|
|
Tükikesi Eda ja Sándor
Sterni kirevast elukangast
tekst: Ly Lestberg
|
Eda ja Sándor Foto:
Ly Lestberg
|
Eda
(86) ja Sándori (91) loominguga tutvusin eelmisel kevadel
Viljandis Kondase keskuses. Edalt olid seal väljas fotod
lastest ja loodusest, Sándorilt loomajoonistused. Juba
näituse saatetekstide lugedes oli selge, et tegemist on väga
mitmekülgselt loominguliste ja äärmiselt kireva
elukäiguga loojatega.
Eda jaoks
on Kondase keskus (algselt Jaani kiriku pastoraat) olnud lapsepõlves
koguni koduks, kuna ta isa Mihkel Laid oli aastatel 1939–1941
Jaani koguduse õpetajaks. Kohtumistest Eda ja Sándoriga
kogunes meenutusi ja mälestusi õige mitme loo jagu.
Üks on aga kindlamast kindel – need kõik on kantud
vastastikusest hoolivusest ja elurõõmust.
Eda,
olin näitusel teie mustvalgetest laste portreedest ja merevaadetest
lausa lummatud. Need olid väga poeetilised ja täpselt
tabatud momendid. Millest teie huvi fotograafia vastu alguse sai?
Eda: Fotograafia on mul lihtsalt hobi, aga tööks
on muusika olnud. Mustvalge foto puhul sain kõik teha ise
– alates filmi ilmutamisest kuni pildi kopeerimiseni.
Sándor: Mu proua on sündinud fotoaparaat
käes. Tegelikult oli nii, et esimesed fotod tegin mina, hiljem
võttis Eda selle ameti minult üle. Esimene kaamera
Ljubitel oli lihtsalt selleks, et säilitada meid sellistena,
nagu me tookord välja nägime. Need olid rohkem juhuklõpsud.
Olmefotod.
E: Sándor hakkas tegema väga toredaid pilte, kui lapsed
olid väikesed, aga ta andis selle tegevuse mulle üle,
kuna ei kannatanud enam kemikaale.
S: Põhiliselt pildistas lapsi ikka Eda. Aga meie suvekodu
läheduses on meri ja selles ei ole ühtegi lainet, mida
Eda poleks fotoaparaadiga jäädvustanud.
E: Pilved on merepildi juures kohutavalt olulised. Lage taevas
ei lisa midagi.
S: Siin peangi ütlema, et Eda tegi need fotod, aga keegi
pidi selleks pilved kokku ajama – nii et minul on ikka ka
väiksed teened seal. Mis sa seal maal muud ikka teed, kui
luuletad, fotografeerid, kasvatad tomateid ja ajad pilvi kokku.
Sándor,
kas te olete merd joonistanud?
S: Vähesel määral. Mul on elus olnud võimalus
oma armsale prouale teha kaks merepilti. Need on kaks lainet,
mis pole tema pildistatud.
E: Tegelikult tahtsin ma saada heliloojaks.
S: Muusika meid kokku viiski.
E: Astusime mõlemad 1949. aastal Tallinna Muusikakooli
muusikateooria erialale. Konkurss oli vägev, 36 kandidaati
neljale kohale. Levisid kuuldused, et üks eriti andekas inimene
on meie hulgas – see oli Sándor muidugi. Tema sai
esimesena sisse, mina neljandana. Ja seal me tutvusimegi. Kolmandal
kursusel abiellusime. Lisaerialana õppisin kompositsiooni.
Kui muusikakooli lõpetasin, oli meie vanem tütar Ilona
juba sündinud. Astusin ka konservatooriumi, olin määratud
Elleri õpilaseks, aga siis tuli üleviimise korras
keegi vahele ja kõik jäi pooleli. Sándor töötas
hulk aastaid laste muusikakoolis. Kui ta 1956. aastal läks
kunstiinstituuti graafikat õppima, siis ta andis muusikatunnid
mulle üle. Kogu elu töötasin seal.
S: See on nagu fotograafiaga – kõik sokutan talle,
kui ise hakkama ei saa.
Eda, kas te mäletate,
millal te esimese luuletuse kirjutasite?
S: Nii kaua, kui mina mäletan, on ta ikka aeg-ajalt luuletanud.
E: Esimene luuletus tuli, kui olin 9-aastane. Imelikul kombel
on see siiamaani meeles: oksale lendas tihane/ ta oli läbi-läbi
näljane/ siristas-viristas tilluke/ süüa palus
tihane/ andsin talle süüa ma/ tihane lendas minema/
istus jälle oksa pääl/ tänulaulu siristas
hääl. Vot niisugune lugu. Kogu aeg sai midagi tehtud.
Vemmalvärsse sünnipäevadeks või muudeks
puhkudeks on ikka virnade viisi. Aga see on niisama. Oma laulude
sõnad on samuti enda tehtud. Laule hakkasin lastele tegema,
kui töötasin lasteaias muusikalise kasvatajana ja laule
oli vähe.
Esimesed kaks luulekogu
ilmusid teil alles aastal 2000?
E: See oli üldse juhus, et neid avaldama hakkasin. Kuressaares
oli kunagi üks luulevõistlus ja ma saatsin sinna mõned
oma luuletused. Sain esimese ja kolmanda koha. Mulle öeldi,
et neid ei tohi niisama jätta, tuleb hakata avaldama. Nii
on kokku ilmunud viis väiksemat kogu. Esimesed andsin ise
välja ja maksin kõik trükikulud. Nüüd
on tulemas koondkogu, kus on varasemate luuletuste kõrval
seni ilmumata luulet. Kuna selle väljaandmine venib, siis
hoiatas Sándor, et mul tuleb veel üks kogu juurde
teha.
S: Tal iga päev üks luuletus kuskilt tuleb.
E: Ei ole nii! Luuletamise juures on vahel sõna või
väljend, mille ma üles kirjutan, et mitte unustada.
Kulub nädalaid, et midagi lõplikult valmiks.
S: Tal on luuletusi, mis mulle väga meeldivad ja on luuletusi,
mis mind vähem kõnetavad, aga üks tema luuletsükkel
„Palatilaulud” on väga eriline – see näitab,
mis puust see naine tehtud on. Eda läks siis operatsioonile
ja ei olnud teada, millega see asi lõpeb. Mina oleksin
end niisuguses olukorras suure hirmuga täis teinud. Aga tema
luuletas. Vot see on asi, mida ma võin lõpmatuseni
imetleda.
Sándor,
kas olete midagi Edalt ka üle võtnud?
S: Midagi tarka kindlasti mitte. Kui, siis vemmalvärsid,
seda on ikka vahel juhtunud, aga mul ei ole need meeles. Ma oskan
nendetagi rumalat juttu ajada – nii, et selleks pole vajadust.
E: Tal on eesti keel nii selge, et ta paneb minu tekstidesse ka
komad. Kui ta üheteistaastasena Ungarist Eestisse tuli, siis
ta eesti keelt ei osanud.
S: Kodune keel oli meil ungari keel. Peale isa ootamatut surma
1933. aastal tulime Eestisse vanavanemate juurde elama. Ühe
aastaga sain eesti keelega kuidagi nii kaugele, et astusin Kuressaare
Ühisgümnaasiumi, eesti poiste ja tüdrukute hulka.
Pidasime vennaga end juba päriseestlasteks, aga mu kirjandid
olid koolis ikka kahte-kolme väärt. Nelja sain siiski
kuidagi kätte, sest lisasin jutule alati illustratsioonid
juurde. Paar aastat enne lõpetamist tuli meile uus emakeele
õpetaja, Johannes Valgma. Tema ütles, et ükski
meie klassist ei oska eesti keelt. Poole aastaga võttis
ta eesti keele grammatika läbi nii, et see on mul seniajani
peas. Siis juhtus ime ja minu kirjandid hakkasid kuidagi viie
poole tüürima. Aga ma pidasin ja pean ennast siiamaani
kirjanduslikult andetuks tegelaseks.
