|
|
|
Heldur Viires aktiga ateljees.
|
Värviusku Heldur Viires
küsis: Ly Lestberg
fotod: Ly Lestberg
Konrad Mägi
ateljee asub Tartus, otse Raekoja platsil, ühe väga
väärika hoone viimasel korrusel. Sinna viib üks
väga kitsas ja kägisev puidust keerdtrepp, millel on
väga palju hästi järske astmeid. Juba rohkem kui
veerand sajandit on selle ateljee-stuudio juhatajaks ja õpetajaks
Heldur Viires (87). Tema ja modell on iga tööpäeva
kõige valgemal ajal õpilaste jaoks alati olemas.
„Kui jõuate sellest trepist üles, siis leiate
end hoopis teises, palju vaimsemas maailmas. Kõik mured
jäävad alla, ukse taha. Need trepid ongi minu proov.
Niikaua, kuni saan neist üles, seni ma eksisteerin. Peaasi,
et stuudio minuga ei lõpeks, vaid ikka jätkuks,"
muheleb Heldur Viires endamisi.
Kust pärineb
teie kunstihuvi?
See lihtsalt tekkis. Olin kaheteistkümnene, kui ühel
päeval palus üks mu õdedest, et ma teda joonistaksin.
Tegin seda pisikest portreed suure hoolega. Kui õde pilti
nägi, siis ta hüüatas, et see on väga sarnane.
Kiitus ärgitas edasi proovima. Nii tuli teistel pereliikmetel
hakata samuti poseerima. Kuid enamasti polnud kedagi teist päeval
kodus. Nii seisin tihti peegli ees ja joonistasin ennast.
Kirjeldage oma
kunstiõpinguid, mis algasid ju kohe peale sõja lõppu?
Kui tulin Tartusse 1945. aasta sügisel maali õppima,
siis see oli nagu endine Pallas, ainult Tartu Riikliku Kunstiinstituudi
nime all. Nagu tol ajal kõikides kõrgemates õppeasutustes,
tuli ka meil õhtuti kuulata partei lühiajalugu, dialektilist
ning ajaloolist materialismi. Seevastu kunstiõpetus oli
täiesti ideoloogiavaba. Seal kehtisid täpselt samad
suhtumised ja arusaamad, nagu need olid õndsa Konrad Mäe
ajal. Õppejõududeks olid Ado Vabbe, Johannes Võerahansu
ja Aleksander Vardi. Ideoloogilised repressioonid algasid 1948.
aastal, kui rektoriks sai Eduard Einmann. Nii, et ma sain viimasel
otsal hea hariduse. Neljandal kursusel olin Elmar Kitse monumentaalateljee
õpilane. Sel aastal läksid mul lõpuks, peale
pingsat töötamist silmad lahti ja ma sain aru, millega
tegelen. Viimane suvi oli veel kõige ilusam. Suvepraktikal
nägin korraga igal pool motiive, mida maalida. Ei olnud mingisugust
tähtsust, mis asi selleks on. Täiesti lihtne külavahetee
või saunanurk võis tunduda ehtsa ja ilusa kompositsioonina.
Kuidas te hoidsite
end Tartus õppides kursis muu maailma kunstiajalooga?
Tartu kunstimuuseumi peavarahoidja Tui Koort tuli vastu meie sõpruskonna
palvele, kui igal laupäeval esitasime talle nimekirja kunstnikest,
kelle töid me näha tahaksime. Nii me õppisime
eesti kunstiajalugu tundma. Paljusid nendest autoritest jooksvatel
näitustel hästi ei tahetud näidata. Kui rinne Tartust
üle läks, oli kunstiteadlasest kunstimuuseumi direktor
Voldemar Erm teinud suurt päästetööd. Ta teadis
millised professorid-kunstnikud olid sõja eest ära
põgenenud. Ta tõi nende korteritest ära paremaid
mööblitükke ja ilusamaid asju. Ka raamatuid toodi.
Ühes muuseumiruumis seisis üks ilus suur puhveti moodi
kapp, mille laekast avastasime kunstiraamatud. See kapp oli kuulunud
professor Peeter Arumaale, raamatutel olid tema nimega eksliibrised
sees. Erilist huvi tekitas aga üks prantsuskeelne moodsa
kunsti ajaloo raamat, mis oli välja antud otse enne Teist
maailmasõda. Seal oli ülevaade autorite kaupa.
Raamat algas Paul Gauguini tsitaadiga, mis oli valitud sisse juhatama
moodsa kunsti aluseid: „Tehke, mis te tahate, aga olgu see
intelligentne.
Nüüd algas teine osa meie missioonist. Kuna Henn Roode
valdas vabalt prantsuse keelt, siis otsustasime kogu raamatu eesti
keelde tõlkida. Minul tuli istuda laua taga ja muudkui
kirjutada, kui Roode seda tõlkis, rida realt eesti keeles
ette lugedes. Meie kursusel oli ka üks masinkirja spets,
kes minu poolt kirja pandu omakorda ei tea kui paljude koopiapaberite
abil trükimasinal paljundas. Tol ajal oli ju Pariis maailmakunsti
tsentrum.
Tui Koort aga lasti üsna varsti, osaliselt ka meie pärast
oma koha pealt lahti.
Septembris 1949
saite pooleks aastaks Ministrite Nõukogu stipendiaadina
suunamise Repini nimelisse Leningradi Kunstiinstituuti. Millised
on mälestused sellest ajast?
Ma ei olnud varem Venemaal käinud. Leningradis pandi mind
teist korda neljandale kursusele, kuna ma polnud kunsti eelkoole
lõpetanud. Õige pea tuli välja, et uhket professor
Jogansoni ateljeed juhtis igapäevaselt hoopis keegi kribu
vanamees Ivanov. Professor elas Moskvas ja sõitis kaks
korda kuus Leningradi palga järele. Siis käis ta meiegi
juurest läbi ja rääkis ilusat selget juttu. Ainult,
et kasu sellest polnud, kuna ülejäänud aja valitses
Ivanov. Esimese portree tegin nii, nagu olin õppinud. Kõigepealt
markeerisin varju, et vaadata, mis edasi saab. Ivanov aga hurjutas,
et nägu ei ole ju must ometi, kõik tuleb teha ühtemoodi
ilus roosa. Kui aga Joganson tulemust nägi, siis ta vaid
ohkas, et lapsed-lapsed, mis te küll teinud olete, vaadake,
milline kontrast modelli näos on. Ta võttis laia žestiga
paleti ja tõmbas pildile jõulise lilla tooniga varju.
Kohe oli vorm olemas.
Mis juhtus siis,
kui te Leningradist tagasi Tartusse tulite?
Kui ma 1950. aasta jaanuaris koju tagasi jõudsin, olid
kõik mu sõpruskonna poisid – Lembit Saarts,
Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Henn Roode ja Esther Potissep
– juba puuris.
Oodati mind. Mulle lihtsalt ei viitsitud Leningradi järele
tulla. Nüüd oli Tšaika koos. Otsest poliitilist
süüd meil ei leitud. Me ei lasknud midagi õhku
ega valmistanud ka lendlehti. Siis mõeldi välja, et
me tahtsime hoopis välismaale põgeneda. Ja oligi kõik.
Moskva erikomisjoni kohtuotsus saabus 1950. aasta septembris või
oktoobris. Alles siis viidi meid Tartust Tallinna tapivanglasse.
Kas kunsti tegemine
tuli peale vangistust täielikult unustada?
1950. aasta sügisel me niisama lebasime ja kosutasime tervist
Lasnamäe tapivanglas. Seal olid kastid akende ees, aga nende
alt paistis ilusasti kätte Tallinna uhke panoraam koos merega.
Selles vanglas olid paber ja pliiats lubatud. Kord nädalas
sai välja kirjutada ja vastu sai kirja ka. See oli väga
mõnus. Me olime Henn Roodega ühes kambris, lesisime
ülemistel naridel ja muudkui joonistasime. Ega seal palju
muud kui kaasvange joonistada polnud. Tookord ma kasvatasin pikad
vene vangi vuntsid. Roode joonistas ka mind ja mina omakorda teda.
Siis olin ma Soosteriga ühes kambris. Sooster joonistas mind.
Mul on need portreed ilusasti alles.
Ja süüa sai seal hästi. Kiluhooaeg oli, värske
sügisene kilu tuli. Küll oli mõnus Tallinna kilusid
süüa.
|
Ülo Soosteri portreed Heldur Viiresest: visand Lasnamäe
tapivanglas 1950 ja portree-maal 1946.
|
Kuhu teid peale
tapivanglat viidi?
Ühel ööl hakati meid kambritest ükshaaval
välja kutsuma. Vangla tagant läks tee Ülemiste
jaama. Seal olid tapivagunid juba valmis pandud. Meid pressiti
sinna jõuga, et transportida Leningradi. Sealses tapivanglas
tuli taas oodata. Igatahes jõuludeks olin Vorkutas. Ma
olin ainukene meie pundist, kes põhja poole sattus. Kõik
teised viidi Kesk-Aasiasse, Karaganda oblastisse.
Vorkuta linnas tuli jälle tükk aega oodata. Mind saadeti
kõige põhjapoolsemasse rajooni. Vorkuta oli suur
ovaalne ala, kus paiknesid söekaevandused. Iga söekaevanduse
juures oli vangilaager. Kui kohale jõudsin, võeti
minult ära ka komps joonistustega.
Igas laagris oli oma KGB osakond. Ühel öösel kutsuti
mind välja kohaliku operatiivosakonna ülema jutule.
Tema juuste piir läks kusagilt poole lauba kohalt, nagu orangutanil.
Jube oli vaadata. Ta viskas mu joonistused lauale ja hakkas pärima,
mis need on? Tema sai aru, et ma olen kusagil laipu joonistanud.
Kui ütlesin, need on tavalised vangid ja meile anti seaduslikult
paberid ja pliiatsid, siis sain vastu ähvarduse, et kui mu
juurest leitakse kasvõi imepisike jupp pliiatsit või
tükk paberit, siis lähen kohe kartsa.
Nii levis kuuldus, et olen hudožnik ja ülemused käskisid
mul teha kõikvõimalikke Ukraina küla pilte,
aga see oli väga vastik, kuna sunnitööst see ei
päästnud.
Enamus mehi töötas kaevanduses, aga siis oli veel terve
rida erilisi brigaade. Mul oli palju erinevaid ameteid. Näiteks
alguses pandi mind lund rookima. Seal olid õudsed purgaad.
Me pidime suurte metall-labidatega lund kui suuri marmorplokke
tee kõrvale lükkama. Töötasin ka ehitusbrigaadis.
Peale seda olin gaasimõõtja. Sõitsin, lambid
rinna peal, alla šahti ja mõõtsin, kas gaasi
sisaldatavus on kriitiline või mitte.
Eestlased olid seal omaette punt. Ühel talvel sain väga
hea otsa tänu kaevanduse elektrotsehhis töötanud
toredale mehele, kel Kasterpalu nimeks. Isa oli tal Harju maavanem
olnud. Ta oli sinna küüditatud, kuid oludega igati kohanenud
– võtnud vene naise ja elas omaette nagu natšalnik.
Tema sokutas mind elektri alajaama transformaatorite peale. Minu
ülesandeks oli ülepinge korral tõmmata kang tagasi
alla, et vool taastuks. Sealsed amprimõõtjad olid
aga väga ilusad – nagu peeglid – tume põhi
kuppelklaasiga kaetud. Aega seal oli ja nii tegin enda klaasile
peegelduvast näost ühe väikese, kuid väga
põhjaliku autoportree. See seisis pikka aega Tartus mu
töölaual. Nüüd see mu noorema poja kodus hoiul.
|
Autoportree maalitud Vorkutas.
|
Millal te vangilaagrist
koju tagasi jõudsite?
Rahutused hakkasid kohe peale Stalini surma. Aga Vorkuta söebassein
oli ilmatu suur ja kõik protseduurid võtsid aega.
Peale pikka-pikka ootamist jõudsid minu süüasja
dokumendid mingi süsteemiga sinna punkti, et said uue pitsati
peale ja kõik läks uuesti uurimisele. Selle aja peale
olid teised poisid juba vabanenud. Mind, õnnetut, aga viidi
Moskvasse. Sealses tapivagunis olin vangidest ainuke. Kogu teenindav
meeskond looderdas niisama. Mina lugesin. Tollal oli juba luba
kodunt raamatuid saata.
Tallinnasse jõudes, leidsin end Pagari keldrist. Jälle
ainukesena. Lesisin seal ja olin kurb. Juulikuus 1956 tehti kõik
vanglad tühjaks, aga mind paigutati üksi istuma ühte
Patarei vangla suurde kindlusse, kus muidu oli mitusada meest.
Lõpuks viidi mind koos ühe Võrumaa poisiga
kambrisse, mis oli Eesti Vabariigi ajal ehitatud riigikukutajatest
poliitvangide jaoks. Tualett ja pesemisruum oli eraldi. Kord nädalas
käis raamatukoguhoidja küsimas, kas soovime midagi lugeda.
Võru poiss nõudis kohe „Kalevipoega. See toodigi
kohale ja lebas puutumatult kui sümbol laua peal. Augusti
lõpul aeti seesama suvine komisjon taas kokku ja lõpuks
tuli käsk – laupäevaks olgu plats puhas! Kokku
sai vangis oldud kuus ja pool aastat.
Kui te vanglast
lõpuks vabanesite, mida siis esimesena ette võtsite?
Niisiis, laupäeval sain välja. Ja juba esmaspäeval
läksin Tallinna kunstiinstituuti, sooviga sinna õppima
saada. Ütlesin sealsele ametnikule, et minu kallid kaasvangid
on kõik juba siia vastu võetud ja maalivad, mina
tahan ka. Vastuseks sain, et heakene küll, kui teil on vanu
töid, tooge siia, siis otsustame. Mul olid kõik viimase
kursuse Elmar Kitse monumentaalmaali ateljees valminud tööd
ilusasti olemas ja rulli keeratud. Viisin need komisjonile hindamiseks.
Mõne päeva pärast teatati, et olen vastu võetud.
Kolmas kord sattusin neljandale kursusele, see kord Valerian Loigu
maaliklassi, kuna muud hetkel pakkuda polnud. Järgnevad kolm
aastat olid minu elu absoluutselt kõige tühjemad.
Mitte midagi erilist ei toimunud selle aja jooksul. Kohe kurb
oli.
|
Kompositsioon, monotüüpia 1961.
|
Kas ja kuidas te
siis end muu maailma kunstielu uudistega kursis hoidsite?
Aeg-ajalt käisin Moskvas, olin seal ikka kaks-kolm kuud jutti.
Elasin Ülo Soosteri ateljees. Öösel tegin pilte
ja hommikul läksin linna peale, peamiselt võõrkeelsete
raamatute raamatukokku. Omaette osakonnas oli kogu žurnalistika,
ka kõikvõimalikud kunstiajakirjad. Oli vabam aeg
juba, nõnda sai ikka väga hea ülevaate mujal
toimuvast.
Mis teile sealt
eriti meeldis, mis tundus huvitav?
Hüperrealism oli päris vahva.
Kas peale vangilaagrit
oli tsiviileluga raske kohaneda?
Eks ta oli nii, jah. Olin laagrieluga jõudnud ära
harjuda. Ma olin kunstiinstituudis oma nudipeaga omaette number.
Mulle tundusid loomulikud mitmed asjad, mis teistele mitte. Näiteks,
kui professor Leo Soonpää juhtus ülevalt treppidelt
tulema, suits näpus, siis mina küsisin kohe, et lubage,
kas tuld saaks. Tavatsesin võtta oma suitsule tuld teise
põleva suitsu otsast. Ikka nii kui vangid seda teevad.
Üks meie kursuse karikaturist tegi sellest seinalehte väga
vaimuka pildi.
Kas teie sõpruskonna
teisi tüdrukuid peale Esther Potissepa ka represseeriti?
Kõige enam kannatas Kaja Kärner. Ta lõpetas
instituudi 1948. aastal ja sai kohe samasse joonistamise õppejõuks.
Aga kui meid kinni pandi, siis visati ka Kaja kunstnike liidust
välja ja ta jäi tööta. Ta läks kaubandusvalitsusse
poesilte maalima. Ka Silvia Jõgeveri väntsutati natuke,
kuna ta töötas keskkoolis joonistusõpetajana
ja korraldas oma koolis meie sõpruskonna töödest
kunstiharidusliku näituse. Lüüdi Mark ja Valve
Janov pääsesid repressioonidest.
Kuidas te oma abikaasaga
kokku saite?
Eks ikka Tartus, kohe esimesel maalikursusel. Ethel Tammist oli
tema nimi. Ta oli sääraste pikkade brünettide juustega
kena noorik. Hakkasin temaga kurameerima ja kõik käis
väga kähku. Abiellusin 1945. aasta augustis, kohe peale
esimest kursust. Järgmise aasta märtsis oli juba ka
esimene poeg käes. Tõin nooriku vanemate juurde Nõmmele.
Ise läksin Tartusse tagasi. Kuus korra ma ikka Tallinnas
käisin.
