|
|
|
Toivo Kurmet
|
Toivo Kurmeti popsümfoonia
– kauni muusika ülidoos
tekst: Jüri
Lina
Lõpuks
ometi on pärast seitse aastat Göteborgis kestnud salvestamist
kuulajani jõudnud heliplaat Toivo Kurmeti (1949–2003)
„Fragmentaarse sümfooniaga”.
Sümfoonia öeldakse olevat hinge pihtimus. See vahendab
sõnades väljendamatuid tundeid ja elamusi. Kurmeti
geniaalses 40-minutilises meistriteoses kajastuvad õnneelamus
ja luhtumine, saatuselöögid, unistuste ja tegelikkuse
konflikt. Tema popsümfoonia ongi hinge pihtimus. Rohkesti
on selles meeleolukontraste ja dramaatilisi figuratsioone,
hämmastavaid modulatsioone ning jahmatavaid üleminekuid
minoorselt helilaadilt mažoorsele, harmoonilise ja meloodilise
minoori põimumisi. Tonaalses muusikas on tavaks, et teos
algab ja lõpeb samas helilaadis. „Fragmentaarses sümfoonias”
on seda eiratud, näiteks 6. osas („Lõksus”).
Unelmad väljenduvad kaunite lüüriliste meloodiatena
(näiteks 3. osa „Teostamatu unelm”). Leitmotiiv
esimeses ja viimases osas („Jahmatav mosaiik”, „Labürint”)
on keerulisema ülesehitusega meloodiakobar. Kõrvalteemad
on dramaatilised. Karmim peateema väljendab saatuse keerdkäike.
Hoolimata domineerivast minoorsest helilaadist, eooliast, leevendab
see ometi ängistust.
See on kirjeldamatult kaunis, dramaatiline ning sügav looming.
Muusikalist kudet on ungari päritolu rootsi klahvpillimängija
Attila Publik filosoofiliselt toonitanud leidlike figuratsioonide
abil. Erinevalt klassikalisest sümfooniast, mis koosneb neljast
osast, on see popsümfoonia kaheteistkümneosaline.
„Fragmentaarse sümfoonia” arranžeerija ja
esitaja Attila Publik on sündinud 1. novembril 1968 Göteborgis.
Ta on viljelnud rahvamuusikat, džässi ja souli. Ta on
varem salvestanud kolm plaati Kurmeti muusikaga, täiendanud
mitut lugu, sealhulgas „Kadunud maailm” ja „Reekviem”.
Prohvetlikult tuleb esile autori enda vastuoluline saatus ja esoteeriline
mõttemaailm. Ilma Attila Publiku tohutu panuseta poleks
see kunagi avalikkuse ette jõudnud.
|
|
Selles
popsümfoonias on ühendatud beethovenlik dramaatilisus,
schubertlik sügavus ja mozartlik elegantsus. See muusika
on justkui kantud „Egmonti” vaimust, Beethoveni avamängust,
mis oli Kurmeti lemmikteoseid. See oli Beethoveni ülistus
headuse triumfile, lähtudes madalmaade vabaduskangelasest
kindral Egmontist, kes elas XVI sajandil. Pärast selle pidevat
kuulamist novembris 1969 valmisidki 20-aastasel noormehel „Fragmentaarse
sümfoonia” peamised osad. Kui mõni päev
hiljem teda külastasin, viibis ta ikka veel eksalteeritud
seisundis. Helilooja täiendas sümfooniat Stockholmis
kevadel 1983 („Armastusega Maa inimestele”) ja Hamburgis
aastail 1987–1989. Paraku pole kõik fragmendid säilinud.
Kohati lööb Kurmeti loomingus, ka tema „Fragmentaarses
sümfoonias”, välja ahastav kurbus, mis oli iseloomulik
ka maestro Francesco Manfredinile (1684–1762), näiteks
tema 10. sümfoonias.
Kaunis harmooniline muusika on nagu imeline õis, mis õilmitseb
ränkpimedas talves. Kui kaoksid suured heliloojad, kivineks
maailm, nagu muinasjuttudes kivistuvad need, kes tegutsevad vääralt.
Muusikas
pole tundeid ega sõnumit võimalik võltsida
ning sõnum esildub figuratsioonide abil vahenditult. Ega
muidu poleks Tšaikovski ja Bachi looming pärast bolševike
riigipööret Venemaal keelu alla pandud. Muusikal pole
väliselt õieti mingit kokkupuudet reaalsusega. See
ühendus toimub tunnetuslikul tasandil, assotsiatsioonide
kaudu, vaimsetele seisunditele viitamise abil.
