Kultuur ja Elu 1/2015

Kultuur ja Elu 4/2014

Kalevi jalaväepataljon väljaõppel. Foto: www.mil.ee

Ohud Eesti julgeolekule

tekst: Jüri Toomepuu

Eesti julgeoleku ohtude teemat on võimalik katta ühe lausega. Oht Eestile, eestlastele ja eestlusele on Venemaa, venelased ja vene šovinism. Nende ohtude olemust tasub aga lähemalt käsitleda.

Põlisvaenlase oht Eesti piirides. Kõige tähtsam selle ohuhinnangu juures on tõsiasi, et kõige suurem oht Eestile, oht, mis lähtub Venemaalt, venelastest ja vene šovinismist, asub Eesti piirides. Sellest tõsiasjast olen ma üritanud juttu teha alates ajast kui ma paarkümmend aastat tagasi Eesti kongressi saadikuna oma sünnimaale naasesin. Tollal nimetasin ma Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud poolt miljonit venelast eestlaste pea kohal rippuvaks viitsütikuga rahvastikupommiks.

Eesti ajaloo kõikide aegade kõige suurem viga

Mu tollasest ja hilisematest kirjutistest ja hoiatustest pole kõige vähematki kasu olnud. Rahvusluse sildi all võimule tõusnute eestvedamisel eirati Genfi konventsiooni ja põlistati kõik okupandid Eesti alalisteks elanikeks. Mu Riigikogus esitatud eelnõu, mis oleks andnud alalise elaniku staatuse ainult neile, kes saabuvad meie kodumaale Eesti Vabariigi loal, nii nagu see on tavaks teistes riikides, hääletati menetlusest välja niihästi laarlaste kui savisaarlaste, niihästi enamlaste kui kelamlaste poolt. Selle asemel kehtestati seadus, mis tegi kõik Eestisse asustatud venelased ja nende järeltulijad alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks Eesti Vabariigi kodanikeks. See oli Eesti ajaloo kõikide aegade kõige suurem viga. Selle vea tagajärjed kasvavad iga mööduva päevaga Eesti Vabariigile ja eestlastele üha saatuslikumaks.

Rahvuslus, Eesti ja eestluse alustala või sõimusõna?

Tänaseks oleme jõudnud olukorrani, kus need kes tsiteeerivad meie põhiseaduse preambulat, mis nõuab eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade, tembeldatakse rahvuslasteks. Sõnale „rahvuslane“ on omakorda need, kes pärast taasiseseisvumist sinimustvalge all uuesti võimule tõusid, külge pookinud halvustava maine.
Nendele, kes on julgenud rääkida ohust Venemaalt, venelastest ja vene šovinismist, või tunnistanud tõtt järjest kiirenevast Eesti venestamisest, on võimuladviku ja peavoolu meedia poolt külge kleebitud koguni marurahvuslase silt. Kunagised vene vennasrahva sõpruse ajupesu edukalt läbinud, kellest paljud on praeguses Eesti võimuladvikus ja muidugi ka Putini Ühtse Venemaa liitlaste arvukad rahvuskaaslasted, on üritanud selliseid kuulutada samaväärseks marukoertega.

Viitsütikuga rahvastikupomm

Meie võimukandjad on ka suurelt osalt eitanud Eesti venestamise probleemi ja nad ei häbene avaldada Sstatistikaameti andmeid, mis väidavad, et venelaste protsent Eesti elanikkonnas on olnud viimase paarikümne aasta jooksul umbes kolmandik ja stabiilne. Neid andmeid ei saa ükski mõtlemisvõimeline kirjaoskaja tõsiselt võtta. Teatavasti on Eestis kehtestatud seadus, mis lubab Eesti elanikel endale rahvastikuregistris mistahes rahvus määratleda. Tõsiselt võetavate rahvastikuteadlaste uuringud näitavad, et paljud venelased on hakanud ennast mitmesugustel põhjustel registreerima eestlastena.
Tõsiselt võib võtta aga Riigikogu valimisõiguslike arvu. See on kasvanud esimestest okupatsioonijärgsetest Riigikogu valimistest aastal 1992 kuni viimasteni umbes 40%, ajal kui eestlasi pole kuskilt juurde tulnud. See kasv saab olla ainult Eestisse põlistatud venelaste arvel, kes on saanud Eesti kodanikuks. Kui see ületab 50 protsenti, mis on silmapiiril, võib arvata, et eestlased on jäänud vähemusrahvuseks oma kodumaal ja Eesti on tulevikumaa peamiselt vene noortele ja küllap siis ka vanadele.