Kui tulin vangilaagrist tagasi ja Tallinnas instituudi vahet käisin,
et diplom saada, siis selle aja sees sündis teine poeg. Abikaasa
jäi päevapealt töölt koju ning sellest ajast
peale pidasin kogu peret üleval mina.
Siiamaani on nii, et mina elan Tartus ja mu naine Tallinnas.
Kas oskate öelda,
millal oli teie elus kõige õnnelikum periood?
(väga pikk paus) Kui kõik need sõjamadinad
olid möödas ja kunstnikudiplomi 1959. aastal kah lõpuks
kätte sain. Maandusin otsustavalt teadusliku illustratsiooni
peale, kui Tartusse tehti uus kirjastus Valgus. See hakkas välja
andma teaduslikku ja populaarteaduslikku kirjandust. Tegin kõvasti
tööd, sain kõvad rahad ja ninaesine oli kindel.
Kõik suved olid maalimiseks. Kui ma olin sealsamas Tartus
tagasi, kus ma alustasin, vot siis ma olin õnnelik.
|
Vaade Karlovast Emajõe luhale.
|
Millist kohta te
näete oma loomingul eesti kunstiajaloos?
Ainukeseks panuseks meie sõpruskonna kunstipildis võib
pidada minu monotüüpiaid. Kuidas ma neid teen, see on
firmasaladus. Need on ületrükid, kus mitu värvi
kantakse üksteise peale. See protsess vajab eelsoojenemist.
Tükk aega võib olla nii, et ei tule mitte midagi huvitavat.
Kui aga korraga hakkab juhtuma, siis tuleb neid juhuseid järjestikku
ja väga ilusaid.
Harilikult on kõigepealt pilt ja siis alles nimi. Mõnele
tööle ei leiagi kohe nime. Mäletan, et mul oli
üks töö, kus oli õrn roosa toon koos kahvatu
pehme sinisega. Näitasin seda Lembit Saartsile. Ta hüüatas,
et ohoo, blond ja roosa, see on ju „Ruutu kuningas!
Kas te praegu ainult
õpetate või tekib aeg-ajalt endal ka tahtnine pintsel
haarata ja maalima hakata?
Mulle piisab õpetamisest. Ma olen niigi kogu aeg kunsti
sees. Peamiselt seletan maalikunsti aluseid. Kahekümne viie
aastaga on see süsteem ennast väga õigustanud.
Alustasime Kaja Kärneriga, nüüd olen üksi.
Kaja oli esimene, kes hakkas suure rõõmuga pihta.
Tegelikult ma maalin kogu aeg, ma elan ju iga päev seda õpilaste
kõrval seistes kolm tundi läbi. Jälgin ja analüüsin
tervikut. Vaatan, kuidas erinevadvärvipinnad mõjuvad.
Annan nõu, millega neid omavahel tasakaalustada. Põhitõed
on need, mida ei tohi ära unustada. Kõik algab värvist.
Niisama õhku ei ehita midagi. See on väga ilus protsess.
Igal inimesel on oma karakter ja igal karakteril on oma pilt.
Mida sa hing veel tahad!
Kuidas te armastust
defineeriksite?
Filosoofiast ma suurt ei hooli. (pikk paus) Armastust ei saa peale
sundida.Ta kas on või ei ole. Kui ta aga korraga välguna
sisse lööb, siis pole midagi parata. Minu suur armastus
oli Kaja ja nii see on jäänudki. Tänase päevani.
Äkki meenutaksite lõpetuseks
mõnda oma elu eriti tähenduslikku hetke?
Esimest korda elus sõitsin Tartusse, kui tahtsin kunstikoolis
õppimise kohta informatsiooni saada. Mäletan, et tulin
rongi pealt maha, läksin läbi jaamahoone ja korraga
leidsin end trepilt, kust avanes vaade linnale. Kui ma seal trepil
seisin, siis korraga valdas mind eriliselt selge, lausa nägemuslik
tunne. Päike oli pigem madalal kui kõrgel. Ja ta oli
punane. See oli kergelt sürreaalne pilt. Pärastlõunane
õhk oli nagu punast telliskivitolmu täis. Nii see
linn võttis ja embas mind enda sisse. Ma pole ei varem
ega hiljem tundnud nõnda selgelt, et sooh, nüüd
olen koju jõudnud. See on üks kõige helgemaid,
aga kindlasti ka määravamaid hetki mu elus.
|
|
|
