Kultuur ja Elu 2/2015

Kultuur ja Elu 1/2015

Kavandi "Mälutulbad" võimalik asukoht Maarjamäel. Autor Koit Ojaliiv.

Eesti mäletab...
Rahvaesindajad andsid lubaduse

tekst: Kuno Raude
fotod: www.arhliit.ee

Juba mõnda aega on represseeritud püüdnud leida toetust üleriigilise „Kommunismi ohvrite memoriaali” rajamiseks Tallinnasse. 29. jaanuaril 2015 otsustas valitsus rajada memoriaal ja hukatud Eesti ohvitseride mälestusmärk Tallinna Maarjamäele.

Uue valitsuse puhul on jõutud niikaugele, et 8. aprillil 2015 Reformierakonna, SDE ja IRL vahel sõlmitud koalitsioonilepingusse on represseeritute ja nende esindusorganisatsioonide ettepanek memoriaali rajamiseks jõudnud üldsõnalise lausena „Jätkame tegevust totalitarismiohvrite mälestuse jäädvustamisel”. Tahaks uskuda, et lubadus on tõsiseltvõetav ka siis, kui selle elluviimiseks on vaja enne 2018. aastat läbi käia raske teekond.
Kultuuriministeeriumi ja Eesti Arhitektide Liidu poolt 2011. aastal korraldatud kommunismiohvrite memoriaali ideekavandi konkurss jättis memoriaali asukoha määramata. Esikohta selgitamata tunnustati võidutöödeks ideekavandid „Mälutulbad” (Koit Ojaliiv) ja „Vest” (Armin Valter, Joel Kopli). Memoriaali asukohaks valisid mõlema töö autorid olemasoleva Maarjamäe memoriaali naabruses asuva sihtkaitsevööndiala, mille hiljem on vaidlustanud keskkonnaministeerium. Memento esindajad soovivad 110 000 represseeritu nimega memoriaali näha hoopis Tõnismäel, seda toetab ka IRL.
Teatavasti paikneb Maarjamäel 1960. aastal Saksa sõdurite haudadele püstitatud Nõukogude Venemaa Balti laevastiku jääretke obelisk ja 1975. aastal rajatud langenud nõukogude sõjameeste memoriaal, mille lähedal seisavad uhkes rivis 1944. aasta septembris Tallinna „vabastamisest” osa võtnud Nõukogude armee sõjaväeüksuste mälestusplaadid. Nõukogude memoriaali taga asub 1941. aastal rajatud Maarjamäe Saksa sõjaväekalmistu säilinud osa, kuhu algselt oli maetud ligemale 4000 saksa sõdurit. Maarjamäe memoriaali vahetus läheduses avati 2004. aasta suvel mälestusväljak 1944. aastal punavägede vastu võidelnud eesti sõjameestele. Nüüd on otsustatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks rajada Maarjamäele veel üks memoriaal. Seekord mitte eri poolte sõjameestele, vaid kommunismiohvritele.
Täiesti erinevatel eesmärkidel, erinevate eetiliste hoiakute ja motiivide alusel rajatud või rajatavate memoriaalide sunniviisiline paiknemine ühel maa-alal ühes kompleksis, võib esile kutsuda rahva seas erinevaid hinnanguid, mille lepituseks võiks olla teadmine, et surma ees on kõik võrdsed. Kas aga erineval ajal ja ideoloogilisel alusel rajatud memoriaalidest kujuneb loodetav „lepitusmemoriaal”, on küsitav. Sinimägedes paiknevad memoriaalid ja kalmistud räägivad teist keelt. Sama võib öelda Tallinna Kaitseväekalmistu ja „Aljoša” kohta, rääkimata Venemaa ja Eesti erinevatest ajalootõlgendustest.

Ideekavand "Mälutulbad" kohandatuna Tõnismäele, autor Koit Ojaliiv.

Eesmärk peab olema selge

Igasugune projekteerimine ja ehitamine, ka memoriaali rajamine, algab eesmärgi selgesõnalisest püstitamisest, mille sõnastus peab olema ühesena arusaadav kõikidele asjaosalistele. Eelkõige detailplaneeringu koostamisest ja arhitektuurivõistlusest osavõtjatele, okupantriikide diktatuuriaastad üleelanud inimestele, riigitegelastele ja poliitikutele, kogu eesti rahvale. Ikka selleks, et ei korduks aastakümneid oodatud Vabaduse monumendi, hilisema nimetusega Vabadussõja ausamba loomisega seonduvad kurvad kogemused, mis on jäänud paljudele Eestimaa inimestele hinge kui halb unenägu teostamata jäänud unistusest.
Eeldusel, et endiste represseerijate ja represseeritute ideoloogilised veendumused ei kujune ületamatuks takistuseks uue memoriaali rajamisel Maarjamäele, vajab nii olulise memoriaali asukoht mitte üksnes koalitsioonipartnerite, Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Arhitektide Liidu, vaid ka asjaosaliste ehk kõikide represseeritute esindusorganisatsioonide nõusolekut. Alles siis on võimalik ettevalmistustöödega edasi liikuda. Sügavate eetiliste erimeelsuste puhul ei ole välistatud uue asukoha valiku vajadus. Ülimalt oluliseks kujuneb seejures kogu loomisprotsessi juhtimiseks loodava meeskonna koosseis ja eestvedaja valik, esmaseks ülesandeks detailplaneeringu koostamiseks vajaliku detailse lähteülesande koostamine. Järgnema peaks planeeringuala arengustrateegia väljatöötamine, Maarjamäe detailplaneeringu koostamine, mis ei ole võimalik sotsiaalsete, majanduslike, keskkonna- ja kultuuriaspektide tasakaalustatud käsitluseta. Täiesti ilmne on uue arhitektuurivõistluse korraldamine juba konkreetsele, asjaosaliste poolt kokkulepitud, alale olgu selleks Maarjamäe või mõni muu asukoht.

Selged peavad olema ka mõisted

Enne põhjapanevate otsuste langetamist vajavad selget definitsiooni ja põhjalikke kokkuleppeid mitmed mõisted. Kindlasti vajab lahtimõtestamist sõna „ohver”, kelleks tavamõistes on kellegi või millegi tõttu kannatanu, kahjustatu, hukkunu. Põhjuseks poliitiline või füüsiline vägivald, kättemaks, sõda, pettus. Aga muu hulgas ka tehnogeensed õnnetused ja muud tegurid, mis on esile kutsunud ohvrite tekke. Igal juhul on mõiste „ohver” kausaalses seoses põhjusega, mis tingib tagajärje.
Mida tähendavad sõnapaarid „totalitarismiohver” (koalitsioonileping) ja „kommunismiohver” (Memento)? Need on kaks erinevat mõistet, millele tuleb anda konkreetne sisu ning otsustada, kas memoriaal rajatakse mõlema okupantriigi poliitilise terrori ohvritele, kelleks oli kogu eesti rahvas, või ainult ühele nendest? Ehk on peetud silmas hoopis „Okupatsioonirežiimide poolt õigusvastaselt repres­seeritud isiku seaduses” sätestatud isikuid, kes nõukogude ja natsliku Saksamaa repressioonide ajal olid Eesti Vabariigi kodanikud või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alalised elanikud, keda okupantriigid karistasid mahalaskmise, vangistuse või asumiselesaatmisega?
Selgeks tuleb rääkida ka see, kas okupantriikide ja nende käsilaste poolt represseeritud on meie ja meie lastelaste jaoks vaid haletsemist väärt „ohvrid”, või on tegemist hoopis imetlusväärsete ja sügavat austust väärivate Eestimaa poegade ja tütardega, kellel jätkus vaimujõudu ja võitlustahet vastuseismiseks kurjale jõule. On täiesti ilmne, et okupantriigid represseerisid neid riigijuhte, ametnikke, haritlasi, ohvitsere, taluperemehi ja tavalisi inimesi ning nende perekonnaliikmeid, kelle elutööks oli Eesti riigi ülesehitamine ja kaitsmine, kes julgesid osutada relvastatud, aga ka rahumeelset või illegaalset vastupanu kommunismile ja natsismile, eesmärgiks vabanemine okupantidest ja Eesti riikliku iseseisvuse taastamine. Neid meelekindlaid ja Eesti Vabariigile ustavaid inimesi, kes osutasid vastupanu okupantriikidele, ei saa nimetada ohviteks, kes selliselt nimetatuna vajaksid põlistamist loodava memoriaali kaudu. Paljud neist olid tõelised kangelased, kes on jäänud tänaseni Eesti riigi tunnustuseta.

Memoriaali kavand "Vest" asukohaga Paldiskis, autorid Armin Valter ja Joel Kopli

Memoriaal võitjatele

Kokkuvõtvalt tuleb vastata küsimustele: „Kelle auks memoriaal rajatakse? Kas eesti rahvas soovib tõsta ausse mõlema okupantriigi terroriohvreid Eestis? Või ainult kommunismi ohvreid? Või on eesmärgiks okupantriikide vägivalla üleelanud eesti rahva au, väärikuse ja elujõu ausse tõstmine? Vastusteta nendele küsimustele ei ole võimalik Maarjamäe detailplaneeringu ja memoriaali projekteerimise lähteülesande koostamine. Kogu ettevõtmise eelduseks laiapõhjaline konsensus lähteülesandes püstitatud eesmärgi formuleerimisel, mis ilmselgelt ei ole võimalik represseerituid esindavate organisatsioonide ning parlamendis esindatud ja esindamata poliitiliste jõudude osavõtuta.
Nõukogude režiim õiendas julmalt arveid oma ideoloogiliste, poliitiliste ja sõjaliste vastastega, isamaaliselt meelestatud eesti inimestega, patriootidega, kes allakirjutanu arvamust mööda just sellistena väärivadki rahva austust ja sügavat lugupidamist mitte „Kommunismiohvrite memoriaali”, vaid memoriaali „Eesti mäletab” kavandamise ja tegeliku rajamise kaudu. Okupatsioonivõimudele vastupanu osutanud kangelased ei olnud üleloomulikud olendid, vaid inimesed meie seast, kes Eesti jaoks väga rasketel aegadel tegid seda, mida said, ja aitasid oma rahvast seal, kus võimalik. Kujunegu loodav memoriaal koondsümboliks meie rahva vabadusejanule, mehisusele, elujaatusele. Võitlusvalmidusele läbi aegade, mis on meid viinud Euroopa Liitu ja NATO-sse.

Meil ei ole õigust unustada

Oma rahva kangelastegudest peame rääkima ikka ja jälle, kuni arusaamine aastakümnete tagusest nõukogude vägivallast jõuab pärale ka neile, kes täna veel ei mõista, miks nõukogude režiim hävitas Eesti riigitegelasi, haritlasi, sõjaväelasi, talurahvast, metsa­vendi, lapsi, tavalisi Eesti inimesi. Kuni ei mõisteta, miks eesti mehed võitlesid koos Saksa relvajõududega 1944. aastal kuni viimase hetkeni Eestit taasokupeerida soovinud Puna­armee vastu. Ainult avalikkuse teadlikkus ajaloosundmustest ja hinnangu andmine toimepandud kuritegudele ning nende kohta kindla seisukoha kujundamine aitavad võidelda samasuguste kuritegude kodumise vastu tulevikus.
Meil ei ole õigust hetkekski unustada, et ohud ei ole ka täna kuhugi kadunud. Tuletagu loodav memoriaal „Eesti mäletab” seda meelde minu ja teie lastele ning lastelastele, meie sõpradele aga ka võimalikele vastastele.