|
|
Rahvuslaste tümitamine
on üleeuroopaline nähtus
tekst: Jaanika Kressa
Rahvuslaste ja ka tavainimeste tümitamine
kogub tuure terves Euroopas. Igal pool, kus põlisrahvas
oma enda elu tahab elada, ilmuvad kui nõiaväel välja
nn antifašistid.
Natsihüsteeria on rahvusvaheline tellimus, igas riigis rünnatakse
neid, kes oma maad armastavad ja rahvuslaste parlamenti pääsemine
tekitab kohalikes oikofoobides kõikjal hirmukrampe.
Läti leegionipäeval, mida on Riias tähistatud juba
25 aastat, tullakse nüüd lagedale aina tobedamate loosungitega.
Samal ajal kui viimased elusolevad leegionärid on koos oma
noorte aatekaaslastega kirikus mälestusjumalateenistusel,
ja seejärel pidulikult läbi linna jalutavad, leidub
neid, kes soovivad tänavatel üha uusi ajalooversioone
kuulutada. Ülemakstud poliitbroilerid teavad ju kindlasti
paremini, kui endised rindemehed, miks sõtta mindi, kas
ja kes või mis selleks sundis. Rääkimata ruigavatest
nn antifašistidest, kellel ei taha pikemalt peatuda, kuid
kes Läti pealinna elanikke sel tähtsal päeval alati
välja vihastavad.
Saksa rahvas tuli juba eelmise aasta lõpus Dresdenis tänavatele
ja skandeeris: „Meie oleme rahvas”. Mullusuvine jalgpallivõit
on selle suure hingega väärika rahva uuesti üles
tõstnud, andnud pool sajandit maadligi surututele tagasi
tunde, kuidas on seista koos oma lippude all ning olla uhke oma
rahvuse ja kodumaa üle. Pegida on rahvaliikumine, kus annavad
tooni keskklassi pereisad. Nad ei võitle islami, vaid islamiseerimise
vastu. Nad võitlevad valede vastu, mida külvab meedia,
ülekohtu ja silmakirja vastu, millest on läbi imbunud
poliitikud. Kantsler Merkel aga otsib samal ajal endale vist mingit
muud rahvast, sakslased ei ole tema prioriteet. Muu hulgas on
ta sundinud saksa tudengeid oma rahva vastu meelt avaldama, hea
vana tuttav meetod sovetimaailmast...
Austrias peab Viini akadeemikuid nende traditsioonilisele aastaballile
minemiseks turvama politsei, sest tänavad on ummistunud sealsetest
antifadest ja salafistidest, kes nõuavad, et natsid välja.
Kes siis lõpuks on need natsid? Euroopa põlisrahvad
oma kodudes! Sakslased, austerlased, flaamid, lätlased, eestlased.
Kuhu välja me siis peaksime minema? Seda sõna on viimasel
ajal kuulda nii palju, et rahvaliikumine Pegida on andnud sõnale
nazi vaimuka seletuse: nicht anpassbar zur islamisierung
(ei kõlba islamiseerimiseks).
|
|
Sisserändajapoegade probleem on muidugi
nemad ise. Inimene saab säilitada oma rahvuse hinge ja kultuurilise
identiteedi, samal ajal võttes omaks ka asukohamaa ehk
uue kodumaa oma. Nii on teda lihtsalt rohkem kui 100% ja tal on
kõike topelt. Niisugused olid baltisakslased, vene valged,
eestlased eksiilis. Ka praeguses Eestis on küllalt neid,
kelle üks või mõlemad vanemad pole olnud eestlased,
kuid kel pole sellega mingit muret, sest nende valik olla Eestile
lojaalne, on olnud teadlik ja isiklik.
Poolik inimene ei kuulu kusagile. Vene keeles on hea sõna
– poluvernik – mis otsetõlkes tähendab pooleusuline.
Tülinorijatest sisserändajapoegade kohta on see sõna
liiga hea. Meie kroonilised solvujad pole poluvernikud, sest neil
puudub isegi poolik usk.
Mäletame, et nõukogude okupatsioonivõim nägi
vaeva, kuidas inimesi juurtetuks ja hingetuks muuta, kuid kahjuks
on ajupesu tehtud ka Läänes, kus tänu sotside pikaaegsele
ennastsalgavale tööle on sealsed sisserändajapojad
tänaseks oma rahulolematuse paisutanud ulatuslikuks vasakäärmuslikuks
vägivallaks ja pronksiöö moodi märatsemine
on Euroopa suurlinnades kahjuks juba harilik nähtus. Üha
rohkem tuleb uudiseid Euroopast, kuidas valgenahalised põliselanikud
peavad ruumi tegema asülantidele, kuidas sisserändajate
toetusrahad kasvavad ja oma kodumaal eluaeg tööd teinud
inimene enam pensioniga välja ei tule.
Oikofoobia on uus katk, millesse on nakatunud suurem osa euroopa
poliitikuid. Kui aga järele mõelda, siis olid selle
haiguse pisikud paljudes riikides olemas juba kahe suure sõja
vahel. Enesehävitamine on meile saatuslikuks saanud. Ja ometi
on veel nii palju kaotada – meie kodud, meie sajanditepikkune
kultuuriruum, kus meid tervitavad meie esivanemad. Ja meie laste
tulevik. Kas pole viimane aeg taas meie hinged üles leida?
Rahvuste hinged. Euroopa hing.
|
|
|
