|
|
Kogu tõde fašismist
ja SS-ist
tekst: Vaino Kallas
Nagu kõik märgid näitavad,
elab Venemaa praegu läbi suurvene šovinismi tõusuperioodi.
Venemaa president ja tema seltsimehed üritavad restaureerida
tänasel Venemaal mõranema hakanud imperialistlikku
vägevust ja võimsust, mis alles hiljuti iseloomustas
nüüdseks hingusele läinud Nõukogude Liitu.
Sooviga tekitada Lääneriikides Eesti vastu umbusaldust,
süüdistab Venemaa propagandasõjas Punaarmee vastu
võidelnud eesti sõjamehi kollektiivselt ja ilma
ühtegi konkreetset fakti esile toomata natsiideoloogia toetamises,
kasutades stalinismi-aegseid propagandatermineid.
Vene president ja kõrged riigitegelased räägivad
jätkuvalt fašismi taassünnist Balti riikides. Kuid
enne, kui rääkida fašismist ja selle taassünnist,
peaksid Venemaa kõrged riigitegelased endale selgeks tegema,
mida nad fašismi nimetuse all silmas peavad, mille taassünni
pärast nad nii mures on? Ilmselt pole seltsimehed endale
selgeks teinud, millised ideoloogilised sarnasused on fašismil
ja natsionaalsotsialismil ning Venemaal aastaid eksisteerinud
stalinismil ja kommunismil.
|
Fascio (fašism) sümboli võttis kasutusele
Benito Mussolini, tema poolt 1921. aastal aluse pandud partei
sai nime Partito Nazionale Fascista (PNF)
|
Fašismi
mõiste tekkeloost
Nii nüüdseks põrmu varisenud
Nõukogude Liidus kui ka tänasel Venemaal on kogu aeg
räägitud, et Saksamaal olid võimul fašistid
ja Eestis heroiseeritakse fašismi. Järjekordne paradoks
tänases paradoksaalses maailmas – Saksamaal pole mitte
kunagi olnud ühtegi fašisti. Selguse saamiseks tutvume
ajalooga.
Mõiste fašism tuleb sõnast fascio, mis
oli Vana-Roomas kõrgema magistraadi (liktorite) võimuembleem
ja kujutas endast nahaga vöötatud vitsakimpu. Fascio
tähistas Rooma võimsust ja oli selle sümbol.
1920. aastatel lõi Itaalia diktaator Mussolini võitlusüksuse
Fascio di Combattimento, millest hiljem sai fašistlik
partei. Viimane võttis omale nimeks Vana-Rooma võimusümboli
nimetuse Fascio. Itaalia fašistid ei pannud toime
massimõrvu ega loonud kontsentratsioonilaagreid.
Ei Mussolini ega sakslased ise pole kunagi nimetanud Saksamaa
natsionaalsotsialistliku töölispartei (NSDPA) liikmeid
fašistideks. Seda tegi Stalin. Kui 1930. aastatel võimule
tulnud Hitler ja tema natsionaalsotsialistlik töölispartei
nimetas oma suurimateks vaenlasteks bolševikke, vihastas
see Stalinit. Pealegi ei saanud Stalin leppida sellega, et maailmas
on kaks parteid, kes mõlemad rajavad töölisklassile
sotsialismi. Ja nii said Komintern ning nõukogude press
Stalinilt käsu – Saksamaad ei valitse mitte natsionaalsotsialistlik
töölispartei, vaid fašistid. Siitpeale teadis ja
teab kogu maailm, et Saksamaal olid võimul fašistid
ja need, kes propageerivad natsionaalsotsialismi on neofašistid.
