Kultuur ja Elu 2/2015

Kultuur ja Elu 1/2015

Henn Põlluaas: Peame lähtuma oma riigi ja rahva huvidest

tekst: JAANIKA KRESSA

Henn Põlluaas. Foto: Aigi Valgepea

Henn Põlluaas on paistnud silma oma tasakaalukusega. Vaatamata suhteliselt hilisele poliitilisele ärkamisele on ta olnud edukas, tegemata seejuures eraldi pingutusi võimu(le saamise) nimel. Just selliseid riigimehi oleks meile ehk rohkemgi vaja? Kas unistus õiglasest Eesti riigist täitub ka tasa ja targu? Elame-näeme.
Alljärgnev jutuajamine toimus mõned päevad enne esimesi pagulastevastaseid meeleavaldusi.

EKRE on rahva hulgas väga populaarne. See on suur vastutus. Kuidas kavatsete seda positsiooni hoida? Mis on sinu meelest täna meie riigi ja rahva kõige olulisemad probleemid?
Tuletan meelde meie Põhiseaduse preambulat: Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
See on meie ülim eesmärk, mille nimel me tegutseme. Kõike, mida riik teeb, Riigikogust kuni väikeste omavalitsusteni, tuleb vaadelda nii, et kas nad toetavad seda eesmärki või vastupidi, on destruktiivsed ja lõhuvad seda. Paraku peame tõdema, et need eesmärgid on Eesti taasiseseisvuse aastate jooksul unustatud, meie kartellierakonnad pole neist kinni pidanud. Nemad on pannud esmasteks eesmärkideks võimu ja erakonna heaolu.
EKRE annab oma parima, et aated ja seisukohad oleksid esikohal. Kui vaadata meie programmi, siis see on kõige eestimeelsem.
IRL-i programmil pole ka viga, ainult et neil pole sellega ammu enam seost.
Jah, nad on sellest üsna võõrdunud, seda on ka rahvas selgelt tajunud. Valimised ju näitasid, et ühiskonnale on tulnud punane joon ette, tänu muutuste vajadusele on nüüd Riigikogus kaks uut erakonda.

Mis on vanades kampsunites uut?
Tõsi, erakond on uus, aga Vabaerakonnas on ka palju neid, kes on kuulunud kartelli ja soovivad lihtsalt riigipiruka juurde tagasi. Meie tahame teha kõik, et inimeste ootust ja usaldust ei petaks.

Tulemas on esimene EKRE korraldatav meeleavaldus pagulaste vastu. Kas need hakkavad toimuma regulaarselt?
Jah, käes on hetk, kus immigratsiooniküsimus on väga aktuaalseks muutunud. EKRE korraldab esimese meeleavalduse 10. juunil, see on nn ööistungi kolmapäev, mil tuleb arutuse alla palju olulisi küsimusi, sh aktsiiside ja käibemaksu vastutustundetu tõstmine, millega me ei saa nõus olla. Me kavatseme kasutada parlamentaarseid vahendeid, venitame istungiga, et parlamendi liikmed oleksid meeleavalduse ajal Toompeal. Meeleavaldust tasub teha, kui nad on kohal, kui nad ikka näevad, et plats on täis inimesi, kes ei nõustu oma elujärje halvendamisega, kes ei nõustu massiimmigratsiooniga. Me ühendame need teemad ja loodame, et see mõjub.
See meeleavaldus pole ainuke ega viimane. Me oleme näoga rahva poole ja liigume rahvaga käsikäes edasi.

EKRE korraldatud massimigratsiooni vastane meeleavaldus Toompeal 10. juunil 2015. Foto: Aigi Valgepea

Kas opositsioon on siis selles küsimuses ühtne?
Opositsioon on hetkel selles küsimuses küll ühtne, me ei nõustu pealesurutavate kvootidega, kuid erimeelsusi on vabatahtliku vastuvõtmisega. EKRE ei nõustu immigrantide pealesurumisega. Tegeleda tuleb probleemi lahendamisega, mitte tagajärgede ümberjagamisega – hädalisi tuleb aidata nende endi kodumaal.

