ennast ja teisi kõrvaltvaataja muigega?
Loomulikult, see on ju täielik totrus saada sõjas surma. Elus tuleb vahel mõne nõmeda inimese pärast kannatada, aga sõjaväes on see elu ja surma küsimus.
No, eks sõdur näeb ära, kui käsk ei tasu ära, siis hiilitakse käsust kõrvale. Alati see ei õnnestu. Kord läksime karmi pakasega polügoonile. Vaenlane, kes oli seal enne olnud, oli jätnud hulga telefonikaablit maha. Mulle anti käsk need rullide peale kokku kerida. Seda oli kokku seitse kilomeetrit. Talvel, külmaga, lume seest! Kui laagrisse tagasi jõudsin, olin väga higine ja kurnatud. Teised juba magasid telgis, vaba ruumi polnud. Olin nii väsinud, et heitsin lõkke kõrvale lumele pikali. Aga nii õnnetult, et vatikuub läks põlema ja põletasin kätt ka. Öösel tahtsin üles tõusta, aga ei saanud, kuna olin maa külge kinni külmunud. Mu all oli veeloik ja see oli jäätunud. Valvur võttis siis karabiini, et selle täägiga taguda mu alt jääd lahti ja samas jalaga mind natuke edasi rullida. Sel ööl magada ei saanudki.

Kas sa usud, et saatus olemas? Mis selle määrab, kas iseloom?
Mitte ainult. Elus on täielikult idiootset juhust teinekord ka. Nagu mul vanema vennaga. Kuramaa lahingu ajal oli ta Eesti Korpuse telefonistina frondil. Ta kaevas enda jaoks väikese kaeviku, kus telefoniga olla. Järsku hakkasid sakslased käkkidega (miinipilduja miinid, mis õhus lõhkevad) selja tagant pommitama. Selle peale kargas nende hirmunud partorg venna juurde, kupatas ta käratades kaevikust välja ja ronis sinna ise asemele. Mõne aja pärast kukkus üks miin just täpselt samasse auku. Täistabamusena.

Kui sa oled näinud nii palju erinevaid aegu ja ideoloogiad, kas siis tõde üldse olemas on?
Kindlasti on. Kui on vale olemas, siis on tõde ka. Selle peab ise ära tundma, mis õige on. Kuskil on ikka see olemas, mis ei ole teesklemine.