Nürnbergi
kohtuotsused
Ka süüdistab Venemaa nüüd
eestlasi Nürnbergi kohtus kuritegelikuks organisatsiooniks
tunnistatud SS-i lembuses. Nagu teada, Nürnbergi protsessi
läbiviimisega kiirustati ja see lõppes 1. oktoobril
1946. Protsessi pearežissöör ja nööritõmbaja
oli kahtlemata Jossif Stalin, kes koos Saksamaaga oli jaganud
ära mõjusfäärid Ida-Euroopas, vallutanud
Poola, tunginud kallale Soomele, okupeerinud Balti riigid ning
valmistunud kallaletungiks Rumeeniale ja Saksamaale, olles seega
ise üks Teise maailmasõja initsiaatoreid. Just seepärast
kaitsti Nürnbergi protsessil Nõukogude huvisid ja
kaitstakse mõne riigi poolt ka praegu
Õiguse kolmanda Reichi juhtide üle kohut mõista
omistasid liitlased vastavasisuliste rahvusvaheliste kokkulepete
puudumisel endale ise, leppides kokku, et tribunal saab süüdistada
kohtualuseid vaid sõja ajal sooritatud sõjakuritegude
eest. Selleks koostati ja võeti 1945. aasta suvel vastu
Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, mis koostajate kinnitusel
sisaldas seni kirjapanemata rahvusvahelisi õigusi. Harta
nägi ette kolm kuriteokoosseisu: sõjakuriteod, vallutussõja
alustamine ja inimsusevastased kuriteod. Liitlaste väitel
tulenes kohtupidamise õigus Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonist.
Kuna Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal koosnes
vaid võitjariikide kohtunikest, polnud see õiguslikus
mõttes rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus.
Võrdluseks võib tuua praeguse Haagi rahvusvahelise
kohtu, mille on moodustanud ÜRO ja mis toetub seega laiapõhjalisele
rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse tagamiseks tulnuks
Nürnbergis kohtumõistmisse kaasata ka neutraalsete
riikide nagu Rootsi, Šveitsi, Islandi jt esindajad. Kõiki
kohtualuseid süüdistati kolme süüpunkti alusel:
a) kuriteos rahu vastu, b) sõjakuritegudes ja c) kuritegudes
inimsuse vastu.
SS-i kuritegelikuks kuulutamisel ei soovinud sõjatribunal
arvestada selle organisatsiooni struktuurilise jaotusega. Tegelikult
koosnes SS kolmest formatsioonist
Allgemeine
SS ja Waffen SS
|
Natsionaalsotsialistliku partei univorm.
|
SS (Schutz-Staffel) oli Rahvussotsialistliku
Partei kaitsevägi. SS-i võimuletulek Saksamaal oli
aeglane. Algul oli SS Hitleri isiklik ihukaitsevägi. 30.
juunil 1934 viis Hitler läbi suurpuhastuse: seni partei kaitseväeks
olnud SA (Sturmabteilung) juhid eesotsas Ernst Röhmiga arreteeriti
ja siitpeale sai partei kaitseväeks SS. Samal aastal laiendati
SS-i koosseisu ja struktuuriliselt jagunes see järgmiselt:
Allgemeine SS (esmane, põhi SS) – kuhu kuulusid vaid
SS organisatsiooni liikmed, kes pidid nii rassiliselt kui ka füüsiliselt
vastama ettenähtud nõuetele. Muul ajal tegelesid nad
oma põhitööga. Vormi kandsid ainult partei kokkutulekutel
ja õppustel – nagu teistes maades kaitseliitlased.
Peale 1933. aastat värvati Allgemeine-SS liikmeid ainult
valitud Hitlernoorte (Hitlerjugend) organisatsiooni liikmete hulgast
sooviavalduse alusel. Valik toimus järgmiselt:
18-aastaseks saanud rassiliselt puhas ja poliitiliselt ning füüsiliselt
kõlbulik Hitlernoorte (HJ) liige võeti sooviavalduse
alusel SS-kandidaadiks (SS-Bewerber). Igal aastal toimuval parteikonverentsil
võeti liikmekandidaat vastu SS-aspirandiks (SS-Anwärter).
Talle anti SS-tunnistus ja saadeti vastava katseajaga teenima
Allgemeine SS-rügementi (SS-Mann, SS-Junker). SS-Junker oli
ohvitseri kandidaat, kes peale katseaja möödumist ohvitseride
kooli saadeti. Selle lõpetamisel ülendati kadetiks
(SS-Oberjunker) ja saadeti teenima SS-rügementi. Peale ettenähtud
teenistusaja möödumist ülendati nooremleitnandiks
(SS-Untersturmführer).
|
Surnupealuu-formatsiooni vorm.
|
SS Totenkopf-Verbände (Surnupealuu-formatsioon)
oli iseseisev üksus, mis koosnes kontsentratsioonilaagrite
valvuritest. Selle liikmed olid värvatud põhiliselt
Allgemeine SS liikmete hulgast.
Eraldusmärgina kandsid nad kraenurgal mustal trafaretil hõbedast
surnupealuud, mis teistes SS-üksustes oli mütsimärgiks.
Hiljem moodustati SS-Totenkopf valvuritest Waffen-SS-i juurde
„Totenkopf Division” ja vangivalvurid asendati väljaspool
SS-i värvatud – enamasti rindeteenistuseks kõlbmatute
meestega. Väljapoolt SS-i värvatud koonduslaagrite valvurid
kandsid kraenurgal topelt haakristi (Doppel-Hakenkreuz). Näib,
et Liitlaste uurimisasutused peale sõja lõppu seda
SS-struktuuride erinevust ei teadnud (või ei tahtnud teada),
ehkki see nende käsiraamatus (Handbook on German Military
Forces, United States War Department Technical Manual, March 1945)
on ära toodud.
Waffen-SS
(algul Bewaffnete SS - Relvastatud SS või Relva-SS)
|
Relva-SS vorm.
|
Esimene Relva-SS rügement formeeriti 1940.
aastal Leibstandarte Adolf Hitler nime all. See kasvas välja
Hitleri ihukaitsest SS-Verfügungstruppe, mis koosnes neljast
rügemendist ja mille mehed, relvastatuna kergete käsirelvadega,
alaliselt kasarmuis elasid. Peale sõjakäiku Poolasse
kasvasid need alul brigaadideks, hiljem diviisideks, moodustades
Wehrmachtiga paralleelse armee. Rügement Leibstandarte Adolf
Hitler muutus samanimeliseks diviisiks. Rügement Deutschland
koos Austriast pärit rügemendiga Der Führer ja
Madalmaadest pärit rügemendiga Langemarck moodustasid
diviisi Das Reich. Kolmanda diviisi moodustas Totenkopf-Divisjon.
Nendest diviisidest kasvaski hiljem välja Waffen-SS.
Esialgu pidid Relva-SS-i astujad olema „aaria tõugu”.
Hiljem löödi sellistele rassiteooria peensustele käega
ja sinna hakati võtma ka „ida-rasside” esindajaid
– esialgu küll ainult reavõitlejaina. Peagi hakati
aga sinna võtma ka „ida-rassi” kuulunud ohvitsere.
Samal ajal Relva-SS-is olemine ei andnud õigust Allgemeine
SS-i astumiseks. Seda fakti teadmata süüdistatakse nüüd
Relva-SS-i üksustes teeninuid eesti sõjamehi sageli
SS-i kuulumises, mis on kaks täiesti erinevat formeeringut.
Allgemaine-SS oli poliitiline organisatsioon, Relva-SS aga puhtalt
sõjaline relvajõud. Relva-SS-i vormi kraenurgal
olid välgunooled.
1940. aastal Norrast, Taanist ja Madalmaadest värvatud vabatahtlikest
formeeriti rügemendid Nordland ja Westland, mis koos välismaa
sakslastest formeeritud rügemendiga Germania moodustasid
diviisi Wiking. Viimase kooseisu arvati ka pataljon Narva. Samuti
oli selle koosseisus rootslastest vabatahtlikke ning üks
pataljon soomlasi (ca 1000 meest), kelle olid saatnud sinna Soome
armee ja keda aeg-ajalt teiste pataljonidega välja vahetati.
Hiljem hakkas Relva-SS okupeeritud aladel formeerima rahvusleegione,
millest moodustati algul brigaadid, hiljem diviisid.
Relva-SS-i
vabatahtlikud
Skandinaavias ja teistes sakslaste okupeeritud
läänemaades värvati Relva-SS-i mehi kohalike rahvussotsialistlike
parteide või quisling-parteide kaudu. Seal ei toimunud
sakslaste mobilisatsioone, kuna neil riikidel oli Inglismaal oma
valitsus ja sakslased ei pretendeerinud legaalsele riigivõimule.
Seepärast nimetati nendest maadest värvatuid „vabatahtlikeks”
(Freiwillige). Algul nimetati „vabatahtlikeks” ka ida-aladel
(Eestis, Lätis) mobiliseerituid, kuid hiljem see muudeti.
Kuna ida-aladel puudusid omavalitsused (Eestis ja Lätis need
siiski olid), siis kuulutati seal välja mobilisatsioon ja
värvatud mehed saadeti teenima kas Relva-SS-i, SD-sse (SS-i
allüksus), politseipataljonidesse, idapataljonidesse, lennuväkke
(abiteenistusse) või isegi Org. Todt’i, mis tegelikult
oli tsiviilisikuist koosnev ehitusorganisatsioon. See tähendab,
et kõik ida-aladel värvatud isikud, vaatamata sellele,
millises väeliigis nad teenisid, kuulusid Relva-SS-i alluvusse,
kuid allusid Wehrmachtile või mõnele teisele väeliigile
taktikaliselt ja kandsid selle väeliigi vormi. See tähendab,
et kõik teistest rahvustest kodanikud, sealhulgas kõik
ida-eurooplased olid antud SS-i poolt teistele väeliikidele
nn laenuks. Põhjus oli selles, et Wehrmachti võeti
vaid Saksa riigi kodakondsust omavaid kodanikke.
Sõja viimasel (1945.) aastal kuulus Relva-SS-i koosseisu
33 diviisi, kolm brigaadi ja mõned väiksemad, iseseisvad
üksused. Neis oli:
7 tankidiviisi (Panzerdivisione)
5 tankitõrjediviisi (Panzejäger)
7 mägikütidiviisi (Gebirgsjäger der SS)
2 ratasväediviisi (SS-Kavallerie)
Ülejäänud 15 diviisi koosnesid lääne-
ja idaalade rahvustest formeeritud üksustest.
Välismaalased
Relva-SS-is
Kindral Felix Steineri raamatu „Die Freiwilligen”
andmetel oli välismaalasi Relva-SS üksustes järgmiselt
(arvud on umbkaudsed):
Lätlasi – 73 000
Hollandlasi – 55 000
Eestlasi – 50 000
Kasakaid – 30 000
Kaukaaslasi – 25 000
Flaame – 23 000
Valloone – 20 000
Turkmeenlasi – 20 000
Aserbaidžaanlasi – 20 000
Prantslasi – 20 000
Ukrainlasi – 20 000
Itaallasi – 20 000
Norralasi – 6000
Soomlasi – 1000
Rootslasi – 200
Teisi rahvusi – 200
Eesti Leegioni (hiljem Relva-SS Eesti 20. diviis) suuruseks oli
ca 15000 meest. Ülaltoodud arvu (50 000) sisse on arvatud
ka teised eesti väeosad (idapataljonid, politseipataljonid
jt), mis taktikaliselt olid kas Wehrmachti, politsei või
teiste formeeringute koosseisus, kuid allusid tegelikult Relva-SS-ile.
Selle arvu hulka ei ole arvatud lennuväes ja lennuväe
abiteenistuses teeninud eestlasi.
|
|
|
