Kultuur ja Elu 1/2015

Kultuur ja Elu 4/2014

Minu elu sõjajärgses Tallinnas 1946–1949

Tekst ja fotod: ILD RATAS

Ild Ratas 23.04.1947

Need aastad minu elus on mu mullu ilmunud raamatust „Elu on kirju nagu vanaema lapitekk” välja jäänud, seepärast püüan neid ajakirja veergudel kajastada. Hämmastav, kui palju üks inimmälu suudab salvestada – mida kaugemale mõni periood minu elust jääb, seda eredamad on mälestused!
Tagasivaates 1945. aastale on eredaim mälestus sõja lõppemisest. Juba varahommikul, kui Darovskoje asula alles und nägi, oli teade sõja lõppemisest jõudnud levida. Mäletan rõõmujoovastust. Naised jooksid mööda asulat, kloppisid akendele ja karjusid, ise nuttes: „Sõda on läbi! Rahu! Meie võit!” ja punusid jälle edasi uue maja manu. Kellel oli meest, poega või kallimat koju oodata, juubeldas eriti, kellel mehe kangelasliku hukkumise kohta tõend olemas, see nuttis, kuna ei olnud enam, keda oodata.
Meie, küüditatud, lootsime, et ka meiesugustele hakkab midagi koitma, ehk saame ometi kodumaale tagasi, aga võta näpust, seda ei juhtunud. Elu kulges meie jaoks ikka endises rütmis. Need, kes evakueeritud olid, hakkasid vähehaaval ära sõitma. Seni ei oldud evakueeritutel ja asumisele saadetutel vahet tehtud, nüüd aga hakkas see vahe selgemalt välja joonistuma. Muidugi, ega lihtsad vene inimesed, need kohalikud elanikud nii keerulist sõna nagu „evakueeritud” välja öelda ei suutnudki. Nende suus kõlas see „võkovõrjannõje”, mis tõlkes tähendab „välja kougitud”.
Suvi ja sügis kulusid omasoodu, mina käisin emal abiks juurviljaaias ja aitasin kitsekarja kapsapõllust eemale hoida. Sügisel läksin jälle kooli, seal oli kõik vanaviisi. Nüüd õppisime küll juba uues koolimajas, nimelt keskkooliga ühes hoones, kus ainuke vahe eelmise majaga oli see, et talvel oli seal kohutavalt külm – ahjusid ilmselt üldse ei köetud, kuigi mets ümbritses asulat igast küljest ja küttepuudest poleks tohtinud puudust olla. Istusime kõik klassis välisriietes, vildid jalas ja kindad käes. Aastavahetusest pole eriti midagi meelde jäänud peale selle, et meie „restoran” tegi oma töötajatele uhke peo, kus oli tantsu, tralli ja möllu, palju oli neid, kes püherdasid maas ja nutsid valjusti, kuna polnud meest, keda koju oodata.
Saabuv, 1946. aasta ei tõotanud meile midagi uut – paremat. Ema sai küll ametliku väljakutse Tallinna Telegraafi naasta, seal oli väljaõppinud töötajatest suur puudus, aga nn Suures majas naerdi see välja ja soovitati seda paberit kasutada teatud asutuses ajalehe asemel. Väljasaadetute jaoks sellised paberid ei kehtinud. Suvi möödus kiiresti ja ema unistas direktori lubadusele lootes saada „restorani” abimajandisse aiandusbrigadiri koha, kus palk oli suurem. Selle asemel sai ta hoopis ootamatu võimaluse viis aastat kroonu leiba süüa! Juuli lõpus ta arreteeriti ja viidi Darovskojest Kirovi sisevanglasse eeluurimisele. Sellest olen ma raamatus üksikasjaliselt kirjutanud ja siin kordama ei hakka.

Kodutee läbi Leningradi

Augusti keskel alustasin teekonda Eesti poole, sest Darovskoje asulas polnud mul enam midagi teha. Õde Mai oli söökla (nimetan nüüd seda asutust õige nimega, sest uhke nimi „Restoran” eksisteeris ainult fassaadil) köögist kartulikoorija ametist lahti lastud kui rahvavaenlase tütar, ja eks minagi kandsin seda tiitlit, kuigi mitte ametlikult. Kas mind sügisel enam kooli oleks võetud, seda ei oska ma öelda, aga Mai pidi seal kuidagi vastu pidama, tädi saadetud abipakkide varal. Ajalehti ta ka enam müüa ei julgenud, oli ju neilgi oma osa meie ema arreteerimisel.
Nii ma siis sõitsin Eesti poole, üldvagunis, koos peaaegu kurdi proua Isakiga. Alguses Leningradi, kus rong meid Moskva väljakul maha poetas, sealt alustasime teekonda Balti vaksalisse, kust meie teadmist mööda pidid rongid Eesti poole teele minema. Vaksalihoone oli ootuspäraselt rahvast tuubil täis, istuti üksteise kõrval oma kompsude otsas põrandal. Üsna raske oli endale platsi leida, kuid lõpuks õnnestus meil hõivata kohad pingil üsna seina ääres. Jätsin proua Isaki varandust valvama ja suundusin ise linna uudistama. Leningradi kohutavast saatusest ja blokaadist olime teadlikud, sellest kirjutasid ju kõik ajalehed.
Pilt, mis mulle linnas avanes, oli muidugi masendav – ümberringi aina varemed ja varemed. Nende keskel leidus ometi ka terveid hooneid ja ühes neist asus suur toiduainete kauplus, mille vitriin mu pilgu lausa enda külge naelutas oma uskumatu väljapanekuga. Seal uhkeldasid singid, vorstid, saiad-koogid, igat sorti puuviljad! Algul ei uskunud ma oma silmi – kuidas see võimalik sai olla?! Siis taipasin, et kogu see hiilgus, mis suu vett jooksma pani, oli lihtsalt butafooria, ükski hõrgutis sellest väljanäitusest ei olnud söödav! Kaua ma ringi lonkisin, ei oska öelda, sest aega oli palju – Leningradi saabusime hommikul, rong Tallinna pidi väljuma alles õhtul. Mida me selle reisi ajal sõime, ja kas üldse sõime, kahjuks ei mäleta. Ju meil mingid leivakoorukesed ikka olid ja kuuma vett, „kipjatokki”, jagati igas jaamas tasuta, nii et janu ei pidanud kannatama. Meie juurde tuli keegi ohvitser, pagunite järgi oli tegemist kapteniga, ja küsis, kuhu sõidame. Kuuldes, et Tallinna, oli ta ilmselgelt rõõmus, kuna oli samasse sihtkohta teel, aga linna ei tundnud ja kohalikku keelt ka ei osanud. Tal oli vaja sõita Nõmmele Pioneeride pataljoni ja küsis, kas oskan teda sinna juhatada. No miks ma ei oleks pidanud oskama, minu ristiema mees, kolonel Putmaker, oli ju varem selle pataljoni ülem! Siis küsis mees, et kas meil on piletid komposteeritud? Mina ajasin silmad imestusest pärani, meil olid piletid ostetud ju otse Tallinna. Tema seletas lahkelt, et teisele rongile ümberistumiseks on vaja piletid kassas komposteerida, muidu meid rongi ei lasta! Võttis minu sleppi ja jooksis kassa poole, mille ees vonkles ilmatu pikk järjekord, ise korrates: „Ainult komposteerida, me ei taha pileteid, lubage läbi, meil on kiire!” Meie suureks õnneks saidki piletid komposteeritud, kuna rongi väljumiseni oli jäänud üsna vähe aega. Vagunis saime endale kohe istekohad, kuulda oli rohkesti eesti keelt. Sõit kestis öö läbi, mille harjumuspäraselt istukil ära tukkusin. Ärgates olime juba Eestis, kus rong Kohtla jaamas peatus. Seal nägin üle hulga aja jälle tuvisid, Kirovi oblastis neid ei olnud. Omaette mõtlesin, et huvitav, kuidas neid küll sõja ajal nahka ei pandud, ju siis Eestis nii suurt nälga polnud. Tallinna lähedal vaatasin aknast välja ja ahhetasin: „Mida on küll minu armsa Tallinnaga tehtud!” Seal, kus enne olid majad, seisid nüüd aina varemed ja varemed, mõni püsti seisev korsten nende seas. Aga jaamahoone oli alles. Enne päralejõudmist oli vagunis üks meeldejääv seik. Meiega ühes pingivahes olid mõned eesti poisid, päris noormehed juba. Mina ajasin ühe venelannaga juttu, tema sai kohe aru kust tulen – rääkisin Kirovi – Vologda kandi kombel „a” asemel „o”. Poisid pidasid muidugi ka mind venelaseks, pr Isak oli vait, tema meie vestlust niikuinii ei kuulnud. Poisid kirusid, et näe, jälle tiblad muudkui tulevad ja tulevad nagu lutikahordid, huvitav kui palju neid meie maale küll peaks mahtuma, ja et susi neid sööks... Mina ei teinud väljagi, et nende jutust aru saan. Tallinna jõudnud, hakkasin oma pambukest pagasiriiulilt alla upitama ja üks poiss pakkus vigases vene keeles oma abi – nii viisakas ühe „tibla” vastu! Vastasin talle puhtas eesti keeles: „Tänan, pole vaja, tulen ise toime!” Oleksin tahtnud nende poiste nägusid pildistada – nii pikaks kui need venisid, poleks osanud ettegi kujutada.