Ja võimuerakonnad tahavad arutus koguses neegreid maale tuua?
Jah. Nad on väljendanud oma seisukohta. Kvoote nad küll vaidlustavad, aga nad räägivad kui ühest suust, et me peame olema solidaarsed. Meil ja Lätis on kõige suurem välispäritoluga rahva osakaal Euroopas, aga seda argumenti ma pole kuulnud, et Eesti esindajad Brüsselis kasutaks. Kui me laseme neil varba ukse vahele, siis lükatakse uks hooga lahti. Kõikidel immigrantidel on õigus ilma igasuguste piiranguteta tuua siia ka oma pereliikmed. Tean Soomes üht näidet, kuidas üks inimene tõi endaga kaasa 32 pereliiget.

Mis tähendab selles küsimuses solidaarsus? Miks me ei peaks olema solidaarsed kogu Euroopaga, kes muhameedlaste sissetungi all kannatab? Miks me ei saa kõik koos ütelda ei?
Osa riike on aastakümneid lasknud neid sisse, nad on kaelani sees. Lihtsam kui ajada selg sirgu ja tegeleda illegaalse immigratsiooni tõkestamisega, on teisi süüdistada, et teised pole solidaarsed. Samas on Eesti olnud väga solidaarne, anname suhtarvudes rohkem arenguabi ja panustame Frontexisse (EL-i piirivalve), kui teised riigid. Miks seda ei arvestata?

Kuidas kogu Euroopa konservatiivid ja rahvuslased omavahel suhtlevad? On teil nendega mingi otseühendus? Ja millisesse Europarlamendi fraktsiooni te kuuluksite, kui valituks osutute?
Konservatiivide ja reformistide assotsiatsiooni. Oleme käinud nende kongressil, tõenäoliselt varsti ka liitume. Enamik Euroopa riike on põgenike sundjagamise vastu, see ei lahenda meie probleemi. Kui EU föderaliseerub, siis teist lahendust, kui välja astuda, ilmselt ei olegi. Peame lähtuma oma riigi ja rahva huvidest, mitte sulanduma jälle suurde konglomeraati, kus meie hääl on 0,00%.

EKRE on nüüd küll Riigikogus, aga mida te seal reaalselt teha saate? Ja kuidas rahvas peaks teid üles leidma, kas teil on igas linnas kontor?
Oleme sündmuste otsustamise juures, saame rohkem infot, saame seda levitada. Me ei saa küll alati ise otsustada, aga me saame kõikidest protsessidest teada oluliselt varem kui siiani, me saame tegutseda.
Igas linnas meil kontorit ei ole. On Tallinnas ja Tartus, peagi saame ka Pärnusse. Meie koduleheküljelt saab leida meie kontaktid, alati võib tulla Riigikokku meiega kohtuma.

Olete tõesti seitsmekesi ühte meelt või hääletate ka käsu peale?
Käsu peale hääletamist meil ei ole. Meil on ühtsed aated ja seisukohad, püüame olla nagu üks mees. Olulistes asjades olemegi, nüanssides on igal inimesel loomulikult omad seisukohad, kuid aruteludes jõuame üksmeelele.

Kas need Riigikogu nn vanad olijad on nüüd teie olemasoluga lõpuks leppinud, on nad rahunenud?
Ei ole nad sugugi rahunenud, seda, et me oleme Riigikogus, ilmselt ei oodatud. Eks seda näitas ka kaks kuud kestnud laimukampaania meie erakonna vastu. Närvilisus on läinud nende erakondadesse ka liikmetasandile. Ebakõla ja erinevad leerid on tekkinud kõikides kartellierakondades. Nüüd nad räägivad juba sedagi, et koalitsioonileping tuleks üle vaadata jne. Usun, et see on teatud määral meie aktiivse tegevuse teene, kuid teerullipoliitika ei ole Riigikogust kahjuks kusagile kadunud.

Hiljuti loodi Riigikogus Vabadussõjalaste toetusrühm, ka seda poleks vist ilma EKRE-ta sündinud.
Jaanus Karilaid kutsus selle kokku. Me oleme ühte meelt, tunneme juba ammu. Ta on keskerakondlane, aga teinud Haapsalus palju, et vabadussõjalasi tutvustada. Vabadussõjalased on mehed, keda Eesti ajaloos on koheldud äärmiselt ebaõiglaselt ja ebaausalt. Nad olid Eesti kõige suuremad patrioodid, nad võitlesid Eesti eest, valasid verd. Auahnuse ja võimu nimel lükati nad Pätsi ja Laidoneri poolt kõrvale ja neid süüdistati milles iganes. Vene luure ja propaganda ning tollased sotsid tegid tihedat koostööd, nende käsi on selle taga.

Kas nad praegu ei tee koostööd?
No jutte on kuulda küll, et kust tulevad sotside rahad, aga see on kuulujutu tasemel...

Mida teie toetusrühm siis teha kavatseb?
Laim, mis vabadussõjalaste kohta levitati, jätkus Nõukogude okupatsiooni ajal ja on jõudnud edasi ka tänapäeva. On oluline see ümber lükata ja näidata, et riik austab ja tunnustab neid, kes on tema eest seisnud. Me tahame tõsta vabadussõjalased sinna pjedestaalile, kuhu nad kuuluvad, ja et ajaloost räägitaks nii, nagu see oli. Kultuuri ja Elu lugejad teavad, kui edukad vabadussõjalased olid. Nende võit valimistel oleks olnud sajaprotsendiline. Selle taustal kõlab absurdsena väide, justkui nad oleks tahtnud teha riigipööret, et võimule saada. Kui me vaatame nende põhiseaduse projekti, siis siiamaani ju räägitakse muinasjuttu sellest, kuivõrd autoritaarne see oli, aga tegelikult see oli ju täiesti demokraatlik.

Seoses vabadussõjalastega on sul ka perekondlik moment. Kas teie peres räägiti sellel teemal juba okupatsiooniajal?
Andres Larka oli minu kahe vanatädi mees. Kõigepealt abiellus ta Mariannega, kes suri tuberkuloosi. Seejärel Marianne õe Helmiga. Jah, ta kuulub meie perekonda.
Minu lapsepõlves räägiti sellest vähe, sest mu emapoolne vanaisa, kes oli kirikuõpetaja, lasti 1945. aastal Patarei vanglas maha, kogu pere saadeti Siberisse. Niisiis pigem kardeti, aga mõnikord ikka räägiti. Tädi Helmi rääkis, et 1939. aastal, kui sõlmiti baaside leping, siis Andres, kes oli oma loomult ääretult vaikne, oli seda uudist kuuldes läinud näost punaseks ja löönud rusikaga vastu lauda, üteldes: „See on Eesti lõpp.”
Pole kahtlustki, et kui vabadussõjalased oleksid olnud võimul, oleksid nad okupandile vastu hakatud. Kas me sõja oleks võitnud või mitte, see on omaette küsimus, aga siis ei oleks mitte keegi iialgi saanud väita, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Ja kui meil oleks hästi läinud, oleksime Pariisi rahulepingu sõlmimisel olnud ehk ka üks osapool seal laua taga. Ajalugu läks teistpidi, aga me tahamegi näidata, et ka teisiti oli võimalik.

Kust sa pärit oled, millise linnaga seostuvad su lapsepõlvemälestused ja kus on su juured? Mis on taust ja omadused, mille oled sündides kaasa saanud?
Nõmmel! Ma õppisin Nõmme Gümnaasiumis (tollal Tallinna 10. Keskkool) – mu ema ja isa on seal käinud, vanaisa oli üks selle kooli asutajatest.
Isa läks koolipoisina koos viie klassivennaga sõudepaadiga üle mere Soome Jätkusõtta. Nii sai temast soomepoiss ja ta sai ka Soomes haavata. 1944. aastal tulid soomepoisid Eestisse tagasi, et võidelda Eesti vabaduse eest. Isa ei sattunud küll Tartu rindele, aga ta võitles Tallinna ümbruses. Nad püüdsid Narva maanteel kaitseliini luua, mis ei õnnestunud, aga ta osales kõige viimases lahingus Pääskülas, mida Tallinna või tollal siis Nõmme eest peeti.
Üks tema klassivend, kes elab Kanadas, rääkis mõned aastad tagasi, et mu isa olevat tabanud tanki komandöri, kes luugist välja vaatas. Nad olid kergerelvadega, ega nad tankide vastu palju saanud, taganesid üle raudteetammi Keila poole.
Vanaema ja vanaisa ostsid 1934. aastal maja Nurme tänaval – sellel tänaval oli siis veel vähe maju ja ümberringi mets. Vanaema oli hambaarst, ta võttis kodus patsiente vastu. Vanaisa, Nikolai Põlluaas, töötas esialgu Nõmmel pangas, hiljem oli aga Estonias ooperilaulja. Peale sõda laulis vanaisa RAM-is, mu isa laulis seal ka. Kui Eesti sai vabaks, tuli välja kui palju oli RAM-is mehi, kes olid olnud soomepoisid.
Ka mina olen kooris laulnud, samuti mu poeg, isa, vanaisa ja tema isa, nii et meil on viis põlve mehi, kes on olnud koorilauljad. Ja Vabadussõjas oli mu pereliikmeid küllaga, oleme Eesti riigi sünni juures olnud.

Kuidas sa põlisnõmmekana sellesse suhtud, et Nõmme pole enam iseseisev?
Põlise nõmmekana ma muidugi näeksin heameelega seda, et Nõmme oleks eraldi linn. Kunagi ma olin kangesti seda meelt, et Nõmme tuleks Tallinnast lahku lüüa. Täna on nii Tallinn kui ka Nõmme ise nii suureks ja kokku kasvanud, et nüüd on raske neid eraldada. Ma ei oska öelda, kas Nõmme sellest võidaks, oleks vaja teha vastavad arvutused.
Võrreldes ülejäänud Eestiga on aga Nõmme ju heas olukorras. Maapiirkonnad tühjenevad, iga ministeerium tegeleb haldusreformiga, paneb kõike kinni. Inimestel pole enam kuhu lapsi kooli viia, teenuste kättesaadavus läheb aina halvemaks. Sama teema on haldusreformis, kui tahetakse sundliita omavalitsused. Võim kaugeneb rahvast ja teenuste kättesaadavus läheb aina halvemaks. Täna pole pooltes omavalitsustes politsei konstaablitki. 20 aastat pole Eestis tegeldud sellega, kuidas elu arendada kõikjal Eestis, vaid et kuidas seda välja suretada.

Henn Põlluaas 20. Eesti relva­grenaderide diviisi veteranide kokkutulekul Sinimägedes. hennpolluaas.blogspot.com

Sa oled tulnud poliitikasse suhteliselt hilja. Miks?
Oi, see tõuge oli päris pragmaatiline, ma olen poliitikas tänu Juhan Partsile!
Taasiseseisvumise ajal lehvitasin loomulikult lippu, olin Balti ketis ja öölaulupidudel, mu süda hõiskas sees, aga ma olin tõesti selline naiivne inimene, kes arvas, et me oleme saanud vabaks ja nüüd on kõik korras. Ma tõesti uskusin seda ja olin üliõnnelik. Hiljem aga hakkasin aru saama, et ei ole päris nii, et selle võimu on usurpeerinud taas endised kommunistid ja nende kasvatatud uus põlvkond poliitbroilereid, kelle huvid ja eesmärk on muu.
Suur osa minu ärkamisel oli see, mis toimus pronkssõduri ümber, kus Eesti riigi vastu olevad isikud pidutsemas käisid. Lõpliku lükke sain tänu Juhan Partsile. Läksime perega Lihulasse Eesti sõjameeste ausamba avamisele, see oli ääretult ilus ja südamlik sündmus. Paari päeva pärast teatas valitsus eesotsas peaminister Partsiga, et see ausammas tuleb kui natsiausammas likvideerida. Sinna saadeti punane kraana, mida juhtis eesti keelt mitte rääkiv muulane, inimestele ässitati koerad kallale ja lasti gaasi.
Peale Lihulat ma püüdsin kirjutada ajalehtedesse milline oli tõeline eesti ajalugu ja mida see punasõdur meile tähendas. Ükski ajaleht ei avaldanud sellist kirjutist. Tegin siis politseile avalduse, keelata Tallinna „vabastamise” tähistamine pronkssõduri juures. Alguses lollitati mind sellega, et mina kui Harjumaa inimene ei saa üldse Tallinna politseile avaldust teha, minult avaldust vastu ei võetud. Saue politsei jahmatus oli suur, et keegi sellise asjaga nende juurde tuleb, aga avaldus võeti vastu ja lubati vastavalt kehtivale korrale menetleda. Aeg liikus, 22. september muudkui lähenes, politseilt polnud ei kippu ega kõppu. Helistasin Sauele, sealt vastati, et saatsime Tallinna edasi. Seal omakorda, et menetletakse. Kui oli juba 22. kuupäev, siis öeldi, et sellega tegeleb politseiameti peadirektor.
Läksin ise Tõnismäele kohale. Plats oli täis mitte veterane, vaid täies elujõus Georgi lindi ja punalipuga lehvitajaid, hilisemaid pronksiöö kangelasi. Loomulikult tundsin ääretut nördimust ja jõuetut viha. Kas tõesti meie kesklinn on see koht, kus tähistatakse riigi okupeerimist? Siis helises mu telefon. Helistati politseist. „Kuulge, te olete ju ise kohal, te ju näete, et midagi hullu ei toimu,” seletati mulle. Selle asemel, et takistada Eesti üle irvitamist ja okupatsiooni tähistamist, jälitati hoopis mind, justkui mina oleksin olnud see oht.
Raskuskese on läinud kõvasti paigast ära, tegelda tuleks Eesti riigi vaenlaste, mitte patriootidega.

Miks see nii on, et me ise lasime venelased sisse, pärast aga tarbisime saksa relvi ja nüüd põeme selle pärast?
Eesti rahvas reedeti enda juhtide poolt. Ma võin oma pea anda, et kõik need eesti ohvitserid, üle 300, kes Venemaale tapale viidi, ja kümned tuhanded muud inimesed, nad oleks langenud meelsamini lahinguväljal, võideldes Eesti vabaduse eest. Tolle aja inimene oli heauskne, ta uskus, mida talle räägiti. Venemaa ju kinnitas, et Eestit ei okupeerita. Eesti valitsus ja president kinnitasid takka sedasama. Eesti reedeti meie juhtide poolt. Rahvas kuulas käsku.
1941. aasta aga näitas, et allaandmise häbi pesi rahvas maha. Kui algas suvesõda, läksid kümned tuhanded mehed metsa, kui sakslased tulid, oli pool Eestit punaokupantidest juba vaba. Ma ei näe põhjust, et eesti rahvas peaks häbenema, et 1939 nii läks, süüdi on tollased juhid.

Korralikku ausammast Eesti vabaduse eest sõdinud eesti sõdurile pole tänaseni, see-eest juhtidele, keda peaks häbenema, pannakse aina uusi ausambaid. Miks?
Eesti ajaloo osa on kooliprogrammis viidud miinimumini. Elementaarseid asju ei teata. Vabadussõjalaste rehabiliteerimisega peabki kaasnema ka Pätsi ja Laidoneri tegevusele ausa hinnangu andmine.

EKRE korraldatud massimigratsiooni vastane meeleavaldus Toompeal 10. juunil 2015.

Oled kirjutanud kaks raamatut, mis selleks tõuke andis?
Mind on ajalugu alati huvitanud. Oma isale mõeldes hakkasin kord soomepoiste kroonikat kokku panema. See kasvas aga liiga suureks ja siis tekkis mõte, kirjutada Eesti piiri teemal eraldi. See on ju ka selline olukord, millest ükski terve mõistusega inimene aru ei saa: kuidas saab anda ära osa oma maast! Nii sündis raamat „Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine?” See oli 2010. aastal ja selle andis välja kirjastus Kunst. Edasi pakkus kirjastus mulle ise kirjutada raamat Lennart Merist. Küsisin, kas neil on mingeid vaatenurki, millest nad eeldavad, et oleks kirjutatud, nad vastasid, et kõik jääb minu otsustada.
Kahtlemata oli Meri ääretult särav isiksus ja on mõjutanud meie poliitikat rohkem kui keegi teine. Aga temast oli juba 5–6 raamatut selleks ajaks kirjutatud ja kõik ülistavas toonis. Mõtlesin, et tuleks läheneda teisest vaatenurgast. Just piirilepingu teemaga seoses tuli teravalt välja tema osa: Lennart Meri teene on see, Jaanilinn ja Petseri on tänaseni okupeeritud ja siia jäid kümned tuhanded okupatsiooniarmee ohvitserid koos oma pereliikmetega. Kahtlemata ta tegi väga palju head Eestile, aga oma raamatus ma vaatlesin ka seda, millest ei olnud seni eriti räägitud, millised tema sammud olid vastupidised, hukatuslikud ja pikas perspektiivis väga halvad.
Kui Meri panna kaalukausile, kas tema head ja üllad teod kaaluvad paha ja kurja üles, siis kui me vaatame, kuhu Eesti on täna minemas, tuleb välja, et just tema on põlistanud tänase olukorra ja lükanud vankri käima, et läheksime aina allapoole.

Millest või kellest tuleb sinu kolmas raamat?
Ma hakkasin kirjutama, aga siis valiti mind Saue linnapeaks ja nüüd olen Riigikokku sattunud. Uus raamat on pooleli. Kellest, seda ma ei ütle, sest ma ei tea, kas ma selle ka kunagi valmis kirjutan.

Kirjuta vabadussõjalastest!
Ka sellest olen ma mõelnud.

Kas tuled ka sel aastal Sinimägedesse ja mida ütled vanadele meestele?
Kui ma vähegi saan, siis ma ikka tulen. Ega mul pole midagi uut öelda, saan ainult neid tänada.
Mul on kogu aeg ääretult piinlik olnud meie riigi suhtumise pärast vabadusvõitlejatesse. Soome riik austab oma sõjamehi, Eesti riik ei toeta kedagi, kuigi võideldi oma riigi vabaduse eest ja sama vaenlase vastu. Pidulikel sündmustel räägitakse kõigest muust, aga neid vanu mehi nagu polegi, see on nii piinlik ja alatu. Kuidas me anname noortele edasi tõrviku, mis peab põlema jääma, kus on aated ja patriotism, kui me ei tunnusta neid mehi. See on hullumeelsus.

Kuidagi väga puhas kaart oled! Sul pole midagi kapist välja tulemas.
Jah, see ongi tore. Mitte midagi ei kolise. Kui sain Saue linnapeaks, siis kaevati kõikide me sammude peale ja ühtegi apsu ei leitud. Aga ega kunagi ei tea, millal mõni provokatsioon korraldatakse, selliseid juhtumeid on siin ilmas ju küll ja küll.

Kas demokraatia on positiivne asi või valetamiste aabits?
Kes see seda ütleski, et kõikidest ebatäiuslikest süsteemidest parim... Jah, valgustatud monarhia oleks ju ilus, kui meil oleks tark, pühendunud ja pühitsetud juht, aga see jääbki ilusaks unistuseks, tuleb leppida demokraatiaga ja temal on kahjuks omad grimassid. Marginaalne vähemus võib oma ebaeetilised seisukohad enamusele peale suruda, tehes seda läbi demokraatlike protsesside. Nii juhtus Eestis kooseluseadusega, nii tuuakse Euroopasse aafriklasi, selle asemel, et tegeleda kriisikollete likvideerimisega, et neil poleks põhjust kodudest lahkuda.
Kui me vaatame, mis Euroopas toimub, siis meiesugused olemegi vastujõud, mis püüab maailma normaalsuse juurde tagasi tuua. Ei tea, palju meile aega antakse. Soovitakse, et kõik oleks juurtetud. Siis on meid lihtne ühte potti panna. Kui panna kõik värvid ühte potti, tuleb välja pori, aga maailma ilu ongi ju just puhastes toonides.