Kultuur ja Elu 1/2016

Kultuur ja Elu 4/2015

Ernst Raiste:
Kui kahurid vaikivad, kõnelevad taas muusad!

tekst: JAANIKA KRESSA
fotod: erakogu

Enn Raiste

Varem kui sõtta, jõudis Ernst Raiste (90) Treffneri koolipingist Vanemuise balletiteatrisse. Kohtume Ernstiga jutuajamiseks nüüdki Vanemuises, praeguses Shakespeare’i kohvikus, kus enne sõda oli balletisaal ja 1943. aastal esietendus esimene Eesti ballett, Eduard Tubina „Kratt”. 1961. aastal tuli Kratt uuesti Vanemuise lavale ja Ernst tantsis Tarka, kes saamahimulisele peremehele kolme veretilga eest krati meisterdas.

Ernst Raiste saabub ja kohe on näha, et füüsiline vanus on tema puhul vaid tinglik kokku­lepe. Kas krati elustamiseks antud kolmest tilgast verest tilkus midagi ka Targale, kes krati valmistas?

Sul on nii tõsine nimi (ernst – saksa keeles tõsine), kes selle pani, kas ema või isa?
Ma ei tea seda, kas nime pani isa või ema. Mul on Rootsis hea sõber, puhas rootslane, tema on rääkinud, et Rootsis on see nimi väga levinud. Kas ma nüüd tõsine olen, aga kergemeelne pole ma küll kunagi olnud. Eetika on see kõige olulisem väärtus, mis minu tegevust on kontrollinud ja millest ma lugu pean. Jah, see on väärtus, mida enam eriti ei tunta.

Aga perekonnanimi? Kõik -ste-lõpulised on eestindatud või võetud nimed. Millist nime kandis su isapoolne suguvõsa enne?
Isa perekonnanimi oli varem Neidorf, võiks arvata, et see on Gotlandilt või Rootsi poolt pärit. Ste-lõpulised nimed pidid jah moodustama eestlaste ülemkihi, olen sellest kuulnud... Lugu juhtus aga nii, et ema oli tahtnud võtta Kask, isa oli tahtnud mingit muud nime. Nad pidid nime vahetama, sest isa oli kaitseliitlane ja kaitseliitlastel soovitati võõrnimed eestistada. Mõlemad nimed, mida ema-isa tahtsid, olid aga juba kinni, kuid seal olla olnud raamat, kus soovitati nimesid neile, kes ise ei osanud endale nime võtta. Ema pani sinna siis sõrme peale, ütles ametnikule: vaadake, mis siin minu sõrme all on! Oli Raiste! See jäigi! See oli juhuslik valik.

Sinus on siis pisut rootsi verd? Kas sa tunnetad seda ka kuidagi?
Rootslased on mulle väga sümpaatsed. Mu sõber, muide, vabandas minu ees, et Rootsi andis need eestlased, kes põgenesid Saksa vormis, omal ajal Nõukogude Liidule üle. Ta küsis, kas Rootsi valitsus on eestlaste ees vabandanud. Ma vastasin, et pole küll kuulnud. Ta ütles, et kui valitsus pole vabandanud, siis mina vabandan küll. See oli suur viga ja häbematus, mis on jäänud püsima.

Kus kihelkonnas Eestis on su juured?
Mu ema on pärit Haljalast, isa Konju külast Toila vallast Vaivara kihelkonnast.

Niisiis mõlemad vanemad on pärit Virumaalt! Kuidas sattus teie pere elama Lõuna-Eestisse, kuhu sina oled nüüd jäänud pidama nii kauaks?
Mu isa oli raudteelane, ema kodune, kes kasvatas meid, lapsi. Mul olid vend ja õde. Ma sündisin Narvas, isa oli seal ametis kindral Tõnissoni juures. Kaitseliitu astus ta ka Narvast. Eesti Vabariigi ajal oli Vabadussõjas võidelnutel töökoht garanteeritud. Isa töötas Petseri jaama lähedal. Seal ma hakkasin algkoolis käima. Tartus jätkasin õpinguid Treffneri gümnaasiumis ja muusikakoolis.

Kummalt vanemalt on pärit sinu musikaalsus?
Seda ma ei teagi. Isa ja ema mõlemad laulsid kui vaja. Ema oli väga perekeskne, isa mehine. Kui sõda tuli ja Punaarmee sisse marssis, siis öeldi, et muusikakool on õppemaksuga kool, seal käivad ainult kulakute lapsed. Tööliste lapsed seal ju ometi õppida ei saa. Isa võttis mind siis ka koolist ära, ütles, et muidu peetakse meie peret minu pärast veel kulakuteks.

