Kultuur ja Elu 1/2015

Kultuur ja Elu 4/2014

Kuperjanovlaste salaorganisatsioon Tartus 1955. aastal

tekst: Jüri Pertmann,
endine poliitvang

Jüri Pertmann, 1964.

Oli külm ja pime veebruariöö Tartu linnas. Neli teismelist noorukit alustasid oma tegevust peale keskööd. Nad kõndisid majast majja ja panid postkastidesse omavalmistatud lendlehti. Kella poole kaheks öösel olid lendlehed laiali jagatud ja nad kohtusid uuesti Karlova linnaosas kokkulepitud kohas. Kõik oli sujunud edukalt ja noorukid otsustasid minna koju.
Selleks aga, et tänane lugeja mõistaks paremini meie tolleaegset tegevust, peatume mõne sõnaga meie noorusmail. Suurest sõjast oli möödas kümme aastat. Me kõik olime kuulnud lugusid sõjast ja metsavendadest. Igas peres oli keegi sõjas haavatud või langenud, oli vangistatuid ja teadmata kadunuid. Meie algkoolis, mida nimetati Tartu II Mittetäielikuks Keskkooliks, puudus pooltel poistel kodus isa. Meie kool oli Tartus Karlova ja Ropka linnaosade ainukeseks poistekooliks. Rahvas kutsus seda kooli tema direktori nime järgi „Kuuse ülikooliks”. „Kuuse ülikooli” omapäraks oli see, et igas vanemas klassis kõikus poiste vanus neljateistkümnest kaheksateistkümne eluaastani. See oli sõja pärand – vahelejäänud kooliaastad ja raskused õppetöös.
Me olime sotsiaalselt palju küpsemad kui meievanused tänapäeval. Meie suhtumine nõukogude võimu oli üsna ühene. Igas klassis oli üksikuid pioneere, kuid enamus meist hoidus sellest kõrvale. Meie kodudes oli säilinud palju Eesti Vabariigi aegset kirjandust ja ajakirju. Me lugesime, vahetasime ja kogusime neid. Eriti hinnatud olid teosed vabadussõjast ja mälestused Esimesest maailmasõjast.
Kuuendas klassis tekkis meil uus kollektiivne protestivorm. Kui mõni õppetund või õpetaja jutt meile ei meeldinud, siis lahkusime tunnist kogu klassiga. Olime täis trotsi ja võitlusvaimu ja andsime seda tunda ka õpetajatele. Minu koolikaaslane Enn Voika mäletab, et ükskord kirjutasime otse õpetajate toa uksele suure sildi: „Täna on üldine popipäev!”. Loomulikult ei saanud kogu klassi karistada ja seetõttu otsiti organisaatoreid. Kui leidus pealekaebajaid, siis sattusid nad üksmeelse põlguse alla.

Salaorganisatsioon „kaevupunnide” karistamiseks

Ning nii juhtuski, et ühel ilusal 1952. aasta kevadpäeval otsustasid kolm koolivenda – 15-aastane Eino Neerot, 14-aastane Vello Veende ja 13-aastane Jüri Pertmann – luua „kaevupunnide” karistamiseks salaorganisatsiooni. Meie missiooniks igapäevases koolielus sai võitlus pealekaebajate ja „kittujatega”. Tänapäevases kõnepruugis nimetaks ma neid lihtsalt „koputajateks”. Kui nendele seletamine ja nende veenmine ei õnnestunud, siis anti nurga taga lihtsalt naha peale. Vello Veende oli oma klassis üks suurema autoriteediga ja tugevam poiss. Ja sellest oli palju kasu. Järgmisel koolitalvel liitus meiega veel Oivo Püttsepp.
Algkooli lõpetasin Stalini surma-aastal – 1953. aasta kevadel – ja sama aasta sügisel tegin sisseastumiseksamid Tartu Ehitustehnikumi, kus juba eelmisest aastast õppis ka mu tädipoeg Vello Veende.
1954. aasta suvel pidi mu noorem vend Mati minema kuuks ajaks Vellavere pioneerilaagrisse, kuid ta keeldus seda tegemast. Kuna ema oli raha eest juba tuusiku ostnud, siis tuli minul sinna minna. Kuigi ma ei olnud pioneer ega varem ka pioneerilaagris käinud, tuli mul kohaneda sealsete koonduste ja lipuheiskamistega. Vellavere laagris sain tuttavaks vendade Raididega. Nende ema Niina Raid oli kunstiajaloolane, töötas Tartu Riiklikus Ülikoolis ja elas koos oma kolme pojaga Karlovas üsna meie lähedal.
Kuna meie algkoolis moodustatud salaorganisatsiooni liikmed õppisid nüüd Tartu Ehitustehnikumis ja Tartu Linna I Keskkoolis, siis otsustasime 1954. aasta sügisel luua uue põrandaaluse organisatsiooni nimega „Kuperjanovlased”. Mina värbasin sinna Tõnu Raidi ja Eino Neerot värbas Kaarel Tuvikese. Otsustasime vormistada ka organisatsiooni programmi ja põhikirja. Eeskujuks kasutasime eestiaegset karskusseltsi programmi ja ühe Tartumaa valla volikogu põhikirja.

Vasakult: Kaarel Tuvike, 1956; Vello Veende, 1959; Tõnu Raid, 1956.

Põrandaalune organisatsioon nimega „Kuperjanovlased”

Meie uue organisatsiooni eesmärgiks oli Eesti Vabariigi taastamine. Selleks tuli värvata uusi liikmeid, koguda relvi ja viia läbi õppusi oma salategevuse teostamiseks. Saime kuskilt omaaegse „Riigikaitse Õpetuse Käsiraamatu”, mille põhjal õppisime topograafiat, varjumist maastikul ja enesekaitse võtteid. Loomulikult kuulus meie tegevuse hulka ka relvade ja laskemoona hankimine. Organisatsiooni laiendamist alustasime viisikute põhimõttel ja 1955. aasta kevadeks olime igaüks värvanud 2–3 uut liiget, keda teistele ei avalikustatud. Arvasime oma naiivsuses, et see päästab teised mõne lüli vahelejäämise korral.
Meie organisatsiooni suurimaks meheteoks oli lendlehtede valmistamine ja levitamine Tartu linnas mõni päev enne Eesti Vabariigi 37. aastapäeva. Lendlehe tekst valmis meil ühistööna minu Kuu-tänava kodus. Eestiaegsest noorsooajakirjast Vikerkaar saime hektograafi valmistamise ja selle abil paljundamise õpetuse. Lendlehe tekst algas sõnadega: „Üles eestlased, võidelgem oma isade maa eest!” ja lõppes allkirjaga „Kuperjanovlased”. Trükitähtedega teksti paljundasime läbi kopeerpaberi ja tindipliiatsitest tegime lillat tinti, sest seda ostma minna ei julgenud. Tindiga kirjutasime alusteksti üle ja ühest matriitstekstist sai 20–25 loetavat koopiat. Kõik need tööd viisime läbi apteegist ostetud kummikinnastes ja palja käega ei tohtinud puutuda ühtegi paberilehte. Matriitslehti oli viiskümmend ja neist õnnestus saada 960 koopiat. Levitamisel osalesid ainult juhatuse liikmed: Eino Neerot, Jüri Pertmann, Tõnu Raid ja Kaarel Tuvike. Tartu linna plaanil jagasime linna neljaks piirkonnaks ning igaüks meist pidi mitu päeva oma piirkonnaga tutvuma. Seda selleks, et teaks kuhu varjuda, kui peaks vahele jääma. Levitamise ajaks valisime viimase pühapäeva enne Eesti Vabariigi aastapäeva. Kuna oli pühapäeva öö, siis eeldasime, et inimesed lähevad varem magama ega longi tänavatel. Ka külma oli sobivalt – oma 10–15 kraadi. Kõik läks edukalt ja järgmistel päevadel kuulasime suure huviga, kuidas inimesed sellest rääkisid.

Me teadsime, et me ei ole üksi

Muidugi oli meie üleskutse lapselik ja naiivne, kuid meile endile oli see vajalik tõestamaks, et me pole nõus oma riigi anastamisega võõrvõimude poolt. Käitusime nagu kunagi Martin Luther ütles: „Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa.”. Sundmõtteks oli sealjuures, et kui keegi Eesti vabanemise heaks midagi ei tee, siis peame selleks, kes teevad, olema meie. Me teadsime, et me ei ole üksi. Olime näinud organisatsiooni „Sini-Must-Valge” levitatud lendlehti ja olime kuulnud punaarmeelaste samba õhkulaskmisest Raadil. Täna teame, et olime üks nendest koolinoorte gruppidest ja organisatsioonidest, mis olid tekkinud kõikjal üle Eestimaa. Üksnes 1955. aastal levitati Eestis nõukogudevastaseid lendlehti 19 korral ja avastati 21 nõukogudevastast dokumenti. Nõukogude võimu dokumenteeritud kohtutoimikute põhjal anti aastatel 1945–1954 nõukogudevastaste kuritegude eest kohtu alla 82 noorsoo-organisatsiooni 657 liikmega. 47 grupil-organisatsioonil avastati ka relvad, mis kuulusid üsna loomulikult pealesõja-aegse poistepõlvkonna mänguasjade hulka. Jaan Isotamm ütles oma Korp! Filiae Patriae konverentsikõnes 29. novembril 2003. aastal: „Laias laastus võitles Eesti vabaduse ja iseseisvuse taastamise eest kakskümmend aastakäiku eesti poisse ja tüdrukuid, see on täpselt sama palju kui kestis meie ainus ja õige Eesti Vabariik.”
1993. aastal, olles Eesti Vabariigi Siseministeeriumi eriülesannetega töötaja, õnnestus mul näha Riikliku Julgeoleku Komitee 4. osakonna aruandeid 1955. aasta kohta, kus kahetsusega mainiti, et nad pole meie organisatsiooni veel avastanud, kuid et meie kohta on avatud toimik nimetusega „Mahajäänu”. Olime 38 aastat maha jäänud Siberisse saatmisest. Moskvale saadetud aruande sisu oli järgmine: „Ajavahemikul 20.–26. veebruarini 1955. aastal avastati ENSV Tartu linna eri osades nõukogudevastase iseloomuga lendlehti kokku 138 eksemplari. Lendlehed on kirjutatud eesti keeles trükitähtedega ning paljundatud primitiivse paljundusseadme abil valgel kantseleipaberil, mille mõõdud on 103 x 156 mm, allkirjaks on „Kuperjanovlased” ning neis sisaldub üleskutse võidelda nõukogude võimu vastu ja kodanliku korra kehtestamise eest Eestis. Lendlehtede levitajaid taga otsima on suunatud RJK Tartu linna voliniku aparaadi kogu kontrollitud agentuur... ” Mõni rida edasi on kirjas: „...Jälitamise käigus saadi mitmeid agentuurseid signaale selle kohta, et Tartu linnas on mitmesuguseid noorte illegaalseid nõukogudevastaseid, huligaanlikke ja spordirühmitusi. Avastatud rühmade hulgast viidi profülaktiline töö läbi illegaalse spordirühmaga „Areng” ja Tartu 2. Keskkooli õpilastest koosneva noorterühmaga, mis oli koondunud selle kooli endise õpilase natsionalistlikult meelestatud KUIGO, Henno Helmuti poja ümber. Profülaktika tulemusi kontrolliti samaaegselt agentuuri ja operatiivse jälgimise kaudu...” Samas aruandes räägitakse ka Nõo alevi keskkoolis 1955. aasta septembris loodud nõukogudevastasest organisatsioonist „Kuperjanovlaste salk”, kuhu kuulus kaheksa Nõo kooli õpilast. Villu Kibena ja Evar-Heino Rebane kui selle salga organiseerijad ja aktiivsed tegutsejad, arreteeriti ning ENSV Ülemkohus mõistis Kibenale 13 aastat ja Rebasele 7 aastat parandusliku töö laagrit. Rühma ülejäänud kuue liikmega viidi läbi profülaktiline töö. Mis üldjuhul tähendas asjaosaliste ja nende vanemate totaalset hirmutamist.

Kuperjanovlaste lendleht: „Üles eestlased, võidelgem oma isade maa eest!”

Operatsioon „Tribüün”

Meie organisatsioon asus aga juba sama aasta sügisel välja töötama operatsiooni „Tribüün”. Operatsioon „Tribüün” tähendas mai- ja oktoobripühade paraade, kus kõiki kooliõpilasi sunniti punaloosungite all kaks korda aastas marssima kesklinnas asuva tribüüni eest läbi ja karjuma „hurraa!” seal toretsevatele kompartei kohalikele juhtidele. Meile oli see tegevus vastik ja alandav. Kuna tolleaegne tribüün oli ehitatud puidust, siis otsustasime ta bensiiniga üle valada ja põlema panna. Meie juhatusse kuuluv, hilisem rahvamees ja kuldsuu Kaarel Tuvike pani selleks puhuks kirja lendlehe teksti, mis algas selliselt:

„Tuli, tuhk ja tukiving, kommunistil täis on hing.
Tribüün, mis seisis kindlalt seni, nüüd öösel leegitsema lõi!
Ei, eestlane ei taha näha neid vihat punaloosungeid.
Ei hooli kommunisti kisast, et elagu see kompartei!”

Lisaks hankisime veel õlivärve ja lõikasime papist välja trafaretid, mille abil saaks kiiresti seinte peale maalida loosungi: – „VABADUS EI SAA SURRA”. „VABADUS” – sinise, „EI SAA” – musta ja „SURRA” – valge värviga.
See jätkuoperatsioon jäi siiski ära, sest selgus, et tribüüni valvasid relvastatud sõdurid enne paraadi ööpäevaringselt. Arutasime isegi sõdurite mahavõtmist, aga neid oli kaks, neil olid automaatrelvad ja nad olid tehtud ülimalt valvsaks.
Järgmistel aastatel meie tegevus soikus. Olime ennast ammendanud ja hakkasime aru saama, et Eestis ei ole enam pinda ega võimalusi aktiivseks tegevuseks. Oma osa mängisid siin ka vangist ja asumiselt tagasitulnud kaasmaalased, keda kohtasime igal sammul ja kes kõik olid meelestatud juba teisiti. Enamus neist oli seisukohal, et eesti rahval on aeg kosuda ja haavu lakkuda, aru pidada ja jõudu koguda. Praegu arvan, et neil oligi siis tuline õigus. Olime kaotanud kümneid tuhandeid sõjaväljadel ja veelgi rohkem vanglates ja laagrites. Kui me siia lisame nende inimeste perekonnaliikmed, kelle omaksed olid tapetud, vangistatud või Siberisse saadetud, siis saame sajad tuhanded eestlased.
Meie põrandaaluse vennaskonnaga juhtusid aga järgmised lood. Eino Neerot võeti 1956. aasta sügisel Nõukogude armeesse ja ta teenis oma aega kusagil Udmurtias. Kaarel Tuvike pidi 1956. aasta sügisel Tartu I Keskkoolist lahkuma ja ta läks Järva-Jaani elektrikuks õppima. Tõnu Raid lõpetas 1957. aasta kevadel edukalt keskkooli ja läks õppima EPA-sse. Mind arvati 1955. aasta kevadel tehnikumist välja ja ma töötasin ehitustöölisena. 1957. aasta oktoobris kutsuti mind Tartu Sõjakomissariaati ja anti kätte kutse teenida Nõukogude Armees.
Teades, et ma ei suuda vanduda ustavust sellele riigile, otsustasin põgeneda välismaale. Olin hankinud endale Soome kaardid ja taskus oli laetud revolver „Nagan”. 11. novembril 1957. arreteeriti mind (neljateistkümnenda eestlasena tollel aastal) Soome piiril. Edasi tulid Viiburi vangla, Leningradi Valge maja, Patarei ja Pagari tänav, ENSV Ülemkohus ja kuus aastat „Mordva metsaülikoolis”. Kuid see on juba teine ja palju pikem lugu. Lühidalt käsitleb seda kinnikukkumise lugu Virkko Lepassalu oma raamatus „Riigipiir”, mis ilmus kirjastuse Pegasus väljaandel 2010. aastal.