|
|
Käsikellade ansamblid
KellaRing ja Campanelli
Tekst ja fotod:
Leho Männiksoo
|
Ansambel Campanelli.
|
Ühel kirikupühal
noorpõlves jäi Petseri kloostrist kõrvu kirikukellade
kõla, mis jõudis mu meeltesse helisema tänavu
taas läbi kellamängu. Kontserdil Nõmme kultuurikeskuse
saalis, kus esinesid dirigent Inna Lai käe all laste ja noorukite
käsikellastuudio KellaRing ning täiskasvanute ansambel
Campanelli (itaalia keeles kellukesed).
Kuidas ja mis asjaoludel need kirikukukelladega võrreldes
pisikesed käsikellad üldse muusikaellu ilmusid, on siiani
suhteliselt ebaselge. Ühe väite kohaselt olid kirikukellade
järgi valmistatud väikesed koopiad mõeldud eeskätt
kuningate lõbustamiseks ja õukonna muusikaelu rikastamiseks.
Teine kõneleb sellest, kuidas tornikellade mängijad
jõudsid äratundmisele, et sellist rasket instrumenti
nagu kirikukell on ikka üpris keeruline käsitseda. Kellade
väikesed koopiad annaksid võimaluse teha hoopis teistlaadset
muusikat – poleks vaja neid kirikutorni vinnata.
On veel kolmaski teooria, mille järgi „külaelanikel
sai ühel päeval lihtsalt villand kellamängijate
igapäevasest suurte tornikelladega harjutamise helinast.
Niisiis sunniti nad kirikutornidest alla tulema ja harjutamise
tarvis väikseid koopiaid tegema”.
Eesti igatpidi tuntuim kellavirtuoos on Oskar Lutsu loodud kellamees
Lible. Tema puhul peab aga igaüks paraku kellamängu
ise kujutlusis oma kõrvu kutsuma.
Kuid ka kellamäng ei ole eesti rahvale võõras.
Kirikukellad on sajandeid olnud religiooniga seotud ja helistavad
tänagi inimesi kirikusse. Kirikukellade kutse, tulla kirikusse,
või jõulude ajal Jeesuse sünnipüha kuulutavad
rõõmuhelinad, olid vanema põlvkonna eestlastele
hästi tuttavad. Vene õigeusu kirikute kellamäng
on tihti väga virtuooslik ja kõlab lausa kontserdina.
Paljudes taludes helistati einele kutsuvaid kelli. Lehmakellad
helisesid karjamaadel. Omamoodi kellamängu võis kuulda
ka kellassepa töökodades, kus seinal rippusid mitme
tooniga löövad seinakellad. Kui need kõik ühel
kellaajal lööma hakkasid, oligi kellade kontsert käes.
Ja kuigi enam ei kuule me aga külateedelt automürina
asemel kõlanud kuljuste ja aisakellade helinat pühade
ja pulmade ajal, kostavad tänapäevalgi paljude majade
juurest tuulekellad.
Kõige selle kõrval ja jätkuks toob käsikellade
muusika tänapäeval kellahelinatega seonduvad mälestused
ja meeleolud kohale juba kitsamas ringis, kontsertidena. Käsikellasid
on mängitud ka vabas õhus, mis kindlasti laiendab
võimalust inimhingi puhastavaks toimeks ka väljaspool
saale ja kirikut. Nii andsid 2014. aasta 21. detsembril Nõmme
käsikellamängijad ilusa kontserdi Tallinnas Mustamäel
Männipargis ja Raekoja platsil.
Ega sellinegi kellade muusika ei ole Eestimaal enam võõras.
Arsis avas kellade kooli 1999. aastal, et näidata, kui tänuväärne
on see instrument eriti just laste ning üldse muusikaõpetuse
seisukohalt. Käsikella abil olevat väga lihtne õpetada
nii esmaseid teoreetilisi kui ka praktilisi muusikalisi teadmisi.
Mõned muusikud on aga arvamisel, et muusika algtõdede
õpetamiseks käsikellad sobivad pole, enne tuleks ära
õppida mingil teisel instumendil musitseerimine. Tõde
on see, et tänapäeval mängivad üpris edukalt
kelli nii noorte kui ka täiskasvanute ansamblid.
Ajalugu räägib, et käsikellamuusika on pärit
Inglismaalt. Kelli hakati valmistama juba pronksiajal. Eestisse
toodi esimesed käsikellad 1993. aastal. Seega pole meie käsikellamuusika
veel kuigi vana, kuid areng on olnud üsna kiire.
|
Dirigent
Inna Lai ansambli liikmetega musitseerimas.
|
Campanelli
kutsus tantsima!
