Kultuur ja Elu 1/2015


Kultuur ja Elu 4/2014

 

 

 


Rahvuslaste tümitamine on üleeuroopaline nähtus

tekst: Jaanika Kressa

Rahvuslaste ja ka tavainimeste tümitamine kogub tuure terves Euroopas. Igal pool, kus põlisrahvas oma enda elu tahab elada, ilmuvad kui nõiaväel välja nn antifašistid.
Natsihüsteeria on rahvusvaheline tellimus, igas riigis rünnatakse neid, kes oma maad armastavad ja rahvuslaste parlamenti pääsemine tekitab kohalikes oikofoobides kõikjal hirmukrampe.
Läti leegionipäeval, mida on Riias tähistatud juba 25 aastat, tullakse nüüd lagedale aina tobedamate loosungitega. Samal ajal kui viimased elusolevad leegionärid on koos oma noorte aatekaaslastega kirikus mälestusjumalateenistusel, ja seejärel pidulikult läbi linna jalutavad, leidub neid, kes soovivad tänavatel üha uusi ajalooversioone kuulutada. Ülemakstud poliitbroilerid teavad ju kindlasti paremini, kui endised rindemehed, miks sõtta mindi, kas ja kes või mis selleks sundis. Rääkimata ruigavatest nn antifašistidest, kellel ei taha pikemalt peatuda, kuid kes Läti pealinna elanikke sel tähtsal päeval alati välja vihastavad.
Saksa rahvas tuli juba eelmise aasta lõpus Dresdenis tänavatele ja skandeeris: „Meie oleme rahvas”. Mullusuvine jalgpallivõit on selle suure hingega väärika rahva uuesti üles tõstnud, andnud pool sajandit maadligi surututele tagasi tunde, kuidas on seista koos oma lippude all ning olla uhke oma rahvuse ja kodumaa üle. Pegida on rahvaliikumine, kus annavad tooni keskklassi pereisad. Nad ei võitle islami, vaid islamiseerimise vastu. Nad võitlevad valede vastu, mida külvab meedia, ülekohtu ja silmakirja vastu, millest on läbi imbunud poliitikud. Kantsler Merkel aga otsib samal ajal endale vist mingit muud rahvast, sakslased ei ole tema prioriteet. Muu hulgas on ta sundinud saksa tudengeid oma rahva vastu meelt avaldama, hea vana tuttav meetod sovetimaailmast...
Austrias peab Viini akadeemikuid nende traditsioonilisele aastaballile minemiseks turvama politsei, sest tänavad on ummistunud sealsetest antifadest ja salafistidest, kes nõuavad, et natsid välja. Kes siis lõpuks on need natsid? Euroopa põlisrahvad oma kodudes! Sakslased, austerlased, flaamid, lätlased, eestlased. Kuhu välja me siis peaksime minema? Seda sõna on viimasel ajal kuulda nii palju, et rahvaliikumine Pegida on andnud sõnale nazi vaimuka seletuse: nicht anpassbar zur islamisierung (ei kõlba islamiseerimiseks).

Sisserändajapoegade probleem on muidugi nemad ise. Inimene saab säilitada oma rahvuse hinge ja kultuurilise identiteedi, samal ajal võttes omaks ka asukohamaa ehk uue kodumaa oma. Nii on teda lihtsalt rohkem kui 100% ja tal on kõike topelt. Niisugused olid baltisakslased, vene valged, eestlased eksiilis. Ka praeguses Eestis on küllalt neid, kelle üks või mõlemad vanemad pole olnud eestlased, kuid kel pole sellega mingit muret, sest nende valik olla Eestile lojaalne, on olnud teadlik ja isiklik.
Poolik inimene ei kuulu kusagile. Vene keeles on hea sõna – poluvernik – mis otsetõlkes tähendab pooleusuline. Tülinorijatest sisserändajapoegade kohta on see sõna liiga hea. Meie kroonilised solvujad pole poluvernikud, sest neil puudub isegi poolik usk.
Mäletame, et nõukogude okupatsioonivõim nägi vaeva, kuidas inimesi juurtetuks ja hingetuks muuta, kuid kahjuks on ajupesu tehtud ka Läänes, kus tänu sotside pikaaegsele ennastsalgavale tööle on sealsed sisserändajapojad tänaseks oma rahulolematuse paisutanud ulatuslikuks vasakäärmuslikuks vägivallaks ja pronksiöö moodi märatsemine on Euroopa suurlinnades kahjuks juba harilik nähtus. Üha rohkem tuleb uudiseid Euroopast, kuidas valgenahalised põliselanikud peavad ruumi tegema asülantidele, kuidas sisserändajate toetusrahad kasvavad ja oma kodumaal eluaeg tööd teinud inimene enam pensioniga välja ei tule.
Oikofoobia on uus katk, millesse on nakatunud suurem osa euroopa poliitikuid. Kui aga järele mõelda, siis olid selle haiguse pisikud paljudes riikides olemas juba kahe suure sõja vahel. Enesehävitamine on meile saatuslikuks saanud. Ja ometi on veel nii palju kaotada – meie kodud, meie sajanditepikkune kultuuriruum, kus meid tervitavad meie esivanemad. Ja meie laste tulevik. Kas pole viimane aeg taas meie hinged üles leida? Rahvuste hinged. Euroopa hing.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv