Kultuur ja Elu 2/2015


Kultuur ja Elu 1/2015

 

 

 


Vidkun Quisling – reetur või idealist?

tekst: Oskars Krgers
Läti Ülikooli ajaloodoktorant
Fotod: wikipedia.org


Vidkun Quisling

Tänavu 9. aprillil möödus 75 aastat ajast, mil Saksamaa alustas sõjalist operatsiooni „Weserübung” – Taani ja Norra hõivamist. Selle tulemusena kuulusid mõlemad Skandinaavia riigid viis aastat Kolmanda Riigi koosseisu. Kuigi see on üks kõige enim uuritud Teise maailmasõja teemasid, on sellega seotud isikute historiograafiat paljude aastakümnete jooksul interpreteeritud ebaobjektiivselt – tuginedes „võitjate versioonile”, mille kohaselt on negatiivse hinnangu pälvinud vaid Saksamaa ja kõik need, kes ühel või teisel viisil on olnud tema poolel.

Sellise ühekülgse ajalookäsitluse tulemusena on tekkinud hulk müüte, mis on tugevasti juurdunud inimeste teadvusesse. Niisugused müüdid domineerivad ikka veel tänapäeva ajaloouurijate töödes ja neid peetakse tõeks, mis ei kuulu vaidlustamisele.
Enim levinud müüt seostub norra poliitiku Vidkun Quislingi kui „reetmise sümboliga”. Peaaegu igas Teist maailmasõda puudutavas uurimuses iseloomustatakse teda kui „natside kaasajooksikut” ja „oma rahva vaenlast”. See müüt on muutunud absoluutselt universaalseks. Igaüks, kes proovib hinnata Quislingi poliitilist tegevust Teise maailmasõja ajal mitte nii ühekülgselt, riskib saada „ajaloovõltsijaks” ja „neonatsiks”.
Sellel kirjutisel on kolm eesmärki. Esiteks kirjeldada Vidkun Quislingi elu. Teiseks, iseloomustada maksimaalselt objektiivselt motiive, mis ajendasid teda koostööle Natsi-Saksamaaga. Kolmandaks argumenteerida, miks Vidkun Quislingit ei saa pidada reeturiks.
Vidkun Quisling sündis 18. juulil 1887. aastal Norras Telemarkis. Tema isa Jon Laurits Quisling (1844–1930) oli luteri vaimulik, tuntud genealoog ja kirikuajaloolane. Abielust Anna Caroline Bangiga (1860–1941) sündis neli last: Vidkun, Jorgen, Esther ja Arne. Perekond iseloomustas Vidkunit nii: „vaikne ja häbelik, aga alati abivalmis ja sõbralik”.
Noormehena kolis Vidkun Quisling Drammenisse, kus õppis ladina koolis. Quisling oli edukas nii reaal- kui ka humanitaarteadustes, eriti ajaloos. Kooliajal sai ta kuulsaks kangelasteoga, kui hüppas eluga riskides Drammenselva jõkke ja päästis noore tüdruku.
1905. aastal astus Quisling Norra armeesse ning kuus aastat hiljem lõpetas kiitusega sõjakooli. Õppejõud tunnistasid, et ta oli kogu kooli parim kadett. Pärast militaarakadeemiat omistati Quislingule majori auaste.
Esimese maailmasõja ajal tekkis Vidkun Quislingil suur huvi Venemaa vastu. 1918. aasta märtsist detsembrini töötas ta Petrogradis militaaratašeena Norra diplomaatilisel missioonil. Esialgu oli Quisling revolutsiooni ulatusest ja „uue ühiskonna” kujundajate entusiasmist vaimustatud, ent Vene kodusõja halastamatu reaalsus ja bolševike terror panid ta kiiresti seisukohta muutma. Quisling mõistis, et kommunistid ei kujuta endast ohtu ainult Venemaale, vaid kogu tsiviliseeritud maailmale. 1930. aastal kirjutas Quisling raamatu „Venemaa ja meie”, kus ta pöördub teravalt nõukogude režiimi vastu. Töö sai populaarseks ning tõlgiti inglise ja saksa keelde.
1919. aastal viidi Vidkun Quisling üle Helsingisse, kus ta töötas luureteenistuse ülemana. See amet andis talle suurepärase ülevaate kommunistide tekitatud kodusõja tagajärgedest Soomes. Quisling kartis, et bolševike revolutsioon võib puhkeda ka tema kodumaal ja viia relvakokkupõrkeni. Ta hoiatas oma riigi juhtkonda: „Kui klasside vastuolud süvenevad, siis muutub rahvuse ühtsusest rääkimine võimatuks”. Tuleb meeles pidada, et Norra majandus oli tollal tänu sõja tagajärgedele raskes olukorras ja see ajas töölisklassi raevu. Nende vaen jõukamate vastu kasvas.


Quisling ja tema teine abikaasa Maria 1930. aastal

Kommunistlikuks pöördeks olid Norras tekkinud soodsad tingimused. Õnneks revolutsioon siiski ei puhkenud, sest majandus hakkas järk-järgult ülesmäge minema. Kuigi olukord 1920. aastatel jälle halvenes, ei viinud see kodusõjani.
1920. aastal tutvus Quisling Norra diplomaadi ja poliitiku Fridtjof Nanseniga ja aasta hiljem hakkas tööle tema komisjonis, mis tegeles Ukraina näljahädaliste abistamisega. See parandas oluliselt ukrainlaste rasket olukorda. Selles ametis töötas Quisling mõned aastad. Oma esimeselt Ukraina-käigult tõi Vidkun Norrasse kaasa oma esimese naise Aleksandra Voronina. Teisel sõidul Ukrainasse 1923. aastal armus ta aga Maria Pasetsjnikovasse. Quislingi kirg naise vastu oli nii tugev, et ta otsustas ka tema oma kodumaale viia. Pärast suuri skandaale jättis Aleksandra Quislingi maha ja kolis esialgu Pariisi, hiljem USA-sse. Vidkun ja Maria jäid kokku kuni lõpuni, kuid lapsi neil ei olnud.
1927–1929 töötas Quisling Nõukogude Liidus Norra diplomaatilises esinduses. Pärast kodumaale tagasipöördumist astus ta põllumeeste parteisse, mis oli häälestatud konservatiivselt ja rahvuslikult mõõdukalt ning seisis norra traditsioonide ja identiteedi säilimise eest.
1931. aasta maist 1933. aasta märtsini, mil põllumeeste partei oli vähemusvalitsuses, täitis Quisling kaitseministri kohustusi peaminister Peder Kolstadi ja Jens Hundseidi valitsustes.
1931. aastal, saades valitsuse toetuse, alustas Quisling nn Gröönimaa avantüüriga, milles Norra relvajõud tungisid taanlastele kuuluvale Gröönimaale ja hõivasid saare edelaosa. Nii radikaalse sammuga soovis ta saada saare Norra alluvusse. Ometi võttis Haagi rahvusvaheline kohus 1933. aasta aprillis vastu otsuse, milles kahe riigi pikaajaline tüli lahendati Taani kasuks, kinnitades sel viisil Taani suveräänsust saare üle. Quislingi patriootlikku katset Norra prestiiži tõsta saatis ebaedu, kuid see ei olnud tema süü.
Selsamal 1933. aasta kevadel avaldati umbusaldust Jens Hundseidi valitsusele, mis oli sunnitud tagasi astuma. Võimule tulid vasakpoolsed – liberaalne Töölispartei. Quisling oli sunnitud valitsusest lahkuma.


Quisling esinemas NS-i (Nasjonal Samling) koosolekul,
ca 1936

Vidkun Quislingi loodud partei „Rahvuslik Liit” ideoloogia ja tegevus (1933–1939)

Quislingi tagasiastumine ei tähendanud, et ta oleks poliitika jätnud. Vastupidi – 13. mail 1933 lõi ta koos oma pooldajatega uue partei „Rahvuslik Liit” (norra keeles Nasjonal Samling, lühendatult NS). Nii tegutsema ärgitas teda veendumus, et riik vajab radikaalset poliitilist jõudu, kes kaitseks norra rahvuslikke väärtusi ja ennetaks kommunismiohtu. Seisukoht oli põhjendatud, sest võimulolev tööliste partei oli marksistlik, antikristlik ja kosmopoliitiline. Quisling oli alustanud võitlust marksistliku ideoloogia võimutsemise vastu Norras.
Vidkun Quisling valiti „Rahvusliku Liidu” juhiks. NS astus industrialiseerimise vastu, esindas põllumehi, kes olid kannatanud majanduskriisi ajal, toetas konservatiivseid väärtusi ja pööras suurt tähelepanu usulisele haridusele.
Mõne aja pärast võttis Quisling vastu otsuse oma organisatsiooni reformida – esialgne ideoloogia säilis, kuid NS hakkas järk-järgult lähenema saksa rahvussotsialismile. Võttes arvesse, et veel enne „Rahvusliku Liidu” välja kujundamist oli ta sõlminud kontaktid rahvussotsialistliku saksa töölispartei (NSDAP) liidritega ja hindas väga Hitleri võimuletulekut, oli tema partei suunavõtt rahvusliku ideoloogia suunas seaduspärane.
Eriti tugev side oli Quislingil Alfred Rosenbergiga, natsiideoloogia filosoofiga, kel oli temaga sarnane huvi Venemaa vastu. Rosenberg avas norra poliitiku ees oma põhjaimpeeriumi moodustamise idee.


NS sümboolika „Päikese rist” (Solkors) punases ringis

Kuigi saksa rahvussotsialismi mõistet ei kasutanud ei Quisling ega tema parteikaaslased ega olnud seda leida partei programmis, langesid paljud NS-i ideoloogilised ja strukturaalsed aspektid NSDAP-iga sarnased. Vidkun Quislingit tunnustati kui „juhti”. Partei peamine sümbol oli 11. sajandi Norra kuninga – püha Olaf II – kollane „Päikese rist” (Solkors), mis asetses punases ringis. Parteimärgil omakorda on see ringis rist kotka küünistes, luues nii visuaalset sarnasust Kolmanda Riigi sümboolikaga. Sümboli sellist interpreteerimist kasutati ka NS-i koosolekutel.
„Rahvuslik Liit”, olles tiivustunud Norra iidsest ajaloost ja natsipartei rünnakrühmadest, moodustas juba eksisteerimise algusajal ka paramilitaarse organisatsiooni Hird, mille ülesandeks oli partei aktivistide väljaõpe, NS-i ürituste turvamine ja valimiseelne agitatsioon. Mõistega „Hird” tähistati Skandinaavias sõjaväeüksusi viikingite päevil. On oluline, et „Hird” oli ainuke poliitilis-militaarne formeering Norras. Selle koosseisu kuulusid ka NS-i noorteliikumised.
Organisatsioon „Hird” sisendas Vidkun Quislingi ideoloogilistesse vastastesse hirmu, sest ajal, mil valmistuti 1933. aasta parlamendi ja 1934. aasta omavalitsuste valimisteks, õnnestus partei löögiüksustel nurjata mitmed kommunistide ja vasakäärmuslaste aktsioonid, mis olid suunatud „Rahvusliku Liidu” valimiseelse agitatsiooni vastu.


NS-i plakat põllumeeste toetuseks

„Rahvuslik Liit” sai inspiratsiooni ka Benito Mussolini Itaaliast ja laplaste liikumisest Soomes. Olles rahvuslikult meelestatud, kasvatas ta laialdaselt norra ajaloolisi ja kultuurilisi väärtusi. Huvitav on NS-i seisukoht religiooniküsimuses. Ühest küljest kuulutasid Quisling ja tema kaaslased ennast „tõelisteks Norra evangeelse luterliku kiriku liikmeteks”, aga samal ajal ülistas „Rahvuslik Liit” viikingeid, kes, nagu teada, olid paganad. Partei ridades olid nii ristiusu õpetuse kui ka muinasskandinaavia usu pooldajad.
Kokkuvõttes võib „Rahvuslikku Liitu” iseloomustada nii: see oli rahvusradikaalne, konservatiivne, antidemokraatlik ja antikommunistlik partei. See liikumine nurjas riigi industrialiseerimise, esindas põllumeeste huve ja seisis norralaste traditsioonilise elustiili säilimise, sotsiaalse kaitse ja autoritaarse korra eest, samuti toetas Kolmandat Riiki.
Kogu sõdadevahelisel perioodil osales NS küll parlamendi, küll omavalitsuste valimisel, kuid ei saanud kunagi rohkem kui 2% häältest, mistõttu nad ei sattunud riigivõimu institutsioonidesse. Varsti pärast NS-i moodustamist proovis Quisling kasutada osa põllumeeste partei liikmeid oma organisatsiooni aluspõhjana. Neid katseid saatis ebaedu. Selle asemel ühines põllumeeste partei hoopis tööliste parteiga ja mõlemad koos moodustasid 1935. aastal koalitsioonivalitsuse. Quisling iseloomustas sellist tegevust tabavalt kui „kommunismiga kaasajooksmist”.
NS ei saavutanudki sõdadevahelisel ajal suurt toetust, kuid 1930. aastate esimesel poolel oli selle toetajate arv juba 26 000 – 28 000 inimest. „Rahvuslikku Liitu” toetasid eeskätt paremradikaalid ja need, kes polnud rahul parlamentaarse demokraatiaga või kartsid kommunismi. NS-i püsiv ebaedu valimistel viis selleni, et paljud liikmed astusid parteist välja. 1939. aastal ei osanud mitte keegi ette kujutada, et juba aasta pärast tuleb „Rahvuslik Liit” natside abiga poliitilisele võimulavale.


Rahvusliku Liidu noortekogunemine

Miks „Rahvuslik Liit” sõdadevahelisel perioodil edu ei saavutanud

Selleks on kolm peamist põhjust. Esiteks, NS-i autoritaarse režiimi eelistus polnud Norras populaarne, sest riigi parlamentaarne süsteem viidi sisse juba 19. sajandi lõpus ja norralastel, erinevalt teistest euroopa rahvastest, oli riigi demokraatliku juhtimise kogemus. Teiseks tegi Quisling oma partei liiga hilja: 1930. aastatel majanduskriis vähenes ja Norra tööstus puhkes õitsele. Sellega seoses kaotasid NS-i loosungid põllumeeste toetuseks oma kunagise populaarsuse. Kolmandaks kindlustas tööliste partei võimulolek sellele suure võimaluse teha ennast ülistavat ja teisi laimavat propagandat, mis võttis ära suure osa „Rahvusliku Liidu” võimalikke toetajaid.