Nõmmel olid juba
enne rahva sisenemist käsikellad laudadele asetatud ja nende
taga seisid käsikellastuudio KellaRing noored. Teisel laual
ootasid kellad täiskasvanuid. Imetlusväärne, kuidas
noored käsikellade vibutajad üksteise järel õigel
momendil õige noodi kätte leiavad! Saalitäis
kuulajaid vakatas hardumusse juba esimeste helide järel.
Mängijad panevad erinevas häälestuses kellad helisema
vaheldumisi. Niisugune eriline mängimisviis võimaldab
ühel mängijal mängida 2–8 või enam
erinevalt häälestatud kellaga ning kasutada kõlaefekte.
Selline käsipill paistab väga õrn, kuigi on valmistatud
metallist. Mängijad kasutavad neid käsitsedes pehmet
matti ja kindaid. Erinevalt muudest muusikariistadest ei kuule
enne kontserte kostvaid pillide häälestamise helisid,
sest käsikellad on alati hääles. Kuna nendega saab
teha muusikat ainult üheskoos, puudub nende puhul üldiselt
muusikapalade kodus harjutamise võimalus. Kortermajas võib
kellamängija naaber selle üle vist rõõmustada.
Dirigent Inna Lai ütleb, et temal on ikkagi isiklikult kolm
oktaavi kodus ja ta harjutab iga päev, sest esineb ka individuaalselt
soolokavaga. Näiteks nii Eesti Kontserdi koolikontsertide
sarjas „Teeme ise muusikat” ja „Imeline kellahelin”
kui ka Saksamaal, Soomes, Rootsis ja Venemaal.
„Kui käin üksi esinemas, siis võtan kaks
lauda... kolm oktaavi tavaliselt.” ütleb ta. See on
võimalik ikkagi vaid kõrgtaseme puhul! Aga ka üldiselt
tugevneb sellise muusika mängimise traditsioon aasta-aastalt,
tõrjumata enda kõrvalt eemale ka teisi muusikariistu.
Hästi on sobinud kelladega kokku näiteks trumm, ksülofon,
flööt, tromboon, klaver.
Kui peale väikest vaheaega ka vanemad muusikud oma kohad
sisse võtsid, kutsus ansambli ja kogu õhtu juht
kõiki kuulajaid tantsupõrandale. Järgnesid
klassikalised tantsulood ja tantsijaid leidus just vanema publiku
hulgast, kellel tantsusammud vanast ajast tuttavad. Tants kellahelina
saatel – missugune luksus!
Käsikellade ansambel Campanelli loodi 2005. aasta veebruaris,
mil Nõmme kultuurikeskus soetas selleks toetajate abiga
käsikellad, mis ei ole sugugi odav lõbu. Nüüdseks
on Nõmme kellamuusikute käsutuses viis oktaavi Inglise
käsikelli, seitse oktaavi Choirchime´e ja üks
oktaav CymBells’e – kokku 147 kaunilt helisevat kella.
Kellad on kromaatilised ja reastatud nagu klaveril (mustad ja
valged) klahvid. Pillid on valmistatud USA-s Malmarki tehases
aastatel 2006–2008.
Tänavu veebruarikuu 13. päeval tähistas Campanelli
Tallinnas Mustpeade majas oma kümnendat sünnipäeva.
Liis Viira on kirjutanud Campanellile teose „Niguliste kellad”,
mille esiettekanne oli Niguliste kirikus 2010. aastal. Järgmisel
aastal esineti sellega ka rahvusvahelisel käsikellade festivalil
Bells Art.
Argipäev
harjutusruumis
Mõni päev
pärast kontserti Nõmmel külastasin kellamängustuudio
proovi ja vestlesin kellamängijatega veidi ka argipäevasest
poolest. Üks naisterahvas käib kohal lausa Rakverest.
Osalejaid on üle Tallinna ja tol päeval oli kohal isegi
üks väikese lapsega paar.
Kui klaveri partituur on mängijatele laiali jagatud, on igal
neist kasutada teatud arv klahve. Iga kell vastab ühele noodile,
klahvile.
Kui näed noodist, et on sinu aeg kella lüüa, siis
tuleb seda teha. Partituuris saab selle noodi, kus on vaja oma
kellaga sisse tulla, ära värvida. Mõni värvib,
mõni mitte.
Mängijad rääkisid, et kui kõrval on inimene,
kes seda juba oskab, on mängu ära õppimine natukene
lihtsam. Mida rohkem on inimesel muusikaharidust, seda kiiremini
ta õpib. Konservatooriumi haridusega inimestele see raskusi
ei valmista, minimaalne on laste muusikakool. „Täiskasvanutest
kõigil kolmeteiskümnel mängijal küll konservatooriumi
haridust pole, aga nad on koos olnud algusest peale ja kõik
vajaliku ära õppinud. Meil on kolm inimest, kes on
muusikaakadeemia lõpetanud. Üks on muusikakeskooli
ja neli Otsa muusikakooli haridusega,” selgitab dirigent,
et kõigil on ikkagi mingi muusikaharidus.
