Kultuur ja Elu 1/2015


Kultuur ja Elu 4/2014

 

 

 



Kodutütred Põltsamaa vabadussamba juures auvalves sõjaveteranide kokkutulekul. Foto Kuno Raude

Eesti vabadusvõitlejatest

tekst: Jüri Toomepuu

Meie muistsed esivanemad teadsid, et õnneajad saavad kesta ainult siis, kui nad suudavad kaitsta oma kodu, oma peret, oma põlluandi ja oma randu võõraste vallutajate vastu, kellest siin maailmas kahjuks puudust ei ole. Nad ehitasid selleks linnuseid ja olid valmis vapralt võitlema, et kaitsta oma kodu, ja kui vaja, ohverdama oma elu, et nende lapsed ja lapselapsed saaksid elada vabaduses ja nautida õnneaegu.
Kui meie esivanemaid ähvardas tohutu raudrüütlite vägi, kes tuli nende kodu tule ja mõõgaga hävitama ja neid orjastama, võitlesid nad vapralt. Nad võitlesid ja võitsid Ümera kallastel, nad olid kangelaslikud Madisepäeva lahingus ja nad kaitsesid Lihula linnust. Nad võitlesid 27 aastat, enne kui raudrüüdes anastajad nad suutsid allutada. Aastasadu püsis meie rahvas kindel tahe olla peremehed oma kodu randadel, põldudel ja aasadel. See kandus edasi põlvest põlve ja kui maailmasõja pööris selleks võimaluse andis, olid ka meie isad ja vanaisad valmis astuma võitlusesse niihästi tohutusuurte vene vägede kui ka balti parunite rauddiviisi vastu, et luua Eesti Vabariik.
Vähesed nendest 450-st mehest, kes vabadussõja algul astusid vastu rohkem kui kümme korda suuremale vaenlase väele, olid sõduriks treenitud, aga nad astusid vastu. Nad näitasid Krivasoo sillal ja Paju lahingus, nad tõestasid Võnnu ja Pihkva all ning Koiva kaldal, et nad julgesid ja oskasid võidelda ja võita. Paljudele neist sai saatuseks oma kodumaa eest surra, aga nad teadsid ka, et võitu ja vabadust saab lunastada väike rahvas ainult erakorralise tubliduse ja vaprusega.
Nende verega pühitseti Eesti pind, nende ohver ja kangelaslikkus tõi meie isamaale vabaduse. Vabadussõja võitsime arvuliselt ülekaaluka ja paremini relvastatud vaenlase vastu tänu eesti sõdurite tublidusele, vaprusele ja ohvrimeelsusele. Oma iseseisva riigi eest, kõige eest mida Eesti ja eestlased on hiljem saavutanud ja ka selle eest, et me saame jälle pühitseda Vabariigi aastapäevi, oleme tänu võlgu meie vapratele vabadussõjalastele.
Nad olid võitjad ja nendes võimendus esivanematelt edasi kantud tahe kasvatada oma lapsed ja tulevased põlved oma sünnimaad armastama ja, kui vaja, oma kodumaa eest vapralt võitlema.
Kui kommunistlik kurjuse impeerium oma röövlivägedega meilt taas vabaduse võttis, jätkus meil jälle väärikaid järeltulijaid meie muistsetele vabadusvõitlejatele ja vabadussõjalastele. Need seitsekümmend tuhat meest, kes võitlesid sangarlikult Stalini röövlivägede vastu pidid küll kandma võõrast mundrit, aga nad võitlesid Eesti eest. Nad olid valmis andma ülima panuse, oma elu, oma kodu, oma rahva ja oma maa kaitseks.
Nad jäid truuks oma isamaale ja relvavendadele Ilmeni ja Volhovi külmast tardunud kamaral. Nad nägid oma kaaslasi langemas Neveli soode tumedates mülgastes, aga nad jätkasid võitlust. Sinimägedes ja Krivasool, oma kodumaad Stalini röövlivägede vastu kaitstes, olid legendaarse Narva pataljoni vähesed järelejäänud võitlejad need, kes andsid suurima panuse kahekümne kahe diviisi suuruse punaarmee väe pealetungi peatamisel. Väike, kuid kangelaslikku vastupanu osutav relvavendade grupp hävitas 11 röövlivägede diviisi ja punaarmee pidi ülejäänud diviisid ringi keerama, et rünnata ümber Peipsi järve. Selle rünnaku peatamine andis võimaluse ka paljudele eestlastele orjapõlvest pääseda ja jätkata võitlust vabas maailmas. See võitlus aitas säilitada USA ja paljude teiste riikide diplomaatilist tunnustust Eesti Vabariigile.
Küllap paljud eesti vabadusvõitlejatest teadsid, et nendele oli antud oma kodumaa eest surra, aga nende siht oli selge. „Eesti tulevik on meie kõikide siht,” ütles tollane sõdurilaul. Selle eest tuli surra või võita. Nad võitlesid Eesti eest.
Me mälestame austuse ja härdusega neid, kes on oma kodu, oma rahva ja oma maa vabaduse eest võidelnud ja selles võitluses langenud. Mälestus nendest on meile püha, seda pole suutnud hävitada võõrad vallutajad, seda ei kustuta ajaratta väsimatu veeremine. Nende mälestus elab edasi Eesti rahva hinges ja südames.  


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv