|
|
Välgumärgiga eestlased
– kes nad olid?
tekst: hanno Ojalo
|
Raamatust leiad vastused küsimustele:
• Kas SS-väed olid must ordu või võõrleegion?
• Kui palju oli Eesti leegionis vabatahtlikke?
• Miks on enamus vabatahtlikest maetud
Ukrainasse?
• Miks oli 20. eesti SS-diviisi sakslastest koosnevas
staabis ainult üks eestlane?
• Kes olid diviisi veteranid, mopimehed,
läbijooksjad ja varumehed?
• Kas Paul Maitla sai augustis 1944 haavata
oma meeste lastud kuulist?
• Miks tuli diviis sügisel 1944 uuesti moodustada?
• Kui palju oli diviisis sakslasi ja venelasi?
• Kas „Tšehhi põrgu” läbimisele
oli alternatiive?
• Millal vabastati leegionärid sõjavangistusest?
|
Hanno
Ojalo. Leegion 1942–1945. Pikk teekond Heidelaagrist Prahani.
Kriitiline ülevaade ühest tuntud eesti väeosast.
Eesti sõjaajaloos on
üks teema, millest on mööda käidud nagu palavast
kartulist. See puudutab mitte lihtsalt Saksa sõjaväes
sõdinud eestlasi, vaid just SS-vägedes sõdinud
eesti mehi. Seni on see teema leidnud käsitlemist vaid välisautorite
sulest ja sedagi viimastel aastatel. Lühidalt sakslane Rolf
Michaelis („Esten in der Waffen SS”, 2000), pikemalt
ja põhjalikumalt rootslane Petter Kjellander („Estniska
frontsoldater berättar: 20. Waffen-Grenadier-Division der
SS (estnische Nr. 1) på östfronten”, 2011). Ainsaks
erandiks võib pidada Mart Laari 2008. aastal ilmunud raamatut
„Eesti Leegion pildis”, kus siiski 90% raamatu mahust
moodustab pildimaterjal. Võib-olla on probleem tingitud
sellest, et ükskõik milline käsitlus 20. eesti
SS-diviisist (edaspidi tekstis lihtsalt Eesti Diviis) tekitaks
Eestis rahulolematust ja konflikte.
Kui seni olen mitmes raamatus („Velikije Luki lahing 1942–1943”;
„Kuramaa 1945”) pajatanud pigem eestlastest Punaarmee
8. laskurkorpuses, siis seekord liigume rindejoone vastaspoolele,
Heinrich Himmleri vaimusünnitise SS- vägede juurde.
Mida tegid meie mehed Saksa vormis? Lisaks eesti brigaadi ja diviisi
tegemistele tuleb võrdluseks juttu ka teistest Euroopa
rahvastest, kes SS-vägedes vabatahtlikult või mobiliseeritult
sõdisid.
Kõnealune
raamat jutustabki neist eesti meestest, kelle saatus Teises maailmasõjas
kujunes kõige kibedamaks, kelle osaks langes vähe
võite ja palju kaotusi ning keda vaenatakse peale suure
sõja lõppu sisuliselt tänapäevani. Aastal
2015 on, tõsi küll, meie hulgas vaid imevähe
diviisi veterane. Aastad on teinud oma töö ja ka neil,
kes aastal 1945 olid 18-aastased, on nüüd täitunud
juba 88 eluaastat.
Vabatahtlikena astus aastatel 1942–1943 Eesti Leegioni ainult
tuhatkond hoolikalt väljavalitud meest (kriteeriumid olid
siis veel väga karmid). 1943. aasta sügisel lisandus
5000 mobiliseeritut, 1928. aastal sündinud eestlast. 1944.
aasta kevadel Eestis mobiliseeritud meestest suunati diviisi 13
000, lisaks veel idapataljonidest 500 meest. Suvel suunati sinna
kaotuste katmiseks veel 1000 meest ja augustis 2000 Soomest tagasitulnud
soomepoissi. Seega kuni septembrini võib arvestada 22 000
mehega.
Keerulisem on lugu hilisema ajaga. Eestist Saksamaale jõudis
diviisist endast mõni tuhat sõjameest, lisaks veel
muid mehi. Nendest muudest meestest lisatigi diviisile täiendust,
tagavararügementi suunati ka enamik lennuväeabilisi.
Kõik kokku ehk 4000.
Seega arvestatakse
traditsiooniliselt, et alates augustist 1942 kuni maini 1945 käis
diviisist läbi 25 000 eesti meest (loomulikult oli diviisis
alati ka tuhatkond (sageli rohkemgi) sakslast ja mitusada venelast-abiteenistuslast
ehk hiwi-t). Kõige rohkem mehi oli rivis suvel 1944. Rindel
15 000 ja tagavaraväeosades Kloogal ja Kehras 5000.
Neist 25 000 mehest sai lahingutes surma 5000, sõjavangis
suri veel tuhatkond. Ülejäänutest pääses
Läände umbes 4000, teised varjasid end kodumaal või
viibisid Venemaal sõjavangis, kuni nad vabastati või
viidi üle Punaarmee tööpataljonidesse.
Seega leidis mitu tuhat endist leegionäri end saatuse irooniana
Punaarmee vormis, tuhatkond meest aga astus täiesti vabatahtlikuna
peale sõja lõppu USA ja Inglismaa töö-
ja vahipataljonidesse.
Loomulikult oli leegionäride hulgas väga erinevaid inimesi.
Ühed võitlesid juba alates 1941. aasta Suvesõjast
kuni sõja lõpuni aktiivselt Punaarmee vastu, teised
aga mobiliseeriti 1944. aasta kevadel või suvel, veetsid
mitu kuud Kloogal väljaõppel ja pagesid siis sama
aasta sügisel koju tagasi, tegemata vaenlase pihta ainsatki
lasku.
Tuleb märkida,
et vaatamata üldkäsitluste nappusele on ilmunud väga
palju elulookirjeldusi ja mälestusi 20. SS-diviisi veteranidelt.
Enne Eesti taasiseseisvumist Vabas maailmas (Harald Riipalu, Valdur
Jürissaar, Juhan Lindström, Heino Susi, Georg Iltal,
Aavo Ürgsoo), aga tõeline buum vallandus peale vabanemist
Eestis (Ago Loorpärg, Richard Säägi, Paul Maitla
päevikud, Karl Gailit, Olaf Tammark, Eldor Traks, Hans Kargaja,
Ants Kõverjalg, Harri Rent jt). Rääkimata juba
lühematest artiklimõõtu lühikirjeldustest,
mida on kogutud loendamatutesse kogumikesse.
Kuidas lahterdada seda väga erinevatest eestlaste seltskondadest
koosnevat leegionäride hulka?
1) Veteranid – tuhat meest,
kes astusid vabatahtlikult leegioni 1942–1943; ka need, kes
mobiliseeriti 1943 ja kuulusid brigaadi. Nemad moodustasid diviisi
tuumiku. Siia kuuluvad näiteks Paul Maitla, Harald Riipalu
ja Harri Rent.
2) Mopimehed – need, kes mobiliseeriti 1944. aastal ja kellest
suurem osa võitles kodumaal ega läinud Saksamaale.
Näiteks Rein Randveer, Leo Reinsalu.
3) Soomepoisid – täiesti eripalgeline rühmitus,
keda võib jagada kaheks a) läbijooksjad – nemad
olid diviisis kõigest ühe kuu augustist septembrini
1944 ja lahkusid siis diviisi ridadest (Karl Pärnoja, Ilmar
Talve, Ahto Talvi); b) paigalejääjad – nemad püsisid
erinevatel põhjustel diviisis kuni 1945. aasta maini (Heino
Susi, Heino Nassar).
