|
|
|
Patriarh Kirill. Foto: en.wiki2.org
|
Vene õigeusu kirik
kui Kremli imperialismi käepikendus
Tekst: Georg Kirsberg
Reservohvitser ja kaitseliitlane
Nii Krimmi annekteerimine
kui ka olukorra destabiliseerimine Ukrainas said võimalikuks
ainult tänu Kremli-truule kohalikule elanikkonnale. Seda
truudust on rajatud ja vannutatud Venemaa korrumpeerunud meediaga.
Selle on hiljuti välja öelnud nii Kremli-meelne ajaloolane,
riigiduuma liige Sergei Markov, Putini endine majandusnõunik
Andrei Illarionov kui ka eestivenelasest uudisteankur Maksim Rogalski.
Kuna Venemaa propaganda
relv ei ole enam salajane, siis sellel käesolevas artiklis
rohkem ei peatu. Küll aga mõtiskleme, mis võiks
Kremlil veel varuks olla? Mis on tema suur salarelv, mida on kommunistliku
ajaloo jooksul küll kõvasti represseeritud ning püütud
isegi riigist välja rookida, kuid mis ikka ja alati on jäänud?
Isegi Stalin pidi omaks võtma, et õigeusku on rahvale
vaja, et innustada teda võitlema meeleheitlikus sõjas
oma eksistentsi nimel. Kord Kreekalt kopeeritud usk on saanud
nii vene rahva identiteedi määrajaks kui ka Kremli šovinismi
tööriistaks.
Kirikuloolane Toomas Schvak on seisukohal, et õigeusu kirik
on alati olnud Venemaa riikluse ja hiljem ka rahvusliku identiteedi
nurgakivi, ning et poliitilises mõttes on kirik täitnud
ilmaliku võimu käepikenduse rolli. Toomas Schvak toob
esile, et kaasajalgi on Moskva patriarhaat säilitanud niivõrd
tihedad sidemed riigivõimuga, et selle eristamine Venemaa
ilmalikest võimustruktuuridest on vahel raske.(1)
2013. aasta lõpus käisid Vladimir Putin ning Venemaa
patriarh Kirill Rahvusliku ühtsuse päeval mälestusmärgile
koos lilli viimas, misjärel patriarh Kirill Kremlis Putini
imperialismile kiidusõnu jagas: „Me teame, et teie
[Putin] olete alates 20. sajandi lõpust, rohkem kui keegi
teine teinud selle heaks, et Venemaa võimsaks saaks ning
oma endised positsioonid taastaks”.(2)
2014. aasta jaanuaris, kui Ukraina opositsioon Janukovitši
režiimi vastu protestis ning Euroopaga suuremat integratsiooni
nõudis, süüdistas patriarh Kirill neid rahvuse
lõhestamises.(3) Sama aasta märtsi
alguses toetas patriarh Putinit, nimetades relvastatud üksuseid,
mis viidi Lõuna-Ukrainasse, enesekaitse vägedeks,
mis Venemaad Kiievi uue valitsuse eest kaitsema peaksid.(4)
Samuti kontakteerus patriarh Kirill isiklikult Ukraina tollase
presidendi Oleksandr Turchynov'iga ning avaldas muret selle üle,
kuidas koheldakse Ukrainas elavaid venelasi.(5)
Nagu näha, on patriarh teinud mitmeid poliitilisi avaldusi
ning soosib otseselt Venemaa imperialismi. Putini ja patriarhi
suhted pole midagi uut. Peale presidendiks saamist (2000) hakkas
Putin tihti patriarhi juures käima. 1999. aasta 31. detsembril
kutsus patriarh Aleksius II Kristus Päästja kiriku altariesisel
seistes „palvetes toetama Vladimir Vladimirovitši”.(6)
Õigeusust
on saanud Venemaa identiteedi oluline osa
Venemaa patriarh on
läinud väga selgelt üle oma võimupiiride
ning kasutab kõrget positsiooni kirikupeana vene šovinismi
läbi surumiseks. Kirikupea „ametijuhend” sellist
asja kindlasti ette ei näe, kuid ajapikku on õigeusust
saanud Venemaa identiteedi oluline osa, mis on läbi põimunud
venelaste peamise identiteediga – vallutused. Siinkohal meenutaksin
patriarhile, kus on tema juured. Venemaa õigeusk on teatavasti
lihtsalt kopeeritud Kreeka õigeusu pealt, mis omakorda
on aga välja kasvanud Rooma katoliku kirikust. Hilisemas
ajaloos läks katoliku kirik teatavasti õigeusu kirikuga
riidu. Kannustatuna soovist ületada sajanditevanust lõhet,
on paavst Johannes Paulus II läinud isegi nii kaugele, et
on vabandanud Konstantinoopoli rüüstamise eest katoliku
kiriku ristisõja käigus aastal 1204, mis õigeusu
kirikule siiamaani haiget on teinud. Samuti palus ta islamiusuliste
käest andeks ristisõdade eest üldse.(7)
Sama suunda jätkas paavst Franciscus, kes külastas 2014.
