|
|
In Memoriam Olgred Aule
5.12.191–13.3.2015
tekst ja fotod:
Tamara Jegorov
|
Olgred Aule
|
Olgred Aule oli sündinud 5.
detsembril 1916 Tartus ja kuna ka minu sünnipäev on
5. detsembril, siis kutsus ta mind oma kaksikõeks –
vahetasime igal aastal sünnipäevakaarte. Kui ma läinud
aastal ei saanud temalt enam õnnitluskaarti, arvasin kohe,
et midagi on korrast ära.
Uue aasta alguses saingi teada, et ta oli halvenenud tervise tõttu
toimetatud vanadekodusse ning 13. märtsil meie seast 98 aasta
vanuses igavesti lahkunud. Imetlesin alati ta aktiivsust kõrges
eas – anda ihuüksinda mitu korda aastas välja Balti
riikide elu kajastavat saksakeelset ajakirja Berichten ning jalutada
iga päev terve kilomeetri – selleks ei ole enam võimelised
paljud üle 90-aastased.
Olgredi isa Eduard Georg Aule oli eestlane ja ema Sophie Aline
Jehnich baltisakslane. Peres oli kokku viis last. Ta isa oli Tartus
Eesti Laenu-ja Hoiuühisuse juht, hiljem EV toitlustusminister
ja Eesti Panga direktor. Noor Olgred läks peale Westholmi
Gümnaasiumi lõpetamist 1934. aastal edasi õppima
Tartu Ülikooli majandusteaduskonda ja Berliini majanduskõrgkooli
(1938–1941). Ta oli korporatsioon Vironia liige. 1941.
aastal siirdus nende pere põgenikena Saksamaale, seda võimaldas
ema päritolu. Juba aasta hiljem olid nad Eestimaal tagasi,
aga kaks aastat hiljem sunnitud kodumaalt lõplikult põgenema.
Olgred Aule astus sõja ajal vabatahtlikuna Saksa Wehrmachti
ja sai Itaalias olles kolm korda haavata. Seejärel läks
ta edasi võitlema Eesti Diviisi. Ta oli aastatel 1945–1950
Saksa sõjavang Venemaal. Ta ise ütles, et see oli
ilmaime, et ta sealt elusalt tagasi tuli – enamik temaga
koos olnud meestest suri. See kõige raskem periood ta elus
tegi temast ka selle tugeva iseloomuga paindumatu inimese, kellena
meie teda tunneme. Sealt põrgust tagasi tulles nägi
ta ülejäänud osa oma elust nagu mingit kingitust
Kõrgemalt poolt, mis sundis teda igat minutit oma elus
ära kasutama ning olema andunud oma ideedele.
|
Korporatsioonide laevasõit Neckari jõel, mai
1987. Paremalt vasakule: Olgred Aule elukaaslasega, hr Elken
Heidelbergist, Regina Rechn Osnabrückist, Kalev Kasak
Heidelbergist, Aule taga Rudolf Hämar.
|
Aastatel 1950–1952 õppis
ta Kölni Ülikoolis.1952. aastal ta abiellus, aastatel
1952–1957 oli Kölni Ülikooli ehitusmajanduse osakonna
teadur, hiljem töötas referendina, osakonna juhatajana
ja teadurina Müncheni Majandusuuringute Instituudis (1963–1980).
Temalt on ilmunud mitmeid uurimusi ehitusmajandusest. Ta oli International
Association of Construction Coordinators (IACC) asepresident ning
aastakümneid Baltische Gesellschaft in Deutschland president
(Balti Selts Saksamaal) ja andis samal ajal välja saksakeelset
ajakirja Mitteilungen aus Baltischem Leben, mis informeeris saksa
keelt rääkivat elanikkonda olukorrast okupeeritud Baltikumis.
Ta korraldas iga aasta oktoobris Lüneburgis Ost-Akadeemia
ruumides Balti Konverentsi, kus olid kõnelejateks Eesti,
Läti ja Leedu päritolu inimesed, aga ka Saksa poliitikud
ning teadlased. Veel korraldas Olgred Aule iga aasta maikuus Heidelbergis
Gesamtbaltisches Völkerkommers ehk eestlaste, lätlaste,
leedulaste ja sakslaste korporatsioonide kommersi/vennastuspeo,
millest võttis osa mõnisada inimest nii Euroopast
kui ka ookeani tagant.
Meie seast on lahkunud üks võrratu inimene –
väsimatu töömees eestluse põllul. Üks
Eestlane suure E-ga! Puhka rahus!
|
|
|
