Kultuur ja Elu 2/2015

Kultuur ja Elu 1/2015

Jalgrattamuuseum Põhjus põigata Väätsale!

tekst ja fotod: Leho Männiksoo

Väätsa endises valllamajas on koha leidnud jalgrattamuuseum.

17. mail kell 15 kogunes Väätsal 1893. aastal valminud vana vallamaja ette hulganisti jalgratta-ajaloo huvilisi, et saada osa Eesti Jalgrattamuuseumi lindi läbilõikamise protseduurist. Sinimustvalge lint hõljus ukseavas kerges tuules. Maja ees pingil seisis mustas kastis ajalugu näinud grammofon.

MTÜ Eesti Jalgrattamuuseum asutajaliige Valdo Praost pani grammofoni mängima ja vana vallamaja esine täitus Eesti Vabariigi hümni helidega. Oodata võis, et rahva suust tõuseb nüüd taeva alla võimas isamaad ülistav laul. Paraku jäi hümni laulmine üpris vaevaliseks ja pani päris imestama, et me ei mäleta enam oma hümni sõnu ja võib-olla ka nende sisu ja tähendust?! Kas on süüdi kooliõpetajate palgatase või ükskõiksus oma isamaa suhtes?
MTÜ Eesti Jalgrattamuuseum on meie jalgratta-ajaloo entusiastide loodud mittetulundusühing, mis väärtustab ajaloo seda osa, mil jalgratas oli väga hinnatud liiklusvahend. MTÜ loodi juba 2010. aastal ja nüüd oli kogutud ekspositsioon jalgratastest paisunud selliseks, et avada võis muuseumi. Jalgrattamuuseumi kogu keskendub Eesti Vabariigi esimesele iseseisvusperioodile aastatel 1920–1930.
Lindi läbilõikamise au oli Väätsa vallavanem Lauri Läänemetsal ja MTÜ juhatusel, kes omakorda Väätsa vallavalitsust kui peamist toetajat ja partnerit sügavalt tänas. Seejärel võisid kõik, kes ruumi mahtusid, sisse astuda. Tervitajaid oli palju, nii vallavalitsusest kui ka mootorratta- ja tööriistamuuseumist. Ülevaadet muuseumi tekkeloost ja tegemistest asus andma Valdo Praust, keda kuulati tähelepanelikult.
Me oleme Eesti eraisikuid ühendav mittetulunduslik ühing, kes on võtnud oma missiooniks üle-eestilise tehnikakultuuri jäädvustamise. Objektiks on jalgrattad. Kui võtame mootorratta või auto, on ju teada, et Benz ehitas esimese auto jalgratta põhjal, jalgratta detailidest. Esimene mootorratas tekkis nii, et jalgrattale pandi peale abimootor ja hiljem siis tekkisid suuremad mootorrattad. Seega on jalgratas meie tehnikakultuuri üks alus. Me oleme aastakümneid kogunud ja taastanud vanu rattaid ning ühel hetkel, kui juba siin ja seal oli toimunud näituseid, oli näha, et vanade muuseumieksponaatide liigutamine ühest majast ja ühest saalist teise, läbi vihma ja lume, ei ole hea tegevus. Oleks mõistlik, et asjad maanduksid ühte konkreetsesse paika. Siis hakkasime kaasvõitlejatega mõlgutama mõtteid, et kuhugi võiks tekkida pesakene, kus võiks muuseumi külastaja saada ülevaate jalgratta kui sõiduki ajaloost kuni uue ajani välja.
Kui ma rattaid nii kaks-kolmkümmend aastat tagasi korjama hakkasin, siis mõtlesin, et jalgrataste kuldaeg oli sõjaeelne aeg, aastatel 1920–1930, ja ma ei lähe kogumisega edasi. Aga kui ma nägin, kuidas ka nõukogude ajal see kultuuripärand hävis, siis muutsin meelt ja nüüd on siin majas esimesel korrusel viis ekspositsioonisaali. Teisel korrusel on küll kitsas, aga sinna oleme koondanud nõukogudeaegsed rattad. Ka see on ajalugu, ikkagi tükike meie rahvuslikust tehnikaajaloost, mis vajab tutvustamist noorematele põlvkondadele.

Muuseumi avamisel kõneleb Valdo Praust

Siin muuseumiruumis on praegu kindlasti inimesi, kelle jaoks see kõik on enneminevik, mis on olnud enne nende sündimise aega.”
Saame niisiis teada, et mittetulundusühingu loojate eesmärgiks oli ikkagi algusest peale tõelise muuseumi loomine. See ei olnudki lihtne, näitused olid siin-seal laiali ja polnud lootustki kuhugi püsima jääda. Nad jätkasid visalt tegutsemist. Siis õnnestus neil esialgu teha väikene toamuuseum. Järjekindlad ja tublid mehed ei heitnud meelt ja otsisid muuseumile oma majakest.
Edu saabus kaks aastat tagasi, aastal 2013. Eelmine Väätsa vallavanem tegi neile pakkumise, et võtke muuseumiks vana vallamaja, millest olid välja kolinud vallavalitsus ja postkontor. See oli väga hea pakkumine! Pikk 9 asuv maja ongi nüüd kohandatud püsivalt tegutseva muuseumi tarvis. Ka majast endast õhkub veel ajaloo hõngu kõrvuti püsiekspositsiooniga. On loodud ekspositsioonisaalid, kus saab rattaid ka lae alla riputada. See kõik, mis siin sees on, ei ole aga midagi lõplikku.
Täna lõpeb üks protsess, kus oleme palju päevi ja öid mässanud pintslite, pahtlilabidate, kellude ja muude tööriistadega. Renoveerisime omaenda töö ja rahaliste vahenditega. Samuti algab tänasest uus protsess, kus meil on ruumid enam-vähem korras ja me hakkame süstematiseerima.
Muuseumi avamise eel oli põhitegijatel palju abilisi, nii talgukorras kui ka üksikisikutena. Selline ühtehoidev tegemine on see, mis meie Eestimaa kogukondi tugevamini kokku liidab.
Oma kõne lõppsõnas ütles härra Praust: „Meil on mingisugune kindlustunne, et need ajaloolised eksemplarid jäävad kindla katuse alla!”
Vallavanem Lauri Läänemets kiitis muuseumi tegijaid entsusiasmi ja asjatundlikkuse eest ning ütles: „Väätsa vallal on vedanud. Meil on kaks head asja: meil on jalgrattamuuseum, mis kutsub siia inimesi, ja meil on Valdo Praust, kes siia huvilisi tõmbab. Palju õnne ja muuseumile pikka iga!”

Rattad erinevatest aastakäikudest Tüüpiline 1930-ndate aastate jalgratas koos­neb 470-st osast.

Oma silm on kuningas

Ekspositsioon hõlmab ajajärku alates 19. sajandi lõpust kuni 1980. aastani. Kokku kuues ekspositsioonisaalis on välja pandud sadakond jalgratast, hulganisti detaile, fotode reprosid ning ajalootekstid eesti ja inglise keeles. Pole aga mõtet kõike ära jutustama hakata. Oma silm on kuningas.
Huvi tekitamiseks võtsime koos Valdo Praustiga vaadata mõningaid vanemaid eksponaate. „Kõrgratastest on meil olemas tagumine ratas roostetanud kujul aastast 1910. Näeme rattaid aastatest 1909, 1913. Kardaan­ülekandega ratas pärineb aastast 1914. Kõiki tükke ja taastamatuid asju ei olegi välja pandud.”
Huvi pakub kindlasti kolmekäigulise kastiga ratas aastast 1925, Saksa sõjaväeratas aastast 1939, Saksa politseiratas. Täiskomplektne Saksa sõjaväeratas on haruldane asi. Terve rida Rootsi rattaid aastast 1939 jne.
Alates 19. sajandi lõpuaastatest kuni 1930. aastate keskpaigani oli Eestis hulk väiketootjaid kes monteerisid rattaid kokku detailidest. Aastaks 1930 tekkis neile lisaks viis suurtootjat, kes valmistasid rattaid Teise maailmasõjani.
Suur hulk mööda Eestimaad vuranud rattaid oli Saksa toodang. Rootsi rattaid imporditi juba 1920. aastatel, suurem hulk neist tuli 1930. aastate lõpul. Olid veel Inglise rattad, mis monteeriti osadest kokku alles kohapeal. 1944. Eraldi liigiks olid eriotstarbelised rattad kaubaveoks, raudteejalgrattad tulid 1930. aastatel. Toodeti eraldi ka laste- ja noorterattaid. Abimootoriga jalgrattad ilmusid väikses mahus 1920.–1930. aastatel. Nende levik suurenes hüppeliselt 1957. aastal seoses töökindla mootori d4 tootmise algusega Leningradis.
Alates 1950. aastast kuni nõukogude perioodi lõpuni Eestis oma tööstust ei olnud.
Muuseumis võib näha stendidel huvitavaid vanu jalgrattateemalisi fotosid MTÜ liikmete ja vanajalgratta huviliste erakogudest.

Pilk ajalikku – Karl von Draisi jooksuratas

Enne kui inimesed jalgrattani jõudsid, tuli ratas leiutada. Tõenäoliselt on ratta eellaseks ümmargune laasitud puutüvi, millel rulliti juba ürgajal ehitiste tarvis näiteks suuri kive. Leiutajast vabahärra Karl von Drais tegi 1817 aastal jooksuratta, tänapäevase kaherattalise prototüüp, mille selga häbenemata kaksiratsi istus ja jalgadega hoogu andes algelise sõiduki liikuma pani. Ta meisterdas rooli, pani rattale pehme istmepadja, sai oma leiutisele isegi patendi. Ajaleht Karlsruher Zeitung kirjutas, kuidas Baieri peametsaülem härra Karl Friedrich Christian Ludwig Drais sooritas väljasõidu Sauerbronnist: tõukas jalgadega end koos rattaga tagant ja läbis 14 kilomeetrit uskumatult kiiresti, vaid 60 minutiga! Veel samal aastal sõitis ta lisaks nelja tunniga maha 70 kilomeetrit!

Karl von Draisi jooksuratas Foto: wikipedia.org

Skautide rattamatk

Möödunud sajandi Eesti Vabariigis olid ühed agaraimad jalgrattamatkajad aga skaudid. Nende matkad ulatusid ka kaugele väljapoole oma kodumaa piire. On aeg tuua minevikust lugeja ette mõned nopped kahe „Põhjapoja” rühma skaudi matkapäevikust.

7. juuni 1940
Sajab! Ostame omateada 5-e päeva söögitagavara ja asume linna vaatlema. Meie ööbimiskohta teisel pool jõge nimetatakse Jaanilinnaks – venelaste rajoon. Vaevalt sai seal mõne sõna eesti keelt vahetada. Teine teisel pool jõge väärivad tähelepanu Jaanilinna ja Hermanni kindlused. Seadsime korda oma varustuse ja lahkusime Narvast kell 17.00 sihiga Eesti-Vene piirile. Piiril käisime üleval vaatetornis ja vaatlesime läbi binokli Venemaad. Tagasi tulles möödusime Vabadussõjast säilinud kaevikutest ja traattõketest. Seadsime suuna Krivasoole, kust kavatsesime laevaga mööda jõge Vasknarva sõita... Sõitsime võrdlemisi viletsat teed...Tee muutus rohuseks ja vähetarvitatuks ja järsku seisime silm silma vastu okastraadiga – Eesti piiriga. Pöörasime ruttu rattad ümber kartuses, et saame venelastelt kuuli keresse.

8. juuni 1940
Sajab! Laev oli sadamas kell 16.00. Täiskiilutud ratasaurikul ei leidnud me mujal ruumi kui lahtisel laevadekil. Sõitjaskonna II klass koosnes peale meie eranditult venelastest. Olime nende keelega juba nii harjunud, et imestasime kui kuulsime mõne eestikeelse sõna... Peale mõningate rikete laevas jõudis see Vasknarva kell pool kaksteist öösel... Sõidetud oli meil kokku 385 kilomeetrit.
19. juuni 1940
Kella 5 ajal äratas meid tugev mootoripõrin. Üle katuste lendas Vene luurelennuk. Und ei tulnud enam. Pärnu linnas sai meid kätte üks kohalik gaid ja hakkas hiljem juurde tulnud sõbratari kaasabil meile agaralt linna tutvustama. Käisime ka gaidide kodu vaatamas. Uksele oli kinnitatud plakat: „Igasuguste matkade, laagrite, koosolekute pidamine on keelatud.” See lõi meile jälle hirmu naha vahele, et kuidas me nüüd Tallinna saame?

21. juuni 1940
Täna on meie matka viimane päev. Ilmad on viimastel päevadel äärmiselt kuumad. Ees seisis 120 kilomeetri pikkune lõputeekond. Meie kõrval peatus veoauto. Esimese valuga tahtsime metsa punuda, arvasime, et venelased. Meile pakuti aga lahkelt kohta autol, lubati Tallinna toimetada.
Meile sõitis vastu palju kolivat rahvast ja sõjaväeosi. Eesti aerodroomilt startisid Vene lennukid. Sõitsime Tallinna sisse kell 18.00. Parajasti liikus Toompeale jõuk punaste lippudega.
Sõidetud sai kokku 1214 kilomeetrit. Saime kuulda, et Pika Hermanni tornis lehvib punane revolutsioonilipp.