aastal Albaaniat, mille käigus väljendas seisukohta,
et keegi ei tohi kasutada religiooni ettekäändeks tegudele,
mis alandavad inimväärikust ning on vastuolus põhiõigustega.
Paavst kiitis Albaaniat selle eest, et riik 1967. aastal demokraatiale
üle läks (samal aastal kuulutus Albaania end ka esimeseks
ateistlikuks riigiks maailmas) ning nentis, et inimõiguste
jälgimine „mille hulka kuulub ka religioonivabadus ning
arvamusvabadus” on riigis „eeltingimus sotsiaalsele
ja majanduslikule arengule”.(8) Vene
õigeusu patriarhid ei ole aga sellest veel aru saanud ning
kalduvad rohkem õigustama just inimõiguste rikkumisi,
millega Kreml koguaeg tegeleb.
Ortodoksi kirik on aktiivselt sekkunud ka Venemaa territoriaalküsimusse
Jaapaniga. Teise maailmasõja käigus vallutas
Nõukogude Liit Jaapanilt Kuriili saared ning need on kuni
tänini Venemaa võimu all. Tänu sellele pole ka
Jaapanil ja Venemaal siiani piirilepingut. 2004. aasta lõpus
(enne Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva)
tegid seitse Vene õigeusu kiriku piiskoppi avalduse, et
Kuriili saari ei tohi Jaapanile tagasi anda. Nende sõnutsi
on Venemaal nii moraalselt kui ka juriidiliselt õigus seda
territooriumi endale hoida.(9) 2005. aastal
ehitati Kuriili saarestiku kõige Jaapani-poolsema (umbes
7 km Jaapani rannikust) saare Tanfilyev'i(10)
(kuulub Habomai saarestiku alla) peale Vene õigeusu kabel.(11)
Selle saare peal ei ela kedagi (kui, siis ainult Vene piirivalvurid).
See on otsene provokatsioon Jaapani suunal. 2007. aastal rajati
sama saare peale õigeusu pühaku 3,2 meetri pikkune
pronksist monument.(12) – imetegija
Nikolause mälestusprojekti osana. Projekti käigus on
kujusid ehitatud ka mujale. Tähele tuleks aga panna seda,
et "Imetegija püha Nikolai” oli 1929. aastal Nõukogude
Liidus kommunistide loodud aumedal (epaopc Boe Ope Ce Hoa yoopa)(13).
Lisaks sellele meenutagem, et kui punaväed 1944. aastal Tallinna
suuresti maatasa pommitasid, jäeti Nevski katedraal täiesti
puutumata. Ja see ei olnud juhus!
Tähelepanuta ei saa jätta ka tõika, et Suures
Isamaasõjaski oli õigeusu kirikul oma roll mängida.
Noil päevil oli Stalin küllalt terane mõistmaks,
et meeleheitlikus võitluses püsimajäämise
nimel pole üksnes kommunistlikust ideoloogiast küllalt.
Appi tuli võtta traditsioonilised uskumused ja sümbolid,
et innustada Venemaa rahvast võitlema ka määratute
ohvrite ja kannatuste hinnaga lõpuni. Nii lõpetati
sõja-aastatel üldiselt usklike tagakiusamine (kommunistliku
režiimi üks peamisi sihtmärke oli teatavasti usk
ühiskonnast välja juurida, revolutsiooni päevil
tehti seda eriti agressiivselt, poodi preestreid kirikutornidesse
üles jne) ja õigeusu kirikut õhutati andma
oma patriootilist panust võitlusse. Sakslaste kallaletungist
Nõukogude Liidule sügavalt vapustatud Stalin pöördus
rahva poole raadiokõnega, milles ei kasutanud ta üksnes
sõna „seltsimehed”, vaid kasutas ka väljendit
„vennad ja õed”.(14) Samamoodi
alustas ühte oma kõnet 2008. aastal näiteks paavst
Benedictus XVI.(15)
Vastandab ennast Läänele
õigeusu baasilt
Peale fašismi purustamist
jäi kirik ühiskonnas pigem tagaplaanile, kuid ei kaotanud
siiski iial oma tähendust venelaste jaoks. Brežnev,
olgu ta muidu kui hädine ja seniilne tahes, sai vähemalt
ühest asjast aru. Õigemini kahest. Esiteks, et „kogu
see jama kommunismist on rahvale tarbimiseks mõeldud muinaslugu”
ja teiseks, et „Me ei saa ju rahvast ilma usuta jätta.
Kirik võeti neilt ära, tsaar lasti maha ja midagi
tuli asemele anda. Nii et las rahvas ehitab kommunismi”.(16)
Peagi võeti vene rahvalt aga ka kommunism ära, mis
tegi kirikule jälle rahva südamesse tee vabaks.
Huvitava tähelepaneku võime veel teha Kremli kõva-käe-ideoloogi
Dugini ühest 2013. aasta väljaütlemisest: „Kui
vaja, siis mina kui sügavalt õigeusklik inimene,
ohverdan oma elu, et tekitada kahju USA hegemooniale, liberaalsele
ideoloogiale ... või Euroopa Liidule, sest ma ideoloogiliselt
vihkan seda kõike... ”.(17)
Ta vastandab ennast Läänele õigeusu baasilt!
Tallinna valitseb Aleksander
Nevski katedraal
Tallinna linnapea Savisaar-Burešini
2013. aastal Venemaalt saadud musta rahaga Lasnamäele ehitatud
vene õigeusu kirik ei ole sugugi süütu kirik,
vaid teenib otseselt Eesti venestamise huve. Õigeusu kirik
on oma tegevusel ka väga aktiivne. 2011. aasta rahvaloenduse
alusel on vene õigeusk kõige suurema liikmete arvuga
usuline kogukond Eestis.
Toompeal kõrguv Nevski katedraal ehitati just Eesti venestamise
eesmärgil. Selle projekti eestvedaja oli Eestimaa tollane
kuberner, vürst Sergei Šahhovski, kes ajas aktiivset
venestamispoliitikat. Ehitust toetas keiser Aleksander III. Kirik
ehitati aastail 1894–1900 arhitekt Mihhail Preobraženski
projekti järgi. Eeskujuks olid Moskva ja Jaroslavli 17. sajandi
kirikud. Hoone ehitati kohta, kus enne oli aed, mille keskele
rüütelkond tahtis paigutada Martin Lutheri ausammast.(18)
Esimest korda tehti juttu vajadusest lammutada Aleksander
Nevski katedraal vahetult pärast Vabadussõja lõppu.
Admiral Johan Pitka avaldas artikli, mille peateravik oli suunatud
otseselt Peeter I mälestussamba vastu Tallinnas, kuid vihjas
ka Nevski katedraali sobimatusele. Järgmiseks tuli Aleksander
Nevski katedraali lammutamisest juttu augustis 1921, kui Tallinnasse
jõudsid teated Riia linnavalitsuse kavatsusest maha võtta
Aleksander II-le pühendatud õigeusu kirik.(19)
1920. aastatel oli Eestis päevakorras Vabaduskiriku mõte.
Algul plaaniti seda rajada Politseiaia ümbrusesse Tallinnas.
Burmani arvates jäänuks kirik seal liiga kinnisesse
kohta ja pidanuks mõju avaldamiseks hästi suur olema.
Vabaduse mälestussambaks sobis tema arvates hoopis iseseisvuse
panteon, mis peaks asuma „meie iseseisva riigielu keskkohas”.
Tema ettepaneku järgi pidanuks see mälestuspanteon valitsema
üle kogu Tallinna – valitseb aga Aleksander Nevski katedraal,
mis kuidagi sinna ei sobi. Rahukohtunik Rudolf Lesta soovitusel
pakkuski Burman välja idee ehitada õigeusu katedraal
ümber „vabaduse ja iseseisvuse mälestussambaks”.
1928. aasta oktoobris esitatigi Riigikogu juhatusele seaduseelnõu
„Tallinna Aleksander Nevski katedraali likvideerimise seadus”.(20)
Sõjaminister Nikolai Reek ütles, et see, mis ei käi
kokku Tallinna stiiliga ega ole eestipärane, tuleks koristada
– mida varem, seda parem. Teda toetas ka kirjanik Eduard
Vilde. Seega põhjustas Nevski katedraali teema tollases
Eesti ühiskonnas üllatavalt elavat poleemikat, nii et
Postimees pidi 1928. aastal nentima: „Pealinnas on nüüd
päevahuvi punktis Toompea vene kiriku lammutamine. Sellest
kõneldakse parlamendis, kuluaarides, trammivagunis, perekonnas,
ooteruumis, lokaalis ja turulgi.”(21)
Tulised vaidlused sellel teemal kestsid mitu aastat. Paljud astusid
ka kiriku kaitseks välja. Saabunud majanduskriis ja poliitilise
õhkkonna muutumine võtsid Aleksander Nevski katedraali
lammutamise idee selleks korraks päevakorrast maha.(22)
Taasloodud Eestis ei ole seda teemat enam tõstatatud.
* * *
Allikad:
1 Schvak, T. Kui usk ja poliitika segunevad. Delfi. 11.06.2013.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/toomas-schvak-kui-usk-ja-poliitika-
segunevad.d?id=66269618
2 Kalt, skruppellos-erfolgreich. Der Spiegel. Nr. 51. 16.12.2013.
Lk. 74.
3 Paraszczuk, J. Russian Orthodox Patriarch Slams “Euromaidan”
Protests In Ukraine.
EA Worlv View. 07.01.2014.
http://eaworldview.com/2014/01/russian-orthodox-patriarch- slams-
euromaidan-protests-ukraine/
4 Baczynska, G. Russian Orthodox Church sings from Putin hymn
sheet on
Ukraine. Reuters. 07.03.2014.
http://www.reuters.com/article/2014/03/07/us-ukraine-crisis-russia-
church-idUSBREA260Q520140307
5 A Lenten plea for peace. The Economist. 03.03.2014 http://www.economist.com/blogs/erasmus/2014/03/russia-ukraine-and-
church
6 Mletšin, L. KGB. Riikliku julgeoleku organite esimehed.
Paljastatud saladused.
Varrak 2003. Lk. 821.
7 Dozier, R.W. JR. Miks me vihkame. Eesti Ekspress Kirjastus,
2004. Lk. 268.
8 Papst besucht Albanien. Frankfurter Allgemeine Zeitung. 22.09.2014.
Lk. 5.
9 Orthodoxe Kirche warnt vor Rückgabe der Kurilen. Russland-Aktuell.
07.12.2004.
http://www.aktuell.ru/russland/politik/orthodoxe_kirche_warnt_vor_
rueckgabe_der_kurilen_2542.html
10 Selle saare Jaapani pärane nimi on Suse
11 Monument to St. Nicholas the Wonder-worker to be erected on
one of the Kurils disputed islands. Interfax. 24.07.2007.
http://www.interfax-religion.com/?act=news&div=3379
12 http://www.stnicholascenter.org/pages/russia/
13 http://en.wikipedia.org/wiki/Order_of_Saint_Nicholas_the Wonderworker
14 Brown, A. Kommunismi tõus ja langus. Kirjastus Varrak
2011. Lk. 174.
15 Papst Benedikt XVI.: „Liebe Brüder und Schwestern,
lassen wir uns von Christus heilen!”.
Zenit. 03.05.2008.
http://www.zenit.org/de/articles/papst-benedikt-xvi-liebe-bruder-
und-
schwestern-lassen-wir-uns-von-christus-heilen
16 McDaniel, T. The Agony of the Russian Idea. Princeton University
Press 1996. Lk. 136.
17 Piirsalu, J. Kremli taustaideoloog: Baltikumi valitseb idiootne
eliit.
Eesti Ekspress. 11.07.2013.
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/valisuudised/kremli-taustaideoloog-
baltikumi-valitseb-idiootne-eliit.d?id=66424438
18 Lääne, M. Aleksander Nevski katedraali lugu. Tuna
2/2009. Lk. 148.
http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2009/2009-2_sisu.pdf
19 Ibid. Lk 148–149.
20 Ibid. Lk 149–150.
21 Ulm, K. Toompea säravad kuldkuplid. Postimees. 13.06.2009.
http://arvamus.postimees.ee/131209/kalmar-ulm-toompea-saravad-kuldkuplid
22 Lääne, M. Aleksander Nevski katedraali lugu. Tuna
2/2009. Lk. 156.
http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2009/2009-2_sisu.pdf
|
|
|
