Kultuur ja Elu 2/2015

Kultuur ja Elu 1/2015

Miks me siis läksime?

tekst: Hendrik Arro,
Endine 11. Öölahingulennugrupi 3. lennusalga lendur

Hendrik Arro Saksa sõjaväelenduri tunnistuse esileht.

Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop kutsus mullu jõululaupäeval Delfis ilmunud artiklis II maailmasõja ajal Saksa ja Nõukogude armees teeninud eesti sõdureid üles diskuteerima teemal: „Miks me ikka läksime Saksa või Nõukogude armeesse teenima ja millega me sõjaväes olles tegelesime.” Arvestades tema artiklite senist tonaalsust soovis ta ilmselt, et me jutu sees muu hulgas ka oma sõja ajal tehtud kuriteod paljastaksime. Ühtlasi deklareeris ta, et tema ise oleks igal juhul jäänud nn „kolmanda tee” pooldajate ridadesse. Kirjutasin talle vastuse Kultuur ja Elu ajakirjas nr 1/2015 ning saatsin veebruaris isikliku e-kirja, seni vastust saamata – nähtavasti tal diskussiooni isu kadus. Mida talle siis vasta(k)sin?

Olen ise üks nendest noortest poistest kelle eluaastad 14–20 jäid ajavahemikku 1939–1945, seega hõlmasid suurte poliitiliste muutuste ja ka sõja aega. Kuid minu ja mu klassivendade tegutsemise motiivide selgitamiseks tuleks ehk alustada pisut varasemast ajast.
Olen sündinud eesti sõjaväelenduri perekonnas (eelpoolmärgitud aastatel töötas isa küll juba tsiviilametites), olin ka skaut ja õppisin Riiklikus Inglise Kolledžis (ja pärast selle likvideerimist Tallinna IX Keskkoolis). Seega sain üldiselt inglismeelse kasvatuse. Perekond oli isamaaliselt meelestatud. Mäletan hästi isa jutustusi eesti lennuväe loomise ja lennukooli päevilt (ta lõpetas 1921. aastal lennuväe õppejaoskonna esimese lendurite kursuse), aga ka suvel maal olles mu tädimehe jutustusi I maailma- ja vabadussõjast, kus ta ohvitserina oli osalenud. Nüüd oli ta kohaliku kaitseliidu üksuse üks pealikutest. Kõik see kasvatas minust Eesti patrioodi. Mu vanaisa talu lähedal oli Kaitseliidu lasketiir, kus me külapoistega sageli aega viitsime ja ka lasta saime. Relvad olid tädimehel ka kodus olemas. Seega olin relvadega lapsepõlvest peale harjunud ja omandanud ka nende käsitlemisoskuse. Ühesõnaga relvakultuur (käsitlemisoskus ja teadmine, mida tohib ja mida ei tohi relvaga teha) oli meil, poistel, juba maast-madalast sisse kasvatatud, samuti nagu teadmine, et mehe kohus on vajadusel oma isamaad kaitsta.
Sellist hoiakut süvendas ka kool. Mäletan hästi riigikaitse tunde, mida andsid meile Eesti tegevväest koolidesse saadetud ohvitserid. Need olid meile, noortele jumbudele mehelikkuse etaloniks. Isamaaline kasvatus toimus mitte kampaania korras, vaid õppeprotsessi käigus pidevalt. Siis tuli aasta 1939 ja algas sõda. Ei mäleta, et meie klassi poistest keegi eriti sakslasi oleks armastanud. Vastupidi, sooviti edu nendele riikidele, keda sakslased ründasid. Landeswehri sõda ja saksa mõisnike valitsus oli eesti rahval liiga hästi meeles ja ega meie, poisidki, teistsuguselt meelestatud polnud. Üldiselt loodeti enne sõda Eesti sõpradeks peetud lääneliitlaste, Inglismaa ja Prantsusmaa võitu.

Siis aga tulid venelased ja Eesti Vabariik hävitati nahaalselt jõuga. Algas Nõukogude Liidu julgeolekuorganite põhjustatud hirmuaeg, kus inimesed ei julgenud sageli enam kodus magadagi. Inimeste arreteerimine ja jäljetu kadumine muutus tavaliseks asjaks. Ja selline olukord ei tabanud mitte ainult tähtsaid riigitegelasi, suurärimehi ja teisi selliseid tegelasi, vaid sageli ka tavainimesi nii et mitte keegi ei teadnud, miks ja millal teda selline saatus võib tabada. Kõik see tekitas meis, poistes, tugeva vastupanumeeleolu. Kurat – mingisugused vankad ja kommunistlikud värdjad märatsevad meie Eestis! Oleks vaid sobiv moment ja tingimused, küll me neile veel näitaks. Noored on üldiselt ju uljad ja kardavad vähem kui vanemad, juba elukogenud inimesed.
Mäletan, kuidas võeti maha reaalkooli juures olnud Vabadussõja mälestussammast – „Poissi” ja kuidas see mõjus koolipoiste meeleolule – millega neid mahavõtjaid küll ei loobitud. Meie kooli (IX keskkooli, mis tol ajal käis reaalkooli hoones õhtupoolikuti) tuli kõnelema ja asja selgitama üks tolleaegsetest kommunistlikest tegelastest, riigikontrolli rahvakomissar Arkaadi Uibo. Pärast kõne lõppu esitati talle õpilaste poolt ridamisi tolle aja kohta provokatiivseid küsimusi, millele vastamisega tal ilmselt raskusi tekkis. Lugu lõppes aga sellega, et kõik õpilased taganesid miitingu lõpuks tihedalt saali tagaossa ning spontaanselt lauldi kogu saaliga tuntud isamaalist laulu „Kaunistagem Eesti kojad…”. Õpetajaskond oli igatahes rohkem kui närvis, kuid võimu õpilaste üle neil sel hetkel ei olnud.
Kuid asi läks veelgi hullemaks ja 14. juunil 1941 toimus, nagu teada, massiline küüditamine, mis puudutas ka meie klassi. See pani i-le täpi peale. Kui 22. juunil 1941 algas sõda, hingas suurem osa eesti rahvast kergendatult. Ühe aastaga oli nõukogude võim saavutanud selle, et valdava osa eestlaste ajalooline viha sakslaste vastu oli kustunud ja kunagisi vaenlasi sakslasi oodati nüüd vabastajatena. Veelgi enam, Eestis algas veel enne sakslaste saabumist intensiivne metsavendade tegutsemine, mis lõppes mitmete Lõuna-Eesti piirkondade vabastamisega juba enne sakslaste kohalejõudmist.

Sakslased saabusid Tallinnasse 28. augustil. Mäletan, et kohe järgmise päeva hommikul tuli minu juurde mu pinginaaber Endel, kelle isa oli olnud politseikomissar ja arreteeritud ning kutsus mind kaasa omakaitsesse astuma. Endine, Endli isa juhitud politseijaoskond, kus nüüd asus omakaitse staap paiknes Kadriorus, L. Koidula tänava lõpus. Meid mõlemat tunti seal hästi, teati et oleme juba 16 aastat vanad, koolis sõjalise väljaõppe läbi teinud ja oskame vajadusel relvi käsitleda ning nii võetigi meid kohe omakaitse liikmeks (olid ju õppursõdurid ka Vabadussõjas vägagi otsustavat rolli mänginud). Kuid teenistus omakaitses läks meile peagi igavaks, sest seisnes põhiliselt mitmesuguste objektide valvamises (mäletan Kadrioru lossi, Orlovi lossi Maarjamäel jne.). Kui kool uuesti algas, tulime omakaitsest ära ja hakkasime uuesti koolis käima.
Järgnes tavaline koolipoisi elu, nii nagu see sõja ajal võimalik oli. Ka saksasõbralikkus jahtus peagi suurel määral maha, sest nad oskasid ennast nii mõnegi asjaga varsti üsna vastikuks teha, kuid olid siiski tunduvalt paremad kui kommunistid ja venelased. Oli selge, et olgu sakslastega lugu kuidas ta on, venelased tuleb Eesti pinnalt maksku mis maksab eemale hoida. Üldiselt loodeti, et venelased ja sakslased peksavad ennast vastastikku vaeseomaks, nii et rahu tegemisel on otsustav roll lääneliitlastel ja seoses sellega loodeti ka Eesti iseseisvus taastada. Naiivne see lootus muidugi oli, kuid paremat polnud tol hetkel kusagilt võtta. Ennesõjaaegne iseseisev Eesti muutus aga ideaaliks, mida vähemalt meie, noored, ei arvustanud. Liiga suur oli kontrast kunagise eesti elu ja võõraste okupatsioonide vahel.

