Kultuur ja Elu 2/2015

Kultuur ja Elu 1/2015

Petserimaa punases põrgus II

tekst: Herbert Lindmäe

Toome lugejateni järjekordse peatüki õigusteadlase Herbert Lindmäe raamatust "Suvesõda Petserimaal 1941", kui valdavalt harimatu ja karjäärihimuline punane põrguseltskond hakkas ellu viima juunipöörises kavandatud saatanlikke plaane. Nüüd kehtis Petserimaal Moskva aeg ja maksis Vene rubla. Ega asjata laulnud vastalised: Ei meil pole kella vaja, meil Moskva näitab aja! Ja Moskva näitas Tallinna kaudu Petserimaa sortsidele aja, millal ja mida teha ning kuidas sovetiseerimine läbi viia.

Ajalehes Rahva Hääl 4. jaanuaril 1941 suurelt trükitud valimiseelses loosungis kutsuti Eesti tööliskonda üles: Nõukogude Eesti töörahvas! Sureva klassivaenlase tigestunud jäänused püüavad takistada sotsialismi edu. Võidelgem halastamatult kodanluse ja ta käsikute vastu! Maha leebus ja muretus! Olgem valvsad alati ja kõikjal!

Maa ja varade natsionaliseerimine

Juba septembrikuus asuti Petserimaal täitma Riigivolikogu poolt 23. juulil 1940 vastuvõetud Deklaratsiooni pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise kohta. Ja mida vaesel Petserimaal suurt natsionaliserida oligi, aga üht-teist siiski teha andis.
Nii natsionaliseeriti Petserimaal ENSV Teataja andmetel Riigi Panga Petseri osakond ja kindlustusasutused, tööstusettevõtetest kipsitööstus ja -kaevandus Eesti Kips (omanik V. Beljanin) Irboskas ning sellised Petseri kaubanduslikud ettevõtted nagu P. Markuse segakauplus Turuplatsi 9, S. Marteni kauplus S.-Kaubarida 16, P. Mägi & E. Nassari kaubamaja Turuplatsi 16/17, P. Mägi & S. Skvortsovi kauplus S.-Kaubarida 18, P. Tufanovi kauplus Kaubarida 10, Šenbursky, P. ja V. kauplus ning Jefim Vinogradovi naha- ja jalanõudekauplus Kaubareas.
Samuti jäid Petseris majade natsionaliseerimisel oma majadest ilma Paul Birnbaum, Johan Gangus, Olga Grivanogova , Jaan Kanger, August Kender, Nikolai Kuder, Gotlieb Laats, Helene Mägi, Jaan Paidre, Gerasim Rusakov, Gustav Tobre, Jakob Trummal ja mitmed-mitmed teised. Natsionaliseerimisel võeti üle ka hotell Briand (omanik J. Tibbing) Petseris Kaubanduse 18.
Siis algas Petserimaal põllumajanduse hävitamine ja sotsialistiliku põllumajanduse rajamine. Kuna Riigivolikogu võttis 23. juulil 1940 vastu Deklaratsiooni maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks (s.o. riigi omanduseks), viidi läbi maareform, niipaljuke kui seda üldse Petserimaa maanatukese juures teha andis. Maajagamine algas oktoobrikuu algupäevadest, kui ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa Kommunistliku (enamlaste) Partei Keskkomitee võttis 2. oktoobril 1940 vastu Maata ja vähese maaga talupoegade maaga varustamise määruse. Kui jutuks tuli maata või vähese maaga talupoegadele maa andmine ja kinnitati, et maaharijatel tuleb nüüd uus ja parem elu, ütles Petseri lähedalt Mõlnikova (Melnikova – H.L.) vene külast pärit talumees: Ei tule. Siis peaks mulle maad juurde antama. Aga meil pole külas kellelgi rohkem maad, et saaks temalt ära võtta ja teistele anda. Või siis peaks mind kusagile mujale saadetama. Aga ma ei taha mujale minna.
Ajalehe Rahva Hääl andmetel tunnistati Petserimaal rahuldamise vääriliseks 486 maatamehe palvet, juurdelõikeid taotleti 3 616. Oktoobrikuu lõpuks 1940 oli jõutud rahuldada 186 maatamehe palvet, juurdelõikeid oli saanud 957 isikut. Novembrikuus kinnitati, et Petsrimaal said maad 209 maatameest ja 1932 juurdelõikesoovijat. Kui suured olid need maata ja vähese maaga talupoegade maaga varustamisel maanäljastele antud maalapikesed, ei ole teada. Aga maareform tuli ka Petserimaa põllumajanduse hävitamisel läbi viia maksu mis maksab, ja ees ootas ka Petserimaa talunikke kollektiivne põllupidamine. Oli ju EK(b)P IV kongressi resolutsioonis (kongress avati 5. veebruaril) ette nähtud talurahva üleminek kõrgemale ühistegelisele vormile – kollektiivsele põllumajandusele.
Juba 1941. aasta märtsis aeti Vilo valla Mitkovitsa küla rahvas kokku miitinguks, kus asutati kolhoos Kommunist ja 16. märtsil tehti Luki külas Petserskaja Pravda sõnul meenutamaks Pariisi Kommuuni aastapäeva kolhoos Pariisi Kommuun.

NSV Liidu Ülemnõukogu valimised

Ees olid NSV Liidu Ülemnõukogu valimised. Need pidid toimuma 12. jaanuaril 1941. Valimiskampaania algas juba 12. novembril 1940. Nüüd läks lahti suuresõnaline ja päevast-päeva Petserskaja Pravda lehekülgi täitnud NSV Liidu Ülemnõukogu valimiskampaania. Juba paar kuud enne valimisi kutsuti üles üksmeelselt hääletama kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt. Peeti valimiskampaania korras välk- ja valimismiitinguid, valimiskoosolekuid, valimiseelseid selgitus-, agitatsiooni või lihtsalt rahvakoosolekuid. Need lõppesid ikka Internatsionaaliga. Petserimaal seati jaanuarivalimisteks üles saadikukandidaate. Nii sai NSVL Ülemnõukogu Liidu Nõukogu saadikukandidaadiks Petseri valimisringkonnas nr 704 endine poliitvang, Eesti NSV kergetööstuse rahvakomissar, EK(b)P liige Arnold Veimer ning NSVL Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu saadikukandidaadiks Petseri järveäärses valimisringkonnas nr 705 külavenelane, kommunist Ivan Savin. Ka Petserimaal kehutati rahvast eelolevaid valimisi tähistama uute töövõitudega.
Ajalehe sõnutsi hääletati suure rõõmu ja vaimustusega. EK(b)P Petseri parteikomitees sekretärina töötanud Jevgenia Nugis meenutab: Mällu lõikus esimesed NSV Liidu Ülemnõukogu valimised 1941. aasta jaanuaris, mil rahvas juba varahommikul tungles valimisjaoskondade uste taga. Tuldi loosungite ja punalippudega...
Hääletati küll suure rõõmuga, aga valimistulemused Eesti NSV kommunistidele küll eriti rõõmu ei valimistanud. Eestis oli valijate arv 875276, kandiaatide valimisel NSV Liidu Ülemnõukogu Liidu Nõukogusse osales 852552 (97,40%) ja Rahvaste Nõukogusse 851801 (97,32%) valijat. Hääletamata jättis Liidu Nõukogu valimisel 22.724 ja Rahvaste Nõukogu valimisel 23475 isikut. Ka vastuhääli oli omajagu. Kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide vastu hääletas Liidu Nõukogu valimisel 25528 ja Rahvaste Nõukogu valmisel 36386 hääletajat. Siinjuures on mõistagi jäetud kõrvale valmistulemuste võltsimised. Petserimaa kohta valimiste tulemuste kohta andmeid eraldi ei avaldatud. Mõistagi sai Arnold Veimerist ja Ivan Savinist NSV Liidu Ülemnõukogu saadikud.
Nagu mujalgi Eestis käis ka Peterimaal nüüd elu ühest kampaaniast teise, ühest revolutsioonilise tähtpäeva tähistamisest teise tähistamiseni, ja kõike neid saatsid miitingud, pidulikud rahvakoosolekud, kontsertmiitingud, rahvapidustused, kontsertaktused ja lihtsalt aktused koolides, asutustes ja käitistes ning mõistagi pingeline sotsialistlik võistlus. Valitses sotsialistliku võistluse hullus.
Äsja tähistati Suure Oktoobrirevolutsiooni 23ndat aastapäeva. Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva väärikaks tähistamiseks oli Petseris Oktoobri-demonstratsioon, peeti miitinguid, pidulikke aktusi, rongkäike ja rahvapidustusi ning läkitati rahva poolt vastuvõetud resolutsioonides tervitusi sms Stalinile ja teistele Moskva punastele pühakutele, aga ka EK(b)Ple, ENSV Ülemnõukogule ja ENSV Rahvakomissaride Nõukogule.
Siis oli 5. detsember ja järjekordne suur töörahva pidupäev – pidu peeti NSV Liidu Stalinliku Konstitutsiooni 4. aastapäeva puhul. Ja jälle korraldati sel puhul pidulikke aktusi ja koosolekuid.
Jaanuarikuu oli Petserimaa enamlastele nutune – Eesti töötav rahvas tähistas Lenini surma-aastapäeva. Peeti leinamiitinguid ja -koosolekuid, surma-aastapäeva mälestusaktusi, Lenini päevade aktusi ja mälestuskoosolekuid, kus rõhutati Lenini päranduse suurt tähtsust.
Siis tähistati T.T. (Töölis-Talupoegade) Punaarmee 23. aastapäeva ja Petserimaa rahvas saatis Punaarmeele oma tänu ja tuliseid tervitusi.
8. märtsil peeti pidulikke aktusi ja kontsertaktusi Rahvusvahelise Kommunistlikku Naistepäeva auks.
Et anda rohkem hoogu bolševistliku ajakirjanduse levitamisele, käis sotsialistlik võistlus ajakirjanduse tellimises vallas.
Siis tuli rakendada kõik jõud külviplaani täitmisele ja viia sotsailistlik võistlus Petserimaa põldudele.

Petseri raudteejaam

Üleskutse sotsialistlikule võistlusele

1941. aasta kevadel asutati Petserimaal kaks masintraktorijaama (MTJ) – Holohhalnjas ja Pankjavitsas ning nende all-lülidena Hobu-masinriistade laenutuspunktid (HMLP-d), mis pidid olema eelseisva kollektiviseerimise tugisambad. Sotsialistlikku võistlust peeti nüüd ka põldudel. Petserimaal leiti, et MTJ-de ja HMLP-de omavahel peetud võistlusest ei piisa ning seda tuleb levitada ja laiendada ka maakonnast väljapoole üle kogu Eesti NSV.
Ajalehes Petserskaja Pravda 21. mail 1941 avaldatud EK(b)P Petserimaa büroo ja Petseri maakonna täitevkomitee otsuses nenditakse aga murelikult: Signaalid kohtadelt kinnitavad, et parteiorganisatsioonid ei tee kõik mis vaja eduka künni- ja külvitöö tagamiseks. Ei piisa täielikult seemet ega väetist. Vaatamata suuresõnalisele sotsialistlikule võistlusele kurdetakse, et traktoristide töödistsipliin on nõrk: 18. mail oli Holohholnaja MTJ 8 traktorist hommikul enne kella 7–8 põllul ainult üks, künni kvaliteet on mõlema MTJ osas ebarahuldav – künnivaod on kõverad ja ebaühtlased.
Ees olid maipühad ja juba aprillikuus mindi vastu 1. maile. Nii käisid ettevalmistustööd Petserimaal 1. mai tähistamiseks ja taas tuli minna sotsialistlikku töövõistlusse, nüüd siis 1. mai auks. Tuli ju 1. maid tähistada kombekohaselt uute töövõitudega. Juba 30. aprillil peeti ajalehe Petserskaja Pravda sõnul Punaarmee Majas partei-, komsomoli- ja ametiühingu aktiivi pidulik koosolek, 1. mail oli aga demonstratsioon ning miitingul esinesid ja tõid tervitusi Petseri maakonna täitevkomitee esimees Albert Ühtigi, Punaarmee esindaja Dmitrijev jt.
Kampaania korras käis nõukogude passide pidulik kätteandmine. See pidi toimuma Eesti NSV SaRK Miilitsavalitsuse teadaande kohaselt 15. maist kuni 15. augustini. Paljudele jäi see pidulik sündmus üle elamata, sest ennem sai nõukogude võim Petserimaal otsa.
NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu 2. juuni 1941. aasta määrusega Kolmanda viisaastaku riigilaenu väljalaskmisest kuulutati välja uus kampaania – riigilaenu tellimine. Selle tähtsust selgitati rahvakoosolekutel ja miitingutel. Riigilaenu tellimine pidi olema iga kodaniku auasi. See toimus mõistagi suure vaimustusega, innukalt ja hoogsalt, enamuses ühe kuupalga ulatuses. Ja jällegi korraldati sotsialistlik võistlus – sedapuhku riigi siselaenu realiseerimise kiiruse ja tulemuste alal. Veel jõuti enne venelaste suurt Isamaasõda teha algust sotsialistlike töövõistlustega 21. juuni auks.
Venemaalt ülevõetud kampaaniad, tähtpäevade tähistamine ja pidupäevade korraldamine, samuti sotsialistlik võistlus teenisid ühte ja sama eesmärki – lõputult korratud loosungid, Stalini, partei ja punavõimu mõõdutundetu ülistamine ja muu propagandajutt pidi aja jooksul nüristama inimeste mõistust ja panema kuuldut uskuma. Sama eesmärki toetasid raadio, keskajalehed ja ka Petseri oma venekeelne lehekene Petserskaja Pravda. See kõik pidi kommunitide mõistust mööda mõjustama inimeste mõttemaailma ja kasvatama nõukogude võimule piiritult ustavaid kommunismiehitajaid. Koolihariduseta ja vaesemad Petserimaa elanikud, eelkõige külavenelased, olid punastele ulmejuttudele altid.
Tuleb tunnistada tõtt: ei läinud sotsialismi ülesehitamine Petserimaal nii ludinal ja tõrgeteta, nagu soovisid punase põrgu peremehed ning teised punased sortsid ja sortsikesed. Muret ja peavalu tegid aga Petserimaa eestlased, sealhulgas ka setud, samuti ärksamad, haritumad ja jõukamad venelased, kes tõrksalt ei tahtnud uut punast võimu omaks võtta ega seda teenida. Ei murdnud nende teisitimõtlemist ja vastupanu ka 16. detsembril 1940 Eestis maksmapandud Vene NFSV kriminaalkoodeks (KrK), mis igal sammul ähvardas vastalisi ränkade karistustega tegude eest, mis on sihitud töölis-talupoegade valitsuse kukutamise, õõnestamise või nõrgendamisele. Ja mitte ainult tegude, vaid ka sõnade eest, ja mitte ainult praegu, vaid ka Eesti Vabariigis tehtu eest, mida nüüd tagantjärele loeti kontrrevolutsiuoonilisteks kuritegudeks). Nende jaoks oli kriminaalkoodeksis terve kamalutäis KrK § 58 kimpu kuuluvaid ja muidki paragrahve. Nii nägi KrK ette selliste kohtulik-parandusliku sotsiaalse kaitse vahendite rakendamise nagu mahalaskmine ja vabadusekaotus NSV Liidu kaugemais maakohtades asuvais paranduslikes töölaagrites (so surmalaagrites – H.L.) Karistus ootas mitte ainult süüdlaseks loetud isikut ennast, vaid ka tema perekonnaliikmeid, keda ähvardas samuti Siberi kaugemaisse rajoonidesse saatmine. See tähendas punast terrorit, mida peeti hädavajalikuks rakendada sotsialismi ehitamisel punases põrgus. Ja ega Venemaalt Eestisse tulnud NKVD põrguspetsialistid siia suvitama saadetud.
Punane terror lõi valusasti nii eestlasi, aga ka paljusid venelasi. Nenditakse: Petseris elas hulk monarhistidest vene pagulasi. Varsti levisid kuuldused, et nad peatselt jäljetult kadusid – nähtavasti arreteeriti vaikselt. Leidus ka venelaste hulgas neid, kes saabunute üle just rõõmu ei tundnud – mainitud monarhistide kõrval üldse jõukamal elujärjel olijad. Haritud noorema põlve venelased tunnustasid avalikult kultuurihüvesid, mida Eesti Vabariik võimaldas ja pakkus. Mööduvale punaväelaste kolonnile osutades oli venelasest kõrtsimees avalikult tähendanud: „Ei meie omad küll eestlasil nii hästi elada lase nagu eestlased meil lasksid.