Poeetiliselt mõjuva kauni figuratiivse muusika rütm
ja harmoonia jõuavad ka kõige varjatumate hingesoppideni.
Seda teadis filosoof Platon. Säärane harmooniliselt
korrapärastatud ja süstematiseeritud helijada võib
pakkuda ülimat hingelist naudingut. See võib vapustada,
rõõmustada või kurvastada hinge, avaldada
tagasimõju kehale.
Alfalaineid
tekitav muusika hoiab ühenduses vaimuilmaga, eksalteerib
ja vallandab inspiratsiooni. Alfalained avavad positiivsete energiate
vooluse. Sest maagiliste tämbrikujunditega figuratiivne muusika
pärineb kõrgematest vaimsetest sfääridest,
ergutades õilsust. Seepärast on muusika puhul tähtis
vaimne alge. Helilooja Toivo Kurmet oli muusikahoovuse ülitundlik
meedium. Säärane muusika ei vaja tõlget, olles
universaalse mõjuga, tekitades emotsionaalseid vastukajasid
ka loomades ja taimedes.
Mõne taktiga võib tema muusika meie hinge panna
kaasa helisema, avada selle salasopid, kust tulvab kaastunnet,
jõudu ja lohutust. See võib meid südamepõhjani
kurvastada, nii et pisarad hakkavad tahtmatult voolama. Samas
see kergendab meie maist teekonda raskuste ületamisel.
Muusika avaldab hingele vahenditut mõju. Muistsed hindud,
kreeklased, egiptlased, hiinlased, indiaanlased ja ka eestlased
tundsid muusika ees aukartust. Seda arvati olevat taevaliku päritolu.
Mõistagi ei mängitud mis tahes lugusid, sest disharmooniline
muusika võib inimesi kahjustada. Konfucius selgitas, et
kui keegi soovib teada, kas mõnda kuningriiki hästi
valitsetakse, kas selle moraal on kõrge või madal,
peab ta kõigepealt uurima seal mängitava muusika taset.
Kurmeti muusika moraal on ülikõrge, see sisaldab hingesoojust
ja vaimuüllust, laiendades nõnda kaastunde dimensioone.
Enamik
heliloojaid ei suuda luua meloodiaid. Nad ühendavad erinevate
tämbritega harmoonilisi akorde (nn akordiline muusika), mis
iseenesest võivad meile meelelist naudingut pakkuda. Seda
tuntakse vertikaalse muusikana. Kui aga harmoonilistele käikudele
lisandub meloodiline osa, horisontaalne dimensioon, on selle positiivset
mõju raske üle hinnata. Meloodia on muusika hing,
teadsid juba india muistsed targad. Ka Kurmeti meloodilistest
kudedest kasvab välja harmoonia, laiendades tema sümfooniat
kolmanda dimensiooni võrra.
Don Cambell väidab oma raamatus
„Mozarti efekt”, et harmooniline ja meloodiline muusika
mõjub justkui annus C-vitamiini. Sel juhul saame Kurmeti
teost kuulates lisaks suurele naudingule ka kauni muusika ülidoosi.
Ja see tegevat inimese õnnelikuks. Siin võib ilmneda
eufooria ja eufoonia seos. Kuuleb ju eufoonilist muusikat üliharva,
kusjuures kakofoonilist pole tänapäeval enam võimalik
vältida, seda kuuleb kõikjal. Eufoonia tähendab
heakõlalisust ja kakofoonia ebakõla.
16. ja
17. sajandil rakendati peamiselt meloodilist kudet. Hiljem sai
keskseks harmoonia. 20. sajandi trendiks kujunes aga dissonantside
kaudu disharmoonia ehk kakofoonia tekitamine. Toivo Kurmet on
seda trendi vältinud. Tema popsümfoonia väljendabki
otsinguid meloodilise eufoonia suunas.
Nagu ta ise ühes intervjuus raadiole Vaba Euroopa mainis,
taotles ta oma sümfooniaga meloodia ja harmoonia seost. Selle
on ta ka saavutanud. Eriti ilmneb Kurmeti loomingu kolmedimensioonilisus
tema sümfoonia viiendas osas „Pettumused”.
Toivo Kurmetile antud aeg siinilmas jäi lühikeseks.
Eestimaa aga ei ole senini suutnud tema ande küllust ja ilu
avastada ja kanda.
|
|
|
