|
|
Immigrantidest ja integratsioonist
tekst: Hendrik Arro
Почему вы, эстонцы, нас не любите и не уважаете? See on küsimus, millega pärast sõda Eestisse elama tulnud (või toodud) vene rahvusest immigrandid ja ka nende järeltulijad on tihti nördinult eestlaste poole pöördunud. Tundub, et ainuüksi faktist, et venelased on Eestisse elama tulnud peaks nende arvates piisama, et neid tuleks armastada ja austada. Miks ja kuidas nad siia sattusid ning millega tegelevad ei ole nende valdava enamuse meelest sugugi tähtis, rääkimata sellest, mida nende tulek eestlastele on kaasa toonud.
Veelgi enam, see et eestlased ei taha sügava tänuga tunnistada venelaste vabastaja rolli on asjaolu, mida venelaste meelest tuleb sügavalt taunida ja vajadusel isegi rahvusvahelise organite poole pöörduda, et õigus jalule seada ja eestlastele nende koht kätte näidata. Mis see siis olgu – eestlased tahavad ajalugu, mida Nõukogude Liidu autoriteedid on nii hästi ja objektiivselt kirja pannud, mingite omaenda mälestuste ja teadmiste põhjal ümber kirjutada. See on ju laussigadus, mida mingil juhul lubada ei tohi.
Väga tihti väidetakse ka, et vaat nõukogude ajal oli kõik rahulik ja eestlased ning venelased elasid ja töötasid sõbralikult koos, aga nüüd, kus Eesti taasiseseisvus (miks nad seda küll pidid tegema?), ilmusid välja mingid fašistlikud tegelased, kes ahistavad venelasi ja püüavad ajaloolisi sõbralikke suhteid igati rikkuda.
Selles vaimus, et „Наше дело правильное, мы победили!” ja eestlased peavad meile tänulikud olema püütakse kasvatada ka siinset vene noorsugu. Igati püüab sellele kaasa aidata, ka Vene saatkond Eestis. Kuid pagana eestlased ei taha kuidagi venelaste tõde tunnistada. Miks ometi?
Juba vanadelt roomlastelt pärineb sentents – auditur et altera pars (kuulatagu ära ka teine pool). See tõde ei ole vene rahva esindajateni tänini nähtavasti veel pärale jõudnud.
Nõukogude väed vabastasid Eesti?!
Nii siis – tuletagem meelde pisut ajalugu, nii nagu eestlased seda mäletavad.
Venelastele on nõukogude ajal räägitud ja nad on hea meelega uskuma jäänud, et Nõukogude väed vabastasid Eesti. Algul kapitalistide, mõni aasta hiljem aga fašistide käest. Ja nüüd on paljud venelased solvunud ja vihased, et eestlased nende vanaisade vabastajarolli ei tunnusta. Aga kas see oli ikka nii? Kas teie vanaisad olid tõepoolest ikka vabastajad? Alustuseks tuletagem meelde, mis Eestis 1940.–1941. aastal toimus.
Juba esimese aasta jooksul, mil Eestis valitses Nõukogude võim (aga eestlaste jaoks oli Nõukogude võim praktiliselt ikka venelaste võim) õnnestus okupatsioonirežiimil Eesti poliitiline juhtkond peaaegu täielikult hävitada. Küüditatud, arreteeritud või tapetud oli vabariigi president Konstantin Päts ja enamik valitsuse liikmeid, sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner koos paljude kõrgemate ohvitseridega (järele ei jäänud ühtki kindralit) ning suurem osa juhtivaid poliitika-, kultuuri- ja majandustegelasi. Kümnest varasemast riigipeast oli arreteeritud (ja osa ka hukatud) üheksa. Rohkem kui 10 000 rahulikku inimest, nende hulgas palju naisi ja lapsi, küüditati. Genotsiid eesti rahva vastu oli täies hoos. Ei maksa siis imestada, et 1941. aasta suvel, kui algas Suur Isamaasõda, toimus Nõukogude
võimule massiline eesti rahva vastuhakk metsavendluse näol. Suure osa Lõuna-Eestist vabastasid metsavennad juba enne sakslaste saabumist, viimaseid aga tervitati eestlaste vabastajatena Nõukogude terrorirežiimi alt. Venelastel tasuks järele mõelda, miks eestlased, kes aastasadu olid tunnetanud oma peamiste vaenlastena sakslasi, nüüd järsku hakkasid koos nendega vabatahtlikult venelaste vastu võitlema. See ei olnud võitlus natsionaalsotsialistlike ideede, Suur-Saksamaa või nende Uue-Euroopa eest, vaid võitlus oma kodu kaitseks Nõukogude terrorirežiimi vastu, lootuses, et ehk õnnestub Eesti iseseisvus sõja tulemusel siiski kuidagi taastada. Ja ehkki ka sakslased eestlastele üsna varsti okupantideks muutusid, jäi vaenlaseks nr 1 siiski Nõukogude Liit. Sakslaste kohta öeldi, et hädakorral võib Kuradit ka Peltsebuli abiga välja ajada. Relvi ja toetust oli vaja ja teist liitlast peale sakslaste ei olnud eestlastel võitluses kommunistliku Venemaa vastu sel hetkel ajaloo paratamatuse tõttu lihtsalt kusagilt võtta. Sakslastega oldi võitluses venelaste vastu küll relvavennad, aga samal ajal kaugeltki mitte ideekaaslased.
Olukorda iseloomustab kõige paremini asjaolu, et 1944. aasta kevadel-suvel, kui Nõukogude väed hakkasid jälle Eestit „vabastama”, võitles, relv käes, nende „vabastajate” vastu rohkem kui 70% Eesti relvakandevõimelistest meestest. Et see toimus saksa või soome mundris (mida paljud välismaalased ja mõned eestlasedki nüüd taunivad) oli tingitud mitte armastusest sakslaste vastu, vaid ajaloolisest situatsioonist, mis ei andnud eesti meestele lihtsalt võimalust Eesti Vabariigi armees ja mundris võidelda. Seda armeed ja mundrit lihtsalt ei olnud. Kuid võitlus räägib üsnagi selgelt, kui oodatud Vene võim Eestis ikka oli. Ja Tallinna vallutamise ajal 1944. aasta septembris lehvis Pika Hermanni tornis Eesti, mitte Saksa lipp.
Vabastajad ei läinud koju tagasi
Nii et, kulla venelased, ärge omistage oma vanaisadele eestlaste vabastajate au. Eestlaste jaoks olid nad hoopis võõrad okupandid, kes Eesti vallutamise järel ei läinud koju tagasi (vabastajad oleksid pidanud seda tegema), vaid hakkasid Eestis omatahtsi nõukogude korda sisse seadma. Et sellega kaasnesid aastatel 1944–1955 massilised, kümnete tuhandete inimeste arreteerimised (arreteerimised jätkusid ka hiljem, kuid vähemal määral) ja rohkem kui 20 000 inimese küüditamine 1949. aastal koos suurearvulise vene kolonistide sissetoomisega Eestisse näitas, et käsil on etniline puhastus ja Eesti venestamine. Ei sulandunud sissetoodud immigrandid ju Eesti ühiskonda, vaid püüdsid siin omale armast Venemaad luua, moodustades Eestis eestlastele võõra venekeelse kogukonna. Seega siis – aitäh ei ole eestlastel teile kohe mitte millegi eest öelda.
Ja ka nüüd, kui Eesti taasiseseisvumisest on möödunud rohkem kui 20 aastat – kui palju on Eestis elavate venelaste hulgas neid, kes on olukorraga rahulikult leppinud ja püüavad päris rahumeelselt oma elu edendada? Muidugi, neid on ja võib öelda, et isegi mitte vähe, kuid ei saa salata, et küllalt on ka neid, kes käivad vaikselt ringi, rusikas taskus, ja tunnevad nostalgiat endiste aegade järele, mil Eesti oli Venemaa alluvuses. Ka väike grupp agressoreid võib suuri pahandusi põhjustada ja heita halba varju kogu Eestis elavale vene kogukonnale. Kui kurdetakse venelaste halbade elutingimuste üle Eestis, ei küsita, mida peavad mõtlema ja tundma eestlased, kui Eestis on Nõukogude võimu ajal tekkinud rajoone, kus eesti keeles asjaajamine on vägagi raske. Ja aprillirahutused. Venelased mäletavad neid hästi, kuid peab ütlema, et eestlased (vaatamata valitsusorganite kinnitusele, kui suured sõbrad me ikka oleme) mitte halvemini. Nende mõju eestlastele näitab kõige paremini aga vabatahtlike abipolitseinike ja kaitseliitlaste arvu hüppeline kasv seoses nende sündmustega. Lisaks sellele – eestlaste hulgas on elus veel ka palju neid, kel on isiklik mälestus Venemaa vangilaagritest või küüditamiskohtadest. Võite kindlad olla, et need mälestused ei suurenda just armastust Vene valitsuse ja venelaste vastu. Ja ega eestlaste usaldust venelaste vastu suurenda seegi, kuidas suhtub Eesti vene kogukond käesoleval ajal Ukraina sündmustesse. Kõik see tingib selle, et parimal juhul ollakse Eesti ühiskonnas lihtsalt leppinud paratamatusega, et te olete siin, kuid armastust ja lugupidamist „kallid nõukogude kodanikud” ärge eriti oodake.
Venekeelse kooli hariduspoliitika
Viimasel ajal on üles kerkinud veel üks probleem, mis näitab paljude vene immigrantide suhtumist Eestisse ja eestlastesse. See on koolipoliitika. Kurdetakse, et venelastel ei ole Eestis samasuguseid võimalusi kui eestlastel, ehkki ametlikult Eestis rahvuste vahel mitte mingit vahetegemist ei ole. Kuid olgem reaalsed. Olukorras, kus vene koolid toodavad suurel määral umbkeelseid või peaaegu umbkeelseid lõpetajaid, kes ei ole võimelised paljusid ametikohti Eestis oma kehva riigikeele oskuse pärast täitma, ei maksa kurta, et venelastel Eestis kõiki võimalusi ei ole. See ei ole tingitud mitte sellest, et nad on venelased, vaid sellest, et neil puudub nende ametikohtade jaoks vajalik pädevus – keeleoskus. Tuleb lihtsalt teadmiseks võtta, et inimene, kes ei ole näiteks lennukooli lõpetanud, ei saa nõuda lennuki komandöri või piloodi ametikohta.
Oskusi ei ole. Lihtne ja selge. Seega, loobudes eesti keele õppimisest panevad paljud venelased ise ennast Eesti tööturul ja edasiõppimisvõimaluste osas halvemasse olukorda. Tundub, et inimesed, kes tahavad mängida vene rahvusgrupi arvamusliidreid ja nõuavad näiliselt vene noori kaitstes venekeelset kooliharidust, oma noorte tulevikule poliitilise võitluse tuhinas nähtavasti ei mõtle.
Kui rääkida põhjendustest, mida venekeelse hariduse pooldajad enamasti kasutavad, siis tuleks esmajoones märkida – võõras keeles õppimisel omandavad õpilased võib-olla küll keele, kuid nende teadmised õpitavas aines jäävad puudulikeks. Mida selle peale kosta. Siin võiks tuletada meelde, et Eesti Nõukogude Liidus olles kerkis võõrkeeles õppimise probleem üles ka eestlaste puhul. Nimelt oli terve rida erialasid, mida sai õppida ainult vene keeles ja need eestlased, kes soovisid edaspidi töötada nendel erialadel pidid paratamatult siirduma õppima kas Moskvasse, Leningradi või mõnda teise õppeasutusse Venemaal. Loomulikult oli algus raske, kuid hea tahtmise korral omandati vajalik keeleoskus üsnagi kiiresti. Ka nendest eesti noortest, kes sõja keerises sattusid lääneriikidesse, omandas suur hulk inimesi võõras keeles õppides kõrghariduse ja saavutas edasises elus oma erialal küllaltki kõrge positsiooni. Seega – küsimus on eelkõige tahtmises.
Kuid asjal on veel teinegi külg, millest tavaliselt ei räägita – see on õpetajad. Tundub, et venekeelsetes koolides on küllaltki palju õpetajaid, kes vaatamata rohkem kui kahekümneaastasele Eestis elamisele ei ole vajalikuks pidanud eesti keele vajalikul tasemel omandamist ja on loomulik, et selliste õpetajate tase oma aine õpetamisel on allpool igasugust arvestust. Neil puudub lihtsalt pädevus oma aine õpetamiseks eesti keeles. Ja selle asemel, et sellised õpetajad lihtsalt välja vahetada, on venekeelsed koolid asunud sotsiaaltöötajate rolli – õpetajad hoitakse iga hinna eest tööl, sest kuhu nad vaesekesed ikka lähevad, kuid seda paraku õpilaste teadmiste ja tulevikuvõimaluste arvel. Samal ajal süüdistatakse Eesti haridusministeeriumi, et venelased, vaesekesed, ei saa midagi teha, sest eestikeelsele õppele üleminek on haridusministeeriumis vajalikul määral ettevalmistamata jms. Osa koole on aga asjaga siiski enam-vähem hakkama saanud. Paistab, et ka siin seisab asi eelkõige tahtmises.