Oht Ukrainale tõestab ohtu Eestile

Hiljutised Ukraina sündmused on aga olukorda tublisti muutnud. Isegi kõige põhjalikuma parteilise ajupesu läbinutel on Ukraina sündmuste tagapõhjal tõtt raske varjata või ignoreerida. Oht Ukrainale lähtub ilmselt Venemaalt, venelastest ja vene šovinismist ja ning asub suurelt osalt Ukraina piirides. Paralleel Ukraina ja Eesti vahel on tehtud puust ja punaseks ka nende jaoks, kes on viimased paarkümmend aastat suutnud fakte vältida.

Eesti julgeolekuohtude taksonoomia

Eesti julgeolekuohtudest paremaks arusaamiseks on kasulik liigitada Eesti vaenlased välis-, sise- ja hübriidvaenlasteks, kõik mingil määral omavahel seotud.
Välisvaenlane on Venemaa ja selle relvajõud. Sisevaenlase peajõu moodustab Eestivaenulikest venelastest koosnev viies kolonn, mis ületab arvuliselt mitmekordselt kogu Eesti riigikaitse struktuuri. Sellele lisandub arvukas kodukootud šantažeeritavate ja äraostetavate mass. Ainult äärmiselt naiivsed võivad arvata, et see oluliselt kärpis meie sisevaenlaste tiibu kui NATO vastuluure tõhusa töö tagajärjel pandi pokri kauaaegne Eesti riigi ja NATO saladuste talituse juhataja Herman Simm ja teised Eesti riigi reeturid kapost ja Eesti teabeteenistusest. Endine kapo ülem Raivo Aeg avaldas sama arvamust oma eelmise aasta 17. juunil avaldatud Päevalehe artiklis pealkirja all „Tõenäoliselt on Simme meie seas küll ja küll.
Hübriidvaenlane on sisevaenlane, millele lisanduvad välisvaenlase relvaüksuste osad, mis võivad, nagu oleme hiljuti näinud, muutuda roheliste mehikeste, tunnusmärkideta veokite ja tankide ja õhutõrje rakettide näol sujuvalt meie sisevaenlasteks. Hübriidvaenlane moodustab kõige tõenäolisema ohu Eestile.

Lootuse kiired

Paradoksaalselt vilgub Ukraina sündmustest läbi ka lootusekiiri meie riigikaitsele. Eelkõige tuleb riigikaitse probleemi lahendamisele muidugi kasuks tõest arusaamine ja tõe tunnistamine. Lisaks sellele on Ukraina sündmuste tagajärjel tehtud Eesti riigikaitses viimaste kuude jooksul rohkem edusamme kui tehti viimase kahekümne aasta jooksul.
Isegi president Ilves, kes aastal 2008 teatas USA suursaadikule David Phillipsile, et meie NATO liitlaste baasi paigutamine Eestisse pole oluline, on hiljaaegu hakanud aru saama NATO kohaloleku olulisusest.
Külastasin hiljuti Ämari lennuvälja. Tore oli vaadata kontrolltornist Taani jahilennukite ja Eestis baseeruva USA langevarjuüksuse transpordilennuki maandumisi. Arvan, et nende mürin kostab kõrvalisi teid pidi ka Putini kõrvu ja paneb ta mõtlema enne, kui ta Eestile hakkab „Ukrainat tegema. Arvan, et veelgi rohkem heidutab Putinit ja ta Eestisiseseid Ühtse Venemaa liitlasi suur hulk kõrgemaid ohvitsere NATO riikidest ja mujalt, kes Ämari lennuvälja toidusaalis minuga samaaegselt lõunat sõid. Kõik see on Ukraina sündmuste positiivne tagajärg meie julgeolekule.

Ešelon liitlaste sõjatehnikaga teel Tapale. USA hoiab Eestis kompanii suurust roteeruvat üksust. Foto: www.mil.ee

Vajalikud relvad

Ukraina sündmuste tagajärjel on ka võimalik Eestil kaitsejõude varustada USA kolmanda generatsiooni tankitõrjerakettidega. Need Javelini nimetusega raketid võib laskevalmis seada 30 sekundiga ja uue raketi laadimine võtab ainult umbes 20 sekundit. Üks selleks treenitud noorkotkaste ja kodutütarde malev võib nendega väga kiiresti õige mitme Putini tankirügemendi tankid kalliteks kirstudeks muuta. Kui lisaks Javelinidele õnnestub Eestil saada ka seljas kantavaid Ameerika Stinger B õhutõrjerakette ja riigikaitse juhtideks leitakse kompetentsed inimesed, kes suudavad ka paljud muud riigikaitse probleemid lahendada, siis on võimalus, et Eesti suudab ennast tulevikus meie välisvaenlase vastu kaitsta.

Sisevaenlane leevendub?

Ukraina sündmused näivad olevat mõnevõrra leevendanud Eesti vene-
laste meelsust ja seega ohtu Eesti sisevaenlastelt. Ega saa vist loota, et enamik neist oleks huvi kaotanud oma poolsada aastat kestnud ülemvõimu taastamise vastu Eestis, aga näib, et paljud on Ukraina sündmuste tagajärjel asunud kõhklevale seisu­kohale Eesti tasalülitamise suhtes Putini Vene­maaga. Viimased europarlamendi valimised viitavad sellele.
Putini Ühtse Venemaa liitlane, Tallinna linnapea Edgar Savisaar ei suutnud täita oma valimiseelset lubadust saata europarlamenti kaks partei- ja mõttekaaslast. Ta häältesaak oli tunduvalt väiksem talle omavalitsuse valimistel antud häältest ja ta ei suutnud isegi enda valimiseks küllalt hääli koguda. Ukraina sündmused ja nendega seonduv Savisaare toetus Putinile näib olevat põhjus, miks paljud Eesti venelased ja eesti rahvusest Savisaare toetajad jätsid oma hääle andmata.
See teeb rõõmu sellistele „maru-rahvuslastele, kes arvavad, et eestlastel
on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, aga tuleviku perspektiivis pole ka nendel optimismiks põhjust. Viitsütikuga pomm tiksub – viimase kahekümne aasta Eesti rahvastikumuudatused on võrreldavad Põhjasõja, katku või Teise maailmasõja kaotustega. Kõik märgid näitavad, et eestlased on kiiresti on jäämas vähemusrahvuseks oma põlisel kodumaal.

Ohtude tagajärgede taksonoomia

Lisaks Eesti julgeolekuohtude olemuse lahkamisele lisan ka enda arusaama võimalikest tagajärgedest ja lahendustest nende ennetamiseks või likvideerimiseks.
Välisvaenlase otserünnak. Tulevikku on raske ennustada ja Putini agressiooni piiri veelgi raskem, aga arvan siiski, et meie välisvaenlase otsene rünnak üle idapiiri on praeguses olukorras ebatõenäoline.
Sisevaenlaste riigipöörde katse. Aprillirahutuste- või Ukraina-taolise peamiselt sisevaenlase ohu vastu suudame me arvatavasti veel vähemalt mõnede aastate jooksul endid kaitsta politsei- ja kaitsejõududega.
Hübriidvaenlase rünnak. Ka välisvaenlase vastu, kelle relvastatud üksused liituvad Eesti sisevaenlastega, suudaks Eesti liitlaste abiga end kaitsta, kui me liiga kaua ei viivita Eesti riigikaitse probleemide lahendamisega, kui me tõeliselt rakendame totaalkaitse süsteemi ja ning hangime efektiivsed tanki- ja õhutõrjeraketid.
Sisevaenlase rahvastikupomm.Meie kõige kardetavamat ja saatuslikumat ohtu on aga võimalik ennetada ainult poliitilisel lahingutandril. Kui meie ei suuda lahendada rahvastikuprobleemi, mis võib lähitulevikus muuta eestlased vähemusrahvaks oma kodumaal, võivad meie sisevaenlased anastada eestlaste põlise kodumaa ilma ühegi pauguta. See moodustab kõige suurema ohu Eesti Vabariigile ja eestlusele. Meie NATO liitlaste jahilennukid ja USA dessantüksuse langevarjurid ei saa meid selle ohu vastu kaitsta.
Lootust annab see, et rõhuv enamus eestlastest tahab jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal. Usun, et samuti nagu Eesti sõdurid on võidelnud oma kodumaa eest, on eestlased valmis oma kodumaa ja peremeheõiguste eest võitlema ka rahvuspoliitilisel tandril.

Eesti vajab uut algust

Selleks peab aga rahvas tõeliselt saama kõrgeima riigivõimu kandjaks Eesti Vabariigis, nagu sätestab meie põhiseaduse esimene paragrahv. Selleks peab kehtestama seaduse, mis tõeliselt rakendab valimisteks proportsionaalsuse põhimõtte ja muudab Eesti partokraatlikust riigist demokraatlikuks vabariigiks, nagu sätestab meie põhiseadus. Selleks on vaja kehtestada eestluse ja Eesti Vabariigi säilimimiseks vajalikud kodakondsuse, immigratsiooni ja remigratsiooni seadused.
Selleks on Eestile vaja uut algust, mis annab riigivõimu eestlastele, kes tahavad jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, on valmis oma kodumaa ja peremeheõiguste eest võitlema nii lahingu- kui rahvuspoliitilisel tandril. Uut algust, mis tõeliselt tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise.