Kultuur ja Elu 2/2015


Kultuur ja Elu 1/2015

 

 

 


In Memoriam Olgred Aule
5.12.191–13.3.2015

tekst ja fotod: Tamara Jegorov


Olgred Aule

Olgred Aule oli sündinud 5. detsembril 1916 Tartus ja kuna ka minu sünnipäev on 5. detsembril, siis kutsus ta mind oma kaksikõeks – vahetasime igal aastal sünnipäevakaarte. Kui ma läinud aastal ei saanud temalt enam õnnitluskaarti, arvasin kohe, et midagi on korrast ära.
Uue aasta alguses saingi teada, et ta oli halvenenud tervise tõttu toimetatud vanadekodusse ning 13. märtsil meie seast 98 aasta vanuses igavesti lahkunud. Imetlesin alati ta aktiivsust kõrges eas – anda ihuüksinda mitu korda aastas välja Balti riikide elu kajastavat saksakeelset ajakirja Berichten ning jalutada iga päev terve kilomeetri – selleks ei ole enam võimelised paljud üle 90-aastased.
Olgredi isa Eduard Georg Aule oli eestlane ja ema Sophie Aline Jehnich baltisakslane. Peres oli kokku viis last. Ta isa oli Tartus Eesti Laenu-ja Hoiuühisuse juht, hiljem EV toitlustus­minister ja Eesti Panga direktor. Noor Olgred läks peale Westholmi Gümnaasiumi lõpetamist 1934. aastal edasi õppima Tartu Ülikooli majandusteaduskonda ja Berliini majanduskõrgkooli (1938–1941). Ta oli korporatsioon Vironia liige. 1941. aastal siirdus nende pere põgenikena Saksamaale, seda võimaldas ema päritolu. Juba aasta hiljem olid nad Eestimaal tagasi, aga kaks aastat hiljem sunnitud kodumaalt lõplikult põgenema.
Olgred Aule astus sõja ajal vabatahtlikuna Saksa Wehrmachti ja sai Itaalias olles kolm korda haavata. Seejärel läks ta edasi võitlema Eesti Diviisi. Ta oli aastatel 1945–1950 Saksa sõjavang Venemaal. Ta ise ütles, et see oli ilmaime, et ta sealt elusalt tagasi tuli – enamik temaga koos olnud meestest suri. See kõige raskem periood ta elus tegi temast ka selle tugeva iseloomuga paindumatu inimese, kellena meie teda tunneme. Sealt põrgust tagasi tulles nägi ta ülejäänud osa oma elust nagu mingit kingitust Kõrgemalt poolt, mis sundis teda igat minutit oma elus ära kasutama ning olema andunud oma ideedele.


Korporatsioonide laevasõit Neckari jõel, mai 1987. Paremalt vasakule: Olgred Aule elukaaslasega, hr Elken Heidelbergist, Regina Rechn Osnabrückist, Kalev Kasak Heidelbergist, Aule taga Rudolf Hämar.

Aastatel 1950–1952 õppis ta Kölni Ülikoolis.1952. aastal ta abiellus, aastatel 1952–1957 oli Kölni Ülikooli ehitusmajanduse osakonna teadur, hiljem töötas referendina, osakonna juhatajana ja teadurina Müncheni Majandusuuringute Instituudis (1963–1980). Temalt on ilmunud mitmeid uurimusi ehitusmajandusest. Ta oli International Association of Construction Coordinators (IACC) asepresident ning aastakümneid Baltische Gesellschaft in Deutschland president (Balti Selts Saksamaal) ja andis samal ajal välja saksakeelset ajakirja Mitteilungen aus Baltischem Leben, mis informeeris saksa keelt rääkivat elanikkonda olukorrast okupeeritud Baltikumis. Ta korraldas iga aasta oktoobris Lüneburgis Ost-Akadeemia ruumides Balti Konverentsi, kus olid kõnelejateks Eesti, Läti ja Leedu päritolu inimesed, aga ka Saksa poliitikud ning teadlased. Veel korraldas Olgred Aule iga aasta maikuus Heidelbergis Gesamtbalti­sches Völkerkommers ehk eestlaste, lätlaste, leedulaste ja sakslaste korporatsioonide kommersi/vennastuspeo, millest võttis osa mõnisada inimest nii Euroopast kui ka ookeani tagant.
Meie seast on lahkunud üks võrratu inimene – väsimatu töömees eestluse põllul. Üks Eestlane suure E-ga! Puhka rahus!  


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv