|
|
Vidkun Quisling – reetur
või idealist?
tekst: Oskars Krgers
Läti Ülikooli ajaloodoktorant
Fotod: wikipedia.org
|
Vidkun Quisling
|
Tänavu
9. aprillil möödus 75 aastat ajast, mil Saksamaa alustas
sõjalist operatsiooni „Weserübung” –
Taani ja Norra hõivamist. Selle tulemusena kuulusid mõlemad
Skandinaavia riigid viis aastat Kolmanda Riigi koosseisu. Kuigi
see on üks kõige enim uuritud Teise maailmasõja
teemasid, on sellega seotud isikute historiograafiat paljude aastakümnete
jooksul interpreteeritud ebaobjektiivselt – tuginedes „võitjate
versioonile”, mille kohaselt on negatiivse hinnangu pälvinud
vaid Saksamaa ja kõik need, kes ühel või teisel
viisil on olnud tema poolel.
Sellise
ühekülgse ajalookäsitluse tulemusena on tekkinud
hulk müüte, mis on tugevasti juurdunud inimeste teadvusesse.
Niisugused müüdid domineerivad ikka veel tänapäeva
ajaloouurijate töödes ja neid peetakse tõeks,
mis ei kuulu vaidlustamisele.
Enim levinud müüt seostub norra poliitiku Vidkun Quislingi
kui „reetmise sümboliga”. Peaaegu igas Teist maailmasõda
puudutavas uurimuses iseloomustatakse teda kui „natside kaasajooksikut”
ja „oma rahva vaenlast”. See müüt on muutunud
absoluutselt universaalseks. Igaüks, kes proovib hinnata
Quislingi poliitilist tegevust Teise maailmasõja ajal mitte
nii ühekülgselt, riskib saada „ajaloovõltsijaks”
ja „neonatsiks”.
Sellel kirjutisel on kolm eesmärki. Esiteks kirjeldada Vidkun
Quislingi elu. Teiseks, iseloomustada maksimaalselt objektiivselt
motiive, mis ajendasid teda koostööle Natsi-Saksamaaga.
Kolmandaks argumenteerida, miks Vidkun Quislingit ei saa pidada
reeturiks.
Vidkun Quisling sündis 18. juulil 1887. aastal Norras
Telemarkis. Tema isa Jon Laurits Quisling (1844–1930) oli
luteri vaimulik, tuntud genealoog ja kirikuajaloolane. Abielust
Anna Caroline Bangiga (1860–1941) sündis neli last:
Vidkun, Jorgen, Esther ja Arne. Perekond iseloomustas Vidkunit
nii: „vaikne ja häbelik, aga alati abivalmis ja sõbralik”.
Noormehena kolis Vidkun Quisling Drammenisse, kus õppis
ladina koolis. Quisling oli edukas nii reaal- kui ka humanitaarteadustes,
eriti ajaloos. Kooliajal sai ta kuulsaks kangelasteoga, kui hüppas
eluga riskides Drammenselva jõkke ja päästis
noore tüdruku.
1905. aastal astus Quisling Norra armeesse ning kuus aastat hiljem
lõpetas kiitusega sõjakooli. Õppejõud
tunnistasid, et ta oli kogu kooli parim kadett. Pärast militaarakadeemiat
omistati Quislingule majori auaste.
Esimese maailmasõja ajal tekkis Vidkun Quislingil suur
huvi Venemaa vastu. 1918. aasta märtsist detsembrini töötas
ta Petrogradis militaaratašeena Norra diplomaatilisel missioonil.
Esialgu oli Quisling revolutsiooni ulatusest ja „uue ühiskonna”
kujundajate entusiasmist vaimustatud, ent Vene kodusõja
halastamatu reaalsus ja bolševike terror panid ta kiiresti
seisukohta muutma. Quisling mõistis, et kommunistid ei
kujuta endast ohtu ainult Venemaale, vaid kogu tsiviliseeritud
maailmale. 1930. aastal kirjutas Quisling raamatu „Venemaa
ja meie”, kus ta pöördub teravalt nõukogude
režiimi vastu. Töö sai populaarseks ning tõlgiti
inglise ja saksa keelde.
1919. aastal viidi Vidkun Quisling
üle Helsingisse, kus ta töötas luureteenistuse
ülemana. See amet andis talle suurepärase ülevaate
kommunistide tekitatud kodusõja tagajärgedest Soomes.
Quisling kartis, et bolševike revolutsioon võib puhkeda
ka tema kodumaal ja viia relvakokkupõrkeni. Ta hoiatas
oma riigi juhtkonda: „Kui klasside vastuolud süvenevad,
siis muutub rahvuse ühtsusest rääkimine võimatuks”.
Tuleb meeles pidada, et Norra majandus oli tollal tänu sõja
tagajärgedele raskes olukorras ja see ajas töölisklassi
raevu. Nende vaen jõukamate vastu kasvas.
|
Quisling ja tema teine abikaasa Maria 1930. aastal
|
Kommunistlikuks
pöördeks olid Norras tekkinud soodsad tingimused. Õnneks
revolutsioon siiski ei puhkenud, sest majandus hakkas järk-järgult
ülesmäge minema. Kuigi olukord 1920. aastatel jälle
halvenes, ei viinud see kodusõjani.
1920. aastal tutvus Quisling Norra diplomaadi ja poliitiku Fridtjof
Nanseniga ja aasta hiljem hakkas tööle tema komisjonis,
mis tegeles Ukraina näljahädaliste abistamisega. See
parandas oluliselt ukrainlaste rasket olukorda. Selles ametis
töötas Quisling mõned aastad. Oma esimeselt Ukraina-käigult
tõi Vidkun Norrasse kaasa oma esimese naise Aleksandra
Voronina. Teisel sõidul Ukrainasse 1923. aastal armus ta
aga Maria Pasetsjnikovasse. Quislingi kirg naise vastu oli nii
tugev, et ta otsustas ka tema oma kodumaale viia. Pärast
suuri skandaale jättis Aleksandra Quislingi maha ja kolis
esialgu Pariisi, hiljem USA-sse. Vidkun ja Maria jäid kokku
kuni lõpuni, kuid lapsi neil ei olnud.
1927–1929 töötas Quisling Nõukogude Liidus
Norra diplomaatilises esinduses. Pärast kodumaale tagasipöördumist
astus ta põllumeeste parteisse, mis oli häälestatud
konservatiivselt ja rahvuslikult mõõdukalt ning
seisis norra traditsioonide ja identiteedi säilimise eest.
1931. aasta maist 1933. aasta märtsini, mil põllumeeste
partei oli vähemusvalitsuses, täitis Quisling kaitseministri
kohustusi peaminister Peder Kolstadi ja Jens Hundseidi valitsustes.
1931. aastal, saades valitsuse toetuse, alustas Quisling nn Gröönimaa
avantüüriga, milles Norra relvajõud tungisid
taanlastele kuuluvale Gröönimaale ja hõivasid
saare edelaosa. Nii radikaalse sammuga soovis ta saada saare Norra
alluvusse. Ometi võttis Haagi rahvusvaheline kohus 1933.
aasta aprillis vastu otsuse, milles kahe riigi pikaajaline tüli
lahendati Taani kasuks, kinnitades sel viisil Taani suveräänsust
saare üle. Quislingi patriootlikku katset Norra prestiiži
tõsta saatis ebaedu, kuid see ei olnud tema süü.
Selsamal 1933. aasta kevadel avaldati umbusaldust Jens Hundseidi
valitsusele, mis oli sunnitud tagasi astuma. Võimule tulid
vasakpoolsed – liberaalne Töölispartei. Quisling
oli sunnitud valitsusest lahkuma.
|
Quisling esinemas NS-i (Nasjonal Samling) koosolekul,
ca 1936
|
Vidkun Quislingi
loodud partei „Rahvuslik Liit” ideoloogia ja tegevus
(1933–1939)
Quislingi tagasiastumine
ei tähendanud, et ta oleks poliitika jätnud. Vastupidi
– 13. mail 1933 lõi ta koos oma pooldajatega uue partei
„Rahvuslik Liit” (norra keeles Nasjonal Samling, lühendatult
NS). Nii tegutsema ärgitas teda veendumus, et riik vajab
radikaalset poliitilist jõudu, kes kaitseks norra rahvuslikke
väärtusi ja ennetaks kommunismiohtu. Seisukoht oli põhjendatud,
sest võimulolev tööliste partei oli marksistlik,
antikristlik ja kosmopoliitiline. Quisling oli alustanud võitlust
marksistliku ideoloogia võimutsemise vastu Norras.
Vidkun Quisling valiti „Rahvusliku Liidu” juhiks. NS
astus industrialiseerimise vastu, esindas põllumehi, kes
olid kannatanud majanduskriisi ajal, toetas konservatiivseid väärtusi
ja pööras suurt tähelepanu usulisele haridusele.
Mõne aja pärast võttis Quisling vastu otsuse
oma organisatsiooni reformida – esialgne ideoloogia säilis,
kuid NS hakkas järk-järgult lähenema saksa rahvussotsialismile.
Võttes arvesse, et veel enne „Rahvusliku Liidu”
välja kujundamist oli ta sõlminud kontaktid rahvussotsialistliku
saksa töölispartei (NSDAP) liidritega ja hindas väga
Hitleri võimuletulekut, oli tema partei suunavõtt
rahvusliku ideoloogia suunas seaduspärane.
Eriti tugev side oli Quislingil Alfred Rosenbergiga, natsiideoloogia
filosoofiga, kel oli temaga sarnane huvi Venemaa vastu. Rosenberg
avas norra poliitiku ees oma põhjaimpeeriumi moodustamise
idee.
|
NS sümboolika „Päikese rist” (Solkors)
punases ringis
|
Kuigi saksa rahvussotsialismi
mõistet ei kasutanud ei Quisling ega tema parteikaaslased
ega olnud seda leida partei programmis, langesid paljud NS-i ideoloogilised
ja strukturaalsed aspektid NSDAP-iga sarnased. Vidkun Quislingit
tunnustati kui „juhti”. Partei peamine sümbol oli
11. sajandi Norra kuninga – püha Olaf II – kollane
„Päikese rist” (Solkors), mis asetses punases ringis.
Parteimärgil omakorda on see ringis rist kotka küünistes,
luues nii visuaalset sarnasust Kolmanda Riigi sümboolikaga.
Sümboli sellist interpreteerimist kasutati ka NS-i koosolekutel.
„Rahvuslik Liit”, olles tiivustunud Norra iidsest ajaloost
ja natsipartei rünnakrühmadest, moodustas juba eksisteerimise
algusajal ka paramilitaarse organisatsiooni Hird, mille ülesandeks
oli partei aktivistide väljaõpe, NS-i ürituste
turvamine ja valimiseelne agitatsioon. Mõistega „Hird”
tähistati Skandinaavias sõjaväeüksusi viikingite
päevil. On oluline, et „Hird” oli ainuke poliitilis-militaarne
formeering Norras. Selle koosseisu kuulusid ka NS-i noorteliikumised.
Organisatsioon „Hird” sisendas Vidkun Quislingi ideoloogilistesse
vastastesse hirmu, sest ajal, mil valmistuti 1933. aasta parlamendi
ja 1934. aasta omavalitsuste valimisteks, õnnestus partei
löögiüksustel nurjata mitmed kommunistide ja vasakäärmuslaste
aktsioonid, mis olid suunatud „Rahvusliku Liidu” valimiseelse
agitatsiooni vastu.
|
NS-i plakat põllumeeste toetuseks
|
„Rahvuslik Liit”
sai inspiratsiooni ka Benito Mussolini Itaaliast ja laplaste liikumisest
Soomes. Olles rahvuslikult meelestatud, kasvatas ta laialdaselt
norra ajaloolisi ja kultuurilisi väärtusi. Huvitav on
NS-i seisukoht religiooniküsimuses. Ühest küljest
kuulutasid Quisling ja tema kaaslased ennast „tõelisteks
Norra evangeelse luterliku kiriku liikmeteks”, aga samal
ajal ülistas „Rahvuslik Liit” viikingeid, kes,
nagu teada, olid paganad. Partei ridades olid nii ristiusu õpetuse
kui ka muinasskandinaavia usu pooldajad.
Kokkuvõttes võib „Rahvuslikku Liitu” iseloomustada
nii: see oli rahvusradikaalne, konservatiivne, antidemokraatlik
ja antikommunistlik partei. See liikumine nurjas riigi industrialiseerimise,
esindas põllumeeste huve ja seisis norralaste traditsioonilise
elustiili säilimise, sotsiaalse kaitse ja autoritaarse korra
eest, samuti toetas Kolmandat Riiki.
Kogu sõdadevahelisel perioodil osales NS küll parlamendi,
küll omavalitsuste valimisel, kuid ei saanud kunagi rohkem
kui 2% häältest, mistõttu nad ei sattunud riigivõimu
institutsioonidesse. Varsti pärast NS-i moodustamist proovis
Quisling kasutada osa põllumeeste partei liikmeid oma organisatsiooni
aluspõhjana. Neid katseid saatis ebaedu. Selle asemel ühines
põllumeeste partei hoopis tööliste parteiga ja
mõlemad koos moodustasid 1935. aastal koalitsioonivalitsuse.
Quisling iseloomustas sellist tegevust tabavalt kui „kommunismiga
kaasajooksmist”.
NS ei saavutanudki sõdadevahelisel ajal suurt toetust,
kuid 1930. aastate esimesel poolel oli selle toetajate arv juba
26 000 – 28 000 inimest. „Rahvuslikku Liitu”
toetasid eeskätt paremradikaalid ja need, kes polnud rahul
parlamentaarse demokraatiaga või kartsid kommunismi. NS-i
püsiv ebaedu valimistel viis selleni, et paljud liikmed astusid
parteist välja. 1939. aastal ei osanud mitte keegi ette kujutada,
et juba aasta pärast tuleb „Rahvuslik Liit” natside
abiga poliitilisele võimulavale.
|
Rahvusliku Liidu noortekogunemine
|
Miks „Rahvuslik
Liit” sõdadevahelisel perioodil edu ei saavutanud
Selleks on kolm peamist
põhjust. Esiteks, NS-i autoritaarse režiimi eelistus
polnud Norras populaarne, sest riigi parlamentaarne süsteem
viidi sisse juba 19. sajandi lõpus ja norralastel, erinevalt
teistest euroopa rahvastest, oli riigi demokraatliku juhtimise
kogemus. Teiseks tegi Quisling oma partei liiga hilja: 1930. aastatel
majanduskriis vähenes ja Norra tööstus puhkes õitsele.
Sellega seoses kaotasid NS-i loosungid põllumeeste toetuseks
oma kunagise populaarsuse. Kolmandaks kindlustas tööliste
partei võimulolek sellele suure võimaluse teha ennast
ülistavat ja teisi laimavat propagandat, mis võttis
ära suure osa „Rahvusliku Liidu” võimalikke
toetajaid.
Vidkun Quislingi
saatus Teise maailmasõja ajal (1939–1945)
Kui Euroopas algas Teine
maailmasõda, kuulutas Norra valitsus, et järgib ranget
erapooletust. Oma suhted vastamisi seisvate sõjaliste grupeeringutega
kujundas Norra nii, et keegi ei saaks teda süüdistada
sümpaatias teise sõdiva poole vastu.
1939. aasta sügisel tunnustas Hitler Norra neutraliteeti.
Selleks oli kaks põhjust. Esiteks polnud tal mingit soovi
sõjategevust Skandinaaviasse laiendada. Teiseks, selline
Norra-poliitika tagas Saksamaa sõjalistele vajadustele
hädapärase Rootsi rauamaagi tarnimise, mis toimus läbi
Norra ja Rootsi sadamate. Militaarpoliitilisest aspektist oli
Saksamaale eriti oluline mittejäätuv Narviki sadam Põhja-Norras,
kust sakslased said ka talvetingimustes, mööda neutraalse
Norra rannikut, ilma et Briti mere- ja õhuvägi neid
häiriks, sujuvalt oma Balti sadamatele rauamaaki transportida.
Täiesti teistsugusel seisukohal Norra neutraalsusest oli
Prantsusmaa, kes pooldas sõja algusest peale rünnaktegevust
Skandinaavias, lootes sellega Hitlerit kaugemates piirkondades
siduda, et vähendada Saksamaa survet Prantsusmaale ja pidurdada
Rootsi rauamaagi tarnet Saksa sõjatööstusele.
Prantsusmaa peamine liitlane – Suurbritannia – oli prantslaste
ettepanekute vastu esialgu jahe. Ainus Briti valitsuse poliitik,
kes Prantsusmaad toetas, oli merevägede minister Winston
Churchill. Juba 1939. aasta septembris soovitas ta Skandinaavia
riikide neutraalsusele mitte tähelepanu pöörata
ja tõmmata nad Suurbritannia sõjalistesse operatsioonidesse.
Alguses pani Churchill ette paigutada Norra territoriaalvetesse
miinid, sundides nii Saksa laevu avamerele, kus neid saaks hävitada.
Kuid peagi esitati veel julgem idee – vallutada Narviki sadam,
seejärel suunduda sealt Rootsi ja võtta üle sealsed
maagimaardlad. Briti ajaloolane David Irving näitab oma töös
„Churchilli sõda”, et sellised plaanid olid seadusevastased,
sest Churchill pooldas kõige otsesemat agressiooni neutraalsete
riikide vastu, arvestamata nende riikide huvidega.
Nagu juba öeldud – alguses Inglismaa valitsus Skandinaavia
vallutusplaani ei toetanud. Kuid 1939/1940. aasta talvel olukord
muutus ja ka britid hakkasid mõtlema invasioonist. Järjest
suurema ärevusega nägid nad, et Saksa laevad hoidusid
brittide blokaadist Põhjamerel, liikudes läbi Norra
vete. Lõpuks aktsepteeris Suurbritannia Prantsusmaa plaane
ja mõlemad suurriigid plaanisid sõjalist agressiooni
Norra vastu, eesmärgiga sundida teda ühinema Saksamaa-vastase
majandusblokaadiga.
Vidkun Quisling mõistis Suurbritannia ja Prantsusmaa agressiivseid
kavatsusi suurepäraselt. Talle oli selge, et Norra ei saa
enam neutraalseks jääda. Seetõttu pani ta kõik
lootused Kolmandale Riigile, sest ainult Saksa armee tulemine
võis ära hoida liitlaste rünnaku. Norra enda
jõud olid liiga nõrgad, et oma riigi iseseisvust
kaitsta.
Quislingi mõttekaaslane Alfred Rosenberg tundis pisut Saksa
mereväe ülemjuhatajat Erich Raederit. Nürnbergi
protsessil tõestas Raeder, et samal ajal kui NSVL tungis
kallale Soomele, teatas Saksa laevastiku atašee Oslos, kapten
Richard Schreiber, talle Norrat ähvardavast brittide interventsioonist.
8. detsembril 1939. aastal andis Raeder selle teate Hitlerile
edasi ja ühtlasi soovitas, Saksamaa strateegilistest huvidest
lähtudes, Norra hõivata. Rosenberg saatis Raederile
memorandumi, kus teatas, et Quislingi käsutuses on kogenud
rahvussotsialistid, kes, saanud väljaõppe Saksamaal,
võiksid haarata enda kätte strateegilised punktid
Oslos, teostades nii riigipöörde enne Saksa vägede
tulekut. Quislingil ei olevat mingit kahtlust, rõhutas
Rosenberg, et sellist pööret pooldaksid erinevad armee
osad.
Niisiis, Quislingi plaan oli Saksamaa sissetungi korral korraldada
riigipööre, mille tulemusena moodustuks uus valitsus
Quislingi endaga eesotsas, mis ei osutaks vastupanu Wehrmachtile
ja oleks lojaalne Kolmandale Riigile.
Erich Raeder kohtus Vidkun Quislingiga 11. detsembril. Selle organiseeris
Quislingi peamine sidemees Berliinis, Norra suurkaupmees Viljam
Hagelin. Nad mõlemad – Quisling ja Hagelin –
andsid Raederile ulatuslikku infot selle kohta, kuidas lääneliitlasi
ennetada. Paralleelselt rõhutas Quisling, et tema ja Hagelin
on tulnud Berliini selleks, et saada selgust, tuleviku kohta suhetes
Saksamaaga.
Raederile avaldas kohtumine head muljet ja ta teatas mõlemale
norralasele, et informeerib neid füüreri otsusest. Juba
järgmisel päeval kohtus suuradmiral Hitleri, Wilhelm
Keiteli ja Alfred Jodliga. Sellel kohtumisel tutvustas Raeder
norralaste ettepanekuid, rõhutades Quislingi tugevaid sidemeid
Norra armee kindralitega ja tema valmisolekut võtta riigipöördejärgselt
moodustatud valitsuse ülesanded enda peale.
Sellele vaatamata soovis Hitler enne Norra vallutamise otsustamist
ka ise Vidkun Quislingiga kohtuda. Jutuajamised toimusid 14.,
16. ja 18. detsembril. Tuleb tunnistada, et NS-i liider jättis
natside juhile positiivse mulje. Kõneluste ajal andis Quisling
Hitlerile ülevaate lääneliitlaste invasiooniohu
tegelikkusest ja lubas toetada sakslaste uue võimu väljakujundamist
Norras.
Pärast kõnelusi „Rahvusliku Liidu” juhiga,
andis Hitler oma väejuhatusele käsu välja uurida,
millisel teel Saksamaa võiks Norra hõivata. Norra
ajaloolane Hans Fredrik Dahl on kirjutanud: „Quislingi argumendid
olid nii veenvad, et füürer ei kahelnud enam Suurbritannia
ähvardavates kavatsustes.” Tuleb märkida, et enne
seda olid ebaõnnestunud kõik Saksa mereväe
juhatuse katsed veenda Hitlerit selles, et Norra rannikul on hädavajalik
organiseerida sõjaväebaasid, et takistada võimalikke
inglaste ja prantslaste rünnakuid.
Quisling saavutas selle, et Hitler lubas talle ka rahalist abi
võitluseks Briti propaganda vastu ja Quislingi partei tugevdamiseks.
1940. aasta jaanuaris eraldati esialgne summa – 200 000
riigimarka kullas. Paralleelselt esitas füürer NS-i
juhi potentsiaalseks Norra peaministriks.
|
Quislingi kohtumine Hitleriga, 13. veebruar 1942
|
Lääneliitlased
hakkasid plaane ellu viima
Samal ajal hakkasid
lääneliitlased oma plaane Norra vastu tasapisi ellu
viima. 1939. aasta detsembris nõudsid britid Norra valitsuselt
nende vetesse Briti sõjalaevade laskmist. Norra protesteeris,
aga tulemusteta. Täna on teada ka see, et Soome–Vene
talvesõja ajal plaanisid Suurbritannia ja Prantsusmaa Põhja-Norras
militaaraktsiooni, mille eesmärk oli võtta Narviki
sadam ja suunduda siis itta, et saavutada kontroll maagikaevanduste
üle Kirunas, Rootsis. Brittide ja prantslaste selgitused,
et selle aktsiooni eesmärk on abi soomlastele sõjas
NSVL-i vastu oli ainult suitsukate mõlema riigi agressiivsele
välispoliitikale. Olukord siiski muutus ja 1940. aasta märtsi
keskel, Soome ja NSVL-i rahulepingu sõlmides, jäeti
operatsioon ära.
Norra kuningas Haakon VII, soovides iga hinna eest riigi neutraalsust
säilitada, teatas, et ei luba Norra territooriumil välisriikide
relvajõudude kohalolu ega seo rahvast maailmasõjaga.
Suurbritanniat ja Prantsusmaad need teated aga ei mõjutanud
ja mõlemad suurriigid hakkasid 1940. aasta märtsi
teisel poolel plaanima uut sõjalist sissetungi Skandinaaviasse.
Suurbritannia ja Prantsusmaa ei loobunud hetkekski oma kavatsustest.
8. aprillil 1940 saavutasid nad kokkuleppe miinide panemiseks
Norra territoriaalvetesse, rakendades sellega Churchilli idee.
Samal ajal võeti vastu otsus saata Inglise ja Prantsuse
väed Narviki sadamasse, et sealtkaudu liikuda lähima
Rootsi piirini. Teised väeosad pidid liikuma Trondheimi,
Bergenisse, Stavangerisse ja edasi lõunasse. Kuid ka sellel
plaanil polnud määratud täituda, sest 9. aprillil
1940 alustas Wehrmacht Taani ja Norra vallutamist, jõudes
ühe päeva või täpsemalt mõne tunni
lääneliitlastest ette.
Kopenhaagen kapituleerus ilma võitluseta juba 9. aprillil.
Norra valitsus ja kuningas Haakon VII seevastu otsustasid võidelda,
valides endale liitlaseks Suurbritannia. Tuleb tunnistada, et
selline tegutsemine oli vastuolus varasemalt avaldatud hoiakutega
neutraalseks jäämise kohta, sest selle kohaselt poleks
Norral olnud vaja kellegagi koostööd teha.
Samal ajal tegutses ka Vidkun Quisling viivitamatult. Juba 9.
aprillil proovis ta korraldada riigipööret, kuulutades
ennast raadio kaudu peaministriks, kes koostab uue valitsuse.
Oma tegutsemist põhjendas ta väitega, et praegune
Johan Nygaardsvoldi (Töölispartei juht) valitsus on
valmis Norra brittidele loovutama. See oli ka täielik tõde.
Vastupanu Saksa relvajõududele nimetas Quisling mõttetuks
ja kuritegelikuks. Ta kutsus inimesi üles relvad maha panema
ja tunnustama natside võimu, mis on tulnud riiki liitlaste
rünnakute eest kaitsma.
Suurem osa norralasi ei mõistnud tekkinud olukorda lõpuni,
nad järgisid pimesi valitsuse tegevust ja seetõttu
suhtusid Quislingi kõnesse kriitiliselt. Curt Bräuer,
kelle Hitler oli esitanud Norra riigikomissariks, tajus riskantset
olukorda ja vabastas mõne päeva pärast Quislingi
ametist. Tema valitsust esindas administratsiooninõukogu,
kes vastutas tsiviilvõimu üle vallutatud territooriumitel.
See kutsus esile terava rektsiooni Berliinis ja 16. aprillil kutsuti
Brauer Saksamaale. 24. aprillil sai tema ameti Josef Terboven.
Samal ajal mõistis Hitler, et Quislingi peale on veel vara
kõik lootused panna ja seetõttu ei kiirustanud ta
teda „mängu tagasi lülitamast”.
Neil saatuslikel päevil ei õnnestunud Quislingil oma
peamist eesmärki – võtta võimu –
saavutada. Ometi õigustas Quisling sakslaste ootusi, sest
temale ustavad sõjaväeosad ei osutanud Wehrmachtile
vastupanu. Kõige ilmekam näide sellest on Narviki
kohalik garnisonikomandör, kolonel Conrad Sundlo, kes olles
Quislingi veendunud toetaja, andis Norra sõjameestele käsu
alistuda sakslastele ilma ühegi lasuta.
Saksa armee Norra vallutamine kulges enamjaolt edukalt. Sõjalisest
seisukohast oli operatsioon „Weserübung” unikaalne,
sest selles osalesid koos maaväed, dessant-, mere- ja õhu-jõud.
Tugeva relvatule, tankide, suurtükiväe ja pommitajatega
murdsid saksa sõjamehed järk-järgult vastupanu.
Kuigi norralastele olid appi tulnud lääneliitlased,
tekitas Wehrmachti pealetung Läänerindel Prantsusmaale,
Belgiasse ja Hollandisse vajaduse väed kontinendile ümber
paigutada. 7. juunil 1940 põgenesid Norra kuningas Haakon
VII ja Johan Nygaardsvoldi valitsus Suurbritanniasse ja 16. juunil
hõivasid Saksa sõjajõud Norra.
|
Saksa sõdurid Oslos, 10. aprill 1940
|
Alguses soovisid natsid
kujundada oma režiimi administratsiooni koostööd
valitsusega, nagu nad olid teinud Taanis, kus Hitler oli lubanud
tegutseda kuningal, valitsusel, kohtutel ja isegi parlamendil.
Taanile oli antud sisepoliitiline autonoomia. Norra puhul tuli
sellisest plaanist loobuda. Riigikomissar Josef Terboven alustas
kõnelusi administratsiooninõukogu, kõrgema
kohtu ja suuremate organisatsioonide esindajate ning parlamendiga.
Tema eesmärk oli Nygaardsvoldi valitsus välja vahetada
„Riiginõukoguga”, mida tunnustaks parlament.
1940. aasta septembris otsustas Hitler, et neile diskussioonidele
tuleb lõpp teha – ta lasi administratsiooninõukogu
lahti ja keelustas kõikide parteide tegevuse peale „Rahvusliku
Liidu”. Terboven teatas, et kuningas ja valitsus on vallandatud
ja asendatud uue komissariaadi riikliku nõukoguga, kus
otsustamine kuulub NS-i liikmetele.
Suurem osa norrakaid ei toetanud Quislingit ikka veel. Selle põhjuseks
polnud mitte üksnes norralaste teadmatus või soovimatus
mõista, kes tegelikult olid süüdi nende kodumaa
kiskumises sõtta, vaid ka olukord, et töölispartei
oli olnud palju aastaid võimul ja tal oli õnnestunud
paljudesse norralastesse oma marksistlikku ideoloogiat sisse pookida.
Seda olukorda arvesse võttes ei kiirustanud Hitler võimu
Vidkun Quislingiga jagama. Alles 1. veebruaril 1942 moodustati
„Rahvuslik valitsus”, mida juhtis Quisling – saades
sel moel peaministriks. Vaatamata sellele kuulus reaalne võim
Norras sisuliselt kuni peaaegu sõja lõpuni riigikomissar
Josef Terbovenile.
Tuleb tunnistada, et asjade selline käik Quislingit ei rahuldanud,
tema eesmärk oli täiesti vastupidine. 25. oktoobril
1940 tuli Quisling lagedale oma programmiga – kujundada sõltumatu
Norra. Ta soovis luua kõigist germaani rahvastest Põhjagermaani
riikide ühenduse, mis tunnustaks Norra territoriaalset ja
rahvuslikku sõltumatust. Quisling soovis näha Norrat
iseseisva riigina, mis oleks tihedas koostöös Saksamaaga,
aga mitte sellele alluv.
10. veebruaril 1942 saatis Quisling Berliini järjekordse
memorandumi, milles oli välja öeldud nõue avada
välisriikides Norra saatkonnad, taastada Norra relvajõud
ja luua germaani rahvaste liit. Kolm päeva hiljem võttis
Hitler ta Berliinis vastu ja läbirääkimised jooksid
ummikusse, sest memorandumit ei aktsepteeritud.
Berliinis välistati sellised ideed arusaadavatel põhjustel.
Suurem osa norralasi oli solidaarne kuningas Haakon VII ja emigreerunud
valitsusega, kes toetasid Suurbritanniast vastupanuliikumist.
Niisugustes tingimustes oli Quislingile sõltumatuse andmine
liiga riskantne. On olemas ka seisukoht, et Hitler olla esialgu
Quislingi programmi küll aktsepteerinud, kuid selle täideviimise
edasi lükanud vähemalt kuni sõja lõppemiseni.
Seetõttu olid Quislingi valitsuse volitused väga piiratud
ja see tekitas erimeelsusi tema ja Josef Terboveni vahel. „Rahvusliku
Liidu” juht võis vabalt tegutseda seni, kuni see ei
olnud vastuolus sakslaste huvidega. Kokkuvõttes olid nende
suhted küllalt pingelised ja Norra riigikomissar väljendas
korduvalt oma ebasümpaatiat peaministri vastu, soovides teda
ametist tagandada.
Vidkun Quisling toetas aktiivselt Norra SS leegioni moodustamist
ja selle võitlust Saksa armee koosseisus idarindel, sest
uskus sellesse, et sellest sõjalisest üksusest saab
pärast Saksamaa võitu uue Norra armee südamik.
NS-i liider toetas sõda bolševismi vastu omaenda antikommunistiliku
veendumuse tõttu – tema sõnul pidi see võitlus
tooma Venemaa euroopalikku tsivilisatsiooni rüppe tagasi.
Vaatamata sellele, et suurem osa
norralasi oli lausa kuni sõja lõpuni „Rahvusliku
Liidu” vastu, polnud vähe ka neid, kes toetasid NS-i.
Tuleb tunnistada, et oma kõige suurema õitsengu
saavutaski NS just Saksa režiimi ajal – parteiliikmete
arv tõusis kuni 57 000, mis oli ligikaudu 1,8% elanike
arvust. Motiivid, mis panid selle parteiga liituma, olid erinevad.
Kui sakslased võtsid riigis võimu, otsustas osa
ametiisikuid oma töökoha säilitamiseks NS-iga liituda.
Paljud astusid sinna veendumusest, et selle partei ideoloogia
on ainus õige tee tulevikku. Noorte hulgas oli neid, keda
ahvatles partei militaarsus ja radikaalne programm. Domineeris
seisukoht, et võitluses NSVL-i vastu tuleb osaleda, ja
et Saksamaa lõppude lõpuks võidab. Paljud
„Rahvusliku Liidu” paramilitaarse organisatsiooni „Hird”
liikmed astusid vabatahtlikult Norra SS leegioni ridadesse ja
võitlesid Saksa–Nõukogude rindel.
Vidkun Quislingil ei õnnestunudki Hitlerit oma programmi
kõlblikkuses veenda ja nii väga igatsetud sõltumatust
saavutada. Kokkuvõttes kaotas Quisling Kolmanda Riigi poliitika
toetamisega oma kunagised illusioonid, kuid konkreetses ajaloolises
olukorras ei saanud Hitler teisiti talitada. Kujunes kummaline
olukord, sest nii Quislingi kui ka natside seisukoht oli põhjendatud.
Kui Saksamaa lüüasaamine oli silmaga nähtav, suurenes
ka Norra peaministri pessimism. Sõja viimastel päevadel
sai Quisling ettepaneku asuda ümber Hispaaniasse, kuid ta
keeldus, otsustades jääda Norrasse kuni lõpuni.
8. mail 1945 andis Wehrmacht alla. Norras algas ulatuslik nende
isikute tagakiusamine, kes olid teinud natside võimuga
koostööd ja seda toetanud. Josef Terboven tegi enesetapu.
Quisling arreteeriti 9. mail oma residentsis Oslos. 20. augustil
1945 astus ta kohtu ette. Kaitsja põhjendatud näited,
et Quislingi peaeesmärk oli sõltumatu Norra, ei andnud
midagi. Quisling mõisteti surma. Maria Quisling proovis
otsust edasi kaevata, näidates, et surmanuhtluse juurutas
Norra valitsus Londonis sõja ajal. Sellegipoolest lükkas
kõrgem kohus selle nõude tagasi. Quislingi surmaotsus
viidi täide 24. oktoobril. Tema viimased sõnad enne
mahalaskmist olid sellised: „Minu üle on ebaõiglaselt
kohut mõistetud ja ma suren ilma süüta.”
Pärast mehe surma elas Maria Oslos edasi. Tema suri 1980.
aastal ja maeti oma mehe kõrvale Skieni linnas.
Kokkuvõtteks
|
Quisling jagab autogrammi, ca 1943
|
Vidkun Quisling oli
idealist ja Norra patrioot. Oma sõjalise ja poliitilise
karjääri ajal võitles ta oma kodumaa peamise
vaenlase – kommunismi – vastu. Quislingi otsust teha
koostööd Kolmanda Riigiga ei saa pidada reetmiseks kahel
põhjusel. Esiteks oli selle teguviisi põhjus militaarpoliitiline
situatsioon, milles Norra asus sõja alguses. Tänu
Suurbritannia ja Prantsusmaa agressiivsele välispoliitikale
sai selgeks, et Norral ei õnnestu säilitada neutraliteeti
ja riik kistakse sõtta varem või hiljem. Quisling
valis Saksamaa poole, sest soovis natside abiga võimule
pääseda ja saavutada seda, et Norra oleks sõltumatu
riik ja Saksamaa liitlane; et nad mõlemad, paralleelselt
teiste Põhjamaadega, võitleksid ühise vaenlase
vastu. Ta tõepoolest uskus sellesse, et norralastel läheb
palju paremini, kui nad selles sõjas Hitleri poolel asuvad.
Niisuguseks uskumiseks oli ka põhjus, sest sakslased pidasid
norralasi germaani rahvaks. Suhtuda Quislingisse kui reeturisse
sellepärast, et ta püüdis Kolmanda Riigi abiga
oma riigi sõltumatust taastada, ei ole õiglane.
Kui suurem osa norralasi oleks olnud Quislingile solidaarsed ja
toetanud Saksamaad, oleks Norrale juba sõja ajal omistatud
autonoomia ja temast oleks saanud samasugune Saksamaa liitlane,
nagu Slovakkia või Horvaatia.
Teiseks, levinud müüti Quislingist kui „reetmise
sümbolist” propageeritakse selleks, et Norra valitsuse
ja kuningas Haakon VII kuritegelikku tegevust õigustada.
Tuletagem meelde, et 1940. aasta juuni alguses, kui Saksa väed
olid peaaegu kogu Norra hõivanud, põgenes kuningas
koos valitsusega Suurbritanniasse ja juhtis sealt võitlust
natsismiga. Teiste sõnadega – Norra kuninglik perekond
ja valitsus tegid koostööd just selle riigiga, kes esimesena
soovis tema maad okupeerida, tegutsedes seega reeturlikult.
„Võitjate versiooni” tõttu interpreteeritakse
ajaloolisi sündmusi Skandinaavias Teise maailmasõja
ajal ühekülgselt. Britid ja prantslased võisid
hõivata sõltumatuid riike, sest nemad võitlesid
vabaduse eest ja võitsid natsismi. Sellest pole lugu, et
tänu just Suurbritannia ja Prantsusmaa agressiivsetele plaanidele
kaotas Norra oma iseseisvuse. Põhiline, et toimus võitlus
natsismi vastu. Ainsad kurjategijad Norras olid sakslased ja nende
toetajad, koostööd Suurbritanniaga esitletakse kui patriotismi
kõrgeimat ilmingut. Kuigi pole selge, milline patriotism
heroiseerib agressorriiki ainult sellepärast, et ta võitis
sõja. Ajaloolise tõe huvides tuleks ajaloolastel
Norra ajalugu uuesti üle vaadata ja Quislingi tegevust objektiivselt
interpreteerida.
Läti keelest tõlkinud Jaanika
Kressa
|
|
|