Punavõimule olid pinnuks silmas Eesti väeosade sõjamehed

Petserimaa punase põrgu sortsidel olid omad põrgumured ja -peavalud.
Nii olid Petserimaa sovetiseerimisel punavõimuritele eriti pinnuks silmas nii Petserimaal asuvate Eesti väeosade sõjamehed kui ka Petseri Gümnaasiumi õppurid ja õpetajad, kelle ümberkasvatamine ja kasvatamine näis tulutu.
Eesti kaitseväest sai Eesti Rahvavägi, siis ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 29. augusti 1940 otsusega Punarmee 22. Eesti territoriaalne laskurkorpus (territoriaalkorpus). Eesti rahvaväe ümberkujundamisel Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks otsustati säilitada laskurkorpuses senine Eesti Rahvaväe vorm, kõrvaldades pagunid ning viies sisse Punaarmee komandeeriva koosseisu eraldusmärgid.
Petseris paiknes 7. Jalaväerügement, siis Petseri 171. laskurpolk ja Laural 625. kergesuurtükiväe polgus teeninud Eesti sõjamehed. Suvekuudel viidi väeosad suvelaagritesse – Põhja- ja Lõunalaagrisse.
Ajaloolane Peeter Kaasik nendib: Väide, nagu oleksid sõjaväes 1940. aasta suvel valitsenud üldised nõukogudevastased meelolud, on vale. Kaasajooksikuid oli küllalt palju, seda tänu väeosade komiteede asutamisele, mis lubasid sõjaväelastele kohatuid vabadusi. Võimalusi kasutati ära ja pahatihti omakasupüüdlikult. Eriti valitses niisugune meeleolu töölispere­kondadest pärit ajateenijate hulgas, kuid küllalt palju oli ka kaadrisõjaväelasi, kes kohe uue korrga kaasa läksid. Seisukohad muutusid, kui Eesti Rahvavägi lõplikult Punaarmee korpuseks reorganiseeriti, pärast mida nähti Punaarmee tegelikku eluolu. Üldiselt oli aga meeleolu rahulik, toimuvat jälgiti passiivselt.
Muidugi oli ka Eesti kaitseväes kaasajooksikuid, kuid see ei muuda tõsiasja, et sõjaväes valitsesid 1940. aasta suvel, juba enne territoriaalkorpuse moodustamist nõukogudevastased meeleolud. Eesti koolides ja kodudes isamaalise kasvatuse saanud noored mehed ei läinud uue korraga kaasa.
Tõsi on, et lähemad kokkupuuted punaväe eluga, mõistusevastaste lausnõmedustega ja punaväelaste harimatusega, rääkimata 1941. aasta juunisündmustest, mõjustas eesti sõjameeste vaenutunnet venelaste vastu veelgi. Et Eesti kaitseväes valitses nõukogudevaenulik vaimsus, on üldteada. Pärast Eesti ohvitseride massilist arreteerimist Petseris (õigem on väita, et pärast ohvitseride ja üleajateenijate (seersantide, veeblite ja sõjaväeametnike küüditamist) ning elanike juuniküüditamist pidi küll iga mõlemisvõimeline Eesti sõjamees punaseid vihkama ning passiivne sündmuste jälgimine läks üle avalikuks vastupanuks ja vastupanuvõitluseks. Kui territoriaalkorpus jooksis sakslastel poole üle, pidid selleks olema juba varemast ajast enamlaste enda poolt loodud eeldused.

Petseri kasarmud

Petserimaal Eesti kaitseväes valitsenud meeleolud pärast juunipööret

Millised meeleolud valitsesid Eesti kaitseväes Petserimaal pärast juunipööret, ilmneb Eesti sõjameeste meenutustest ning muudest allikatest.
Nii teatakse, et Petseri garnisonis olevat juuli lõpul tekkinud järjekordse punamiitingu ajal spontaanne rahvuslik meeleavaldus ning 7. jalaväerügemendi allüksused marssinud sini-must-valgete lippude all rahvuslikke laule lauldes läbi linna. Edaspidigi eelistanud ajateenijad kõigist rivilauludest demonstratiivselt „Eesit lippu” ja skautide lipulaulu „Meie võitluslipp sini-must-valge.”
Sellal kui Johannes Varese valitsuse delegatsoon oli teel Moskvasse Eesti Nõukogude Liitu vastuvõtmise palvega, viidi Petseris terve 7. jalaväerügement käsu korras turuväljakule.
Leitnant Peeter Lindsaar kirjutab: Eestimeelsete poolt organiseerimatult poleks võimalik olnud too, mis siis toimus. Kui rügement marsivalmis oli, pisteti kõnniteelt igale reale suur majalipp kätte. Muidugi oli suur töö neid koguda ja varjatult kohale tuua. Tuules lehvivate lippude meri pea kohal, marssis rügement hõiskava laulu saatel, läbi kesklinna tänavate tiirutades. Nii uhket lehvivate lippudega rahvuslikku meeleavaldust polnud Petseri tänavad veel näinud. Võimas noorte laul lämmatas eesliikuva orkestri. Kas rügemendile rivi lõpus järgnev käputäis eraisikuid oma punase lipu all ka laulda katsus, ei tea. Rivis laulmiseks puudus neil ju kogemus. Gümnaasiumi aeda vaba­õhu kinoetendusele „Tsabajevit” vaatama viidud (vene mängufilm Tšapajev, 1934 – H.L.), saadi omanikele juba hämardunud tänavail lipud märkamatult tagasi anda. Sõdurid ajasid etenduse nurja.
Saadud õppetunni tõttu loobuti edaspidi punastel üritustel kompanii osavõtust. Eesti sõdurite vembud ja vahejuhtumid, mis andsid tunnistust rahvustundest ja põlgusest vene värgi vastu, samuti vaenust eestlaste ja venelaste vahel, panid politrukke ja komissare raevutsema.
1940. aasta sügisel Petserisse toodud autotankide rügemendi mehed hakkasid välja andma seinalehte, mille sisu pärast sai karistada kapten Riitsaar (kapten Richard Riitsaar – H.L.).
On tõsi, et pärast seda kui punaväes venelastega lähemalt kokku puututi, hakati neid lausa vihkama.
Eesti sõdur arvustas vene sõdureid ja komandöre alati väga teravalt ning algul täiesti avalikult. Näiteks möödunud aasta sügisel tuli Lauras asuvasse 625. kergesuurtükiväe polku komissar, nimega Dobrõnets (teisal polgukomissar F. Dobronets – H.L.). Selle mehe käes nägime aasta jooksul ainult ühe korra taskurätti. Kõik ninaga seoses olevad toimingud sooritati ainult sõrmede abil. Mõni päev pärast uue ülemuse saabumist ahvis teda järele juba pool polku. Soomega peetud sõja ülistamine süvendas viha, mida igaüks endas venelaste vastu kandis.
N-leitnant Viktor Orav (n-leitnant Viktor-Emanuel Orav – H.L.): Koos venelastega saabusid Eestisse nende tuletikud, nimega Raketa. Nende kvaliteet oli väga madal, rohkem kui pooled tikud olid tarvitamiskõlbmatud. Kord sööklas nägi üks politrukkidest leitnant J. Priikase (n-leitnant Juhan Priikask – H.L.) käes ilusat tuliuut „välgumihklit”. Ta tuli Priikase juurde ja küsis välgumihklit näha. Politruk vaatas välgumihklit igast küljest suure huviga, andis selle omanikule tagasi ning tahtis teada saada, kuidas seda kasutada ja kus neid müügil on. Järgmisel päeval võis sööklas näha mitmel venelasel uusi välgumihkleid, mida ei kasutatud sigarettide või paberosside süütamiseks, vaid nad korraldasid võistluse, kelle välgumihkel töötab kõige paremini.
Nooremleitnant Viktor Orav jätkab: Polgu komandöride söökla oli huvitav koht, kus sai Venemaalt tulnud komandöre ja politrukke jälgida. Söögikombed puudusid neil kõigil. Raskusi tekitas noa ja kahvli kasutamine. Kui toit oli lauale kantud, hakkasid nad noa ja kahvli abil toitu peeneks lõikama ja kui kõik oli peen, siis läks kahvel paremasse kätte ja sellega vinnati toit suhu. Juhtus, et mõni tükk vajas veel lõikamist, siis rändas kahvel vasakusse kätte ja paremasse haarati nuga lõikamiseks jne... Eesrindlikumad venelased õppisid ära ka kommetekohase noa-kahvli tarvitamise...
Kord tuli politrukiga jutuks vaba aja veetmine. Rääkisin, et vaba aega meil peaaegu ei ole ja kui juhtub mõni vaba tunnikene olema, siis mängime bridži. Politruk ütles, et see on „Ne kulturno!“ Tema arvates olid kultuurilisteks ajaviideteks domino, tamka ja male. Kaardimäng aga vääris põlgust.
Eesti sõdurite poolehoiu võitmiseks ülendati punaväes omariiklusaegseid kaitseväe üleajateenijaid ohvitserideks. Nii ülendati Vabariigi Presidendi käskkirja järgi relvastatud jõududele nr. 65, 8. augustil 1940. a. arvates 5. augustist lipnikkudeks jalaväe alal neli seersanti ja 142 nooremseersanti, suurtükiväe alal 31 nooremseersanti ning ratsaväe alal 14 nooremseersanti. Käskkirjale oli alla kirjutanud Maksim Unt, Siseminister Vabariigi Presidendi ülesannetes ja Sõjavägede juhataja kindralleitnant Gustav Jonson VR I/3 ja VR II/.
Suurel osal punaväe ohvitseridel oli madal haridustase. Meenutatakse: ainsaks nõudeks Vene sõjakooli astumiseks oli – neli klassi algkooli, vene keele oskus ja kehvikuseisus. Nii saadeti väeosadest Tallinna jalaväe sõjakooli peamiselt Petseri ja Peipsiäärseid venelasi. (Eesti kaitseväes olid kõik nooremad ohvitserid gümnaasiumiharidusega – H.L.). Eestlastel oli heameel, et igast väeosast arvukalt venelasi sõjakooli läks – sel teel saadi lahti suurest hulgast spioonidest.
Kirjutatakse: Üldiselt elasid venelased, niihästi juhtiv kui ka poliitiline koosseis, väga mustalt, meile isegi uskumatul viisil... Petseris vene komandörid paigutati perekondadesse, sest ei olnud võimalik neile anda iseseisvaid kortereid. Elanikud andsid neile kasutada voodeid, kušette, diivaneid, laudu, kuid peagi tuli kaebusi, et venelased on need ära määrinud. Selle tagajärjel venelased hakkasid kasarmust nõudma voodeid, aluskotte. Hiljem linnakodanikud ei tahtnud enam ühtki venelast oma korterisse võtta, elanikke tuli selleks sundida...
Eesti sõjaväelaste naised punaväe ohvitseride naistega läbi ei käinud – nad võõrastasid üksteist ja nende suhted olid teravad. On teada, et: Petseri polgus olid eesti sõjaväelaste abikaasad väga pahased polgu komissarile, kes oli ühes oma loengus väljendanud, et Eesti omariikluse ajal olevat müüdud eesti naisi nagu sibulaid. Nõukogude Liidus olevat naine vaba ja väärtuslik kodanik. See tegi vahekorra eesti ja vene naiste vahel väga teravaks ning tekkis täielik üksteise vihkamine.

Põhja- ja lõunalaager. Petseri laskeväli

Oktoobripidustusteks valmistumine

Käisid ettevalmistused suure Oktoobrirevolutsiooni 23. aastapäeva pidustusteks. N-leitnant Viktor Orav mäletab: Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva eelsel õhtul korraldati komandöridele miiting, mis algas aupresiidiumi valimisega. Komissari ja politrukkide ettepanekul valiti aupresiidiumi liikmeteks kommuniustliku partei suurkujud seltsimees J. Staliniga eesotsas. Järgnes polgu komissari ettekanne, milles ta tõstis esile kommunistliku riigikorra hüvesid ja püüdlusi oma elanike eest hoolitsemisel ja vabaduste kaitsmisel, missugused heateod nõuavad riigilt tohutuid väljaminekuid. Ta tegi ettepaneku võtta vastu resolutsioon, mille kohaselt iga komandör ja poliittöötaja annetab oma järgmise kuupalga kommunistliku ühiskonna ülesehitamise heaks. Ta pani resolutsiooni hääletusele ja palus kõiki, kes selle vastu on, käed üles tõsta... Tekkis surmavaikus, mida katkestas komissari hääl: Vastuhääletajaid ei ole, seega on resolutsioon ühel häälel vastu võetud!“ (Ja vastuhääli ei saanudki olla, sest nüüd juba teati, milline saatus ootab vastuhääletajat – H.L.).
Kui saabus 6. november, oli Laura alevik punastes plagudes ja revolutsioonipühakute suured pildid rippusid peatänava suuremate ehitiste seintel. Keskpäeval korraldati väljavalitud põllul paraad, kus patareid frontaalses rivistuses rühmade kaupa galopis „hurjää”-hüüete saatel paraadi vastuvõtjate eest möödusid. Eeskujulikult esinenud rühmadele avaldati kiitust ja nende juhtidele annetati mälestusesemeid.
Petseri laskurpolgus leidis oktoobripidustuste ajal hommikul politruk, et Stalini pilt oli öösel üle maalitud ja pildil suur puss Stalinil kõrist läbi torgatud, tema keel ripakil suust väljas. Politruk oli esimese ehmatusega seepeale risti ette löönud. Kohe alustatud range juurdlus ei andnud aga tulemusi. Nagu hiljem selgus, olid maalijateks 6. roodu mehed.
Lauras rebisid 625. kerge suurtükiväepolgu sõdurid oktoobripidustuste ajal maha alevikus ööseks väljajäetud punalipud. Ühel lipul oli sirbi ja vasaraga tükk välja rebitud ja lipul oli porine saapajälg.
Politrukid ja vene komandörid kartsid paaniliselt mürgitamist. Nii kirjutab n-leitnant Johannes Jaagus Petseri Põhjalaagrist: Ka allikast joogivee toomine toimus ainult ettenähtud kellaajal ja vastava kirjaliku loa omamisel, sest allikas asus paarkümmend meetrit väljaspool laagri piirkonda. Allika juures oli alaliselt vene sõdur valves ja allikast tohtis vett võtta ainult seal oleva kopsikuga ja valada oma nõusse.
Samuti kirjutatakse: iga kord kui laost anti välja toiduaineid söögi tegemiseks, võeti proove. Need tuli lukustatud kapis alles hoida 24 tundi. Kui sellal haigestus mõni sõdur, tehti proovi järgi kindlaks, kas on tegu toidu mürgitamisega. Enne toidu väljajagamist proovis seda arst: ta pidi omal nahal katsetama, kas pole toidus ehk mürki.
Eesti väeosad aeti välja oma avaratest kasarmutest ja paigutati elama kitsastesse rekvireeritud ruumidesse, kus õhk oli väljakannatamatult paks. Üksuste paremates ruumides olid nüüd punased nurgad ja Lenini toad, kuhu sõdurid aga politrukkide loba kuulama või oma vaba aega veetma minna ei tahtnud. Kuna sõdurid pidid elama suvilates, mille seinad ei pidanud sooja, tuli ette, et temperatuur langes seal üsna nulli lähedale. Külm ja väsitavad õppused kurnasid mehi, mistõttu haigestunute arv oli väga suur ja arsti kabineti ukse taha kogunes pikk saba. 1941. aasta kevadtalvel olid väeosades ravimite ja sidematerjalide tagavarad juba otsakorral. Venemaalt neid juurde ei toodud, kuigi seal pidi neid politruki jutu järgi olema ülikülluses.

Petserist ca 16 km kaugusel asuvas Värska Põhjalaagris paiknes Eesti 7. jalaväerügement.

