|
|
Sileesiast Tšehhi põrgusse 1945.
Eesti Diviisi lõppmäng
tekst: Hanno Ojalo
Hanno Ojalo uus raamat käsitleb 200 leheküljel üht legendaarsemat teemat Eesti sõjaajaloos. Selleks on nn Tšehhi põrgu koos oma eellooga Sileesia rindel.
„Tšehhi põrgu”
anatoomia ja anomaalia
Kuidas see termin tekkis ja levis, on raske täpselt kindlaks teha, kuid raamatusse sai see raiutud Eesti Diviisi allohvitseri Juhan Lindströmi 1960. aastal Kanadas ilmunud mälestusteraamatus, mis kandiski nime „Tšehhi põrgus”. Kuueköitelise koguteose „Eesti saatusaastad 1945–1960” esimeses köites (ilmus aastal 1963 Stockholmis), mis kirjeldab eestlaste eksirännakuid sõja lõpus ja sõjajärgses Euroopas, on juba omaette peatükk „Tšehhi põrgus”, mis sisaldab endas nelja eesti sõjamehe mälestusi põrgus olemisest ja sealt välja pääsemisest. Lindströmi ladusalt kirjutatud mälestusraamat on kujunenud teemas omamoodi tüvitekstiks, mis sisaldab endas suurema osa Tšehhi põrgule iseloomulikke sündmusi ning on siin korduvalt kasutamist leidnud.
Mida see termin sisuliselt tähendab? Niimoodi hakati nimetama ajaliselt suhtelist lühikest episoodi 1945. aasta mais, mil Sileesia rindel paiknev Eesti Diviis lootis peale Saksamaa tingimusteta kapituleerumist põgeneda pealetungiva Punaarmee eest ning jõuda läbi Tšehhimaa liikudes USA vägedeni, kes olid vallutanud Baierimaa ja jõudnud Tšehhimaa lääneserva. Eestlastele üllatuseks sundisid tšehhi partisanid või vastupanuvõitlejad, kes juba 1. mail olid alustanud sakslaste vastast ülestõusu, neid peale sõja ametlikku lõppu relvi maha panema. Vaatamata lubadustele nad seejärel relvituna läbi lasta, eesti sõjamehed vangistati ja anti üle kohale saabunud venelastele. Seda kõike saatsid suvalised tapmised, röövimised ja piinamised. Väike osa diviisi sõjameestest pääses siiski Läände, suurem osa viidi sõjavangidena NSV Liitu. Kui palju eestlasi Tšehhi põrgus hukkus, on täpselt kindlaks tegemata. On pakutud numbreid 300-st kuni 3000-ni. Usaldusväärsem on pigem väiksem arv.
Raamat algab eestlaste tegevuse kirjeldamisega Saksa sõjaväes 1944. aasta oktoobrist kuni 1945. aasta maini. Neuhammeri väljaõppelaagris moodustati uuesti 20. SS-vägede diviis ehk Eesti Diviis (10 000 – 11 000 eestlast) ja saadeti see jaanuaris Sileesia rindele, kus vaheaegadega võideldi kuni 8. maini 1945. Diviisi tagavara-rügement viidi kevadel Sileesiast Taani, kus väeosa meestel õnnestus end mais 1945 inglastele vangi anda.
Milles seisneb väide, et Tšehhi põrgu on legendaarne teema? Paljud jubedad hirmu- ja õudusjutud ei pärine sündmuste pealtnägijatelt, vaid tuttavatelt või tuttavate tuttavatelt. Raamatus olen episoodid jaganud kaheks. Esimesse kategooriasse liigitasin sündmused, mida jutustaja isiklikult läbi elas või oma silmaga pealt nägi. Teise kategooriasse aga tuttavatelt või võõrastelt kuuldud lood.
Raamatut kirjutades otsisin allikaid, põhiliselt Tšehhi põrgu läbi elanud inimeste mälestusi, raamatutest, artiklitest, intervjuudest ja internetist. Pikemalt või lühemalt olen kasutanud ligi 50 eesti mehe mälestusi. Nende hulgas on valdavalt sõjaväelased, kuid ka mitu ajutiselt Tšehhimaal viibinud eesti tsiviilpõgenikku.
Traagiliste sündmuste tervikpilti kokku panna on keeruline. Tšehhimaa oli ja on praegugi suur ja lai (pindalalt Eestist ligi kaks korda suurem), põgenikud hajusid suures rahvasterändamises laiali, puutusid kokku erisuguste inimestega. Oli tšehhe (või sudeedisakslasi), kes neid igati aitasid ja oli neid, kes eestlasi tapsid ja piinasid. Võib arvata, et paljudest tapetutest ei jäänud mingeid andmeid. Hiljem maeti nad anonüümsete saksa vormis sõduritena sinna samasse maha.
Raamatus on kirjeldatud lühidalt ka tšehhide ajalugu ja tegevust Teises maailmasõjas ning saksa-tšehhi vaenu juuri. Mis toimus sellel maal 1945. aasta Maiülestõusu ajal (mis on Tšehhi ajaloos oluline ja positiivne sündmus) ja kuidas nähti seal Saksa sõjaväe ja põgenike massi (kellest eestlased moodustasid mikroskoopilise osa), kes läbi Tšehhimaa lääne poole rühkis. On püütud vastata ka küsimusele, kas suutis ja tahtis tol ajal tavaline tšehhi talupoeg või linnaelanik eristada saksa sõjaväevormi kandnud eestlasi sakslastest. Loomulikult ei tähenda see toimunud kuritegude õigustamist. Raamatus soovitakse anda lugejale ettekujutust, kui segane olukord valitses Tšehhimaal 1945. aasta kevadel ja inimeste käitumist selles olukorras.
Suurim soov oleks, et see raamat jääks omamoodi igaveseks mälestusmärgiks neile eesti sõjameestele, kes pidid kurja saatuse keerdkäikude tõttu jätma oma elu peale Teise maailmasõja lõppu ja puhkavad nimetutes haudades Tšehhimaa mullas.
Pean vajalikuks ka lugejat hoiatada, et mõni raamatus osundatud mälestuskatke Tšehhi põrgus osalenud meestelt (eriti peatükis „Vangistuses. Meeleheide ja tapmised”) nõuavad lugemiseks tugevaid närve ja stressitaluvust.
Enamik Eesti Diviisi sõjamehi lahkus juba 1945. aasta mais mõne nädala jooksul ebasõbralikult territooriumilt, kus nüüd oli taastatud Tšehhoslovakkia riik. Kel rohkem vedas, see pääses Lääneriikide okupatsioonitsoonidesse Saksamaal (ligi 700 meest). Enamik aga (4000–5000 meest) pidi veetma poolteist aastat sõjavangistuses Venemaal või mitu aastat Poolas. Osavamad (sadakond meest) pääsesid ka koju Eestisse. Võib-olla oli üks viimaseid, kes sealt välja pääses, just ülalmainitud allohvitser Juhan Lindström. Ja seda vaid sel põhjusel, et vangistusest pääsedes oli ta võõrtöölisena „sunnitööl” tšehhi talupoja (ehk kommunistide terminoloogia kohaselt kohaliku kulaku) juures. Lindström pääses sealt minema tõenäoliselt 1947. aastal. On võimalik, et mõni samas olukorras eesti sõjamees ületas Saksa piiri veel hiljemgi.
Me teame nüüd, kuhu on maetud Paul Maitla (Nymburki linna), kuid kui palju maeti eesti sõjamehi nimetutesse ühishaudadesse, ei ole teada, Ja näib, et see jääbki selgusetuks. „Teadmata kadunud” on üks sõdadega seotud vastik termin, mis kahjuks sobib ka sadade eesti sõdurite kohta, kes hukkusid imperialistlike suurriikide vallapäästetud sõjas kaugel võõral maal, peale Suur-Saksamaa tingimusteta kapituleerumist, sõjategevuse lõpetamist ja relvade loovutamist, jäädes Eesti sõjaajaloos järjekordseks kurvaks episoodiks.
Üllataval kombel sobivad Tšehhi põrgus hukkunute ja sealt pääsenute mälestuseks sõnad laulust, mis loodi hoopis laskurkorpuslaste mälestuseks juba peale sõja lõppu.
Veel ei leidu kuskil varju,
ümberringi tuulte ulg.
Pikki orge, künkaharju
paiskub vastu surmatuld.
Jäävad mitmed külma hange,
märga mulda sellel teel.
Siiski mitte kõik ei lange,
paljud koju saavad veel.
|
Paul Maitla ja Arved Laasi hukkamine tšehhi kommunistide poolt Nymburk´i linna lähedal, 10. mail 1945. Arhiivifoto
|
Saatuslik tätoveeritud veregrupimärk
Katkend raamatust Sileesiast Tšehhi põrgusse 1945. Eesti Diviisi lõppmäng.
Kui vangistamisel võisid eestlastele elu maksta sellised SS-vägede tunnused nagu käisekilp, SS-kotkas, pealuuga mütsimärk või kraelõkmed, siis need sai soodsatel asjaoludel eemaldada. Kuid lisaks oli olulisel kohal Tšehhi põrgus (ja mujalgi) ellujäämiseks vasaku õlavarre siseküljele tätoveeritud veregrupimärk (saksa keeles Blutgruppentätowierung): A, B, AB või O. Mõeldud oli see omal ajal Saksa sõjaväes igati loogiliselt – õige veregrupi kiire teadasaamine (eriti juhul, kui sõdur on näiteks teadvuseta, tema kaelažetoon ja Soldbuch aga kadunud või hävinud) päästva vereülekande tegemiseks oli väga oluline. Veregrupiga eksimine võis lõppeda letaalselt. Nii tehti see tätoveering SS-vägede sõduritele (loomulikult mitte kõikidele), aga näiteks ka langevarjuritele, eriüksuste meestele ja veel mitme erineva kategooria sõjaväelastele. Aga vangilangemisel, eriti peale sõja lõppu, kujunes sellest häbimärk, mida vaenlased otsisid, et märgikandja koheselt tappa või hiljem aga kohtu alla anda või vangistada. Selle vältimiseks ja oma elu päästmiseks eemaldasid paljud SS-väelased, sealhulgas ka eestlased, selle tätoveeringu võimalusel kas lõikamise või põletamise või muul kodusel viisil. Hiljem suudeti seda teha ka tuttavate arstide abil, maskeerides haava kas kuulihaavaks või mõnel muul viisil. Kuuldavasti tekitasid vintskemad mehed omale tätoveeringu asemel ehtsa kuulihaava ennast tulistades.
Paljude Tšehhi põrgust pääsenud eestlaste mälestustes kordub see märgi otsimise motiiv. Küll pääseti sel põhjusel, et tätoveeritud veregrupimärki otsiti valest kohast või valelt käelt. Pääsenu kinnitusel tal seda aga polnudki, sest tätoveerimiste ajal oli ta olnud kas hospidalis, komandeeringus või kusagil mujal. Kõige hämmastavam oli lugu, kuidas ühe küla tšehhi võitlejad otsisid vangidelt rinnale tätoveeritud kotkast, kuna nad olid kusagilt kuulnud, et just see on SS-meeste tunnusmärgiks.
Juhan Lindström kirjutab oma mälestusraamatus, kuidas tema nutikus päästis ta mitmel korral tapmisest. Nimelt tekitas mees omale nii-öelda hangu- ehk sõnnikuhargiõnnetuse haava, lisades veregrupimärgi likvideerimisjäljele õlavarrele sobiva vahemaaga veel kaks lisahaava.
|
20. Eesti diviisi mehed 1945 Tšehhi põrgus. Arhiivifoto
|
Relvadega läbimurdmise alternatiiv?
Katkend raamatust Sileesiast Tšehhi põrgusse 1945. Eesti Diviisi lõppmäng.
Üks sageli diskuteeritav küsimus on olnud see, kas Eesti Diviisil oleks olnud võimalik tungida organiseeritult relvi maha panemata läbi Tšehhimaa USA vägedeni, kasutades vajadusel relvi? Kas toimunud kurbmängule oli alternatiive? On erinevaid seisukohti – isegi sellised, et ohvitserid jätsid mehed maha ja põgenesid esimestena (Ludvig Vernik, August Kangro, Heino Susi oma raamatus „Sarviku sulased”).
Jutud sellest, et Eesti Diviis oleks relvi ära andmata läinud läbi Tšehhimaa nagu nuga võist, on utoopilised mitmel põhjusel. Näiteks tuuakse ukraina diviis (SS-vägede 14. diviis „Galizien”), kes olevat nii teinud. See lugu on puhas müüt ja pärineb Arvi Tinitsa raamatust „Välgumärgi kasvandikud”, kes omakorda viitab Nikolai Tolstoy raamatule „The victims of Yalta”. Tegelikkuses paiknes ukraina diviis juba alates jaanuarist 1945 Sloveenias, kus võitles Tito partisanidega ja aprillist Austrias, kus lääneliitlastele end vangi antigi.
Teine selline näide pärineb Boris Keltjärve meenutustest ja viitab SS-diviisile „Hitlerjugend”. See on samuti eksitus, kuna nimetatud diviis ei ole kunagi Tsehhimaal viibinud. 1945. aastal taganes „Hitlerjugend” Ungarist otse Austriasse ja alistus USA vägedele. Kolmandaks näiteks on Eesti Diviisi meestest August Kangro:
„Oleksime organiseerituna läinud Tšehhi asulatest ja partisanidest ameeriklasteni läbi nagu nuga võist, kuid meie ülemused lasid ju jalga ja sõduritele öeldi, et oleme ümber piiratud, tehke nüüd igaüks, mida tahate. Aga sõdur, kellel ju kaarti pole, ei tea isegi seda, kuhupoole põgeneda.”
Autor lisaks juurde, et kuna Kangro ise oli Tšehhimaal hospidalis, ei näinud ta oma silmaga seda, millises segaduses ja kaoses Eesti Diviisi väeosad rindelt üle Tšehhimaa piiri tulid ja edasi liikuma asusid.
Neljandaks on ka Juhan Lindström arvanud, et diviisi ja rügementide juhtkond oleks pidanud korraldama relvastatud läbimurde, kuid seda ei tehtud. Hoides kuni lõpupäevadeni distsipliini, lootes kokkulepetele tšehhidega, võib-olla kartes hukkamist välisandarmite või feldjäger´ite poolt? Kiirhukkamised toimusid sõja lõppfaasis üsna kergekäeliselt…
„Ühes üksuses tehti tol ajal „põhjalikku ülevaatust” – ja sõdurite seljakottides leiduvad erariided põletati avalikult kui arguse tunnusmärk.”
Nüüd aga argumendid, miks Eesti Diviisi relvastatud läbiminek Tšehhimaalt võimatu oli. Esiteks puudusid üksustel sidevahendid, et omavahel sidet pidada. Teiseks ei olnud ka piisavalt transpordivahendeid ja kütust nende jaoks. Kolmandaks kadusid eesti üksused ummistunud teedel toimuvasse kaosesse nagu piisk vett ookeani. Neljandaks said tšehhid omavahel ühendust pidada kasvõi tavalise telefonivõrgu (tegemist oli tihedasti asustatud Euroopa riigiga) kaudu ja tõkestada meie sõjameeste teed kas siis teetõkete või näiteks sildade õhkimise abil.
Viiendaks – isegi kui Eesti Diviis oleks ime läbi ilmunud USA vägede juurde Plzenis, oleks olnud suur oht, et väeosa antakse täies koosseisus üle Punaarmeele vastavalt kokkuleppele, et tuleb kapituleeruda sellele vastasele, kelle vastu võitlesid. Nii juhtus näiteks vlassovlaste kindral Bunjatšenko diviisiga. Üksikuid sõdureid aga ameeriklased sunniviisiliselt venelastele reeglina välja ei andnud.
On olnud ka arvamusi, et Eesti Diviis oleks pidanud juba varem lääne poole liikuma hakkama, kuid distsipliin ja oht saada sõjakohtute poolt kiire surmanuhtlusega karistatud hoidsid ohvitsere tagasi. Mõned kärsitumad sõjamehed üritasid seda teha, mõnel see õnnestus, mõnel aga mitte. Näiteks nooruke Eldor Traks põgenes koos oma sõbraga mai algul, kuid peagi võeti nad sakslaste poolt kinni ja ainult ime läbi pääsesid nad surmanuhtlusest.
Risti vastupidine seisukoht kinnitab, et olukord oli väljapääsmatu ning see, et Maitla ja Rebase poolt korraldatud diviisi laialisaatmine ja hajutatud gruppides edasiliikumine võimaldas vähemalt kümnendikul sõjameestest Läände pääseda, oli hea saavutus. Eks palju olenes ka õnnest ja asjaolude kokkulangemisest. Õnnestus ju ilmselt mitmesajal mehel (näiteks Heino Susi, Paul Suurkivi, Bruno Laane) juba Punaarmee vangistusest Tšehhimaa või Saksamaa territooriumil põgeneda ja Läände pääseda, teistel (Hendrik Arro, Harry Tulp) aga peale põgenemist Eestisse naasta.
|
|
|