Kuidas sa sattusid peaaegu lapsena tööle Vanemuise teatrisse?
Ma läksin koolis tantsuringi. Ühel peol pidime esinema siinsamas vanas Vanemuise saalis. Pärast esinemist ilmus üks daam, kes pöördus minu poole: „Noormees, ma tahan rääkida. Olen Vanemuise tantsujuht. Sa tantsisid väga ilusti ja rütmikindlalt, kas sa muusikat ka õpid?” Vastasin, et jah, õpin muusikakoolis. „Tule meile tantsima, ma tahan luua balletiringi, tütarlapsi on küllalt, aga poisse on sinna raske leida.” Rääkisin sellest vestlusest vanematele, isa ütles, et mine ikka, mees peab tantsida ka oskama. Ida Urbel jätkas: „Esialgu tuled niisama õppima, pärast kasutan sind etendustes ja siis hakkad ka raha saama.”

Millal tuli esimene etendus?
Väga ruttu tuli esimene etendus. Ida Urbel lavastas balleti „Esmeralda”. Selles olid ka massistseenid, sinna pandigi mind sisse. Sügisel tuli see etendus välja, esimesest jaanuarist võeti mind juba Vanemuisesse palgale. See oli Saksa aja alguses.

Ja üsna varsti pidid teatrist lahkuma?
1943. aastal kuulutati välja mobilisatsioon. Kutsuti üles eesti mehi vaenlase vastu välja astuma. Teater püüdis mind päästa, aga vastuvõtu­­komisjon ütles, et kui räägivad kahurid, siis vaikivad muusad. Ma vastasin, et kui kahurid vaikivad, siis hakkavad taas muusad rääkima. Mobilisatsioonile järgnes väljaõpe ja mind suunati Narva pataljoni täienduseks. Ise ei saanud ma milleski kaasa rääkida, aga Narval oli täiendust vaja ja 500 meest 1925. aastakäigust saadeti Narvale täienduseks. Tšerkassis sain ma haavata, lennukiga toodi mind piiramisrõngast välja, ravil olin Saksa­maal Ellwangenis ja Nürnbergis, pärast sõda jõudsin Tartusse tagasi.

Miks sa tulid kodumaale tagasi? Oli ju võimalus ka mitte tulla?
Ma tahtsin kodumaale. Oli küll teada, et terve Euroopa on vallutatud, aga koduigatsus oli ikka kõige suurem. Siis tuli suur tagaajamine, kaitseliitlased said ikka 25+5.

Miks Eesti varem vastu ei hakanud, miks viivitati ja hämati?
Kui baasidesse tulid sõdurid, siis oli ju näha, mis hakkab toimuma. Nädala pärast oli pool meie ohvitseridest juba maha lastud. Ma olin noorkotkas, kandsin vormi, kui punased 1940. aastal esimest korda sisse tulid. Ma läksin Treffneri kooli ja mulle tuli teel vastu luitunud pintsakuga mees, püstol käes, punane lint ümber käe ning ütles: „Kulakukutsikas, mine koju ja võta see vorm seljast ära.” Tookord olin ma 14-aastane poisike.

Sinu põlvkond, te olite lapsed, aga mida need täiseas mehed tookord mõtlesid? Ma ei saa sellest aru!
Sellest ei saa keegi aru.

Mis juttu nad ajasid?
Nad ajasid niisugust juttu, et see kõik on ajutine! Et sõda on lähedal. Venelastel on vaja baase. Sõlmiti leping, vastastikuse abistamise pakt Eesti ja Venemaa vahel, see oli tsirkusemängimine... Räägiti, et nad tulevad kui sõbrad, lähevad pärast minema. Kujunes aga hoopis vastupidi. Jääb mulje, et meid lihtsalt reedeti.

Meie ise reetsime meid!
Jah! Oma (riigijuhtide) infantiilsusega!

Praegu on ju olukord sama...
Olukord on väga kriitiline. Kõrgemalt poolt mingit isamaalisust küll märgata ei ole. Kaitseliit on valmis pidama oma vandetõotust, üks osa sellest seltskonnast peab ennast väga vabariiki soosivaks nähtuseks, teine aga hoiab varju. Nagu 1941. aastal... Kust siis tuli see purse üleöö? Põrandaaluseid kommuniste oli meil varem ju näppude peal üles lugeda ja järsku oli neid nii palju. Ja mis või kes nüüd tuleb, seda ei oska ette arvata.

Millal ja kuidas astusid sina Kaitseliitu?
Ma astusin Kaitseliitu 1939. aastal. Sinna võeti mind vastu 15-aastasena erandkorras, sest ma õppisin Tartu kõrgemas muusikakoolis ja Kaitseliidu orkestril oli kornetimängijat vaja. Kuid Kaitseliidu orkester esines Eesti Kaitseliidu vormis ja vormi võis kanda vaid Kaitseliidu liige, seetõttu võeti mind erandkorras Kaitseliitu vastu. Ma kandsin vormi. Orkestriproovid toimusid Elvas, ma kuulusin Elva malevkonda.
Mida madalamal oli Kaitseliit, mida massilisemalt sinna astuti, seda rohkem oli isamaalisust. Aga pööre tuli järsku üleöö: relvad ära anda, vormi mitte kanda.

Kui kõik korduks? Kas mineviku vigadest pole võimalik õppida? Milline on Kaitseliit täna?
Meil pole õppematerjali. See generatsioon on läinud. Meil olid suured lootused, kui saime vabaks. Meie hulgas olid need, kes olid olnud võitlemise pärast vangis. Kaitseliit läks kokku mõttega, et iseseisvus tuleb taastada. Eesti ajal olid relvad inimestel kodus. Iga maja oli kindlus. Nüüd on relvaseadus teistsugune, on vaja raudkappi ja eksamid peavad olema antud. Võitlusvaim on inimestel veel säilinud, päris korralikult, aga on karta, et see võib hakata ka muutuma, olukord ise dikteerib... Tänased juhid on Kaitseliidust välja kasvanud, nad oskavad juhtida lahinguüksusi, me allume kaitsejõudude juhatusele ja tegutsemisplaanid on kindlasti olemas, igal kompaniil, malevkonnal.

Millised on endiste sõjameeste mured täna? Millised on teie suhted Eesti praeguse valitsusega?
Meil pole Eesti riigiga mingit õiendamist, meie oleme vales mundris võidelnud pensionärid ega meie ju veteranid ei ole. Riigikogu ei tunnista meid. Me ei saanud teisiti võidelda. Kas me oleks pidanud alasti sõtta minema? Punaarmee viis Eesti sõjaväelao ühe ööga puhtaks, viis meie mundrid minema, nägin seda ise poisikesena. Me läksime Eesti Leegionina, me võitlesime bolševismi vastu, läksime lauluga „Saa vabaks, Eesti meri, saa vabaks eesti pind.” Nüüd lauldakse jää vabaks... Vabaks jääda võib mitut moodi. Vabaks saada saab vaid võideldes.

Oled klubi Wiking Narva president. Kas on tunda, et Narva mehi ikka veel kardetakse?
Narva pataljon, see õnnetu, on jah hammaste vahel. Kas nad kardavad meid või vihkavad või hoiavad meist eemale oma naha hoidmiseks? Me olime eliitväeosa regulaararmee koosseisus.

Klubi Wiking Narva kokkutulek Elvas 2013. President Ernst Raiste paremalt esimene

1941. aasta suvel vabastati Tartu (ja kogu Eesti). Millised muljed on sul sellest ajast?
Jah, ma olin Tartus, kui jutt läks lahti üks õhtu, et Saksa luure auto on tulnud linna sisse. Pauluse surnuaia juures oli ka tulevahetus. Siis tuli lennuk, viskas kaks pommi, seejärel algas punaste põgenemine, Kivisild oli lastud õhku paar päeva varem. Mu isa oli linnas, ta kutsuti raudteed parandama ja silda valvama, ema läks meiega maale, kus olime, kuni Tartu vabaks sai, siis tulime linna tagasi. Emajõgi oli paar nädalat rindejooneks.

Mis tunne siis oli, kui Tartu oli lõpuks vaba?
Siis oli ikka sinimustvalge väljas ja tunne, et oleme õnnelikult pääsenud. Et sõda on meist mööda läinud, et enam pole vaja karta küüditamisi ja tapmisi.

Kuidas sa Vanemuisesse tagasi said?
Teatril oli mind lihtsalt vaja. Ballettmeister Ida Urbelil oli mind vaja ja Irdil oli Urbelit vaja. Ta ütles: kui ma saaksin Urbeli tagasi, ma kuldaks ta üle. Ja ta sai Urbeli tagasi. Aga Urbelil oli jälle mind vaja ja Ird usaldas Urbelit. Meie suhtlemine kujunes välja vastastikusel lugupidamisel. Olin 20 aastat balletiartist, hiljem peanäitejuht Kaarel Irdi assitent muusikalavastuste alal ja Ida Urbeli assistent balleti­lavastuste alal, samuti 20 aastat. Kõik külalslavastajad, kes siin käisid, nende assistendina tegutsesin ma ka. Aitasin näitlejatega kontakti pidada ja kui tükk sai valmis ja lavastaja lahkus, siis oli minu ülesanne sellel silma peal hoida ja tükki samasuguses vormis hoida, nagu lavastaja oli soovinud. Kui oli vaja kedagi ümber õpetada või uusi osatäitjaid sisse õpetada, siis mina pidin seda kõike tegema ja selle eest vastutama, et kõik jääks samas vaimus toimima.

„Kratt” Vanemuises 1961. Ernst Raiste esiplaanil

Kas Vanemuises oli samal ajal teisi endisi sõjamehi ka tööl?
Jah. Lembit Mägedi oli ka. Me teadsime teineteist, olime mõlemad Narva pataljonist. Lembit oli draamanäitleja ja mina tegelesin muusikalavastustega, nii et iga päev me kokku ei puutunud. Muidugi harjusime uue olukorraga ära, vahepeal meil sel teemal juttu ei olnudki, aga see teadmine aitas: verevendlus, relvavendlus. Kui üks oleks kukkunud, oleks kukkunud ka teine. Vanemuise teater jätkas ikka Koidula traditsiooni. Suurem osa eesti algupärandite esietendusi toimus Vanemuises. Seda pandi ka pahaks, kuigi tolleaegne retoorika kuulutas, et kunst peab olema sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik, heideti Vanemuisele ette liigset rahvuslikkust. „Missuguse mõõdupuudega te seda mõõdate,” päris Ird seepeale ja talle ei julgenud ometi mitte keegi rohkem kallale hüpata.

Sa tegelesid palju aastaid ka rahvateatriga.
Otepää rahvateatri juht Kalju Ruuven otsis endale abilist, Ird soovitas mind ja nii ma läksingi esialgu talle appi. Hakkasin seal hiljem ka lavastama, tõime välja kaks operetti, seadsin neile liikumise ja tantsud, hiljem lavastasin ise ka. Selles rahvateatris olid suurepärased inimesed, kes tegid päeval tööd oma postil ja tulid õhtul veel kokku, et näitemängu teha. Mul on nendega sidemed veel praegugi, saame ikka kokku. Aili Miks oli inimene, kes oli oma elu sellele pühendanud. Õpetasin ta tantsima ka. Anni Kütt, samuti suurepärane näitleja. Meta Sõna. Nad kõik on peaaegu profid, aga kõik nüüd sellises eas juba, aga igaühel mingi põhjus, mis hoiab kodu küljes kinni...

Kuidas sobivad omavahel kokku kunstnik ja sõjamees?
Elukutse on elukutse, selle valib igaüks oma huvide järgi endale ise. Sõjamees peab olema iga mees, kes tahab oma riiki, rahvast, maad ja kultuuri kaitsta ning relva käes hoida. Seda peab õppima iga mees, sest see on mehelik ja vajalik ja mina pean sellist kohustust võimalikuks ja elan selles vaimus. Hando Ruus oli ka kunstnik, hea kunstnik, aga ta oli ka hea ohvitser! Ta oli Pallase haridusega, laia silmaringiga inimene. Paberitega kunstnik ja samal ajal ka ohvitser, Tondi sõjakooli lõetanud. Ta polnud mitte ainult käsualune, vaid käskija. Ja need rollid sobisid kokku, väga hästi!

Mille poolest oli Hando Ruus eriline?
Ta erines teistest ohvitseridest selle poolest, et ta ei karjunud käske andes looma moodi, vaid ta rääkis meiega kui inimestega! Ta langes sõja ajal, sõduri langemine on sõjaga kaasas käiv nähtus, selle eest ole keegi kaitstud. Ta oli ainus eestlane, keda autasustati Saksa Ristiga Kullas. Hando Ruusile on pandud mälestusplaat Tallinna Metsakalmistule.

Puutusid Vanemuises kokku ka sõjavangist pianistiga.
1946. aastal lavastas Ida Urbel Sergei Prokofjevi balleti „Romeo ja Julia”. See muusika oli väga keeruline, raskes keeles ega leidunud pianisti, kes oleks seda klaviiris mängida suutnud. Irdil olid julgeolekutegelaste hulgas tutvused ja nende käest ta kuulis, et saksa sõjavangilaagris, mis asus Ropka mõisas, on üks vang, kes elukutselt pianist. Otsiti see mees välja. Kohaliku julgeolekuülema käsul ja Irdi garantiil toodi ta püssimehega kohale. Mehel tulid pisarad silma kui klaverit nägi: „Olen pool aastat kive tassinud, ei tea, kas mu sõrmed enam töötavad,” ütles ta. Sõrmitses siis partituuri. Tehtigi leping teatri ja vangilaagri vahel, igal hommikul toodi mees püssimehe saatel kell 10 teatrisse ja kell 5 pärast lõunat viidi jälle minema. Natukene enne esietendust viidi vangilaager kuskile mujale üle, aga siis oli meil juba orkester mängimas.

Kurb, et ta esietendust ei näinud. Kas sa rääkisid temaga ka?
Minu kätte ta hommikul toodgi. Ikka saksa keeles ajasin temaga juttu. Niisugused andekad mehed ei taha ju oma kurvast saatusest eriti rääkida, aga tal oli olnud sõduriõnne, et jäi ellu. Ja selle Prokofjevi muusikaga sai ainult tema hakkama. Me hoidsime teda ka ja ta sai teatris korralikult süüa.

„Krati” juurde tagasi tulles – see ballett on meile saatuslikuks saanud.
Kratt kippus Vanemuist kimbutama juba siis kui me esimest korda „Kratti” tegime. Velda Otsus pidi tantsima, aga ta väänas välja hüppeliigese. Võeti dublant, kes asus kiiresti õppima, aga ka tema väänas hüppeliigese. Esietendus lükati edasi. Räägiti, et kes tahab krati oma majast eemale hoida, peab kooritud kartuli tare ukse külge riputama. Meie inspitsent Karl Kalkun senior, riputas ka siis kooritud kartuli üles, et kratt ei pääseks enam teatrisse paha tegema. Kratt põhineb mütoloogial. Kui Jaapanis olid Tubina muusika päevad ja Hiroshima televisiooni inimesed käisid Tartus, tahtsid intervjuud Vanemuise inimestelt. Kui ma olin neile Krati loo jutustanud, siis nad kinnitasid, et ka jaapani mütoloogias on sarnased motiivid. Ma jutustasin jaapanlastele, kuidas siinsamas ruumis toimus Eduard Tubina ja Ida Urbeli koostöö. Tubina poeg käis Hiroshimas oma isast rääkimas. Mul on alles Hiroshima televisiooni video, kus mina räägin eesti keeles (Vardo Rumessen, kes oli Tubina muusika tutvustaja, tõlkis minu jutu inglise keelde) ja televisioonis jooksevad subtiitrid jaapani hieroglüüfidega.

Urbel tõi „Krati” ka teist korda Vanemuise lavale.
Lavastaja Urbeli ja helilooja Tubina koostöö oli võimas. Kõik tempod jättis Tubin Urbeli otsustada. Partituuri kirjutatakse tavaliselt metronoomi number, et kui kiiresti või aeglaselt on muusikat vaja. Tubin jättis kirjutamata, ütles, et selle määrab koreograaf. Kui „Kratt” Vanemuises 1961. aastal teist korda välja tuli, siis dirigent Erich Kõlar otsis partituurist metronoomi numbreid ja neid ei olnud. Urbel ütles, et Tubin jättis selle tema hooleks, aga Kõlar ei uskunud ja kirjutas Tubinale Rootsi. Sealt tuli vastus: „Kõik tempod määrab lavastaja.” Selles lavastuses olin mina külatark, kes oskas kratti teha. Kui puust figuur sai valmis, siis pidi peremees andma kolm tilka verd nimetissõrmest, seejärel ärkas kratt ellu. Algas peremehe ahnuse täitmine võõra varaga. Kuni lõpuks läksid nad tülli, kratt võttis peremehe hinge ja pani kokkutassitud vara põlema. Peremehe hing läks maksamereliste juurde.

Märtsipommitamise ajal mängiti Estonias ka „Kratti”...
Jah, Kratt tegi pahandust ka Estonias. 9. märtsil anti poole etenduse pealt õhuhäire. Artistid jooksid kostüümides varjendisse. Mullu septembris tuli „Kratt” uuesti Estonias välja, Marina Kesleri käe all. Tahan seda kindlasti näha.