Tagasivaade aastasse 1945, õde Mai ja mina.

Tikrikisselliga pidulaud vanaema juures

Pr Isakil oli tütar jaamas vastas, mina vaatasin ringi, otsides seda kaptenit, kes minult abi palus. Tema oligi platsis ja viisin ta kenasti sinna, kust enne sõda bussid väljusid. Otse üle Tornide väljaku, mis vististi juba Stalingradi väljaku nime kandis, sealt Raekoja platsi ja Viru tänava poole. Sel retkel erilisi pommikahjustusi ei näinud, ainult Viru tänavas, kus enne oli olnud kino BI-BA-BO, paistis tühimik ja varemed. Alles Viru väljakuni jõudes nägin kaugemal Estonia teatri ja selle vastasmajade rususid. Harju tänava ja teised pommitamisel pihta saanud – hävitatud alad avastasin hiljem. Pannud onkli bussile ja seletanud, kuidas seda pataljoni leida, sammusin mõtlikult tagasi Kalamaja poole, kus tädi ja vanaema mind juba pikisilmi ootasid.
Kohtumine oli südamlik ja osalt ka kurb, mõeldes emale, kes kohut ootas ja õde Maile, kes pidi kohtus osalema. Kogu see keelatud nõukogude-vastane kirjandus, mille levitamises meie ema süüdistati, oli ju Mai nimel posti pandud. Nüüd pidi ka tema kohtus seletama, kes saatis ja mis otstarbel.
Oli 16. august 1946. Sain teada, et Tallinnaski on toiduga väga kitsas, et kehtisid leiva- ja muude toiduainete kaardid ja kõike oli väga napilt. Minu auks oli ometi valmistatud lausa pidusöök! Värske kartul munasoustiga ja praetud lest! Lasin sellel luksusel hea maitsta. Magustoiduks oli tikrikissell! Lauast tõustes olin kindlasti mitu kilo raskem kui sinna istudes! Tädi aina imestas, et ma polevat viie äraoldud aasta jooksul üldse kasvanud. Mina vaidlesin vastu, et olen ikka küll, miks muidu on mu talvepalitu varrukad nii lühikeseks jäänud, vaevu ulatuvad küünarnukkideni ja pikkuseltki näeb palitu rohkem jaki moodi välja. Aga väga kõhn olin ma küll, ainult luu ja nahk. Sain teada, et pidulaud oli kaetud tänu aiale, milles üht-teist kasvas, kolmele kanale, kes ikka munesid, ja kõrvalmajas elavale kalurile, kelle paat randus veel vanas kohas Kalarannas ning sealt pudenes nii mõnigi kala ka tädi ja vanaema lauale.
Tädi majas oli ruumi vähe, ta magas vanaemaga ühes voodis, minu jaoks oli vanaaegne kitsas sohva, kuhu ma esialgu veel magama mahtusin. Tädi rääkis sõjakoledustest, linna pommitamisest, Saksa okupatsioonist, mis ka ei olnud sugugi meelakkumine. Tal olid veel alles riidest pealsete ja puutaldadega suvekingad, sain nendega esialgu käia ja märkasin linnapildis paljudel sarnaseid jalatseid. Riideid mul praktiliselt polnudki. Aitasid sugulased ja tuttavad ja mu ristiema, kelle abikaasa, kolonel Putmaker oli Värska laagris maha lastud. Aga tema peret imekombel ei puututud. Tädi Selma oli Rahumäe koolis isegi vene keele õpetaja, tänu sellele, et kunagi venekeelses gümnaasiumis käis.

5. klass talvel 1946.

Kalamaja-tüdrukud Pühavaimu koolis

Suvel sain kuidagi hakkama, sügise poole andis ühe sõbratari ema mulle laenuks oma kostüümijaki ja küsimuse alla tuli minu edasine koolitee. Tädi otsustas, et mind tuleb panna 5. klassi, kuigi olin selle juba Venemaal edukalt lõpetanud. Tädi arvas, et nüüdsest peale tuleb õppida eesti keeles ja kindlasti on õppeprogramm hoopis teine kui Venemaal. Seal oli meil võõrkeeleks saksa keel, Eestis aga inglise keel. Jäi nii nagu tädi otsustas. 1. septembril alustasin kooliteed. Koolimaja oli seesama armas Pühavaimu tänava väike tütarlastekool, enne sõda 3. Linna algkool, 6-klassiline, 1946 aastal aga Tallinna 13. Mittetäielik Keskkool ja 7-klassiline. Klassiruume ei jätkunud ja 1. klass käis koolis pärast lõunat.
Moepildis torkasid silma hirm­laiad ja kõrged kandilised õlad, sellega tuli harjuda, et mitte teistest erineda. Elamispinna suuruse norme veel ei eksisteerinud ja nii sai tädi minu väikesele pinnale sisse registreerida. See oli ülimalt tähtis, sest ilma sissekirjutuseta isikuid ei tohtinud majas elada. Kui keegi kaebas, loeti sind passirežiimi rikkujaks ja see oli kriminaalkuritegu, mille eest ootas karistus kuni kaks aastat vangistust.
Koolis hakati meid kohe kirja panema, igaüks pidi nimetama oma nime ja aadressi. Selles koolis käisid Kalamaja-tüdrukud, Suur-Laagri tänavast oli neid koguni neli: Maimu Rattas, Suur-Laagri 18; Piia Boberg, Suur-Laagri 16; Helmi Martsoo, Suur-Laagri 12 ja Ild Ratas, Suur-Laagri 7. See tekitas isegi väikest elevust.
Igatahes koolis mulle meeldis, õppimine oli minu jaoks kerge, lausa lust, erinevast programmist ja uuest võõrkeelest olenemata. Tollal, sõjajärgsel raskel ajal, olime enam-vähem kõik võrdsed, igaühel seljas see, mis võimalik. Külmade ilmade saabudes olime kindlasti üsna silmatorkav seltskond, kui suures kambas koolimaja poole sammusime, seljas mantlid kõikvõimalikust materjalist. Käiku olid läinud tekid, saksa sinelid ja muud ümberpööratud ja ümber tehtud rõivad. Mulle oli keegi sugulane annetanud vana beeži drappmantli, millele talveks sai peale pandud kunstkarakullist, nn barancher’ist krae, et see paistaks talverõiva moodi. Kahjuks puudus mantlil aga igasugune soe vooder või raasuke vatiini, ka sooja kampsunit mul polnud. Tädil oli küll kleidiriideid ja ka üks mantliriie enne sõda valmis ostetud, aga ta ei tahtnud neid enne käiku lasta kui mul enam-vähem normaalne kasv ja kaal käes on. Toit oli siin tükk maad parem kui Venemaal, seepärast kasvasin kui muinasjutus, mitte päevade, vaid lausa tundidega. Esialgu pidi tädi iga paari-kolme nädala tagant mu riideid järele laskma, küll pikkuses, küll laiuses. Jalas olid sellised jalanõud, mis kellelgi parajasti võtta oli: mõnel saksa tanksaapad, mõnel villased sokid ja kalossid, ühel tüdrukul aga villasest riidest sussid, millele kummitallad alla õmmeldud. Need meie „firmarõivad” olidki!

Minu 5. klassi pinginaaber Helmi, 7.10.1948..

Peedisiirup ja kinovalve

Minu pinginaabriks sai Helmi Martsoo, kelle ema oli mulle justkui teine ema. Neil oli maal sugulasi, sealt saadeti suhkrupeeti ja Helmi ema vaaritas peediliistakutest siirupit. Tihtipeale magasingi nende eestoas, kus oli suurem ja laiem diivan kui mu tädil. Hommikul pani Helmi ema meile mõlemale kaasa „koolilõuna” – paar õhukest tükki vormileiba, kuhu vahele oli tilgutatud veidi peedisiirupit. Peale rüüpamiseks keetis koolitädi meile teed, kuhu oli isegi natuke suhkrut lisatud.
Helmi ema töötas kinos Lembitu koristajana ja öösiti valvurina. Mida seal valvata oli, ei tea, siis veel pommipanemist ei harrastatud ja terrorismi ka ei olnud, kui jätta arvestamata idapiiri tagant iga rongiga saabuvad „kotipoisid”, keda pidi tänaval kartma, kuna nad olid osavad vargad ja kerjused. Aga kes pidi tühja kinosaali sisse murdma? Meie selle üle pead ei murdnud, andsime emale sageli vaba öö, käisime koos Helmiga kinos nii koristamas kui ka valvamas. Koristamine seisnes ruumide harjaga üle käimises, mille tulemusena vahel leidsime mõnikümmend kopikat või mõne kompveki. „Valvamiseks” seisis direktori kabineti nurgas mahukas kohver voodiriietega. Koristamise lõpetanud, tegime endile põrandale aseme ja põõnasime seal hommikuni, kuni oli juba aeg tõusta ja minna Helmi koju end kooliminekuks valmis panema. Teine tähtis asi selle töö juures oli tasuta kinno pääsemine, seda võimalust kasutasime üsna usinalt, sest filmid olid head, enamasti sõjasaagiks saadud nn trofeefilmid. Talvel käisime vahel ka Tööjõureservide staadionil uisutamas, aga kust ma saapad ja uisud sain, see meeles ei ole.
Helmi emal oli tagatoas kudumismasin, sellel kudus ta nii oma tütrele kui ka mulle aluspesu ja põlvikuid, mis olid väga moes. Kust ta selleks puuvillast lõnga sai, ei tea, ja ega me selle üle ka pead ei murdnud.
Koolis tegutses koor, kus kohe laulma hakkasin. Koori juhatas meie kooli direktor Evert Mesiäinen, tema andis meile ka ajalugu. Sel sügisel hakkas Riho Päts moodustama laste valikkoori, kuhu iga koolikoor pidi saatma kandidaate katsetele. Meie koorist valiti kolm tüdrukut, üks neist olin mina. Katsed olid üsna rasked: tuli laulda omal valikul üks laul, laulda kohe järele klaveril ette mängitud pala, koputada takti ja mis kõik veel. Meie Maimuga läbisime katsed edukalt, kolmas tüdruk jäi välja. 1947. aasta suvel oli laulupidu, millest võtsime osa. Rahvariided olid vaid üksikutel, igaüks läks esinema oma riietega. Helmile oli ema kudunud pikema, tumeda, põikitriipudega seeliku, mis oli nagu „päris”, aga mul oli lihtsalt uus helesinise-roosalilleline suvekleit. See oli mu esimene laulupidu, millele pidin õige mitu aastat järge ootama. See ja Karli, Helmi venna, leeripidu olidki selle suve kõige eredamad mälestused.
29. novembril 1946 suri meie Ülemnõukogu Presiidiumi esimees sm Vares-Barbarus väga segastel asjaoludel. Liikus igasuguseid oletusi nii vabasurma kui poliitilise mõrva teemal, arvan, et see küsimus jäigi lahtiseks. Meid aeti kogu kooliga Estonia kontserdisaali temaga hüvasti jätma. Otsisime pilguga kuuliauku meelekohas, aga võta näpust, kogu nägu oli lilledega ümbritsetud, näol rahulik ilme, nagu tahaks öelda: „Mõtelge mida tahate, minu töö on tehtud ja kuidas kõik juhtus ei puutu üldse teisse.”
Ilm püsis külm, mina käisin kogu selle talve kingades ja õhukestes sukkades ning sügispalitus. Oma klassikaaslastega sain hästi läbi, eriti Suur-Laagri tänava tüdrukutega. Nendega käisime marti jooksmas, minul riigilipust kokku traageldatud punane seelik seljas ja kaardipakk vöö vahel – mängisin mustlannat, mis siis, et blondi! See seeliku õmblemine riigilipust oli muidugi kohutav pühaduseteotus, aga õnneks ei saanud keegi sellest teada. Kui tuli aeg see plagu välja riputada, olid traagelniidid ammugi välja võetud ja lipp sirgeks triigitud. Teistel tüdrukutel olid seljas riided, mis kätte juhtusid. Näiteks Piial oli seljas minu ema vana kleit ja jalas tema hõbebrokaadist laulatusekingad. Saagiks saime kompvekke, präänikuid ja isegi sularaha. Kogu saak sai hiljem omavahel ära jagatud. Üks seik on veel meeles: tulime oma saagikotiga just Soo tänava poolt, kui Köie tänava poisid meid taga ajama hakkasid, tahtsid meilt kotti ära võtta. Saime õnnelikult ühe Suur-Laagri maja trepikotta varjule ja piilusime väliukse praost tänavale. Lõpuks oli Martsoo-ema hakanud muretsema, kuhu need tüdrukud nii kauaks jäävad. Ta aimas halba ja saatis Helmi venna Karli meid otsima. Saime uksepraost talle märku anda, et poisid meid passivad. Poistel tekkis omavahel kisma, kähmluse käigus Karl libastus ja kukkus lompi selili. Vaene Karl tõusis püsti, ta ülikond lausa tilkus porist, ta oli meie peale kuri ja ähvardas meid karistusega, sest tal oli isa pintsak seljas. Kodused olid mõistvad ja kõik said meie seikluse üle naerda. Noh, eks neid väikesi seiklusi ikka ette tuli! Talvel uhasime Soome kelkudel Kalaranna mäest alla, kolasime niisama mööda talvist linna, kellelgi oli isegi selline imeasi nagu fotoaparaat.

Tuberkuloosne pleuriit

Ühel päeval hakkasin tundma, et minuga ei ole kõik korras, oli paha olla, nõrkus kippus peale, oleksin tahtnud kogu aeg magada, pea oli uimane ja valutas. Lõpuks märkas tädi, et midagi on lahti ja pani mulle kraadiklaasi kaenla alla. Mina hakkasin vastu, ei tahtnud kuidagi koolist puududa, olin ju oma klassi „priimus”. Üks klassiõde, Lia Vallimäe, kes iga õpilase kohta vemmalvärsi kirjutas, pani minu kohta kirja nii: „Teiste hulgas Ratas Ild sädeleb kui kullakild, alati ta õpib hästi, nii meid järel’ teha kästi.”
Aga kraadiklaas näitas üsna kõrget temperatuuri ja tädi pani mu voodirežiimile. Lisaks tekkisid veel paremas küljes tugevad valud, hingata oli raske, eriti köhida, mida kuidagi tagasi hoida ei õnnestunud. Tädi kutsus arsti, kes mind hoolega läbi kuulas ja koputas. Diagnoosiks oli tuberkuloosne pleuriit ja lisaks veel mõned kolded kopsus. Arst kirjutas mulle raviks kaltsiumiterakesi, mida pidi sooja piimaga võtma ja käskis, kohe kui palavik alaneb, minna laste tuberkuloositõrje dispanseri röntgenisse. Põdesin vaevaliselt. Palavik püsis üle 39 pügala ega tahtnud kuidagi langeda. Tädi rääkis hiljem, et ma sonisin ja öösiti kuulas ta mu hingamist, ei julgenud magama jääda.

Õde Mai naasmine kodumaale

Siia vahele lisan nüüd mõne rea oma vanemast õest Maist, kes minust Venemaale maha jäi meie ema kohtuprotsessi ootama, mis toimus 10. oktoobril 1946 ja oli väga masendav. Üksikasju sain palju hiljem lugeda ema toimikust, alles praeguse Eesti Vabariigi ajal. Igatahes Kirovi sisevangla uurija, kes minu õega vestles, õigemini teda üle kuulas, soovitas tal mitte Darovskojesse naasta, kus teda võib oodata ema saatus. Mingu otse Kirovist Tallinna poole teele ja püüdku seal endale pass muretseda. Nii mu õde tegigi, jättes kogu meie kasina, õigemini olematu varanatukese saatuse hooleks. Minul oli kõige rohkem kahju raamatutest, mis sinna maha jäid, aga parata polnud midagi. Õel oli Tallinnas muidugi tükk tegemist, et saada pass ja sissekirjutus. Siin aitas teda üks üsna kõrgel positsioonil seltsimees, kelle nimi mul meeles ei ole.
Enne passi taotlemist pidi Mail olema mingi õppimis- või töökoht ja ta läks masinakirja kursustele, mida andis keegi hr Lukas, üsna tähelepanuväärne väikest kasvu meesterahvas, kes kandis alati heledat mantlit ja kõvakübarat ehk „oktoobrit”. Mai kahjuks neid kursusi ei lõpetanud, sest nii kui pass ja sissekirjutus käes, pani ta kursustele punkti ja siirdus endisesse Linholmi plekivabrikusse (tehas Norma) plekki stantsima. Seal tehti petroolilampe, kilumannerguid, konservikarpe jms. Ta ei saanudki seal kaua töötada, kui „oskas” oma parema käe nimetis- ja keskmise sõrme stantsi alla jätta. Need tuli kuni keskmise liigeseni amputeerida. Mu õde oli väga musikaalne, oskas kuulmise järgi nii klaverit kui ka akordioni mängida. Eks ta tegi seda ka allesjäänud sõrmedega, aga neid parema käe kaht sõrme ei asendanud miski. Muidugi oli palk Normas suurem kui masinakirjutajal, aga alati ei ole raha selles elus kõige tähtsam. Tema oli meie pere ainuke ametlik rahateenija. Tädi müüs tänavanurkadel endiselt oma lillekimbukesi ja miilits ajas teda taga nagu koera, sest tänaval ei tohtinud kaubelda. Ka müütas ta saksa ajast järele jäänud sahhariini ja igasugu vürtse täikal, mis kulges mööda puruks pommitatud Imanta tänavat, varemed ümberringi. Mina käisin tol ajal tal seal tihti seltsiks ja mulle oli selgeks tehtud, et varemetesse ei tohi mitte mingil tingimusel „asjale” minna, sest seal varitsevad tüübid, kes su kinni võtavad ja vorstiks teevad. Neid vorstivabriku jutte räägiti igal pool, nii et ajasid lausa hirmujudinad peale Palju neis juttudes tõtt oli, mine võta kinni.
Igatahes elu ei olnud kerge, süüa oli vähe, kallis õde tänitas kogu aeg, et plika peale kulub palju, mingu tööle, aitab tema poputamisest. Tädi aga ei tahtnud sellest kuuldagi, ütles, et tüdruk õpib hästi ja peab kooli ära lõpetama, maksku mis maksab.
Kole lugu juhtus, kui sel raskel ajal, 1946. aastal, temalt rahakott koos vähese raha ja toidukaartidega ära varastati või õigemini lihtsalt mööda joostes kaasa haarati. Tädi oli lihtsameelne, tuli turukorviga turult, nagu muiste ja mullu, käekott koos sisuga korvi peal, mis lausa kutsus end kaasa haarama. Vaene tädi oli ahastuses, uusi toidukaarte saada oli kohutavalt raske, sest tuli läbi käia bürokraatiamasina kõik etapid. Niikaua pidime väga piskuga läbi ajama. Olid küll olemas kommertspoed, kus üht-teist saadaval, aga mitmekordse hinnaga. Kuidagi me selle aja üle elasime.
Suhkrusabades käisime Helmiga koos, võtsime väikese jalapingi kaasa ja panime oma kohad juba õhtul kehtima, kui oli teada, et hommikul hakatakse suhkrut müüma. Vahepeal käisime kordamööda kodus mõneks tunniks tukkumas. Korraga ei võinud ära minna, sest siis olid järjekorrast välja langenud, seda kontrolliti hoolega, kes kohal on. Nimed olid kirja pandud ja neid hõigati välja, meie Helmiga vastasime siis mõlema eest. Vahel sai suhkur ka enne otsa, selle asemel sai siis moositäidisega padjakomme. Aga ka need olid head tee ja kohvi, muidugi viljakohvi, kõrvale. Helmi emal podises peedisiirupi pada endiselt tulel. Peedisiirup kõlbas ju ka! Või maitset ma ei mäletanudki, vahel sain margariini, mis minu arust maitseski nagu või.
Nii need päevad kulusid, mina sain lõpuks terveks. Käisin ka röntgenis ja arsti diagnoos osutus õigeks. Kuna mina olin seda vastikut kaltsiumipuru hoolega tarbinud, hakkasid haiguskolded kopsus juba lubjastuma ja mind ei suunatud, õnneks, Taheva sanatoorsesse kooli, kus õppisid tuberkuloosihaiged lapsed. Vahepeal oli aastanumber juba jõudnud vahetuda, tuli kevad ja lõpetasin edukalt viienda klassi. Suvel püüdsin ikka tädi aidata lillekimpude tegemisel ja aias rohides. Andsin ka vähem edukatele õpilastele järelaitamistunde, millega teenisin mõne kopika meie perekonna ühisesse kassasse. Sel talvel olin veel nii laps, et tantsupeod mind ei tõmmanud, see kõik tuli 7. klassis, kus lisandus ka huvi teatri ja muusika vastu.

Suvega läbisin ise õppides kuuenda klassi

Ma otsustasin, et kooliga tuleks kiiremini ühele poole saada ja palusin õpetajatelt luba kuuenda klassi materjal iseseisvalt õppides läbida. Seda mulle lubati ja nii ma siis õppisin suve läbi. Kuuenda klassi õppeprogrammis oli uus aine – füüsika. Seda õppisin öösiti Martsoode köögis, kus pliidil podises siirupipada. Tädi juures ei saanud öösiti lampi süüdata, sest see oleks magajaid häirinud. Tol ajal kehtis elektri tarbimisel piirang, selle unustasin mainimata. Kui limiit läbi, oli tagavaraks petroolilamp. Millal piirangud kadusid, seda ma täpselt ei tea. Igatahes füüsika õpiku võtsin mõne ööga läbi, kandsin oma teadmised komisjonile ette ja sain kiitva hinnangu osaliseks. Füüsika oli mu viimane katse, kõik muud ained olin jõudnud juba ära vastata. Sain loa minna otse seitsmendasse klassi, mis mu eesmärk ju oli olnudki, sest olin juba 16 aastat vana, kuigi väikest kasvu ja kõhnuke.
Sügisel seitsmendas klassis oli alguses raske, uued klassiõed ja uued ained: algebra, füüsika ja keemia. Pea oli nagu vatti täis, kartsin, et ei saa hakkama. Siis, järsku, päeva pealt, läks peas nagu mingi luuk lahti ja sellest hetkest alates oli õppimine lausa rõõm. Pinginaabriks sain endale jälle Suur-Laagri tänava tüdruku, Meeta. Läbisaamine oli kõigiga hea, mind valiti isegi klassivanemaks või klassiorganisaatoriks, nagu siis oli kombeks seda ametit nimetada. Igatahes hüüti mind „klassiorikas ” ja kui oli probleeme, siis öeldi lihtsalt: „Orikas, mine õienda!”.
Kui mu mälu mind ei peta, siis sel aastal abiellus meie õpetaja Kuusk. Laulatus, just nimelt laulatus! toimus Issanda Muutmise Kirikus, ju oli õpetaja tulevane apostlikku õigeusku. Meie muidugi läksime peaaegu kogu kooliga seda sündmust uudistama, sest keegi meist ei olnud vist enne vene kombe kohast laulatust näinud ega vene kirikus käinud. Tseremoonia oli tõepoolest muljetavaldav. Kuidas meie kooli direktor Mesiäinen sellest teada sai, ei oska öelda, keegi pidi talle sellest ju rääkima. Mind kui „klassiorikat” kutsuti välja ja hakati pinnima, et kes seal olid ja miks te sinna läksite. Vastasin, et läksime puhtast uudishimust ja kes seal veel olid, ma ei vaadanud, sest oli muudki huvitavat, mida jälgida. Sinnapaika see lugu jäigi ja õpetaja, uue nimega Svirsky, töötas koolis edasi.
1947. aasta suvel käis Helmi vend Karl leeris. Olime koos pinginaabri Meetaga ka leeripeole kutsutud. Karli kõrval peolauas istus kaunitar Nancy, minusugust putukat ei pandud tähelegi. Karl aga meeldis mulle väga, tundub, et olin temasse kõrvuni armunud. Karl oli minust mitu aastat vanem ja suur tantsulõvi, käis muudkui pidudel, aga mina siis veel tantsida ei osanudki. Olin siis juba suur tüdruk, passki käes ja sissekirjutus olemas, kehtivusega viis aastat, aga seda aega Eestis polnud mulle antud.
Seitsmendas klassis tekkis meil kõigil suur huvi teatri vastu, käisime peaaegu kõigil etendustel, mida Estonia teater pakkus. Estonia maja oli veel taastamata, seda alles ehitasid uuesti üles saksa sõjavangid. Etendused toimusid Vabaduse platsil asunud endises kinos Gloria Palace, praeguses Vene Teatris. Eriti vaimustusime Georg otsast „Kõrbelaulus” ja vaatasime seda palju kordi, meil oli nagu väike võistluski, et kes kõige rohkem seda etendust näinud on. Tol ajal oli lauljaid-näitlejaid suhteliselt vähe, tundsime neid kõiki nägu- ja nimepidi. Käisime ka tantsupidudel Tombi-nimelises klubis, mis oli meile nagu teine kodu. Meie koolil polnud saali ja kõik meie koolipeod toimusid ka seal. Tantsimise sain selgeks ilma igasuguste kursusteta, kuidagi iseenesest, nagu omal ajal ujumisegi Venemaal Kobra jões.

Karli sünnipäev 09.1948, Karli kõrval kaunitar Nancy, mina tagaplaanil.

Tüli tekitavad tantsukingad

Mul õnnestus saada koolist order kingade ostuks. Need olid nahktallaga ja parajalt kõrge kontsaga ehtsad tantsukingad, ainult raha mul nende ostmiseks ei olnud. Raha pidi andma mu õde ja seetõttu leidis ta, et tal on kingadele suurem õigus kui minul, kuigi ta ise tantsima minna ei kavatsenud. Kingadest tekkis meil alati tüli. Kleidid olid meil ilusad. Tädil olid tallele pandud kunagi ostetud kangad ja neist õmbles meile kleite maja mansardkorrusel elav õmblejanna, aga jalanõudega oli raskusi. Neid sai osta kas täikalt, erategijatelt või komisjonipoest, kus hinnad võrdlemisi krõbedad.
Meenub seik, kui sättisin end peole minekuks, kõik oli juba valmis, aga kingad olid karbiga riidekapi otsas. Võtsin kapi otsast karbi, kui tuli õde nagu fuuria ja haaras selle minu käest sõnadega: „Ei lähe sa kuskile kingataldu kulutama, need on minu rahaga ostetud!”, ronis siis tädi voodile ja viskas kingakarbi kapi otsa. Ise veel voodis püsti seistes tänitas seal mõnda aega edasi. Tädi nägi ja kuulis seda pealt ja pilgutas mulle silma. Haaras sobival momendil kapi otsast karbi, võttis kingad sealt välja ja viskas karbi ruttu oma kohale tagasi. Ta viis kingad põues koridori, ise mulle silma pilgutades. Mina tegin õnnetut nägu ja arvasin, et eks siis pean vanades kummitaldadega tänavakingades tantsima minema. Nendes kingades ei võeta mind üldse tantsimagi! Õe repliik oli muidugi, et muud pole kui tants ja poisid peas, mis inimene sinust küll kasvab!? Mina läksin koridori, vahetasin kingad ära ja oligi kogu lugu. Ma küll keelitasin alati oma õde, et ta ka noor neiu, tulgu ometi kordki vaatama, mis seal tantsusaalis toimub. Kõik on viks ja viisakas: orkester mängib, parkett läigib, avavalsiks on alati Lehari „Kuld ja hõbe”. Kui orkester alustab, peab kohe kiiresti tantsupõrandale pääsema, et korralikult valssi keerutada saaks. Hiljem on põrand juba nii paksult rahvast täis, et ei mahu korralikult tantsima. Ükskord oli õde peaaegu juba peole tulemas, „töötlesime” teda pinginaabriga kõva pool tundi, isegi uue kleidi sai ta selga pandud, aga asi sellega piirduski. Ei ta tulnud ega tundnud huvi. Talle meeldis rohkem, kui töökaaslased külla tulid ja kaardimänguks lahti läks. Mulle jälle tundus kaardimäng mõttetu ajaviitena – niivõrd erinevad me iseloomult olime.
Poisid, tantsupartnerid, olid meil kõik väga viisakad, saatsid kenasti koduni, heal juhul andsid põsemusi, ja soovisid head ööd, aga tuppa ei tikkunud. Kuhu mul olekski neid kutsuda olnud? Mail polnud oma asetki, tema tõi igal õhtul tuppa vana ukse, mille asetas üht otsa pidi toolile ja teise otsa toetas taburetile, voodiriided olid rullikeeratult tädi voodil. Mina nimetasin tema aset „lahkamislauaks”. Hommikul tuli see jälle välja trepikotta viia. Tuba, kus kolmekesi elasime, oli väike, üldpinnaga küll 18 m², aga suur ahjukolakas võttis sellest mitu ruutmeetrit enda alla. Tuppa pidi veel mahtuma tädi voodi, kus nad enne vanaema surma koos magasid, suur puhvetkapp, riidekapp, ümmargune söögilaud, kummut, toolid, tugitool, ümmargune sohvalaud ja minu magamisase.
Järgmiseks talveks sain endale sooja moodsa palitu, nii et ma rohkem ei põdenud. Nii veeresid päevad kevade ja 7. klassi lõpetamise poole...
Leidsin hiljuti oma vanu pabereid läbi vaadates ühe artikli ajalehest Säde ja mulle meenus, et tõepoolest, keegi käis mind intervjueerimas ja ilmus artikkel, kui hea ja tubli õpilane ma olen ning minu eluunistus on kooliõpetajaks saada. No ei ole võimalik, et oleksin sellest unistanud! Minna pärast 7. klassi lõpetamist õpetajaks õppima? No, kuidagi ei usu, mina lootsin ikka kõrgemale lennata, ikka Tartu Ülikooli. Toon ära mõne lõigu sellest artiklist. Igatahes nii mõndagi sain sealt teada, mis oli mul meelest läinud.
„Ild Ratas ja Helmi Martsoo astuvad kiiresti üle väljaku ja ruttavad läbi vanalinna tänavate koolimaja poole. Neil on ühine tee, ühine kool ja ühised mõttedki. Ild jutustab Helmile oma kavadest uuel aastal. Kevadel lõpetab ta mittetäieliku keskkooli ja siis astub uude kooli. Tema sooviks on saada õpetajaks ja see soov täitub tal kindlasti, sest Ildi koolitööd on hinnatud ainult viitega... Tallinna 13. mittetäieliku keskkooli uks avaneb ja sulgub vahetpidamatult... ka Ild ja Helmi tõttavad klassidesse, üks seitsmendasse ja teine viiendasse.”
Tähendab, et Helmi jäi viiendat klassi kordama! Ja miks oli meil tarvis oma mõtetest ja unistustest kooliteel rääkida, kui olime iga päev ninapidi koos nagu oleksime õed? Edasi tuleb veel igasugust jama, mida küll ümber kirjutama ei hakka. Kes selle ajakirjaniku minu kallale ässitas, ei tea, võib-olla koolidirektor hr. Mesiäinen? Tema keelitas mind lausa pisarsilmil, et kirjutaksin avalduse ja astuksin komnooreks, sest meie koolis ei olnud ühtki komnoort ja talt nõuti kas või ühtainustki. Mina ei olnud nõus ja sinnapaika see jäigi. Kevadel lõpetasin, sain jälle kiitusekirja, mis on mul isegi alles, aga õppima tahtsin minna hoopis Tallinna 7. Keskkooli, kuhu oli sihi seadnud peaaegu kõik minu klassiõed vaid mõne üksiku erandiga.

Tallinna 13. mittetäielik Keskkool 7. klass, Ild Ratas tagumises reas vasakult teine.

Töö vabrikus ja leerikool

Leerilaps Ild Ratas, 4.07.1948.

1948. aasta suvel läksin mõneks kuuks tööle, et veidigi raha teenida. Olin ikkagi juba neiuks sirgunud ja vajasin paremaid riideid ja jalanõusid. Töötasin vabrikus „Ika”, kus valmistati taskulampidele lapikpatareisid. Töötasin grafiitelementide, nn pupede sidumise masinal, mis natuke meenutas õmblusmasinat ja töötas elektri jõul. Töö oli väga must, grafiiditolm tungis isegi läbi nahapooride ja iga päev pärast tööpäeva lõppu tuli duši all käia. Tulin töölt iga päev märja peaga ja ükskord sattusin oma kalli Karliga vastamisi. Ta tahtis teada, kas tulen saunast, vastasin, et saunast jah, oli piinlik tunnistada, et käin vabrikus tööl.
Ega ma seal vabrikus kuigi kaua vastu ei pidanud. Töö sain küll kiiresti selgeks, aga normi ei suutnud ma täita, kuidas ka püüdsin. Pealegi arvas meie kallis tädi, et õekestel oleks tarvis leeris ära käia, et oleksime õiged ristiinimesed. Maiga oli meil küll mõningane vanusevahe, aga sellest ei tehtud probleemi, hakkasime mõlemad Jaani kirikus leeritundides käima ja neljahäälset laulu „Kiida nüüd Issandat” õppima. Pidime selle kogu leeriseltskonnaga pühalikul teenistusel ette kandma. Juba eelmisel aastal, kui Helmi vend Karl Kaarli kirikus leeris käis, oli seal leerilapsi ligi 200, Jaani kirikus nii palju ei olnud. 1948. aastal ületas leerilaste arv eelmise aasta oma: Kaarli kirikus käis leeris ligi 400 ja Jaani kirikus umbes 200 leerilast.
Meie puhul tekkis probleem, mida sel pidulikul puhul selga ja jalga panna, sest uute rõivaste muretsemiseks polnud piisavalt raha. Minu mure lahendas mu ristiema tädi Selma, kes pakkus oma minia pulmakleiti ja -kingi. Mai sai kleidi ja kingad oma sõbrannalt Silvilt. Nii me siis ilmusimegi leeripäeval kirikusse laenatud „sulgedes”. Leeripeo, kui seda väikest võileibade ja teega koosviibimist nii uhkelt nimetada, korraldas mulle ja minu kutsutud kooliõdedele Helmi ema, see kuldaväärt inimene. Mina meenutan teda ikka nagu oma teist ema, olgu muld talle kerge seal Vanal Kaarli kalmistul.

Vahemäng saarepiigana

Sügisel, nagu välk selgest taevast, löödi kõik minu plaanid segi! Meie juurde ilmus onu, isa vend Gabriel, kes elas oma uue naise Alidega Kuressaares ja oli üsna jõukal järjel. Naine oli mingis riigiasutuses tööl, tema õde töötas Kuressaare Linna Täitevkomitees, küllap ta siis Alidele hea töökoha oli muretsenud, onu oli trükikojas tinaladuja. Onu teatas, et viib minu endaga Kuressaarde (või Kingisseppa). Neil pidid olema paremad võimalused mind koolitada, neil on lehm, siga, kanad, juurvilja- ja marjaaed ning linnas on ka väga korralik keskkool olemas. Mai oli rõõmust lakke hüppamas, saab ometi sellest priisöödikust laiskvorstist lahti! Tema arvates oli mul neli negatiivset omadust: laisk, lohakas, edev ja maias, lisaks pidusid mööda ringiaelev, kes nõuab muudkui raha ja ilusaid riideid. Mis mul muud üle jäi, pidin onuga kaasa minema, kuigi süda tilkus verd. Tallinnas oli minu jaoks kõik: sõbrad, teater, liuväli ja kool, kuhu kavatsesin õppima minna. Kõik see võeti minult ühekorraga.
Onunaine ei võtnud mind sugugi avasüli vastu. Esimese asjana küsis ega mul täisid peas ei ole, just nagu oleksin tulnud mingist urkast. Teiseks huvitas teda, kas ma lehma lüpsta oskan. Vastasin, et pole olnud võimalust õppida, kitse olen igatahes lüpsnud. Seepeale lohutas ta, et pole viga, küll õpid, tundus, et ta kavatseb minust teha oma teenijanna. Seejärel kontrollis ta kohe minu pagasit ja konfiskeeris kõik minu kaasatoodud riided ja jalanõud, leides, et siin pole vaja riietega eputada. Ta õmbles ise mulle kiiruga mingi tumeda seeliku, ruudulise pluusi ja ostis väga koledad paeltega tänavakingad. Ma ei tea, mida ta minust mõtles, aga head need mõtted küll ei olnud. Onu oli oma naise tuhvlialune ega julgenud sõnagi kaasa rääkida.
Koolis oli aga täitsa tore, ka ainult tüdrukute klass, võimlemisõpetajaks Anna Raudkats, kes õpetas meile ilusat kõnnakut, sirget rühti ja üldse naiselikkust. Sealsetest tüdrukutest on meelde jäänud minu pinginaaber Lilia Luup ja veel üks neist, ilusa pika patsiga, nimeks Mairoos Raudsepp. Liliaga peame siiani sidet, aga kokku saame haruharva, sest ta elab abikaasaga Karksi-Nuias.
Kuressaares ma kaua vastu ei pidanud. Saades teada, et onunaine nimetab mind „pikkade näppudega plikaks”, kuna julgesin koolist tulnuna võtta sahvrist tüki leiba ja selle peale sinki! No pannud siis oma sahver lukku! Ometi oli neil niisugune küllus majas, et võttis tummaks. Onu küll palus, et ma annaksin andeks ja jääksin paigale, tal on häbi oma sõprade ees. Üks tema sõpradest oli meie kooli partorg seltsimees Lukin. Kas onu ja tema naine ka komparteisse kuulusid, seda ma teada ei saanud, enne tulin tulema. Sellest ajast peale meil enam läbikäimist ei olnud.
Mu õde oli muidugi pahane, et muidusööja jälle tagasi oli, aga teada saades, milles asi, kirjutas ta onule ja tema naisele üsna krõbeda kirja.
Õnneks võeti mind 7. keskkooli kaheksandasse klassi vastu ja olin oma endiste kooliõdedega jälle koos, lisaks veel hulk uusi õpilasi, ja koolimaja oli nii kena, et olime kõik uhked, et seal käia saime.
Käisime jälle koos teatrites, uisutamas ja tantsimas, kuigi koolikord oli läinud rangemaks. Keskkooli õpilased ei tohtinud tantsuõhtutel ega kohvikutes käia, meie aga vahel seda seadust rikkusime. Klassijuhataja saatis tihtipeale oma tütre Tombi klubisse passima, et hiljem ette kanda, kes seal jalga keerutas. Huvitav, kuidas tema tohtis seal olla? Kui mõni noormees ta tantsule palus, kas pidi ta siis korvi andma?
Sel talvel vedas tervis mind jälle alt, olin tihti palavikus, vana tõbi lõi välja. Ma ei hoolinud sellest ja elasin normaalset elu. Koolis tundide ajal kirjutasin armastusromaani, muidugi hästi naiivset ja tobedat, aga vahetundidel seda lausa rebiti mu käest, kõik tahtsid teada, mis edasi sai. Ühes tunnis, oli parajasti geograafia tund, istusin viimases pingis ja muudkui treisin oma romaani, kui õpetaja äkki märkas ja kamandas mu klassi ette, et näha, mida ma seal nii hoolega kirjutan. Läksin ähmi täis, ei saanud ju oma loomingut, kus kired lausa lõõmasid, õpetajale näidata. Pinginaaber kahmas minu laua sahtlist esimese kätte juhtunud vihiku ja pistis selle mulle pihku. Läksin õpetaja laua juurde ja ulatasin talle vihiku, mis osutus algebra vihikuks. Õpetaja küsis irooniliselt, kas ma algebra tunnis õpin geograafiat. Ma lõin silmad maha ja vastasin alandlikult, et ma enam nii ei tee.
1949. aasta kevadel lõpetasin kaheksanda klassi ja läksin üheksandasse. Õppimine läks hästi ja kõik tundus olevat korras. Muidugi aeti meid igasugustele koosolekutele ja komsomoliüritustele, kuigi enamus meist komnoored ei olnud, aga leidus neidki. Osavõtt sellest jamast oli kohustuslik, nagu ka oktoobri- ja maiparaadil käimine, sellega tuli lihtsalt leppida.
Ka mood hakkas muutuma, laiad ja kandilised õlad kaduma ja asenduma naiselikuma joonega. Vandusime, et meie patšokkidest ei loobu! Moodi tulid pikemad, taljes ja minimaalse õlatäidisega mantlid – kleidid ja plokk-kontsaga kingad, meie meelest oli see inetu. Mina olin juba asumisel viibimise ja kõik selle koledused peaaegu unustanud, uskusin, et Eestis ma nüüd olen ja nii ka jääb. Kui õnnestub, hüppan veel ühest klassist üle, et kiiremini keskkool lõpetada ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonda astuda.

Minu viimane sünnipäev kodus 1949.

Hingetõmbeaja kibe lõpp

Kahjuks ei laabu elus kõik nii nagu plaanime. Aasta 1949 tõi kaasa palju sündmusi, mida ei osanud ette näha, kuigi nii mõndagi võis oletada...
Metsavendade elu tehti kibedaks, neil ei olnud mingit võimalust enam-vähem õnnelikuks lõpuks. „Valge laev”, mida lootusrikkalt oodati jäi tulemata. Balti riigid olid kogu täiega ülejäänud Euroopa maade poolt üksmeelselt Vene Nõukogude impeeriumi osaks arvatud. Algas maarahva hävitamine, sest oli alustatud kolhooside-sovhooside loomisega, ja kes vähegi sai, põgenes maalt linna, jättes oma talu saatuse, täpsemalt, moodustatava kolhoosi hooleks. Maalt linna tuli koos tütrega ka minu sõbratari Helmi tädi Elfriede, sest kolhoosidest polnud sel ajal midagi head oodata. Õnneks oli meie Nõmmel asuv maja veel riigistamata. Kuigi meie, st Mai, nimele seda ei vormistatud ja kuna isa kohta, advokaadi arvates, igasugused andmed puudusid, kuulutati maja omanikuta varaks. Majaraamat oli siiski veel meie käes – nii sai Helmi tädi koos tütrega sinna sisse registreeritud, kuigi ta sinna elama ei asunud.
Sama aasta märtsi lõpus tuli uus küüditamine, millest saime teada alles järgmisel päeval, kui meie klassis mõni koht tühjaks jäi. See oli masendav olukord, ometi meist läks see mööda ja me ei osanud arvatagi, et meie nn hingetõmbe-aeg Eestis hakkab otsa saama. Esialgu olime rahulikud, laulsime Valgre laule ega saanud aru, miks need olid kuidagi „põrandaalused”, ei olnud võimude poolt soositud. Mina sain 9. klassis käia vaid kolm kuud, siis tuli sellele järsk lõpp. Millal meie valikkoori dirigent R. Päts arreteeriti, ei oska öelda, kohtasin teda hiljem hoopis iseäralikus olukorras, ja mitte Eestimaa pinnal, aga rääkida temaga ei saanud, see on kõik minu raamatus kirjas.
Selgelt on meeles 25. november, 1949. Tulime kambakesi koolist, kus oli toimunud järjekordne võrkpallilahing, mida käisime jälgimas ja kus oma lemmikpoistele pöialt hoidmas, olid ju nad meie paralleelklassi poisid. Teel arutasime, kuidas mäng kulges, kes millise vea tegi, sest võrkpallimängule kaasaelamine oli saanud meie uueks harrastuseks. Igaüks läks oma koju, jättes hüvasti: „Homseni!” Ka mina läksin koju. Oleksin ma tol õhtul Helmi poole läinud, oleksin küll pääsenud, aga ainult lühikeseks ajaks, sest ilmselt oleks mulle järgmisel päeval kooli järele tuldud, mis oleks olnud hullem variant.
Magasime kõik juba sügavalt, kui välisuksele prõmmiti ja sisselaskmist nõuti.
Tädi läks ukse juurde ja küsis, et kes seal on ja mida tahab, vastati, et passikontroll. Nende kontrollidega olime juba harjunud, seda juhtus aeg-ajalt ikka. Meil ei olnud midagi karta, sest dokumendid olid korras, Mai oli aus plekivabriku „Norma” tööline ja mina eeskujulik 7. keskkooli 9. klassi õpilane. Tädi avas miilitsameestele ukse, teadmata, mis ees ootab. Selgus, et tegu ei olnudki passikontrolliga, vaid meid Maiga tuldi arreteerima ja need täiesti korras passid võeti lihtsalt ära. Meil kästi riided selga panna ja nendega kaasa minna. Olime mõlemad šokis ja oimetud. Saime kuidagimoodi riided selga pandud ja läksime. Väravas ootas vangiauto, tädi jäi värava juurde nutma. Meid viidi miilitsa peavalitsuse hoonesse, mis asus Pärnu mnt ja Sakala tänava nurgal. Selle hoone keldris asusid nn eelvangistuskambrid, kus meid umbes nädala jagu kinni hoiti ja siis Patarei vanglasse toimetati. Pärast lühikest karantiinikambris veedetud aega jaotati meid kambritesse, see tähendab lahutati teineteisest. Kohtusime uuesti alles kolm aastat hiljem pärast asumisele saatmist. Süüdistuseks oli asumiselt põgenemine. Meie vastuväited, et mingit põgenemist ega tagaajamist ei toimunud, sõitime rongiga, pilet taskus, naerdi muidugi välja. Paragrahv 82 nägi ette karistuse põgenemise eest kuuest kuust kuni kolme aastani, aga ma ei tea ühtki juhust, kus kellegi karistuseks oleks olnud vähem kui kolm aastat. Oli alanud üleüldine asumiselt tulnute tagasi saatmine, suurelt osalt küll läbi mitme vangla, vanasse kohta, kust oldi tuldud. Vaid üksikutele sai osaks „eriline au” viibida aastaid Venemaal nõukogude paranduslike töölaagrite traataia taga püssimeeste valvsa kontrolli all. Võib arvata, miks niisugune „au” meile osaks sai, eks siin mängis rolli meie ema arreteerimine ja, enne arreteerimist, tema keeldumine julgeolekuga koostööd teha.
Lõpetuseks pean mainima, et sain isakeselt Stalinilt hindamatu kingituse nende kolme aasta näol, mil mul oli võimalus elada oma kodumaal Eestis, armastatud linnas Tallinnas ja õppida eesti koolis! See oli minu lühike õnnelik noorusaeg, kõigest kolm aastat! Hiljem olen küll püüdnud seda aega tagasi teha, aga pole eriti õnnestunud, eakaaslastega võrreldes oli jäänud mu ellu suur lünk, mida raske täita. Nii selgus, et kolme õnneliku noorusaasta eest tuli noorel inimesel tasuda kolme raske aastaga okastraadi taga. Ju ma siis polnud rohkem väärt – niisugune oli minu saatus.