1943. aasta alguseks sai mulle selgeks, et varem või hiljem satub minu aastakäik mobilisatsiooni alla. Et mul lapsest saadik (vist tänu isale) oli sügav huvi lennunduse vastu, siis otsustasin sundvõtmist mitte oodata ja tegin valiku ise. Selleks ajaks oli Ülemistel formeeritud juba eestlastest koosnev mereluure lennusalk nn Buschmannstaffel ja 1943. aasta märtsis astusingi vabatahtlikult selle salga liikmeks. (Õnneks sain ka kooliskäimist, nii palju kui seda oli kevadeni tasapisi jätkata). Vastu võeti mind kergesti, sest oli mu nimi ja päritolu eesti lenduritele ju tuntud. Järgnes lennukirelvuri väljaõpe ja 1943. aasta suvel teenisin lennuüksuses juba lennukirelvurina. Suvi oli igatahes tore, sest valvekordadega lennusillas, kus ülesandeks oli patrulli minevate lennukite pardarelvade lahinguvalmis seadmine, kaasnes päevitamine ning ujumine Ülemiste järves.
Aprillis viidi lennusalk, mis siiani oli rohkem partisaniüksusena tegutsenud, ka ametlikult Saksa õhujõudude koosseisu, meid kasarmmeeriti, anti mundrid ja muutusime tavalisteks Saksa lennuväelasteks. Kevadel-suvel viidi lennuüksuses läbi ka vaatlejate ning pardalaskurite kursused, kuid meiesuguseid, maapealse teenistuse mehi puudutasid need peamiselt ainult kursuste tehnilise teenindamise osas. Suurt huvi äratas aga teade, et Liibavis (Liepajas) on moodustamisel lennukool uute lendurite väljaõppeks ja hakati ka registreerima soovijaid lendurite kursustele. Andsin ennast kohe üles, sest ma ei tulnud lennuväkke ju sõjast kõrvaleviilimiseks. Mind pandigi kirja, sest teati, et ma ei ole mingi juhuslik soovija (jälle kord oli mul isast kasu).

Esimene õppelennupäev.

Võttis aega, mis võttis, aga septembri alguses oli asi nii kaugel, et vist 9. või 10. septembril asuski raudtee-ešelon teele Liibavisse. Sinna ei saadetud mitte ainult lendurõpilaste kandidaate, vaid ka vajalik tehniline personal. (Vahepeal, suve keskel oli osa lennuüksuse meestest (2. lennusalk) saadetud ka Venemaale, kus nad Ilmeni järve lähistel asusid tegutsema öölahingu­lenduritena). Paraku, pärast Liibavisse kohalejõudmist ja majutamist lendamisest esialgu enam juttu ei tehtud, vaid algas Saksa sõjaväes tavaline mahv. Seda tehti vägagi intensiivselt. (Nagu hiljem selgus, oli koos lennukooliga läbi viidud ka allohvitseri väljaõpe). Lendamisest rääkis ainult see, et lendurikandidaadid majutati kasarmus, ülejäänud meeskonnast eraldi, väiksematesse tubadesse, ja ka mahv viidi eraldi läbi. Toimus ka kogu meeskonna vannutamine, kuid seejärel mahv jätkus. Kuid iga jama lõpeb kord. Ühel ilusal oktoobrikuu päeval sõitis kohale arstlik komisjon, kursandikandidaadid vaadati läbi ja lendurite kursus komplekteeriti. Kokku asus õppima 28 meest, auastmega leitnandist Flieger’ini (Saksa lennuväe kõige madalam auaste), vanuses 18–27 aastat. Koos minuga asus õppima ka üks mu klassivend keskkooli päevilt. Möödus veel pisut aega ja 10. november 1943 oli see päev, kus seisime esimest korda lendurõpilastena lennukite juures lennuväljal ja meile tehti ka esimene, nn tutvumislend. Meie väljaõpetajad, lendur-instruktorid olid kõik eestlased, juba lahingukogemustega mehed. Lennukooli ülem ja väljaõppe juhataja (Ausbildungsleiter) olid sakslased, esimene endine jahilendur-major, teine aga transportlendur-kapten.
Õppus oli pingeline. Lennati iga päev, kui ilm vähegi lubas. Teoreetiliste ainete tunnid olid õhtuti ja varahommikul ning neil päevil, kui ilm oli halb. Tavalise lennukooli kaheaastase kursuse lendasime läbi seitsme kuuga. Saime öölahingulendurite väljaõppe. Meiega paralleelselt õppis ka lätlaste kursus.
Lennukooli lõpetasime juuni esimestel päevadel. Kokku lõpetas 26 meest.

Järgnes lühike, vist paarinädalaline puhkus ja siis tuli sõita Jõhvi, kus Jõhvi lennuväljal formeeriti 11. (eesti) Öölahingulennugrupi kolmas lennusalk (Staffel). Selle lennusalga põhituumik moodustati värskelt lõpetanud lenduritest. (Et meid oli aga ühe lennusalga jaoks liiga palju, saadeti osa mehi vanadele lennusalkadele täienduseks). Jõhvis võtsid meid vastu lennusalga ülemaks määratud kapten A. Ürgsoo ja tehniline ohvitser ülemleitnant G. Poolma, aga samuti ka Liibavis välja õpetatud motoristid, kes olid sinna jõudnud juba enne meie saabumist. Lennukeid veel ei olnud. Lennukite saamiseks tuli sõita veel kord Liibavisse, sealt tagasi tulime aga juba lennates.
Juuli algupoolel alustas uus lennusalk Narva rindel lahingutegevust. Suveööd olid lühikesed ning lennata sai algul vaid 1–2 lendu öö jooksul. Põhiliselt käisime pommitamas nn Krivasoo kotti. Ka Sinimägede lahingute ajal „kõlkusime” taevas, kuid sihtmärgid olid eesliinist pisut kaugemal, et mitte juhuslikult omasid tabada. Rünnakuobjektideks olid enamasti vastase järelvedu ja väeosade kogunemiskohad. Õhulahinguid me ei pidanud, sest lihtsalt polnud kellega, aga õhutõrjekahurite tuld oli taevas iga kord täis, kui üle rinde lendasime (õnneks oli venelaste laskmisoskus kesine). Augusti keskel kolisime üle Triigi lennuväljale ja nüüd tuli hakata lendusid sooritama ka Tartu suunas. Augusti lõpul aga, kui Narva rindel jäi tegevus vaikseks ning lahingute raskuspunkt kaldus Lõuna-Eestisse, kolis kogu lennugrupp sellele rindele lähemale. 1. ja 2. lennusalk Adaverre, 3. lennusalk Oisu lähedale Kärevere lennuväljale. Eesti lennuüksuste lahinguvalmidus ja võitlusmoraal olid head (kaitsti ju oma kodumaad) ning leidsid Saksa staapide poolt nii mitmelgi korral tunnustamist.

Jõhvi (Tammiku) lennuväli oli rindele nii lähedal, et rindelt tõusev suits vabalt näha oli.

Paraku ei olene sõja käik aga sõdurite tahtmisest. Sellest, et sakslaste olukord muutus üha halvemaks, andis tunda süvenev bensiinipuudus ja ka tsementpommide järjest laienev kasutuselevõtt. Septembri keskel (18. septembril) saabus käsk Eesti mahajätmiseks ning Lätti kolimiseks. Ega meile kohe ei öeldud, et Eesti jäetakse maha. Alles nädal enne seda oli 3. lennudiviisi ülem meie lennugrupi staapi külastanud ja teatanud, et Eestit kaitstakse ka edaspidi. Eesti mahajätmine oli eestlaste moraalile igatahes tõsine pauk. Järgnes teekond, mitmete vahepeatustega Lätis ja Leedus, Saksamaale, kuhu (Heiligenbeili) jõudsime oktoobri alguses. Teel leidsid nii mitmedki lendurid, et neile aitab ning lendasid Rootsi. Kokku lendas Rootsi kolm eesti mereluurelennugrupi lennukit ning kaks öölahingu­lennugrupi lennukit.
Ka mina tegin sellel teekonnal ühe oma elu raskematest otsustest. Nimelt kui asusime pärast vahepeatust Liibavis edasi Leetu lendama, kogunesid mu kaks sõpra, kellega olime alati koos rivis lennanud (mina olin tavaliselt rivijuhiks) mu lennuki juurde, et arutada, mida teha. Kas jätkata või panna otse. Start oli merele ja Gotland oli lennuulatuses. Arutasime, mis me arutasime, aga otsusele ei jõudnudki. Enne tuli alustada lendu. Mäletan, et ütlesin poistele enne lennukite juurde minekut: „Ma ei tea veel, mis ma teen, kuid annan ausõna, et kui keegi teist rivist kõrvale pöörab, siis ei ütle ma selle mehe kohta mitte kunagi ühtki halba sõna.” Startisime rivis, kolmikute kaupa ja mu peas keerlesid mõtted – mida teha? Eesti oli ju juba ära antud ja ega me sakslastega sellised sõbrad ei olnud, et Saksamaale minek oleks erilist lõbu pakkunud. Venitasin tõusu merele hästi pikaks, aga siis – sõduri kohusetunne jäi peale – tundsin, et teised meie poisid lähevad jälle rindele ja kas mina olen siis see, kes paneb ajama. Hiljem poistega sellest loost rääkides ütlesid mõlemad, et nad olid otsustanud, et tulgu mis tuleb, rivist kõrvale nad ei pööra. Nii olin siis mina see, kes seekord nende saatuse otsustas.

