|
|
|
Kodutütred Põltsamaa vabadussamba juures auvalves
sõjaveteranide kokkutulekul.
Foto Kuno Raude
|
Eesti vabadusvõitlejatest
tekst: Jüri
Toomepuu
Meie muistsed esivanemad teadsid, et õnneajad
saavad kesta ainult siis, kui nad suudavad kaitsta oma kodu, oma
peret, oma põlluandi ja oma randu võõraste
vallutajate vastu, kellest siin maailmas kahjuks puudust ei ole.
Nad ehitasid selleks linnuseid ja olid valmis vapralt võitlema,
et kaitsta oma kodu, ja kui vaja, ohverdama oma elu, et nende
lapsed ja lapselapsed saaksid elada vabaduses ja nautida õnneaegu.
Kui meie esivanemaid ähvardas tohutu raudrüütlite
vägi, kes tuli nende kodu tule ja mõõgaga hävitama
ja neid orjastama, võitlesid nad vapralt. Nad võitlesid
ja võitsid Ümera kallastel, nad olid kangelaslikud
Madisepäeva lahingus ja nad kaitsesid Lihula linnust. Nad
võitlesid 27 aastat, enne kui raudrüüdes anastajad
nad suutsid allutada. Aastasadu püsis meie rahvas kindel
tahe olla peremehed oma kodu randadel, põldudel ja aasadel.
See kandus edasi põlvest põlve ja kui maailmasõja
pööris selleks võimaluse andis, olid ka meie
isad ja vanaisad valmis astuma võitlusesse niihästi
tohutusuurte vene vägede kui ka balti parunite rauddiviisi
vastu, et luua Eesti Vabariik.
Vähesed nendest 450-st mehest, kes vabadussõja algul
astusid vastu rohkem kui kümme korda suuremale vaenlase väele,
olid sõduriks treenitud, aga nad astusid vastu. Nad näitasid
Krivasoo sillal ja Paju lahingus, nad tõestasid Võnnu
ja Pihkva all ning Koiva kaldal, et nad julgesid ja oskasid võidelda
ja võita. Paljudele neist sai saatuseks oma kodumaa eest
surra, aga nad teadsid ka, et võitu ja vabadust saab lunastada
väike rahvas ainult erakorralise tubliduse ja vaprusega.
Nende verega pühitseti Eesti pind, nende ohver ja kangelaslikkus
tõi meie isamaale vabaduse. Vabadussõja võitsime
arvuliselt ülekaaluka ja paremini relvastatud vaenlase vastu
tänu eesti sõdurite tublidusele, vaprusele ja ohvrimeelsusele.
Oma iseseisva riigi eest, kõige eest mida Eesti ja eestlased
on hiljem saavutanud ja ka selle eest, et me saame jälle
pühitseda Vabariigi aastapäevi, oleme tänu võlgu
meie vapratele vabadussõjalastele.
Nad olid võitjad ja nendes võimendus esivanematelt
edasi kantud tahe kasvatada oma lapsed ja tulevased põlved
oma sünnimaad armastama ja, kui vaja, oma kodumaa eest vapralt
võitlema.
Kui kommunistlik kurjuse impeerium oma röövlivägedega
meilt taas vabaduse võttis, jätkus meil jälle
väärikaid järeltulijaid meie muistsetele vabadusvõitlejatele
ja vabadussõjalastele. Need seitsekümmend tuhat meest,
kes võitlesid sangarlikult Stalini röövlivägede
vastu pidid küll kandma võõrast mundrit, aga
nad võitlesid Eesti eest. Nad olid valmis andma ülima
panuse, oma elu, oma kodu, oma rahva ja oma maa kaitseks.
Nad jäid truuks oma isamaale ja relvavendadele Ilmeni ja
Volhovi külmast tardunud kamaral. Nad nägid oma kaaslasi
langemas Neveli soode tumedates mülgastes, aga nad jätkasid
võitlust. Sinimägedes ja Krivasool, oma kodumaad Stalini
röövlivägede vastu kaitstes, olid legendaarse Narva
pataljoni vähesed järelejäänud võitlejad
need, kes andsid suurima panuse kahekümne kahe diviisi suuruse
punaarmee väe pealetungi peatamisel. Väike, kuid kangelaslikku
vastupanu osutav relvavendade grupp hävitas 11 röövlivägede
diviisi ja punaarmee pidi ülejäänud diviisid ringi
keerama, et rünnata ümber Peipsi järve. Selle rünnaku
peatamine andis võimaluse ka paljudele eestlastele orjapõlvest
pääseda ja jätkata võitlust vabas maailmas.
See võitlus aitas säilitada USA ja paljude teiste
riikide diplomaatilist tunnustust Eesti Vabariigile.
Küllap paljud eesti vabadusvõitlejatest teadsid, et
nendele oli antud oma kodumaa eest surra, aga nende siht oli selge.
„Eesti tulevik on meie kõikide siht,” ütles
tollane sõdurilaul. Selle eest tuli surra või võita.
Nad võitlesid Eesti eest.
Me mälestame austuse ja härdusega neid, kes on oma kodu,
oma rahva ja oma maa vabaduse eest võidelnud ja selles
võitluses langenud. Mälestus nendest on meile püha,
seda pole suutnud hävitada võõrad vallutajad,
seda ei kustuta ajaratta väsimatu veeremine. Nende mälestus
elab edasi Eesti rahva hinges ja südames.
|
|
|