Aga olgu – lõppude lõpuks on see ju igamehe enda asi, kuidas ta oma tulevikku ette kujutab. Neil vene noortel, kes oma edasist elu Eestis ette ei näe, eesti keelt muidugi eriti vaja ei lähe. Kuid kui välismaale minek millegi pärast ebaõnnestub ja edasine elu toimub siiski Eestis (Venemaale tagasiminekust eesti venelased, nagu elu on näidanud, eriti ei unista), peavad siiajääjad paraku arvestama sellega, et nad ise on pannud ennast, võrreldes eesti noortega, halvemasse olukorda. Kurtmise asemel, et elu on halb ega vasta ootustele, ning süüdlaste otsimise asemel, tuleks siis vaadata peeglisse ja tunnistada ausalt – kõik on omaenda tegemiste, õigemini tegematajätmiste tulemus. Midagi pole teha, selline on paraku elu.
Eesti ja vene kogukondade vahelised suhted
Kõige ülaltoodu tulemusel ei ole eesti ja vene kogukonna vahelised suhted Eestis seni kõige paremad olnud (ehkki üksikisikute tasandil võivad suhted vägagi head olla). Siinkohal tuleb märkida, et nii Eesti valitsuses kui ka laiemas üldsuses on küllaltki sageli aru peetud, mida eestlased peaksid tegema, et siia kunagi ilma kutsumata sisse veetud või tulnud vene immigrantide kogukonda Eestis integreerida. Siiani paraku suurema eduta. Ilmselt on siin üheks põhjuseks asjaolu, et vene kogukond ise ei ole tahtnud tunnistada, et nad on Eestis põhiliselt kutsumata külalised, kes ei ole püüdnudki eestlaste tavade ja kommetega kohaneda, vaid on siiani ainult nõudmisi esitanud, et eestlased käituksid ja tegutseksid nii, nagu see venelastele sobiv on (üksikisikute tasandil ei tarvitse see alati küll nii olla). Ühesõnaga – vene kogukond on püüdnud Eestis Venemaad luua. Kordagi ei ole vene arvamusliidrid aga oma kogukonnas vähemalt avalikult tõstatanud küsimust – kuidas peaks käituma ja tegutsema eesti vene kogukond, et ta oleks Eesti riigile ja eestlastele vastuvõetav. Nii kaua, kuni see küsimus ei ole venelaste hulgas tõsiselt üles kerkinud ega aruteluobjektiks saanud, ei ole integreerumisel erilist edu ilmselt ka oodata. Ainult nõudmiste esitamise ja nostalgiaga, et enam peremehed ei olda, austust ei võideta ega armsaks ei saada. Edukas kooselu erineva kultuuriga rahvaste vahel on võimalik siis ja ainult siis, kui püüdmise asemel oma korda ja tavasid võõral maal ja võõra rahva juures jõuga juurutada, püütakse mõlemapoolselt kohaneda ja vastastikust arusaamist leida.
Ja edasi, kui veel eestlaste ja venelaste suhetest rääkida – ikka ja jälle on venelaste hulgas leidunud isikuid, kes loodavad ja on seda ka meedias avalikult väljendanud, et tuleb aeg, kus suure naabri, Venemaa abil kõik venelaste soovid Eestis n-ö toore jõuga täide viiakse. Ka Vene televisioonis 9. mai sõjaväeparaadi eelseid filmivõtteid vaadates on neil ikka ja jälle näidatud isikuid, kellele on esmatähtis Venemaa sõjalise jõu näitamine, saavutamine, et Venemaad kardetakse. Ühesõnaga – hirm peab olema Venemaa rahvusvahelise autoriteedi aluseks. Paraku selliste väljendustega maailmas aga sõpru ei leita, ja kui enamus vene rahvast on sellisel arvamusel, siis jääb Venemaa alati teistele riikidele ja rahvastele vaenlaseks, keda ei saa usaldada. Sellega peaksid eesti venelased, kui nad koos eestlastega siin rahulikult elada tahavad, kindlasti arvestama.
Euroopa pagulaskriis ja Eesti
Paraku ei ole venekeelsete isikute integreerimine Eestis ainuke probleem. Viimasel ajal on vägagi aktuaalseks muutunud ka Euroopa Liidu soov Aafrikast ja Lähis-Idast lõunapoolsetesse Euroopa riikidesse saabunud põgenikke Eestisse kohustuslikus korras ümber asustada.
Kui vene immigrantide asutamine Eestisse toimus okupatsiooni tingimustes, kus eestlastelt nende arvamust ei küsitud, siis Euroopa Liit püüab vähemalt näiliseltki Eesti valitsuse nõusolekut taotleda.
Paraku on see probleem meie rahva hetkel kaheks lõhestanud. Väga palju on neid, kes on kategooriliselt selle vastu, viidates pahandustele, milliseid näiteks Prantsusmaa, Rootsi ning nii mitmed teisedki riigid on pidanud oma immigrantide tõttu üle elama. Kardetakse, ja ilmselt õigustatult, et uute võõramaalaste integreerimine Eestis ei toimu sugugi nii kergesti, nagu sisserändajate vastuvõtu pooldajad seda arvavad. Aastakümnete pikkused kogemused vene kogukonnaga Eestis, kes oma tavade ja kommetega on meile tunduvalt lähedasem kui aafriklased, on, nagu ülalpool on sellest juba räägitud, seda piisavalt hästi tõestanud.
Teiselt poolt – õrnahingelised humanistid aga arvavad, et peaksime meelde tuletama, et ka suur hulk meie inimesi osutus 1944. aastal paadipõgenikeks, keda teised riigid küllaltki hästi vastu võtsid. Seega – aafriklasi tuleks lausa tänutundest vastu võtta. Paraku ei oska meie põgenike vastuvõtu pooldajad ilmselt aga näha, mille poolest tollane situatsioon tänapäevasest erineb. Kõigepealt – suur vahe seisneb selles, et tolleaegsete eesti paadipõgenike hulgas ei olnud fanaatilisi oma usu eest võitlejaid, kes oleks soovinud neid vastuvõtva riigi tavasid oma usule ja kommetele vastavaiks muuta. Tegemist oli tõepoolest sõjapõgenikega. Musulmanidest põgenike puhul tuleb paratamatult arvestada aga sellega, nagu Euroopa riikide kogemused on näidanud, et küllaltki suur osa neist sooviks tõenäoliselt ilmtingimata oma usukombeid ja käitumistavasid ka Eestis juurutada, millega konfliktisituatsioonid on aga vältimatud. Väga oluline vahe seisneb ka selles, et 1944. aastal Eestist läände põgenenud inimestel ei olnud võimalik neid vastuvõtvalt riigilt mingitele rahvusvahelistele seadustele tuginedes mitte midagi nõuda. Tuli tänulik olla selle eest, mis anti ja, kui selles riigis elada taheti, oma sobivust neid vastuvõtva riigi ühiskonda tõestada. Isegi pagulaste vastvõtmisega kuulsaks saanud Rootsis tuli eestlastel algul lihtöödega oma vajalikkust ühiskonnale tõestada, mitte aga põgenikelaagrites riigilt ülalpidamist oodata ja viriseda. Sama toimus ka Austraalias ja Kanadas.
Ülaltoodust lähtudes tuleks meie poliitikutel nähtavasti Brüsselis mitte niisama pagulaste teemadel lobiseda, vaid läbirääkimistel selg otsustavalt sirgu ajada ja teatada, et me võtame pagulasi vastu küll, aga ainult selliseid, kes on ilma igasuguste täiendavate tingimusteta nõus Eestis elama Eesti, mitte aga Euroopa Liidu poolt pagulaste vastuvõtmise kohta kehtestatud nõuetest lähtudes. Samal ajal, Eesti nõuded pagulastele tuleks koostada nii, et siiasaabujad ei jääks mitte Eestile kaela, vaid nad teeksid kõik mis vaja, et ennast ise ülal pidada (vajadusel ka lihttöödel töötades). Oma kvalifikatsiooni ja töötahet tuleb tõestada mitte jutuga vaid tegelikus töös. Ja lisaks sellele – mitte eestlased ei pea oma ühiskonda pagulastele vastuvõetavaks sobitama, vaid just pagulased on need, kes peavad näitama, et nad on võimelised Eesti ühiskonda sisse elama, selleks vajadusel oma usukombeid ja tavasid Eesti seadustele ja tavadele vastavaiks muutes. Algusest peale peab selge olema, et Eestis kehtivad ainult Eesti seadused – igasugused seaduserikkumised oma kunagise kodumaa tavadele või usukommetele viidates ei maksa siin midagi. Oma kombeid võivad põgenikud täita niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus Eesti seadustega. Sellest tulenevalt – vastu tuleks võtta neid ja ainult neid isikuid, kes nende tingimustega vabatahtlikult nõus on, ja Euroopa abi tuleks vastu võtta ka ainult selleks, et selliseid inimesi vajadusel toetada. Kindlasti tuleb aga jääda seisukohale, et ainult põgenikelaagrites lösutavaid luusereid või islamivõitlejaid (vaatamata Euroopa inimõiguslaste jt soovidele) Eestil vaja ei ole.
|
|
|