Vidkun Quislingi saatus Teise maailmasõja ajal (1939–1945)

Kui Euroopas algas Teine maailmasõda, kuulutas Norra valitsus, et järgib ranget erapooletust. Oma suhted vastamisi seisvate sõjaliste grupeeringutega kujundas Norra nii, et keegi ei saaks teda süüdistada sümpaatias teise sõdiva poole vastu.
1939. aasta sügisel tunnustas Hitler Norra neutraliteeti. Selleks oli kaks põhjust. Esiteks polnud tal mingit soovi sõjategevust Skandinaaviasse laiendada. Teiseks, selline Norra-poliitika tagas Saksamaa sõjalistele vajadustele hädapärase Rootsi rauamaagi tarnimise, mis toimus läbi Norra ja Rootsi sadamate. Militaarpoliitilisest aspektist oli Saksamaale eriti oluline mittejäätuv Narviki sadam Põhja-Norras, kust sakslased said ka talvetingimustes, mööda neutraalse Norra rannikut, ilma et Briti mere- ja õhuvägi neid häiriks, sujuvalt oma Balti sadamatele rauamaaki transportida.
Täiesti teistsugusel seisukohal Norra neutraalsusest oli Prantsusmaa, kes pooldas sõja algusest peale rünnaktegevust Skandinaavias, lootes sellega Hitlerit kaugemates piirkondades siduda, et vähendada Saksamaa survet Prantsusmaale ja pidurdada Rootsi rauamaagi tarnet Saksa sõjatööstusele.
Prantsusmaa peamine liitlane – Suurbritannia – oli prantslaste ettepanekute vastu esialgu jahe. Ainus Briti valitsuse poliitik, kes Prantsusmaad toetas, oli merevägede minister Winston Churchill. Juba 1939. aasta septembris soovitas ta Skandinaavia riikide neutraalsusele mitte tähelepanu pöörata ja tõmmata nad Suurbritannia sõjalistesse operatsioonidesse. Alguses pani Churchill ette paigutada Norra territoriaalvetesse miinid, sundides nii Saksa laevu avamerele, kus neid saaks hävitada. Kuid peagi esitati veel julgem idee – vallutada Narviki sadam, seejärel suunduda sealt Rootsi ja võtta üle sealsed maagimaardlad. Briti ajaloolane David Irving näitab oma töös „Churchilli sõda”, et sellised plaanid olid seadusevastased, sest Churchill pooldas kõige otsesemat agressiooni neutraalsete riikide vastu, arvestamata nende riikide huvidega.
Nagu juba öeldud – alguses Inglismaa valitsus Skandinaavia vallutusplaani ei toetanud. Kuid 1939/1940. aasta talvel olukord muutus ja ka britid hakkasid mõtlema invasioonist. Järjest suurema ärevusega nägid nad, et Saksa laevad hoidusid brittide blokaadist Põhjamerel, liikudes läbi Norra vete. Lõpuks aktsepteeris Suurbritannia Prantsusmaa plaane ja mõlemad suurriigid plaanisid sõjalist agressiooni Norra vastu, eesmärgiga sundida teda ühinema Saksamaa-vastase majandusblokaadiga.
Vidkun Quisling mõistis Suurbritannia ja Prantsusmaa agressiivseid kavatsusi suurepäraselt. Talle oli selge, et Norra ei saa enam neutraalseks jääda. Seetõttu pani ta kõik lootused Kolmandale Riigile, sest ainult Saksa armee tulemine võis ära hoida liitlaste rünnaku. Norra enda jõud olid liiga nõrgad, et oma riigi iseseisvust kaitsta.
