|
Rukkilillest ja suitsupääsukesest
Taasvabanenud Eestis on rahvuslikkuse
halvustamine kujunenud üldiseks tooniks. Võib arvata,
et see on nõukogulikust süsteemist kaasa tulnud pahe,
50-aastase okupatsiooni ja kommunistliku ideoloogia pärand.
Teiseks paheks on sotsialistlikust diktatuuririigist kaasa võetud
silmakirjalikkus ja kahepalgeline käitumine, käibetõdede
kasutamine ja vaba mõttevahetuse pelgamine, ütleb
Memento liige Peep Varju. Eesti Elulood lavastanud Merle Karusoo:
„Et osata ellu jääda, peab mäletama. Me ei
ole palju asju lahti rääkinud.”
Aga miks? Gulagi endine kommunismivang
Mart Niklus ütleb oma arvamuses olukorrast riigis, et Isamaalise
ilutsemise ja „eesti asja” ajamise eufoorias unustati
hoopiski vajadus lahti saada nõukogude kommunistliku okupatsiooni
pärandist Eesti riik desovetiseerida, dekoloniseerida ja
derussifitseerida, lahti saada kollaborantidest. Poliitilise naiivsuse
ja lullilöömise kurvad tagajärjed on meil nüüd
käes.
Plats jäi puhtaks tegemata.
Praegu domineerivad meedias isehakanud arvamusliidrid ja endised
okupatsioonirežiimi teenrid või nende võsukesed,
ning rahvale vorbivad poliitkorrektseid artiklikesi Euroopa fondi
rahadega ülalpeetavad ajaloolased. Koos korraldatakse natside
tagaajamisi ning ehk minnakse koos sel suvel äsjaavastatud
natsilillekesi – rukkililli – põllult välja
rookima?
Väide, et Eestis tõstetakse
fašismi ja fašiste ausse, tuli Venemaal peaaegu kohe
pärast Eesti taasiseseisvumist käibele. Fašistideks
hakati sõja ajal ja pärast sõda nimetama eranditult
kõiki neid, kes võitlesid NL-i vastu või
ei olnud nõus NL-i tegevuse ja poliitiliste tõekspidamistega.
Näiteks ei kiitnud heaks väiksemate naaberriikide okupeerimist
ja annekteerimist NL-i poolt ning nõukogude okupatsioonivõimude
kuritegusid okupeeritud riikides. Kõik NL-i vastased olid
fašistid – ülimalt lihtne ja mõnus määratlemine.
Seda traditsiooni on jätkanud ka tänapäeva Venemaa.
Need rahvad ja isikud, kes julgesid NL-ile vastu hakata ja kommunismikuritegudest
avalikult rääkida, olid ja on igal juhul fašistid.
Seega on asi lihtne – eestlased
saksa mundris võitlesid NL-i vastu, püüdes oma
kodumaad vene terrorirežiimi vastu kaitsta – tähendab,
olid fašist ja jutul lõpp. Eesti mehikeste poolt praegusel
ajal sarnase jutu veeretamine on mage tähelepanu vajadus,
õukonna narrid võiks jääda nõukogude
aega.
Minge vaadake filmi „1944“. Ootame ja loodame, et tulevad
ka „1939“, „1940“, „1941“ jne.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
