|
|
Kuhu siis ikkagi kadus admiral Johan Pitka?
tekst: Heiki Potter, Ants Talioja
Sellise küsimuse esitas ajaloolane Mati Mandel ajakirjas KULTUUR ja ELU 4/2015 ja nendib, et kõige tõenäoliseks versiooniks on, et ta hukkus kusagil Alansi küla lähedal. Seda versiooni pidas tõepäraseks ka Kaitseliidu juhtkond, rajades juba 2001. aastal Alansile Admiral Johan Pitka memoriaali. Meil on admiral Johan Pitka kadumise ja hukkumise kohta täiendavaid andmeid.
Kose vallas Alansi külas asuva Admiral Johan Pitka memoriaal lähedal metsast leiti 1944. aasta sügisel hukkunud admirali arvatav matmiskoht. Täiendavate otsingute ja uuringutega on tegelenud koduloolane ja loodusmees Ants Talioja, Admiral Pitka Relvavendade Ühenduse liige, geodeesiainsener Heiki Potter ja kaitseliitlased. Uuringutesse kaasati ka Eesti Ajaloomuuseumi teadur Mati Mandel.
Järgnev lugu ei pretendeeri ajaloolisele tõele, kuid kindlasti kummutab eksliku väite (EE 14, lk 374 II), et Admiral J. Pitka „Langes võitluses punaarmeega Läänemaal“. Siiski tundub, et suurmehe Johan Pitka hukkumise täpsemad asjaolud jäävad endiselt saladuseks.
Admiral Johan Pitka hukkumispaiga
otsingutest Harjumaal
Admiral Johan Pitka haua otsingutega alustas juba 1970-ndatel kaitseliidu veteran Ants Vooremaa. Tema korraldas 1990-ndatel korjanduse admiral Pitka mälestuse jäädvustamiseks. Tolleaegse Kõue valla Alansi küla elanikelt kuuldud juttude põhjal oli ta veendunud, et admiral hukkus just seal ja tema peitehaud asub endise Jaagu talu maadel. Peitehaua otsingutel, koos kohalike koduloouurijate ja kaitseliidu veteranidega, kasutati ka ekstrasensitiivide (selgeltnägijate) abi ja korraldati proovikaevamisi. Otsingud keskendusid peamiselt Lemmumäele, sest Antsu valduses oli salapärase päritoluga, endise Jaagu talu (peremees Oskar Nõmmela) maakasutuse skemaatiline kaart, kus Lemmumäe kohale oli märgitud ristike, mida peeti viiteks peitehauale. Kuna tegemist oli maakaardiga, kutsus Ants abiks geodeesiainseneri Heiki Potteri Eesti Kaardikeskusest.
Kuigi hauda Lemmumäelt ei leitud, lõpetati Ants Vooremaa korraldatud otsingud 2001. aasta suvel Admiral Johan Pitka memoriaali rajamisega Alansi Lemmumäel. Peitehaua otsinguteks ja memoriaali rajamiseks kasutas Ants peamiselt annetustega kogutud raha, aga sellesse panustas ka Eesti Kaitseliit ning kaasa lõid kohalikud aktivistid. Heiki Potter avaldas ka hiljem ülevaatlikke kirjutisi otsingute tulemustest ajakirjas Kaitse Kodu 3/2001 ja 3/2006.
Otsingud jätkuvad kümme aastat hiljem
Kümme aastat hiljem (2011) jätkati admirali peitehaua otsingutega koduloolase Ants Talioja eestvõttel. Ka tema kasutas üleloomulike võimetega inimese abi. Uuringud keskendusid omaaegse Kõue Omakaitse pealiku Oskar Nõmmelale kuulunud Jaagu talu Aasu heinamaa küüni asemele ja selle lähiümbrusele. Küün, millele viitas 1966. aasta 29. detsembri kirjas Oskar Nõmmela (1)), oli aastakümneid tagasi hävinenud. Ants Vooremaa soovil määras selle küüni asukoha (vundamendi kivid) 2001. aastal Heiki Potter.
Lugenud läbi ajakirjas Kaitse Kodu 3/2002 avaldatud kirjutise (kus oli juttu muu hulgas ka ühe Pundi kandi mehe inimese pealuu leiust), meenus Ants Taliojale 1980-ndatel toimunud vestlus Lööra küla Uuetoa talu peremehe, koduloolase Johannes Sepperiga, kes olla 1945. aasta paiku leidnud Aasu heinamaal jõe äärest inimese pealuu ja selle maha matnud. Matmiskohast tollal juttu ei olnud, aga nüüd, 2011. aastal oli Joh. Sepper juba aastaid Kose kirikuaias mulla all. Tolleaegsete katastripiiride kohaselt olid Pundi ja Uuetoa talud naabrid ja nende heinamaad piirnesid Jaagu talu Aasu heinamaaga. Seega võis Johannes Sepper olla see Pundi kandi mees, kellest kirjutas Gustav Vilbaste 1966. aasta 26. detsembri kirjas (1b).
Ants Talioja esmaseks abiliseks otsingutel Aasu heinamaal oli meediumisensitiiv Tuhala Ülle. Tema manas teispoolsusega suhtlemisel võrdlemisi täpsed viited Aasu heinamaa küüni juures 1944. aasta suvel toimunud sündmustele ja Pitka peitehauale (2). Ants kutsus veel teise üleloomulike võimetega isiku, geobioloog Reinu, kes kinnitas ja täpsustas oletatava peitehaua asukohta. Kas uskuda sensitiive või mitte? Kui nende teave liitub muudest allikatest kogutud faktidega, siis moodustub ikkagi tõenäolisem tervikpilt.
Nende andmete alusel korraldati 2012. aasta suvel Aasu heinamaa küüni juures arheoloogilised uuringu (3).
Ants Talioja esitas ka tolleaegsele Kõue vallavalitsusele ettepaneku moodustada Johan Pitka hukkumispaigas 4 hektari suurune kohaliku tähtsusega hoiuala, siis oli see maatükk veel nn reformimata maa, nüüdseks on see maatükk RMK halduses.
Arhiiviallikad:
① Gustav Vilbaste ja Oskar Nõmmela kirjavahetus 1957–1967 (Kirjandusmuuseum)
Kirjavahetus sai alguse peale seda, kui Oskaril õnnestus peale Siberi vangilaagrist vabanemist ajutiselt viibida kodumaal (1956–1957) ja jätkus 1960-ndatel, kui ta lasti alaliselt kodumaale, asudes elama Tammistu invaliididekodusse Tartu lähistel.
Silmas pidades tollast NSVL Julgeolekukomitee erilist huvi endiste Eesti Vabariigi sõjaväejuhtide saatuse vastu on arusaadav, et kirjavahetuses kasutati Johan Pitka puhul varjunime „Juhan”. Juhani teemat mainiti esmakordselt 13. augusti 1961. aasta kirjas (kahjuks puudus mapis selle kirja üks, võib-olla olulisim leht).
①b Juhani teema põhjalikum käsitlus on järgmistes kirjades:
19.12.1966 kirjas palub Gustav Oskarit kirja panna Alansi külas juhtunu ja lähemalt Juhani hauast.
26.12.1966 kirjas esitab Gustav, ootamata ära Oskari vastust, omapoolse versiooni või, nagu ta ise väljendab „rahva seast kogutud legendi ühe rahvuskangelase elust ja hukkumisest suure sõja ajal“. Ühtlasi palub veel kord Oskarit kirja panna selle loo täiendused ja täpsustused ning viia see kiri kinnises ümbrikus Tartusse oma poja (ilmselt Juhan Vilbaste) kätte.
29.12.1966 Oskari kiri kirjeldusega 1944.–1945. aasta traagilistest sündmustest Alansil (kirja tekst Lisatud, viide 4).
18.01.1967 kirjas kinnitab Gustav Oskari viimase kirja kättesaamist ja teatab, et andis kirja koopia ühele Juhani perekonna lähedasele isikule toimetamiseks välismaale.
Peab mainima, et 1966. aasta detsembris oli Gustav Vilbaste juba raskelt haige ja suri 21. veebruaril 1967. aastal Tallinnas. Oskar Nõmmela suri 9. juulil 1969. aastal Tammistes. Nende kirjavahetuse leidsime dr Gustav Vilbaste teadusliku pärandi hulgast Kirjandusmuuseumis Tartus.
Nimetatud kirjavahetuse, mõne Pitka Löögiüksuse võitleja ja Alansi küla Virumäe talu perepoja Väino Illimari (sünd. 1931, teda usutles 2006. aastal Heiki Potter) mälestusele tuginedes võime taastada Johan Pitka viimaste elupäevade kronoloogia:
22.09. (reedel) lahkub autoga Koselt (Kaupo Teemant, Ain Kaalep jt). Ilmub õhtu eel jalgsi Alansi Virumäele. Sealt juhatatakse ta edasi Jaagule, endise kaitseliidu kompanii ülema Oskar Nõmmela juurde. Oskar toidab teda ja saadab ööbima oma Aasu heinamaa küüni (Väino Illimar, Oskar Nõmmela);
23.09. (laupäeva õhtu eel) kohtab Oskar admirali viimast korda oma talu karjamaal, seal küsisid Pitkat kaks saksa mundris eesti noormeest. Virumäe heinamaa poolt kuuldus arvatavalt punaväelaste hääli. Oskar jättis lüpsikuga piima karjamaale;
24.09. (pühapäeva hommikul) kohtab Oskar saksa vormis eesti poisse Lööra heinaküüni juures.
25.09. leiab Oskar, et karjamaale jäetud lüpsik ühes piimaga on puutumata, aga sanga vahele on pandud kiri: “liigun edasi”.
② Johan Pitka viimane võitlus Aasumäel
Peale Kose lahingut (22. september) Jaagu talu Aasu heinamaal küünis varjudes sattus Pitka ootamatult „kotti“; ümbruskonna teedel liikusid juba punaarmee üksused. Ants Taliojal on teada, et läbides Kose, suundus üks Eesti Laskurkorpuse üksus läbi Karla küla Pundile ja peatus seal 23. septembril Pundi ja Alansi vahelistes metsades (st Aasumäe küünist 1 km kaugusel üle jõe). Sealt siis ka Oskar Nõmmela kirjas mainitu seik, et Virumäe heinamaalt poolt kuuldi hüüdu „Kas kolmas rood?”. Ka Sepperi tütar Ülle Uuetoalt mäletab (teda küsitles Ants Talioja), et Vene vägi tuli 1944. septembril nende maile Karla küla poolt. Kuigi Johan Pitka kavatses edasi liikuda Hageri suunas, jättes Oskarile ka sellise teate, see tal ei õnnestunud.
Selgeltnägija Ülle suutis manada võrdlemisi tõepärase pildi 1944. septembris Aasu heinamaa küüni juures toimunud traagilistest sündmustest. Peale teispoolsusest saadud vihjete uuris Ülle põhjalikult ka Pitka ja tema lähimate võitluskaaslaste kirjanduslikku pärandit. Tema nägemuse kohaselt sai Pitka heinaküünis varjuda vaid ühe ööpäeva (tõenäoliselt 22.–23. septembril). Laupäeva õhtul päikeseloojangu ajal varitsesid ja ründasid teda Aasumäe küüni juures kaks sõdurivormis võitlejat. Ühte neist Pitka ka tundis, tollega oli tal ka sõnavahetus. Pitka sai tulevahetuses surmavalt haavata, aga jõudis teist ründajat surmavalt tabada, kuid see viidi minema. Haavatud admiral Johan Pitka jäeti maha; tema surmaagoonia kestis mitu tundi.
See nägemus seostub ka Oskar Nõmmela viimases kirjas mainitud kahe saksa mundris eesti mehega, kes otsisid Pitkat, aga Pitka ise varjus neid nähes. Ka Ants Vooremaa oli Paul Laamanni adjutandilt (kes oli jõudnud Läände põgeneda) hiljem teada saanud, et sel äreval päeval saadeti mootorratturid Alansile Pitkat otsima.
Pitka kirjanduslikku pärandit uurides leidis selgeltnägija Ülle ühest Johan Pitka kõnest tsitaadi: „Sõjaolukord muudab inimest – ka kõige pühendunum võib osutuda reeturiks”
③ Arheoloogilised väljakaevamised Uuemetsa maaüksusel
2012. aasta suvel korraldati Ants Talioja eestvõttel Aasu heinaküüni ja oletatava peitehaua kohal väljakaevamised, milles osalesid arheoloogid, kaitseliidu esindajad ja geodeet Heiki Potter. Aga kaevamised ja metalldetektori seire ei andnud oodatud tulemusi. Küüni asemelt Pitka prilliraame ei leitud. Kui kaevega 0,7 m sügavuses jõuti savini, arvati selle olevat aluskihi ning katkestati kaevetööd.
Analüüsides hiljem väljakaevamiste ebaedu põhjusi taipasime, et kaeve ei olnud piisavalt sügav. Uurides piirkonna varasemat topograafiat ja mullastiku kaarti selgus, et 1940-ndatel oli seal valdavalt turbane hõreda puistuga heinamaa. Aga 1975.–1976. aastal toimunud maaparandustööde käigus kaevati sealt läbi sügav kuivenduskraav ja kanaliseeriti Alansi oja ning välja kaevatud pinnas (peamiselt savi) aeti laiali kraavi äärsele alale. See kattis täiendava kihiga oletatava peitehaua ja ala võsastus kiiresti.
④ Oskar Nõmmela kirja pandud tekst 29.12.1966. (Kirjandusmuuseum)
See oli 1944. aasta suvel, kui meie õue tuli Juhan. Kutsusin ta tuppa ja pakkusin süüa. Ta teatas, et on taimetoitlane ja lihatoitu ei söö. Olid värsked kurgid, koor, piim, või; ei mäleta kas veel muud. Siis ta arutas, et temal on Hageri kandis “vanatüdrukust” õde, et ta tahaks õe poole minna. Et suurt teed mööda ei tihka minna, siis ma seletasin siinseid metsi ja ja heinamaid. Esmalt juhatasin ta endi heinamaale, mis kandis Aasu nime, kus oli ilus metsatukk Aasumägi, mida piiras jõgi. Arvasin, et ta sealt minu õpetuse järele edasi liigub õe poole. Aga ta ei läinud kohe edasi. Olen juba ära unustanud, kas ta oli rohkem kui kaks päeva seal metsas. Aga on meeles, et see oli laupäevane päev, kui teda viimati nägin. Siis ta luukas natuke jalga; heinaküüni ronimisega oli ta oma jala ära nikastanud. Siis veel üks üksikasi senna metsa minemisest. Kui meie Aasu läksime, siis meie karja koplis tulid vastu kaks saksa sõjaväe vormis noormeest. Kui Juhan nägi neid tulevat, siis ta keeras näo lepapõõsast ja hakkas kusema. Sellel ajal noormehed jõudsid minuni ja küsisid kas ma Pitkat olen näinud; ma vastasin et ei ole. Siis noormehed jätkasid teed küla poole ja meie metsapoole. Ei mäleta, kas see oli kohe järgmisel päeval või oli mõni päev vahet; vist ikka järgmisel päeval kohe ja see oli laupäevane päev. Ma läksin õhtul lehmi koju ajama, igaks juhuks võtsin lüpsiku ligi. Juhan oli veel seal. Ma lüpsin ühe lehma ära ja jätsin selle piima ühes lüpsikuga Juhani hooleks. Enne ära minekut istusime Juhaniga küngaste otsas ja ajasime juttu. Ma küsisin, et tema oli ometi väljaspool meie piire, et mis oli tõukejõuks, et nad Soomest söandasid seia tulla. Siis ta seletas, et sakslastel olevat üks võimas relv, mis laial maa-ala pidi kõik korraga ära hävitama ja seda uskudes olnud neil see julgus seia tulla. Omapoolse uudisena rääkisin, et mina pooldan, et eesti rahval peaks olema oma esivanemate usk, milline oli enne ristiusu tulekut meie maale ja mis tegutses Taarausu nime all. Selle kohta ta oma arvamist rohkem ei ütelnud, “et ma ei olnud selle ajal kodumaal..”
Kui meie siis sedaviisi seal küngaste otsas juttu ajasime, siis kostis Virumäe heinamaa poolt vile hääl. Juhan ütles, et see on lind. Aga kohe selle peale kostis eesti keeles: “kas kolmas rood” Siis tekkis kohe kahtlus, et tegemist Eesti korpusega. Jättes, nagu kavatsetud, lüpsiku piimaga Juhani juurde ja ise tõttasin lehmaga koju. Meie külast ja ümbrusest olid mobiliseeritud punaväkke mõned mehed. Ega ei läinud kaua aega peale minu lehmaga koju jõudmist, kui juba üksikuid punaväelasi meie külasse tuli. Tulijate hulgas olid ka omaküla poisid, kes muidugi oma koju läksid. Meid külastas üks Kaukaasia eesti poiss. Andsin talle süüa ja pakkusime öömaja, aga öömajale ta ei julgenud jääda. Ütles aga, et meie elu paistvat paremana, kui sellest neile on räägitud. Teisel päeval, see oli pühapäeva hommikul, oli käsk et igast talust peab üks hobune punaväelasi küüti minema. Meie talust läksin mina. Hobused olid lahti Aasu heinamaal. Läksin pühapäeva hommikul Aasust hobust koju tooma. Teisest küljest meie heinamaa vastas oli Lööra heinamaa ja meie piiri ligidal oli neil üks küün. Selles küünis oli salkkond saksa vormis eesti poisse. Nähes mind, need tulid minu käest küsima mis näha-kuulda. Rääkisin neile loo ära, et tulin hobust koju viima, et punaväelasi küüti minna. Minu hobuse peale tuli 5 või 6 punaväelast ja viisin neid teine poole Juurut, Rapla ligidale ja tulin sealt tagasi. Kui Juurust läbi läksime, siis Mahtra tee otsast mööda minnes tuli meil juttu Mahtra sõjast. Siis üks minu vankris istuvatest rääkis, et tema on Mahtra vallavanema sugulasi; vist nii oli see jutt: et tema oli selle vallavanema poja väimees. Aga selle, Eestist Siberisse saadetu, vallavanema otsene järglane on “kulakuks” tunnistatud ja veel kaugemale Siberisse saadetud.
Kui ma punaväelaste küüdist tagasi tulin, siis minu naine rääkis, et pühapäeva päeval on üks grupp punaväelasi meil sees käinud. Küll need olnud ühed õudsed mehed, hirmutanud ja pidanud end ebameeldivalt end üleval. Arvatavasti olnud need metsa “kammijad”. Esmaspäeval, kui ma jälle Aasu läksin, siis ma Juhanit enam ei näinud. Lüpsik oli kokkuräägitud kohas, ühes piimaga alles. Lüpsiku sanga vahele oli pandud paberi tükk pealkirjaga: “liigun edasi”. Sellest arvasin, et Juhan on ära läinud ja ei olnud enam miskit mõtlemist.
Alles järgmisel, 1945. aastal hakati rääkima et Aasumäe ääres olevat üks inimese pealuu. Ei teadnud arvata, kelle see võis olla. 1945. aastal, peale 8. augustit, hakkasin ma ise ka rohkem mööda metsi hulkuma ja siis sattusin ma Aasumäel metsa sees luukere juure, mis oli ilma kolbata ja riideräbalatega. Need tundusid sarnasena Juhani selgas nähtutele. Juhan kandis kaasa üht tekki, ja mulle mälestub just nagu oleks see tekk ka seal luukere juures olnud. Kui Juhanit viimati nägin, siis ta näitas, et temal on taskulaskeriist, mille viimase kuuli ta endale hoiab. Seda laskeriista ma luukere juures ei leidnud. Seal olid prillid ja üks või rohkem saksa peenraha. Ma ei tea, miskil ajendil, ma võtsin need prillid ja üks või kaks raha ja panin need mäe ääres oleva küüni nurga alla. Hiljem oli see küün ära põlenud. 1957. aastal, kui maal käisin ei hakanud ma seal kaevamist ette võtma; oli kõik ära kasvanud ja söödistunud. 1945. aastal ei saanud ma midagi nende kontide päästmiseks ette võtta, sest et ma siis oma kontide säästmise eest pidin hoolitsema.
Ei mäleta, kas juba 1944. aastal, või 1945. suvel leidus meie Aasus vist kaks surnud rebast. Räägitakse “laiba mürgist”. Eks teadusmehed võiks ehk selle küsimuse peale vastata, kas rebased laipu söövad ja kas nad sellest surra võivad.
Kauges põhjas olles ma sain kokku ka Juhani poja Stenli abikaasaga. Rääkisin lühidalt ka temale sellest loost. Ta olevat ka kodumaal.
|
|
|