Tulid näärid ja uued toidunormid

Peagi algas väeosades reakooseisu venestamine. Eestlastest ajateenijad lasti pärast teenistusaja lõppu koju, uusi mehi aga teenistusse ei kutsutud. Suurem errusaatmine toimus kahel korral: 1940. aasta lõpus ja 1941. aasta kevadel, vahetult enne suvelaaagrisse viimist. Asemele toodi venelased ja teiste rahvuste esindajaid, osa neist kordusõppuste sildi all.
Laagrikord sarnanes vangilaagrite omaga: laagrist väljumine oli keelatud. Kui Eesti sõjaväes asusid püssid magamisruumis püramiidides, et nad oleksid häire korral käepärast, siis nüüd anti käsk lukustada püramiidides relvad. Selleks tõmmati päästikukaitsetest kett läbi ja lukustati püramiidi külge. See tekitas meestes viha, ja jälle oli vaja eesti ohvitseide rahustavaid sõnu.
Jõuludest enam ei kõneldud – nende asemel tulid näärid ja jõulukuuse asemel oli nääripuu. Kuna jõulupühi Punaarmees ei tuntud, olid need tavalised tööpäevad. Ametlikult teatati, et aastavahetusel kellelegi puhkust ei anta. Erandkorras ja vastu tulles reamees Kevendi (rms Roderich Kevend – H.L.) palvele, lubati ta ainsana puhkusele. Rms Kevendi oli Lauras 625. kergesuurtükiväe polgu (kergesuurtükipolgu) I divisjoni 1. patarei eesrindlik punanurga ja seinalehe korraldaja. Õnnelikuna lahkus ta polgust, et veeta puhkus koos oma Nõmmel elava emaga. Ta läks ja jäi...
Reamees Kevend oli oma puhkust selleks kasutanud, et üle jäätunud mere tõukekelguga Soome minna, kust ta hiljem langevarjurina Eestisse tagasi tuli, et oma kodumaad idast tulnud röövjõukudest ja kommunistliku evangeeliumi kuulutajatest vabastada. Ta oli esimesi eestlasi, kellele vapruse eest annetati Saksa II järgu raudrist.
Jõulupühade ajal toimusid Eesti sõjaväeosades seoses üleminekuga Punaarmee toidunormidele toidu­rahutused. Juunisündmuste järel hakati halvustama Eesti sõdurite toitu. Nii kinnitasid politrukid ja komissarid, et vaadake, kuidas punaväes toidetakse! Ja lubati sisse viia Vene toidunormid.
Detsembris 1940 tulidki need uued toidunormid: lihaportsjon läks poole võrra väiksemaks ja hiljem asendati koguni kalaga. Rasvaineid vähendati samuti poole võrra. Kohvi enam ei antud, selle asemel tuli tarvitusele tee. Kartuleid vähendati ligi 2/3 võrra päevas. Ainult leivanorm suurenes. Seati sisse kaks kuivtoidupäeva nädalas. Petseri polgus esimesel päeval, mil üle mindi Vene toidunormidele, tõusis üks sõdur söögisaalis püsti ja ütles, et hüüame seltsimees Stalinile selle eest kolmekordne elagu, et ta meie toiduportsjoni vähendas. Sõdur arreteeriti jalamaid.
Meenutati, et pärast juunipööret lubati 30. juulil ajalehes Rahvaleht suuresuuliselt: Sõdur hakkab saama paremat toitu: Rohkem liha, rasvaineid, piima ja suhtkurt. Nüüd sai Eesti sõdurile selgeks, kuidas täideti poole aasta tagust lubadust.
Petseris toimus pidulik näärikuuse põletamine ning politrukkide ja komandöride ball KL Maleva majas, mis oli nüüd ristitud Punaarmee majaks. Nii et kuusk oli küll, aga mitte enam jõulu-, vaid näärikuusk, ja seda ei põletatud jõulude ajal, vaid uuel aastal. Punaarmee maja oli seest- ja väljastpoolt pikavurruliste ja kongusninaliste seltsimeeste portreesid täis. Ballisaali astudes lõi kohe vastu tugev viina ja õlle lehk, kõikjal purjus ja juba jalgadel vaaruv seltskond. Saal oli kaunistatud pühakute piltidega ja loosungitega, laest rippusid alla värvilised paberiribad. Seltskond oli kirev – politrukid ja komandörid oma põlvini ulatuvates vormipluusides ja nende naised umbes turunaise välimusega, sekka tökati järele haisevate säärsaabastega külavenelasi ja punapetserlasi. Nääripeole kutsutud Eesti ohvitserid olid oma nägusates mundrites ja uhketes balli-tualettides daamidega nagu teisest maailmast. Peoperemeesteks olid politrukid ja punakomandörid. Nende kombed ja naljad olid eestlastele võõrad. Nii taarus saali keskel politruk, kes hakkas tantsijaid üksteisele selga tõukama, mis valmistas vene seltskonnale suurt lõbu. Polgukomissar Dmitriev istus oma daamiga lava ees ja vaatas pidu pealt. Siis tegi ta korralduse tantsida nii, nagu seda tehakse Moskvas ja mujal Venemaal: tantsida tuli ainult ühes reas ringi ümber saali nii, et saali keskele jäi vaba ruum. Sinna asus üks politruk veiderdama. Eesti ohvitseridele see maitsetu ja rumal tembutamine ei meeldinud ja tundsid ennast võõrastena võõral peol ning lahkusid saalist. Ka endine ohvitseride kasiino oli räpane ja joobnud venelasi täis. Riietusruumis müüdi viina ja õlut. Kogu see nääriball ja KL Maleva maja oli nagu kolmanda järgu kõrts. Nääripidu peeti ka gümnaasiumi saalis. Sinna ilmus joobnud politrukke, kes end ülbelt ülal pidasid. Saali tuldi oma nahkmantlites, mütside peastvõtmise kommet ruumis ei tuntud.
Venelaste kommetest kirjutab sõjamehest kirjanik leitnant Peeter Lindsaar: Meie rahva hulgas liikunud anekdoodid venelaste pidukommetest polnud tuulest võetud ega kiusust aetud. Kommete kõrval puudus neil ka loomulik mõistus oodata ja vaadata, mida teised ees teevad. Üks tõstis pahandades enda eest klaasid kui ülearused aknale, et nad katki ei läheks, ja kallas samasse klaasi kord õlut, kord veini ja muud, kuni segu väga varsti oma töö tegi. Sugugi mitte joobnult võttis teine endale salatikausi nina alla ja hakkas ilma kahvlita, sõrmedega sellest sööma. Naistele muidugi midagi enne pakkuma ei hakatud, vaid rapsati endale. Aga mõned nendegi hulgast ei jäänud sundimist ootama, vaid kummutasid hoolega klaasi. Siin ja seal kuuldus itsituse sekka järske naeruturtsatusi või lapsati lauakaaslasele ulaka käe pihta. Aga tants käis temperamentselt täie hooga ja meeleolu oli ülev.
23. veebruaril 1941 pühitseti Lauras Punaarmee aastapäeva.
Leitnant Peeter Lindsaar: Punaarmee aastapäeva aktusekõnes kuulsime venelasest polkovniku-auastmes diviisikomandöri abilt üllatava uudise: “Kodusõjas lõi noor võitmatu kuulsusrikas punaarmee N. Liidule kallaletunginud 14 kapitalistlikku riiki ja sundis neid rahu tegema.“... Varjamatu sõnatu õlgade kehitamine aktuselt lahkudes oli meie ohvitserkonna reaktsiooniks.
N-leitnant Viktor Orav meenutab Punaarmee aastapäeva (427, lk 132-133, 142-143): Kohalikus seltsimajas oli korraldatud kirju õhtu vene stiilis, mille kava täitsid sõdurid ja asjaarmastajatest näitlejad. Lauad olid kaetud söökide ja jookidega, mille hulgast ei puudunud vodka. Peokulude katteks peeti iga komandöri palgast kinni vastav summa. Kui pidu oli täies hoos ja kõikidel külalistel hea tuju, meenutasime, et samal päeval oli meie lugupeetud presidendi, Konstantin Pätsi sünnipäev. Lõime klaase kokku – ka venelastega. Ei tulnud nendel meelde meilt küsida, kes see Konstantin on.
Ees olid maipühad ja maipidustused. Petseri laskurpolgus lasti õmmelda punalipp, mille sai sotsialistliku võistluse võitja, kuu kokkuvõtete järgi kõige eesrindlikum üksus. Punalipu saamine pidi olema suureks auasjaks. Sel moel taheti õhutada ka punaväes sotsialistlikku võistlust. Maipidustuste eelõhtul sai rändlipu õnnelikuks omanikuks 3. raskekuulipildujarood. Järgmisel päeval enne miitingut lipu lahtirullimisel ilmnes rabav tõsiasi: lipule oli öö jooksul tindipliiatsiga joonistatud haakrist.

Petseri gümnaasium

Petseri Gümnaasiumis algas õppetöö stalinlikus vaimus

Muret ja peavalu valmistas Peterimaa punastele võimuritele ka Petseri Gümnaasiumi õpilaskonnas ja õpetajate hulgas valitsev nõukogude võimule vastaline vaimsus.
Õppetöö algas 1940. aasta sügisel stalinlikus vaimus. Petseri gümnaasium oli nimetatud ümber keskkooliks ja seda püüti nüüd kiires korras bolševiseerida.
Punase kooliaasta pidulikul avaaktusel olid Petseri Gümnaasiumi ruumid ehitud punasega, aktusesaali kaunistasid punased kangad ja seintelt vaatasid vastu Stalini ja teiste punasuuruste pildid... Peeti päevakohaseid kõnesid, ülistati parteid ja valitsust, eriti aga suurt juhti ja õpetajat seltsimees Stalinit. Aktus algas ja lõppes Internatsionaaliga.
Koolis tuletas nüüd igapäevaset ennast nii õppuritele kui ka õpetajatele meelde neile uus, võõras ja harjumatu nõukogude võim.
Petseri Gümnaasiumi õppenõukogu esimesel koosolekul puudus kauaaegne õpetaja ja kooli juhataja abi, kaitseliitlane Aleksander Hesse, kes oli arreteeritud suvel. Tema asemele määrati aktiivne kommunist Niina Kostina. Koolielu küsimusi ei otsustanud enam õppenõukogu, vaid kompartei ja komnoorte organisatsioon, kellel oli nõukogus kaalukas roll.
Keskkooli astujate sooviavaldused vaatasid läbi Petseri kompartei esindaja Aleksei Ovsjannikov ja Petseri komsomolisekretär Tamm. Vastuvõtmisel arvestati eestkätt sotsiaalset päritolu ja vanemate meelsust ning alles siis õppeedukust.
Juba õppeaasta alguses algas koolis komnoorte värbamine. Keskkooli eesti osakonnas ei andnud see teab mis tulemusi: komsomoli astus igast klassist 3-4 õpilast, ühes klassis ei olnud ühtki komnoort ja ühes lõpuklassis olid komsomolid vaid vene soost õpilased. Teatakse, et Vene osakonnas läksid komsomoli isegi mitmed, kellel isad olid vahistatud. Oma osa oli siin ka klassijuhatajal. Samas leidus poisse, kes üleöö olid läinud kommunismiusku ja keda ahvatlesid tulevikus karjääritegemise võimalused.
Komnoori võis liigutada kolme rühma: esiteks passiivsed, kes vaid nimeliselt kuulusid komsomoli, teiseks – aktiivsed ja kolmandaks – eriliste ülesannetega komsomolid. Viimastel oli nuhkide ja pealekaebajate roll ja kunagi ei teatud, kellele on nuhi ülesanded antud. Seepärast ei osatud olla nende suhtes oma jutuga ettevaatlik. Pealekaebamiste tõttu pidid mitmed õpilased koolist lahkuma või alandati nende käitumishinnet. Kirjutatakse, et õppenõukogu protokollid otse kubisevad pealekaebamistest ja nendest tulenevatest õpilaste käitumisküsimuste arutamisest.
Eriülesannetega komsomolidel olid teistega võrreldes mitmeid eesõigusi: nad võisid koolist puududa põhjust teatamata, võisid öösi õpilastele keelatud ajal tänaval hulkuda, võisid lahkuda tunnist komparteist või mujalt saadud telefonikutse peale ja käia kooli teadmata maal miitinguid pidamas.
Juba oktoobris võttis õppenõukogu istungitest osa komnoorte esindaja.
Siis tuli õpetajate perre veel teine aktiivne ja veendunud kommunist – õpetaja Jasnova. Ühel päeval ei ilmunud kooli enam õpetaja Nikolai Pimkin, kelle kohta kõneldi sosistamisi, et ta on arreteeritud. Õppenõukogus sellest juttu ei tehtud, nagu oleks õpetaja üleöö kadumine tavaline nähtus.

Koolijuht August Usai mõrvati NKVD poolt Tartu vanglas 8./9. juulil 1941.

Enne oktoobripidustusi vallandati direktor Aleksander Raudsepp, kuid jäeti siiski edasi matemaatikat õpetama. 1. novembrist määrati tema asemele kooli direktoriks kunagine koolinõunik, siis maa algkooli juhataja August Usai. Temast ei saanud aga komparteile loodetud tööriista, sest ta ei arvestanud pimesi kompartei soovitusi ja püüdis kaitsta õppenõukogu iseseisvust. Nii kaotas August Usai peagi partei silmis usalduse ja ta vallandati arvata aprillikuus.
August Usai arreteeriti ja ta mõrvati 8./9. juulil Tartu vanglas.
Kompartei umbusaldas õpetajaskonda. Eriti teravaks läksid vahekorrad parteiga riigilaenu tellimise ajal. Kuna kinnitati, et riigilaenu tellimine on vabatahtlik, tellis igaüks nii suure summa eest, kuidas kellegi majanduslikud olud lubasid. Seetõttu satuti aga partei viha alla. Kaks korda tuli tellimisi ümber kirjutada. Direktor August Usailt nõuti nende õpetajate nimede teatamist, kes ei telli vähemalt oma kuupalga ulatuses riigilaenu-pabereid. Sai selgeks, et sõna vabatahtlik tähendab bolševike juures kohustuslik. Kooli õpetajaskonda nimetati parteis kontrrevolutsiooniliseks pesaks.
Töö koolis muutus üha raskemaks, sest õpetajatel ei lastud rahulikult oma tööd teha. Õppetööd häirisid igasugused sundloengud, küll gaasikaitsest, küll tuleohust, küll muust. Samuti nõudsid lisaaega ettevalmistused punasteks tähtpäevadeks ning sundosavõtt mitmesugustest poliitilistest üritustest. Õpetaja oli nagu nõiakeerises.
Tihti külastas kooli uus komsomolijuht Jakovlev, noor mees, kes oma jutu järgi oli lõpetanud mitmel alal kõrgema kooli... Ta esines äärmiselt ninakalt ja tegi õpetajatele kohatuid märkusi. Nii sai ajalooõpetaja õpetajatetoas märkuse selle eest, et ta kõneles tunnis Petrogradist, mitte aga Leningradist. See pidi olema lubamatu. Talle püüti selgitada, et ajaloosündmuste käsitlemisel tuleb tarvitada nimesid, mis kehtisid sel ajal. Kuidas küll kõlaks, kui öelda, et Lenin põgenes Leningradist? Ei suudetud seltsimees Jakovlevi teisiti ümber veenda, kui punase ajalookäsitluse enda toel.
Gümnaasium olid muutunud nagu rahvamajaks: pärast lõunat oli siin tõeline rahvaste rändamine: koolis peeti parteihariduslikke koosolekuid ja kutsealuste õppusi ning viidi läbi muid üritusi. Kahju oli vaadata, kuidas nägid nüüd välja enne nii piinlikult puhtad ruumid – koridorid olid mustad, siin-seal vedeles suitsuotsi... .
Oli õpilasi, kes läksid kaasa punastega, enamus jäi aga vastasleeri ega võtnud omaks punaseid loosungeid. Õppeaasta alguses avaldati oma meelsust võrdlemisi vabalt ja tehti nalja punavõimu arvel. Näiteks siis, kui koolis toimusid kaitsesüstimised difteeria ja mõne teise haiguse vastu, tähendasid naljahambad, et süstitakse kommunismi-baktereid. Riigikaitse tundides pakkusid õpilastele nalja puupüssid, mis pidid olema nende sõnutsi Moskvast toodud uusimad Punaarmee relvad. Kui aga kaks koolipoissi kadusid NKGB võrku, muutusid õpilased oma naljades ja arvamuste avaldamises tagasihoidlikumaks.
Nii kirjutatakse, et 1940. aasta lõpul algas koolinoorte vastupanuliikumine ja Petseri gümnaasiumi õpilane L. Saluveer asutas organisatsiooni Päriseestlased. Petseris levitati lendlehti. L. Saluveeri saatusest ei ole midagi teada.
Muidugi esitati õpetajatele klassis sobimatuid küsimusi. Oma vastustes pidid eestimeelsed õpetajad kavaldama, sest nende sõnu jälgisid hoolega komsomolid, et siis oma tähelepanekutest teatada sinna, kuhu vaja.
Kord seletas õpetaja loodusloo tunnis, et inimese sabalülid on täiesti kasutud rudimendid. Selle jutu peale päris üks komsomol, et milleks siis need üldse on. Õpetaja läks küsija juurde, näitas tema rinnataskust väljaulatuvale punasele taskurätikule ja ütles: Samahästi me võiksime ka küsida, milleks teil see on, kas ka rudiment? Klass oli õpetaja sõnadest vaimustuses. Õpetajal oli ees järelümberasujana Saksamaale sõit, mistõttu ta võis endale taolist ketserlikku ütlemist lubada.
Punasel aastal ei tehtud Eesti kirjanduse tundides juttugi Juhan Liivi ja Lydia Koidula isamaaluulest ja sel isamaalisel teemal kirjandeid ei kirjutatud. Kirjanditeks tavatseti anda puht-poliitilisi teemasid. Alguses kirjutasid õpilased ausalt oma veendumuste kohaselt. Nii äratas kompartei tähelepanu ühe õpilase kirjand, milles õpilane kirjutas, et ta ei teadvat, mida suvel ette võtta: ta oli varem veetnud suved oma jõuka sõbranna juures, kuid nüüd pole see enam võimalik, sest sõbranna oli vaeseks jäänud. Eesti keele õpetaja oli aga selle töö koguni heaks hinnanud. Lugu ähvardas nii õpilasele ja tema vanematele, samuti õpetajale täbaraks minna. Lõpuks suudeti see tüli summutada.
Siis saadi aru, et kirjandis kirjutatud nõukogude-vastane jutt ohustab nii õpilast, tema vanemaid kui ka õpetajat. Nüüd oldi kavalamad ja kirjandis piitsutati irvitamisi ja halastamatult kommunistide käibesõnu kasutades kõike seda, mis oli jalgu jäänud ka kommunistidele ja ülistati taevani Stalinit, Punaarmeed ja nõukogude võimu. Poliitilisi õppeaineid ei võetud tõsiselt.
Õppeaasta vältel heideti koolist välja mittesoovitava elemendina rida õpilasi. Põhjuseks oli küll valimisplakatite maharebimine, küll oma sõnadega kommunistlike laulude laulmine.
Komnoorte esindajad nõudsid sageli õppenõukogus, et ainuüksi nende süüdistuste põhjal tuleb õpilasi karistada. Direktor August Usai aga keeldus seda tegemast, ja nõudis enne õpilase koolist väljaheitmist asja põhjalikku selgitamist. Nii kogus ta endale tuliseid süsi pealaele.
Nii süüdistasid komnoored kooli orkestrisse kuuluvaid õpilasi ja orkestrijuhiks olnud õpetajat selles, et nad on Internatsionaali tahtlikult valesti mänginud, mis oli publiku hulgas naerupahvatusi esile kutsunud. Oli kuidas oli, aga sel korral ei suutnud komnoored oma süüdistusi põhjendada.
Vaatamata keelule kandsid õpilased oma siksak-joonega vormimütsi. Kui revolutsoonipühade ajal korraldatud rongkäigus tuli karjuda Stalinile, teistele suurtele juhtidele ja punategelastele ning punaarmeele hurraa, siis oli kuulda koolipoistelt selgesti mahhaa!
Eesti Vabariigi aastapäeval oli õpilaste riietus pidulik: poisid kandsid rahvusvärvidele vastavalt sinist või musta lipsu ning rinnataskus sinist, musta või valget taskurätikut. Ühes klassis olid sel päeval suurte juhtide pildid seintelt kadunud. Need leiti hiljem kapi alt. Süüdlane jäi leidmata.
Direktor ja õpetajad püüdsid, kui see oli vähegi võimalik, õpilaste poliitilise maiguga ütlemisi ja tempe summutada. Kui ei saadud õpilast kuidagi päästa, siis anti talle nõu paberid välja võtta ja õppenõukogus kustutati ta nimestikust kui omal soovil lahkunud õpilane.
Punasel aastal vähendati gümnaasiumi kursust ühe aasta võrra. Nii lõpetas Petseri keskkooli 1941. aasta kevadel kaks viimast klassi koos. Kirjutatakse, et kooli komnoorte hingel on 20 õpilase ja 7 õpetaja elud ja nimetatakse kooli komsomoliaktiviste: Jänes, Kiitsak (Evald Kiitsak – H.L.) ja Tirgo.
Petseri gümnaasiumi õpilane, kooli komsomolisekretäri abi, SaRKi agent ja hiljem hävituspataljonlane Evald Kiitsak (20.04.1922) hukati Julgeolekupolitsei ja SD otsuse alusel 09.09.1941.