4) Tagavaramehed – kõik teiste väeosade ja väeliikide
mehed, kes saadeti 1944. aasta sügisel Saksamaal sundkorras
diviisi koosseisu (Julius Made, Aavo Ürgsoo, Voldemar Madisso,
Peeter Lindsaar). Siia kuuluvad omaette grupina ka lennuväeabilised,
kes koguti Taanis asuvasse diviisi tagavaraväeossa (Arvi
Tinits, Eerik Purje)
Eesti Diviis
kandis läbi aegade eri nimesid, sest sõjaväes,
nagu ka suurtes asutustes ja organisatsioonides, on heaks tavaks
pidevalt reforme teha ja oma struktuure ümber nimetada. Sellega
seoses on kahjuks levinud absurdne saksa-eesti toortõlge
Relvagrenaderide diviis, mis muidugi seletab ajaloohuvilisele
kohe, kellega on tegemist. Kuid tegelikult on tegemist absurdiga,
mis pärineb juba Saksa okupatsiooni aegsete suleseppade toortõlkest.
Relvadeta grenadere Saksa sõjaväes ei olnud, olid
küll soomusgrenaderid (panzergrenadier – motoriseeritud
jalavägi) ja hiljem ka rahvagrenaderid (volksgrenadier
– natsipropaganda leiutatud ilus uudissõna). Tegelikult
on õigesti tõlkides tegemist SS-vägede 20.
eesti grenaderidiviisiga. Nagu näeme, ei olnud Waffen ja
grenadier nimetuses liitsõnaks kokku kirjutatud. 20. Waffen-Grenadier-Division
der SS (estnische Nr. 1), Näiteks Nordlandi diviis oli aga
11. SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Division Nordland – 11.
SS-vabatahtlike soomusgrenaderide diviis Nordland.
Ametlikult
kandis eesti rahvuslik väeosa Saksa SS-vägedes erinevaidnimesid.
Raamatus on kasutatud lihtsuse mõttes kolme varianti: Eesti
Leegion, Eesti Brigaad ja Eesti Diviis.
Tegu ei ole ajaloolise uurimusega, vaid pigem ülevaatega
ühe tuntud eesti väeosa sõjateest alates Eesti
Leegioni asutamise väljakuulutamisest 28. augustil 1942 Tallinnas
kuni leegionäride sõjavangistusest vabanemiseni peale
maailmasõja lõppu. Raamat sisaldab palju autori
isiklikke arvamusi ja hinnanguid.
Mul on
Eesti Diviisiga ka isiklik seos, kuna minu vanaonu Uno Nilson
kuulus lühikest aega selle väeosa koosseisu, oli hiljem
Kloogal Tagavararügemendis väljaõppega tegelev
allohvitser, võttis osa Keila lahingust ja jäi 1944.
aasta sügisel Eestisse. Võib öelda, et Uno Nilsonil
vedas: tal õnnestus end sõja lõpuni varjata,
valenime all legaliseeruda ja elada üle Stalini aeg. Raamat
ongi pühendatud temale.
Ametlikult kandis eesti rahvuslik
väeosa Saksa SS-vägedes järgmisi nimesid:
- 01.10.1942 – 31.03.1943 Eesti SS-leegion
(Estnische SS-Legion)
- 31.03.1943 – 05.05.1943 Eesti SS-vabatahtlike
leegion (Estnische SS-Freiwilligen Legion)
- 05.05.1943 – 22.10.1943 Eesti SS-vabatahtlike
brigaad (Estnische SS-Freiwilligen Brigade)
- 22.10.1943 – 24.01.1944 Eesti 3. SS-vabatahtlike
brigaad (3. Estnische SS-Freiwilligen Brigade)
- 24.01.1944 – 26.05.1944 20. Eesti SS-vabatahtlike
diviis (20. Estnische SS-Freiwilligen-Division)
- 26.05.1944 – 08.05.1945 20. (1.
eesti) SS-vägede diviis (20. Waffen-Grenadier-Division
der SS (estnische Nr 1))
|
|
|