Pärast Saksamaale saabumist eesti lennuüksused varsti (oktoobris) likvideeriti. Põhjuseks oli ühest küljest sakslaste usalduse kaotus (üks eesti lennuüksuste lennuk põgenes veel pärast lennuüksuste likvideerimisteate saabumist Rootsi), teisest küljest aga ka üleüldine paljude Saksa mittehävituslennuväe lennuüksuste likvideerimine bensiinipuuduse tõttu. Varsti järgnes valdavale enamikule eesti lennuväelastest umbes kuuajaline teenistus Taanis, kus pidi toimuma langevarjuküttide väljaõpe, kuid asja sellest ei saanud ja juba detsembris olime Dortmundis, kus alustasime teenistust raskes õhutõrje-suurtükiväes.
Sõja lõpp tabas meid 20. eesti relvagrenaderide diviisis, Hirschbergi lähistel, kuhu olime vist märtsi lõpul saabunud. Mäletan suurt taganemist üle Riesengebirge ja vangilangemist tšehhide kätte, aga samuti nn tšehhi põrgut, mille korraldasid juba pärast rahu sõlmimist relvastatud tšehhi … (ma ei teagi, kuidas neid õieti nimetada, sest sõdurid nad küll ei olnud). Igatahes hingasime kõik kergendatult, kui venelased meid tšehhidelt üle võtsid. Ma arvan, et Eestis oli küllaldaselt endisi sõdureid, kes tšehhidele põrmugi kaasa ei tundnud, kui neil 1968. aastal, nn Praha kevadel venelastega madinaks läks. Sõjavangist õnnestus meil 19 poisiga õige pea putku panna ja juba juuli lõpuks tagasi Eestisse seigelda, kus 1945. aasta sügisel alustasin (loomulikult minevikku maha salates) edasiõppimist.

Sõjavangist ärakaranute kamp kusagil Tšehhis..

Selline oli lühidalt siis minu sõduritee. Et kõik oleks lõpuni selge, lisan veel, et lendurina sooritasin ma 63 öölahingulendu ja sain hõbedase rindelennuspange ning 2. klassi Raudristi. Mis aga puutub juutide tapmisesse, siis seda, kas mõni juudipoiss mõnest mu pommitabamusest pihta ka sai, ei oska küll ütelda. Pime oli ja ka dokumente polnud võimalik küsida. Seda, et me juutide koonduslaagreid ei pommitanud, võin aga küll kinnitada. Venelaste lähitagalas neid lihtsalt ei olnud. Seega – juute ma küll oma hingele võtta ei tahaks.
Ka mu klassivendade elukäik oli umbes samasugune. Aastatel 1936–1941 õppis me klassis lühemat või pikemat aega kokku 32 poissi. Neist teenis nii palju kui mina tean 17 Saksa sõjaväes, 10 olid soomepoisid, kolm mitte kusagil ja kahest viimasest oli üks venelaste poolt arreteeritud ja teine Venemaale küüditatud. Nii võib siis puht matemaatiliselt öelda, et veidi enam kui 84% meie klassi poistest sõdis nii või teisiti venelaste vastu. Ja ühte võin ma puhta südametunnistusega kinnitada, et mitte keegi neist ei sõdinud natsismi, SuurSaksamaa või sakslaste Uue-Euroopa eest, vaid ikka ja alati lootuses, et meie väikese Eesti iseseisvus õnnestub taastada.

Nüüd tahaks aga kangesti teada, milliseid meie poolt kunagi sooritatud tegusid peab U. Sutrop tagantjärele tarkusega kuritegudeks, mida eesti rahvas, sh ka meie peaksime veel 70 aastat pärast sõda häbenema. Kas seda, et julgesime siis, kui meie arvates Eesti vajas kaitsmist relva võtta ja, ehkki võõras mundris, oma kodumaa eest seista? Kui nii, siis teatan siinkohal enda ja oma kunagiste, nüüdseks juba surnud klassivendade nimel, et meie ei häbenenud ega häbene midagi ega kavatse ka sakslaste ja nende tegude pärast vastutada. Meie arvates peaksid häbenema hoopis need, kes nüüd tagantjärele targutades ütlevad, et nende motoks oleks siis, kui isamaa mehi vajas, olnud: „Elagu Eesti, aga sõtta ei lähe!” Küllap nad mingi nõksu sõjaväest äraviilimiseks ikka oleks leidnud. Oleks leidnud ja leiavad ka nüüd, kui oma nahk mängu tuleb. Ainult et usaldada selliseid mehi, eriti riigikaitsega seotud küsimustes, vaatamata kõlavatele sõnadele küll ei saa.