Kuidas nii, te
olete ju koguni raamatu „Sándori loomalood” kirjutanud?
S: Selle raamatu kirjutasin ja kujundasin tõepoolest ise.
Kõik seal kirjeldatud lood on tegelikust elust võetud.
Kui teil õhtul und ei tule, siis lugege seda. Muhedate
lugude hulka on siiski eksinud mõned kurvemad ka –
eks elu ole selline.
Sándor,
millest sai alguse teie kirg loomade ja nende joonistamise vastu?
S: See loomadehullus on pärit väga varasest lapsepõlvest,
Budapesti loomaaiast, mis asus kodust umbkaudu kahe kilomeetri
kaugusel. Vanemad tegid niisuguse saatusliku “vea”,
et viisid meid vennaga sinna. Selles loomaaias kunstnikud töötasid
aedikute ees – joonistasid ja voolisid loomaskuptuure. See
hakkas külge. Nii olen neid loomi loomaaedades ikka joonistanud
ja uurinud. Tulin ka kunstiinstituudist nõnda läbi,
et põhiliselt rõhusin loomajoonistuste peale. Mu
emapoolne suguvõsa oli küll Eestist pärit, aga
põhiliselt baltisakslased. Kunstnikud Karl ja Paul Burman
on kaugelt-kaugelt sugulased. Ka minu vanavanaisad ja nende vennad
oli päris arvestatavad isetegevuslikud kunstnikud, väga
head maalijad.
Aga kuidas te Kuressaares
oma huvi loomade vastu välja elasite – seal ju loomaaeda
polnud?
S: Hakkasin ratsutamisega tegelema. Esimesed, kelle juurde ma
trügisin, olid hobuseparisnikud. Neil oli väga hea meel,
kui leidus niisugusi poisse, kes vabatahtlikult viisid hobused
hommikul karjamaale ja tõid õhtul tagasi. Muidugi
ma ei osanud siis ratsutada. Kukkusin õige mitu korda ja
ei pääsenud valutava tagumikuta. Loomaaia-igatsuse leevendamiseks
lõikasime vennaga žurnaalidest ka loomapilte välja
ja kogusime neid mappidesse. Kui oli võimalik, siis ostsime
zooloogilise sisuga raamatuid.
Mida te sõjaeelsest
ajast veel mäletate?
S: Kui kamp tegelasi haaras 1940. aastal võimu ja kuulutati
välja ENSV, tekkis üks tõeline kainenemise aasta.
Järgnes küüditamine, algas sõda ja mobilisatsioon,
mis oli samamoodi küüditamine, sest siis läksid
mehed. Ka minu vennas. Koos uue riigikorraga algas hirmus propaganda.
Igal pool pidi olema näitlik agitatsioon. Koolis pidi igal
klassil olema oma seinaleht. Meie klassi poisid ja tüdrukud
olid suured Eesti patrioodid. Esimese seinalehe pealkirjaks valisime
„Pauk ja puusärk”. Juba siis olin oma klassis tuntud
joonistaja. Maaalisin teksti kõrvale suure tuldpurskava
puusärgi. Muidugi keelati see jalamaid. Naaberklassis olid
väga viisakad tüdrukud. Nemad panid oma seinalehe nimeks
„Iridinoid”. No, väga kena, need olid tol ajal
ühed paremad kirjutussuled. Mõtlesime, mis teha. Äkki
tuli kellelegi meelde, et on olemas redissulg ka. Nõnda
pakkusime kavalasti nimeks „Redis”, kuna redis on pealt
punane ja seest valge. Ka see ei läinud läbi. Milline
variant lõpuks jäi, ei mäleta.
1943. aastal läks valdav enamus meie klassi lõpetanud
poistest Eesti Leegioni. Kes nii ei teinud, need sattusid tööpataljoni,
said labidad ja suunati kohe rindele. Leegionäridele lubati
pool aastat väljaõpet.
|
Kadedus lapselapsed Martin ja Mihkel. Eda
foto
|
Sándor,
kas teie peres läks siis nii, et kaks venda sõdisid
eri pooltel?
S: Jaa, üks oli siin ja teine teisel pool rindejoont. Jõulude
aegu kaevasime idarindel parasjagu mingisugust kaevikut, kui üks
venna sõber mulle möödaminnes ütles, et
tal on kurb uudis, mu vennas olevat surnud Vene tagalas. Nii,
et esimest korda matsin mõttes oma venna, Karoly maha 1943.
aastal. Aga ma väga kaua rindel polnud, sest haigestusin
ja mind viidi haiglasse. Peale seda olin jälle rivis. Kuremäel.
Taganemise segaduses sattusin aga Lihula lähedal Punaarmee
tagaslase. Kaks nädalat jõudsin olla ühes talus
isegi sulaseks, siis tuli uus mobilisatsioon Nõukogude
armeesse. Kõik kohad olid minusuguseid Saksa sõjaväelasi
täis, kes kõik mobiliseeriti. Mina sattusin Kopli
vangilaagrisse. Miinisadamat ehitama. Seal ma nägin pärast
sõda esimest korda oma venda, kes tuli mind vaatama. Kodustega
tol ajal side puudus. Kust vennas minu kohta infot sai, seda ei
tea. Kokku läks neli aastat selle “ilusa” asja
peale.
Sándor,
mida te siis tegite, kui lõpuks sõjavangist vabanesite?
S: Kui ma 1947. aastal Saaremaale tagasi sain ja mind Kuressaarde
sisse kirjutati, siis esimene töökoht oli teemeistri
abi. Teemeistriks oli aga see sama mees, kes mulle ütles,
et mu vend on surnud. Kuna teati, et olen kunsti- ja muusikahuviline,
siis kutsuti mind kultuurimajja kunstiliseks juhiks. Organiseerisin
seal orkestrit, näitemängu värki, kõikvõimalikke
huviringe. Enamus asju tuli teha tööväliselt, puhtast
entusiasmist. Kuna minu ülemus ja tema mees olid juhtivad
parteitöötajad, anti käsk ka partei komitee saali
dekoreerida. Muud selleks polnud, kui punast sitsi ja valget paberit.
Tuli teha ka monumendi kavand langenute mälestuseks. Minu
võhiklike kavandite järgi vorbiti seda 50–60
kohta Saaremaal. Hiljem võeti muidugi need maha.
1949. aastal tahtsin minna kunstiinstituuti graafikat õppima,
aga mu 1943. aastal saadud küpsustunnistus oli kehtivuse
kaotanud. Nii ei jäänud muud üle, kui minna Tallinna
Muusikakooli. Ja selle daami siin, mu kõrval, sain tasuks
nähtud vaeva eest.
|
Sándori tehtud portee Edast, 1958
|
Eda, mida teie
mäletate sõja ajast?
E: Sõja ajal, no kuidas ma oskan ütelda, ma ei olnudki
siin, olime perega Saksamaal paar aastat. Vanaema kaudu sai sinna
sõidetud. Kui Eestisse tagasi tulime, siis olid sakslased
sees. Mu isa sai veel lühikest aega olla Nõmme Rahu
koguduses abiõpetaja, aga kõik lõppes muidugi
õnnetult. Ta arreteeriti ja mõisteti 1945. aastal
surma.
S: Minu tulevane proua pidi ka Siberi avarustega tutvust
tegema.
E: Jah, mind koos ema ja õdedega saadeti sinna aasta pärast
isa hukkamist. Nii, et läksime ikka “korralikult”,
küüditatute vagunitega ja puha. Kuidas ma siis muidu
oleksin Siberit näinud! Veetsime seal veidi üle kahe
aasta, kuna oli seadus, et kuni 18-aastased lapsed lastakse tagasi.
Meid tõi sealt ära kasuisa. Ta lasi kirjutada meid
oma nimele – muidu me poleks kooligi saanud. Läksin
sama klassiga edasi, kust mind ära viidi. Õppida tuli
tagantjärele. Ka ema sai hiljem tagasi, kui kasuisaga abiellus.
Eda, aga kust pärinevad
teie loomingulisuse geenid?
E: Meie suguvõsas on enam-vähem kõik arstid,
muusikud ja kunstnikud. Ema õppis konservatooriumis laulmist,
aga aasta või paar enne lõpetamist läks kirikuõpetajale
mehele ja Sangastesse elama. Imetlen teda eelkõige sellepärast,
et ta valdas vabalt vene ja saksa keelt. Ka prantsuse keeles pidi
haritud inimene oskama lugeda. Isa mängis suurepäraselt
klaverit. Improviseeris ja kirjutas isegi ühe opereti „Roheline
konn”. Lapsena see lausa vapustas mind oma ilusa pealkirjaga.
Mu kaksikõde (Made Põlluaas 1929–2003) on lõpetanud
kunstiinstituudi tekstiilikunstnikuna. Noorem õde (Tiiu
Parmas) on kopsuarst. Noorem tütar Marika on samuti muusik.
Ta on raadios helirežissöör. Kui keegi mängib
viiulil kolm vigadega varianti sisse, siis tema monteerib sellest
teose, nagu mängiks Paganini. Tal on absoluutne kuulmine.
Kui koos kontserdil käime, siis tema ütleb, kus midagi
viltu läks.
Kas olite oma kaksikõega
nagu kaks tilka vett?
E: Kaksikute elu on vist vähe erinev kui teistel. Lapsepõlves
olime Madega aina kahekesi. Ettevõtmisi oli kohutavalt
palju. Ema lasi meid üsna vabalt omapead toimetada. Meil
oli umbes nii, et juba siis oli halb, kui me ei olnud teineteist
päeva jooksul näinud. Muusikakoolis oli minu klassis
klaasuks. Kord ühe tunni ajal vilksatas ootamatult Made
nägu sealt. Kui tund lõppes, läksin kohe õde
otsima, aga teda enam polnud. Kodus küsisin, miks ta mind
ei oodanud. Made aga vastas, et ta nägi mind ära ja
rohkem ei olnud vaja. Mul on ka olnud vahel tunne, et just täna
tuleb Made maale. Siis ma küpsetan ja Made tuligi. Ju see
kaksikute asi on.
Kas teie kaksikõde
ka luuletas?
E: Oh ei! Kui keegi küsis temalt, kas ta luulet ka loeb,
siis vastas ta ikka, et seda soigumist mina küll ei jõua
lugeda.
|
Lapselaps Mari rahvariietes. Eda
foto
|
Sándor,
te olite oma vennaga (Karoly Stern 1921–1975) samuti äärmiselt
lähedased, peaaegu nagu kaksikud. Aastast 1961 kuni surmani
töötas Karoly Tallinna loomaaia direktorina. Just selle
aja jooksul muutus see rahvusvaheliselt arvestatavaks loomaaiaks.
Kuivõrd olite teie selles osaline?
E: Karoly’ga kahekesi olid nad sihukesed semud, et midagi
hullu. Ütleme nii, et kui Sándor oli kadunud, siis
võis teda leida lõvipuurist. Ta oli kindlasti siis
loomaaias.
S: Ma olin siis nagu mittekoosseisuline asedirektor. Puhastasin
puure, lutitasin väikesi loomi. See oli üks väga
huvitav ja õnnelik aeg. Põhiliselt töötasin
siis juba pedagoogilises instituudis, mis asus loomaaiale väga
lähedal. Sinna sai otse mööda kitsarööpmelise
raudtee tammi. Kui vennas läks komandeeringule ja midagi
loomaaias korrast ära oli, siis telefon kohe helises meil.
Aga seal juhtus midagi kogu aeg, sest puurid olid vanad ja loomad
pääsesid välja alatasa. Tallinna loomaaeda külastasin
põgusalt juba 1939. aastal. Ka muusikakooli õpilasena
vahel joonistasin seal. Kõik tegelased, kes siis loomaaeda
juhtisid, olid amortiseerunud parteitegelased, kes vajasid kõlavat
nime ja võimalikult väikest vastutust. Mina katsusin
segada igale poole vahele, püüdsin anda nõu,
kuidas midagi paremini teha. Muidugi visati mind kabinetist välja.
Meil vennaga oli lapsepõlvest mälestus tõelisest
loomaaiast, kuhu olid ehitatud suured kaljud ja paljusid loomi
nägi ilma võredeta. Kui direktor Kasesalu suri, hakati
taas otsima uut. Lasin siis Tallinnas kõlaka lahti, et
Kuressaares on mul vanem vend, kes on loomade ja loomaaedadega
kursis. Ja ennäe imet, kuskil otsustatigi, et teeme proovi
ja võtame tema. Ilmselt tundus neile see ohutu, kui provintsist
tuleb keegi. Mu vennasel oli juba tol ajal zooloogiline raamatukogu,
mida andis Eestis teist sarnast otsida. Tal oli väga hea
silm loomade peale, ta joonistas hästi. Ta oli küll
iseõppija, aga võis professoritega zooloogia küsimustes
nagu võrdne võrdsetega pikki tunde rääkida.
Sándor,
kas te pole mõelnud oma teoreetilisi teadmisi, mis teil
loomade kohta on, kas või osaliseltki üles kirjutada?
S: No, ma panin kirja need oma üliõpilaste pähe.
Mul on väga palju õpilasi. Oma elu üheks tähtsamaks
asjaks pean pedagoogilist tegevust. Pedagoogilises instituudis
õpetasin kümmekond aastat.
Aasta tagasi, mu juubelil, ilmus terve punt kunagisi õpilasi
kohale. Istusime lauas, kui öeldi, et kõrvallaual
on kingitus ka. See nägi välja nagu šokolaaditahvel,
aga seda polnud. Pakkusin, et see on siis sibula hakkimise laud.
Kõik hakkasid naerma. See oli hoopis iPad, tahvelarvuti,
kuskilt Ameerikast kohale saadetud.
E: Ta on selle taga hommikust õhtuni.
S: Mida kõike ma sellega kätte saan – olen käinud
selle kaudu Budapestis. Ja keeli tuleb sealt. Inglise keelt hakkasin
õppima 65-aastaselt. Kui on mingi keel, mida oskad, siis
on see varandus, mida tuleks alles hoida. Kui lähen turule,
siis räägin heameelega vene keeles. Peab saama praktikat,
muidu läheb keel väga ruttu rooste. Kui muud võimalust
ei ole, siis aitab kirjandus. Võtan raamatu ja loen. Aga
tegelikult pole ma muud, kui üks laiskvorst ja naljahammas.
Maal on minu käest küsitud, millega ma tegelen. Ütlen,
et loomi joonistan. Nemad vastu, et väga tore, kui ma joonistan,
aga ikkagi, mis TÖÖD ma teen. Sama on juhtunud mu prouaga.
E: Mina tunnen kogu aeg end kole hästi. Olen meie suvekodus
Toritammel pidanud logiraamatut aastast 1970. Neid on kokku neli.
Iga päev, mis me maal veedame, on sinna sisse kirjutatud.
Sándori margid panen ka sinna, et need kaduma ei läheks.
S: Seda logiraamatut on endalgi põnev lugeda. Võtan
mõne suvalise aasta ja päeva ette ja kõik tuleb
meelde.
Eda, kas te mõtlesite
Sándori peale, kui kirjutasite oma viimases kogus „Tuule
puudutus” ühte luuletusse read: Kui julged olla mu laul,
siis selle laulu sõnad ma oleks?
E: No, miks ei, täitsa vabalt! Päris palju luuletusi
olen teinud Sándorile meie pulmapäevaks, 3. maiks.
S: See oli väga ammu, sest me oleme juba 63 aastat abielus.
Ja see on uskumatu! Ikka tohutu juhus valitseb maailma. Kui poleks
olnud sõda, kas see naine oleks siis minu naine olnud?
Kõik asjad ja inimesed on omavahel juhuste kaudu seotud.
Nii just huvitav ongi.
|
|
|