„Kelladega mängimine on ka füüsiline treening.
Kui paar lugu ära mängid, siis tunned, et hingeldad!
Peale selle on kellamäng ise südamele hea, juba vanal
ajal raviti sellega!” räägib ta. Kindlasti ravisid
kirikute kellamängud ka hingehaigusi.
Kultuurikeskustes musitseerivad üldiselt ikka muusikaarmastajad,
mitte professionaalid. Kord nädalas on proovid ja kontserte
on tihedalt, eriti kevadeti. Eriliselt kõlab kellamuusika
ka jõulude ajal ning pulmades. Nõmme kellamängijate
repertuaar ulatub barokist rokini. Linnaosadest on publik Nõmmel
vanem, Lasnamäel aga noorem ja saal on tavaliselt ikka täis.
Tapal on esinetud ka sõduritele. Põnevamad esinemiskohad
on olnud Urvastes (Margus Konnula alias Contra juures), Kohtla-Järvel,
Soomes festivalil, Venemaal Peterburis.
Põnevaimaks pidasid Campanelli kellamängijad aga tol
hetkel eesseisnud Siberi-reisi, mis tõotas tulla huvitavam
kui reis mõnda Euroopa riiki. Nüüd on see seljataga.
Esineti Peterburis Eesti Jaani kirikus, Tjumeni Filharmoonia suures
saalis, Tobolskis, Zavodoukovskis, Jekaterinburgis, Permis, Iževskis,
Kirovis, Tveris.
Ringreisidel käimine pole niisama lihtne! Kellamängijate
varustus on kaunis mahukas ja raske. Kaasas on peale kellade lauad
ja matid ja palju muud. Kellad on kohvrites ning kõige
suurem kell kaalub umbes 6–7 kilogrammi. Kõige pikem
kohver on ligi kahemeetrine, kaalub keskmiselt 20–25 kilogrammi
– tuleb kahekesi tõsta! – ning kokku on neid
24.
|
Dirigent
Inna Lai käe all tegutsev laste ja noorukite käsikellastuudio
KellaRing.
|
Noorte mängijate
käsikellastuudio KellaRing on välja kasvanud väikeste
tüdrukute koorist Nõmmelill. Idee tüdrukutele
kellamängu õpetama hakata tuli Inna Lailt, suurt rolli
stuudio tekkes mängis ka koori dirigent Inna Kopli. Algas
kõik sellest, et koorile kingiti 2005. aastal 10. sünnipäevaks
neljaoktaavine komplekt käsikelli.
„Alustasime mitte pronkskellade vaid koorikäsikelladega
(choirchime). Neid oli meil neli oktaavi. Kaks aastat hiljem sai
koorist väljakasvanud tüdrukutest käsikellade ansambel
KellaRing (inglise keeles on ring – helin, helistama), kuhu
kuulusid 11–17-aastased tüdrukud. Kohe hakkasime uute
kellade jaoks raha korjama,” meenutab ansambli looja.
Praeguses noorte käsikellastuudios KellaRing tegutseb kaks
orkestrit – noorteansambel ja kontsertansambel. Ansambel
koosneb tüdrukutest, kuid nende hulgas on nüüd
ka üks poiss, kes helistab raskemaid kelli. Noorteansambli
liikmetest käib osa laste muusikakoolis, teised saavad muusikalise
hariduse kohapeal. Kontsertansambel, kus vanus kõigub 13
ja 19 aasta vahel, on esinenud ka välismaal – Soomes
ja Rootsis.
Noorte käsikellastuudio sünnipäevaks loetakse 15.
veebruari ja tänavu sai see nagu täiskasvanutegi ansambel
10-aastaseks. Käsikellastuudiost KellaRing pole Campanelli
aga veel täiendust saanud. Siiski käivad noored vajadusel
kontsertidel ka vanu asendamas.
Eestis on kellad mängimiseks olemas ka Arsisel, Kiili muusikakoolil
ning rahvusvahelisel koolil, kus õpivad diplomaatide lapsed.
Kõige populaarsem on kellamäng aga Ameerikas, kus
asuvad ka käsikellade tehased. Täna õpitakse
kellamängu küll kodumaal, täiendatakse ennast aga
Ameerikas. Eestit on tänu Inna Lai kontaktidele väisanud
ka ameerika klassikalise kooliga muusik, käsikellamuusika
komponeerija Susan T. Nelson, kes nimetas Campanellat kõrgklassi
ansambliks.
Loodame, et kellade helin saadab inimkonda veel kaua. Palju õnne
Campanella ja KellaRingi muusikutele ja dirigendile 10. sünnipäeva
puhul!
|
|
|