Quislingi mõttekaaslane Alfred Rosenberg tundis pisut Saksa mereväe ülemjuhatajat Erich Raederit. Nürnbergi protsessil tõestas Raeder, et samal ajal kui NSVL tungis kallale Soomele, teatas Saksa laevastiku atašee Oslos, kapten Richard Schreiber, talle Norrat ähvardavast brittide interventsioonist. 8. detsembril 1939. aastal andis Raeder selle teate Hitlerile edasi ja ühtlasi soovitas, Saksamaa strateegilistest huvidest lähtudes, Norra hõivata. Rosenberg saatis Raederile memorandumi, kus teatas, et Quislingi käsutuses on kogenud rahvussotsialistid, kes, saanud väljaõppe Saksamaal, võiksid haarata enda kätte strateegilised punktid Oslos, teostades nii riigipöörde enne Saksa vägede tulekut. Quislingil ei olevat mingit kahtlust, rõhutas Rosenberg, et sellist pööret pooldaksid erinevad armee osad.
Niisiis, Quislingi plaan oli Saksamaa sissetungi korral korraldada riigipööre, mille tulemusena moodustuks uus valitsus Quislingi endaga eesotsas, mis ei osutaks vastupanu Wehrmachtile ja oleks lojaalne Kolmandale Riigile.
Erich Raeder kohtus Vidkun Quislingiga 11. detsembril. Selle organiseeris Quislingi peamine sidemees Berliinis, Norra suurkaupmees Viljam Hagelin. Nad mõlemad – Quisling ja Hagelin – andsid Raederile ulatuslikku infot selle kohta, kuidas lääneliitlasi ennetada. Paralleelselt rõhutas Quisling, et tema ja Hagelin on tulnud Berliini selleks, et saada selgust, tuleviku kohta suhetes Saksamaaga.
Raederile avaldas kohtumine head muljet ja ta teatas mõlemale norralasele, et informeerib neid füüreri otsusest. Juba järgmisel päeval kohtus suuradmiral Hitleri, Wilhelm Keiteli ja Alfred Jodliga. Sellel kohtumisel tutvustas Raeder norralaste ettepanekuid, rõhutades Quislingi tugevaid sidemeid Norra armee kindralitega ja tema valmisolekut võtta riigipöördejärgselt moodustatud valitsuse ülesanded enda peale.
Sellele vaatamata soovis Hitler enne Norra vallutamise otsustamist ka ise Vidkun Quislingiga kohtuda. Jutuajamised toimusid 14., 16. ja 18. detsembril. Tuleb tunnistada, et NS-i liider jättis natside juhile positiivse mulje. Kõneluste ajal andis Quisling Hitlerile ülevaate lääneliitlaste invasiooniohu tegelikkusest ja lubas toetada sakslaste uue võimu väljakujundamist Norras.
Pärast kõnelusi „Rahvusliku Liidu” juhiga, andis Hitler oma väejuhatusele käsu välja uurida, millisel teel Saksamaa võiks Norra hõivata. Norra ajaloolane Hans Fredrik Dahl on kirjutanud: „Quislingi argumendid olid nii veenvad, et füürer ei kahelnud enam Suurbritannia ähvardavates kavatsustes.” Tuleb märkida, et enne seda olid ebaõnnestunud kõik Saksa mereväe juhatuse katsed veenda Hitlerit selles, et Norra rannikul on hädavajalik organiseerida sõjaväebaasid, et takistada võimalikke inglaste ja prantslaste rünnakuid.
Quisling saavutas selle, et Hitler lubas talle ka rahalist abi võitluseks Briti propaganda vastu ja Quislingi partei tugevdamiseks. 1940. aasta jaanuaris eraldati esialgne summa – 200 000 riigimarka kullas. Paralleelselt esitas füürer NS-i juhi potentsiaalseks Norra peaministriks.


Quislingi kohtumine Hitleriga, 13. veebruar 1942

Lääneliitlased hakkasid plaane ellu viima

Samal ajal hakkasid lääneliitlased oma plaane Norra vastu tasapisi ellu viima. 1939. aasta detsembris nõudsid britid Norra valitsuselt nende vetesse Briti sõjalaevade laskmist. Norra protesteeris, aga tulemusteta. Täna on teada ka see, et Soome–Vene talvesõja ajal plaanisid Suurbritannia ja Prantsusmaa Põhja-Norras militaaraktsiooni, mille eesmärk oli võtta Narviki sadam ja suunduda siis itta, et saavutada kontroll maagikaevanduste üle Kirunas, Rootsis. Brittide ja prantslaste selgitused, et selle aktsiooni eesmärk on abi soomlastele sõjas NSVL-i vastu oli ainult suitsukate mõlema riigi agressiivsele välispoliitikale. Olukord siiski muutus ja 1940. aasta märtsi keskel, Soome ja NSVL-i rahulepingu sõlmides, jäeti operatsioon ära.
Norra kuningas Haakon VII, soovides iga hinna eest riigi neutraalsust säilitada, teatas, et ei luba Norra territooriumil välisriikide relvajõudude kohalolu ega seo rahvast maailmasõjaga. Suurbritanniat ja Prantsusmaad need teated aga ei mõjutanud ja mõlemad suurriigid hakkasid 1940. aasta märtsi teisel poolel plaanima uut sõjalist sissetungi Skandinaaviasse. Suurbritannia ja Prantsusmaa ei loobunud hetkekski oma kavatsustest.
8. aprillil 1940 saavutasid nad kokkuleppe miinide panemiseks Norra territoriaalvetesse, rakendades sellega Churchilli idee. Samal ajal võeti vastu otsus saata Inglise ja Prantsuse väed Narviki sadamasse, et sealtkaudu liikuda lähima Rootsi piirini. Teised väeosad pidid liikuma Trondheimi, Bergenisse, Stavangerisse ja edasi lõunasse. Kuid ka sellel plaanil polnud määratud täituda, sest 9. aprillil 1940 alustas Wehrmacht Taani ja Norra vallutamist, jõudes ühe päeva või täpsemalt mõne tunni lääneliitlastest ette.
Kopenhaagen kapituleerus ilma võitluseta juba 9. aprillil. Norra valitsus ja kuningas Haakon VII seevastu otsustasid võidelda, valides endale liitlaseks Suurbritannia. Tuleb tunnistada, et selline tegutsemine oli vastuolus varasemalt avaldatud hoiakutega neutraalseks jäämise kohta, sest selle kohaselt poleks Norral olnud vaja kellegagi koostööd teha.
Samal ajal tegutses ka Vidkun Quisling viivitamatult. Juba 9. aprillil proovis ta korraldada riigipööret, kuulutades ennast raadio kaudu peaministriks, kes koostab uue valitsuse. Oma tegutsemist põhjendas ta väitega, et praegune Johan Nygaardsvoldi (Töölispartei juht) valitsus on valmis Norra brittidele loovutama. See oli ka täielik tõde. Vastupanu Saksa relvajõududele nimetas Quisling mõttetuks ja kuritegelikuks. Ta kutsus inimesi üles relvad maha panema ja tunnustama natside võimu, mis on tulnud riiki liitlaste rünnakute eest kaitsma.
Suurem osa norralasi ei mõistnud tekkinud olukorda lõpuni, nad järgisid pimesi valitsuse tegevust ja seetõttu suhtusid Quislingi kõnesse kriitiliselt. Curt Bräuer, kelle Hitler oli esitanud Norra riigikomissariks, tajus riskantset olukorda ja vabastas mõne päeva pärast Quislingi ametist. Tema valitsust esindas administratsiooninõukogu, kes vastutas tsiviilvõimu üle vallutatud territooriumitel. See kutsus esile terava rektsiooni Berliinis ja 16. aprillil kutsuti Brauer Saksamaale. 24. aprillil sai tema ameti Josef Terboven. Samal ajal mõistis Hitler, et Quislingi peale on veel vara kõik lootused panna ja seetõttu ei kiirustanud ta teda „mängu tagasi lülitamast”.
Neil saatuslikel päevil ei õnnestunud Quislingil oma peamist eesmärki – võtta võimu – saavutada. Ometi õigustas Quisling sakslaste ootusi, sest temale ustavad sõjaväeosad ei osutanud Wehrmachtile vastupanu. Kõige ilmekam näide sellest on Narviki kohalik garnisonikomandör, kolonel Conrad Sundlo, kes olles Quislingi veendunud toetaja, andis Norra sõjameestele käsu alistuda sakslastele ilma ühegi lasuta.
Saksa armee Norra vallutamine kulges enamjaolt edukalt. Sõjalisest seisukohast oli operatsioon „Weserübung” unikaalne, sest selles osalesid koos maaväed, dessant-, mere- ja õhu-jõud. Tugeva relvatule, tankide, suurtükiväe ja pommitajatega murdsid saksa sõjamehed järk-järgult vastupanu. Kuigi norralastele olid appi tulnud lääneliitlased, tekitas Wehrmachti pealetung Läänerindel Prantsusmaale, Belgiasse ja Hollandisse vajaduse väed kontinendile ümber paigutada. 7. juunil 1940 põgenesid Norra kuningas Haakon VII ja Johan Nygaardsvoldi valitsus Suurbritanniasse ja 16. juunil hõivasid Saksa sõjajõud Norra.


Saksa sõdurid Oslos, 10. aprill 1940

Alguses soovisid natsid kujundada oma režiimi administratsiooni koostööd valitsusega, nagu nad olid teinud Taanis, kus Hitler oli lubanud tegutseda kuningal, valitsusel, kohtutel ja isegi parlamendil. Taanile oli antud sisepoliitiline autonoomia. Norra puhul tuli sellisest plaanist loobuda. Riigikomissar Josef Terboven alustas kõnelusi administratsiooninõukogu, kõrgema kohtu ja suuremate organisatsioonide esindajate ning parlamendiga. Tema eesmärk oli Nygaardsvoldi valitsus välja vahetada „Riiginõukoguga”, mida tunnustaks parlament.
1940. aasta septembris otsustas Hitler, et neile diskussioonidele tuleb lõpp teha – ta lasi administratsiooninõukogu lahti ja keelustas kõikide parteide tegevuse peale „Rahvusliku Liidu”. Terboven teatas, et kuningas ja valitsus on vallandatud ja asendatud uue komissariaadi riikliku nõukoguga, kus otsustamine kuulub NS-i liikmetele.
Suurem osa norrakaid ei toetanud Quislingit ikka veel. Selle põhjuseks polnud mitte üksnes norralaste teadmatus või soovimatus mõista, kes tegelikult olid süüdi nende kodumaa kiskumises sõtta, vaid ka olukord, et töölispartei oli olnud palju aastaid võimul ja tal oli õnnestunud paljudesse norralastesse oma marksistlikku ideoloogiat sisse pookida.
Seda olukorda arvesse võttes ei kiirustanud Hitler võimu Vidkun Quislingiga jagama. Alles 1. veebruaril 1942 moodustati „Rahvuslik valitsus”, mida juhtis Quisling – saades sel moel peaministriks. Vaatamata sellele kuulus reaalne võim Norras sisuliselt kuni peaaegu sõja lõpuni riigikomissar Josef Terbovenile.
Tuleb tunnistada, et asjade selline käik Quislingit ei rahuldanud, tema eesmärk oli täiesti vastupidine. 25. oktoobril 1940 tuli Quisling lagedale oma programmiga – kujundada sõltumatu Norra. Ta soovis luua kõigist germaani rahvastest Põhjagermaani riikide ühenduse, mis tunnustaks Norra territoriaalset ja rahvuslikku sõltumatust. Quisling soovis näha Norrat iseseisva riigina, mis oleks tihedas koostöös Saksamaaga, aga mitte sellele alluv.
10. veebruaril 1942 saatis Quisling Berliini järjekordse memorandumi, milles oli välja öeldud nõue avada välisriikides Norra saatkonnad, taastada Norra relvajõud ja luua germaani rahvaste liit. Kolm päeva hiljem võttis Hitler ta Berliinis vastu ja läbirääkimised jooksid ummikusse, sest memorandumit ei aktsepteeritud.
Berliinis välistati sellised ideed arusaadavatel põhjustel. Suurem osa norralasi oli solidaarne kuningas Haakon VII ja emigreerunud valitsusega, kes toetasid Suurbritanniast vastupanuliikumist. Niisugustes tingimustes oli Quislingile sõltumatuse andmine liiga riskantne. On olemas ka seisukoht, et Hitler olla esialgu Quislingi programmi küll aktsepteerinud, kuid selle täideviimise edasi lükanud vähemalt kuni sõja lõppemiseni.
Seetõttu olid Quislingi valitsuse volitused väga piiratud ja see tekitas erimeelsusi tema ja Josef Terboveni vahel. „Rahvusliku Liidu” juht võis vabalt tegutseda seni, kuni see ei olnud vastuolus sakslaste huvidega. Kokkuvõttes olid nende suhted küllalt pingelised ja Norra riigikomissar väljendas korduvalt oma ebasümpaatiat peaministri vastu, soovides teda ametist tagandada.
Vidkun Quisling toetas aktiivselt Norra SS leegioni moodustamist ja selle võitlust Saksa armee koosseisus idarindel, sest uskus sellesse, et sellest sõjalisest üksusest saab pärast Saksamaa võitu uue Norra armee südamik. NS-i liider toetas sõda bolševismi vastu omaenda antikommunistiliku veendumuse tõttu – tema sõnul pidi see võitlus tooma Venemaa euroopalikku tsivilisatsiooni rüppe tagasi.
Vaatamata sellele, et suurem osa norralasi oli lausa kuni sõja lõpuni „Rahvusliku Liidu” vastu, polnud vähe ka neid, kes toetasid NS-i. Tuleb tunnistada, et oma kõige suurema õitsengu saavutaski NS just Saksa režiimi ajal – parteiliikmete arv tõusis kuni 57 000, mis oli ligikaudu 1,8% elanike arvust. Motiivid, mis panid selle parteiga liituma, olid erinevad. Kui sakslased võtsid riigis võimu, otsustas osa ametiisikuid oma töökoha säilitamiseks NS-iga liituda. Paljud astusid sinna veendumusest, et selle partei ideoloogia on ainus õige tee tulevikku. Noorte hulgas oli neid, keda ahvatles partei militaarsus ja radikaalne programm. Domineeris seisukoht, et võitluses NSVL-i vastu tuleb osaleda, ja et Saksamaa lõppude lõpuks võidab. Paljud „Rahvusliku Liidu” paramilitaarse organisatsiooni „Hird” liikmed astusid vabatahtlikult Norra SS leegioni ridadesse ja võitlesid Saksa–Nõukogude rindel.
Vidkun Quislingil ei õnnestunudki Hitlerit oma programmi kõlblikkuses veenda ja nii väga igatsetud sõltumatust saavutada. Kokkuvõttes kaotas Quisling Kolmanda Riigi poliitika toetamisega oma kunagised illusioonid, kuid konkreetses ajaloolises olukorras ei saanud Hitler teisiti talitada. Kujunes kummaline olukord, sest nii Quislingi kui ka natside seisukoht oli põhjendatud.
Kui Saksamaa lüüasaamine oli silmaga nähtav, suurenes ka Norra peaministri pessimism. Sõja viimastel päevadel sai Quisling ettepaneku asuda ümber Hispaaniasse, kuid ta keeldus, otsustades jääda Norrasse kuni lõpuni. 8. mail 1945 andis Wehrmacht alla. Norras algas ulatuslik nende isikute tagakiusamine, kes olid teinud natside võimuga koostööd ja seda toetanud. Josef Terboven tegi enesetapu. Quisling arreteeriti 9. mail oma residentsis Oslos. 20. augustil 1945 astus ta kohtu ette. Kaitsja põhjendatud näited, et Quislingi peaeesmärk oli sõltumatu Norra, ei andnud midagi. Quisling mõisteti surma. Maria Quisling proovis otsust edasi kaevata, näidates, et surmanuhtluse juurutas Norra valitsus Londonis sõja ajal. Sellegipoolest lükkas kõrgem kohus selle nõude tagasi. Quislingi surmaotsus viidi täide 24. oktoobril. Tema viimased sõnad enne mahalaskmist olid sellised: „Minu üle on ebaõiglaselt kohut mõistetud ja ma suren ilma süüta.” Pärast mehe surma elas Maria Oslos edasi. Tema suri 1980. aastal ja maeti oma mehe kõrvale Skieni linnas.

Kokkuvõtteks


Quisling jagab autogrammi, ca 1943

Vidkun Quisling oli idealist ja Norra patrioot. Oma sõjalise ja poliitilise karjääri ajal võitles ta oma kodumaa peamise vaenlase – kommunismi – vastu. Quislingi otsust teha koostööd Kolmanda Riigiga ei saa pidada reetmiseks kahel põhjusel. Esiteks oli selle teguviisi põhjus militaarpoliitiline situatsioon, milles Norra asus sõja alguses. Tänu Suurbritannia ja Prantsusmaa agressiivsele välispoliitikale sai selgeks, et Norral ei õnnestu säilitada neutraliteeti ja riik kistakse sõtta varem või hiljem. Quisling valis Saksamaa poole, sest soovis natside abiga võimule pääseda ja saavutada seda, et Norra oleks sõltumatu riik ja Saksamaa liitlane; et nad mõlemad, paralleelselt teiste Põhjamaadega, võitleksid ühise vaenlase vastu. Ta tõepoolest uskus sellesse, et norralastel läheb palju paremini, kui nad selles sõjas Hitleri poolel asuvad. Niisuguseks uskumiseks oli ka põhjus, sest sakslased pidasid norralasi germaani rahvaks. Suhtuda Quislingisse kui reeturisse sellepärast, et ta püüdis Kolmanda Riigi abiga oma riigi sõltumatust taastada, ei ole õiglane. Kui suurem osa norralasi oleks olnud Quislingile solidaarsed ja toetanud Saksamaad, oleks Norrale juba sõja ajal omistatud autonoomia ja temast oleks saanud samasugune Saksamaa liitlane, nagu Slovakkia või Horvaatia.
Teiseks, levinud müüti Quislingist kui „reetmise sümbolist” propageeritakse selleks, et Norra valitsuse ja kuningas Haakon VII kuritegelikku tegevust õigustada. Tuletagem meelde, et 1940. aasta juuni alguses, kui Saksa väed olid peaaegu kogu Norra hõivanud, põgenes kuningas koos valitsusega Suurbritanniasse ja juhtis sealt võitlust natsismiga. Teiste sõnadega – Norra kuninglik perekond ja valitsus tegid koostööd just selle riigiga, kes esimesena soovis tema maad okupeerida, tegutsedes seega reeturlikult.
„Võitjate versiooni” tõttu interpreteeritakse ajaloolisi sündmusi Skandinaavias Teise maailmasõja ajal ühekülgselt. Britid ja prantslased võisid hõivata sõltumatuid riike, sest nemad võitlesid vabaduse eest ja võitsid natsismi. Sellest pole lugu, et tänu just Suurbritannia ja Prantsusmaa agressiivsetele plaanidele kaotas Norra oma iseseisvuse. Põhiline, et toimus võitlus natsismi vastu. Ainsad kurjategijad Norras olid sakslased ja nende toetajad, koostööd Suurbritanniaga esitletakse kui patriotismi kõrgeimat ilmingut. Kuigi pole selge, milline patriotism heroiseerib agressorriiki ainult sellepärast, et ta võitis sõja. Ajaloolise tõe huvides tuleks ajaloolastel Norra ajalugu uuesti üle vaadata ja Quislingi tegevust objektiivselt interpreteerida.

Läti keelest tõlkinud Jaanika Kressa


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv