Kultuur ja Elu 1/2015


Kultuur ja Elu 4/2014

 

 

 


Nõukogude Liidu materjale ei saa pimesi usaldada

tekst: Enn Tarto

VK(b)P, NLKP, NKVD, KGB jne omaaegsed meediavaldised ning tegevuse arhiivimaterjalid on abivahendid tänapäevastele ajaloolastele, juristidele, represseeritutele ning õigusmõistjatele. Need ei ole aga dokumendid demokraatliku õigusriigi mõttes.
Katteta lubaduste jagamine, valetamine ja võltsimine olid juba revolutsiooni ajal enamlaste peamine relv. Kohe lisandus sellele kohutav mitmekülgne vägivald. Olen olnud otseseks tunnistajaks sundkollektiviseerimisele Tartu vallas Kõrvekülas. Pärast 1949. aasta märtsiküüditamist levitati Tartu vallas kuulujutte ja paljusid ähvardati otseselt – kas kolhoosi minek või Siberisse sõit. Koosolekule kokkuaetud inimesed kirjutasid seepeale nii-öelda vabatahtlikult allkirja avaldusele, et „...soovin astuda loodavasse ühismajandisse”. See tähendas maa, metsa, põllutööriistade, hobuste ja enamiku kariloomade andmist kommunistide kontrolli alla. Sageli võeti ära ka osa tootmishoonetest (aidad, laudad jne), enamik vilja ja kartuli tagavaradest. Jäeti aiamaa (0,6 ha) ja piiratud kogus koduloomi. Säilitatud arhiivimaterjalide uurimisel leidub tänapäeval „tarku”, kes väidavad, et kolhoosidesse astutigi vabatahtlikult.
„Vabatahtlikkuse” mõjutamiseks kasutasid Nõukogude Liidu võimud muidki, näiteks „meditsiinilisi” meetodeid. Minu esimese vangistuse (1956–1960) eeluurimist toimetati KGB majas Tallinnas Pagari tänaval. Hommikul viidi ülekuulatavad „rongaga” Pagari majja, õhtul toodi tagasi Patareisse. Uurija kabinetis pandi ülekuulatav istuma põranda külge kinnitatud taburetile, ees oli puust lauake, samuti kinnitatud põranda külge. Sageli tuli mul seal istuda tundide viisi. Nägin ja kuulsin korduvalt, kuidas uurijad viisid arhiivist toodud vanemaid toimikuid kurssi nn Hruštšovi uue poliitikaga. Kõigepealt hakkas silma, et kasutati vanu kirjutussulgi ja lillat tinti. Tookord meie ülekuulamisel selliseid sulgi ja tinti ei kasutatud. Ka vana kollakas paber ei olnud tollal kasutusel. Seega oli toimikuid „korrastada” lihtne.
Minu teise vangistuse ajal 1962. aasta sügisel toodi Patarei vangla eeluurimiskambrisse (nn Leningradi ossa, kus olid väikesed kambrid) üks väga lõbus vanahärra. Ta ütles, et on endine poliitvang Kuusik Pärnust. Eesti Represseeritute Registri Büroo andmeil oli tegemist 1904. aastal Pärnus sündinud Edmund-Johannes Kuusikuga, kes arreteeriti 1946. aastal, mõisteti § 58 1a alusel 10+5 aastaks vangi, vabanes 1962. aastal, arreteeriti uuesti ja ENSV Ülemkohus mõistis ta 15. detsembril 1962 surma. Kuusik lasti maha 14. jaanuaril 1963. Olin temast lugenud ajalehest.
Mind üllatas vang Kuusiku hea tuju. Minu arvates oli tegemist okupatsioonivõimude propagandaprotsessiga ja Kuusikut ootas mahalaskmine. Järgmistel päevadel tuli hommikul ja õhtul kambrisse medõde ja tegi Kuusikule süsti. Mees seletas mulle, et süstid tehakse tema tervisliku seisundi parandamiseks ja meeleolu tõstmiseks. Panin tähele, et Kuusiku juurde toodav medõde ei ole eeluurimisisolaatori, vaid Patareis asuva psühhoneuroloogia haigla õde. Kord oli ülekuulamiselt tagasi toodud Kuusik ülilõbus. Ta väitis, et ülekuulamine hakkab lõppema ja et ta viskas allkirju üle 30-leheküljelisele protokollile. Küsisin, kas ta ikka luges hoolega läbi, millele ta alla kirjutas. Kuusik vastas, et ta viskas pilgu peale ja et kogu see lugu on nagunii jama. Talle olevat ülekuulamisel öeldud, et temaga ei tehta midagi. Hakkasin talle sisendama, et ta tuju on niigi hea, keeldugu süstidest. Kuusik jäigi mind uskuma ja keeldus järgmine kord süstist. Medõde, kes oli igaks olukorraks korralikult juhendatud, vaatas abiotsivalt ukse vaateava (silma) poole. Kambrisse kargasid kaks tursket sanitari. Kuusik murti põrandale ja süst tehti talle vägivaldselt. Kambrisse tuli ka keegi hullumaja meesarst. Minu protestimise peale käratas ta, et olgu ma vait, muidu teeb mullegi süsti. Kuusik viidi kambrist minema.
Mulle meenusid jutud, et Stalin oli vanadelt Kodusõja aegsetelt bolševikelt absurdsete ülestunnistuste saamiseks kasutanud ka meditsiinilist töötlemist (obrabotka). Võimalik, et ka Eesti Vabariigi president Pätsi töödeldi meditsiiniliselt, seda 1941. aasta juunis-juulis või juba 1940. aastal. Minu teise vangistuse ajal 1960-ndatel oli Mordvas 11. laagris umbes 20 vangi, kes olid olnud otsesteks tunnistajateks, kuidas meditsiiniliste vahenditega sai inimese tahet nõrgendada või täielikult murda. Nõnda koostati „tõeseid ja usaldatavaid” arhiivimaterjale okupantriigis Nõukogude Liidus.
Selle kohta, et president Pätsi võidi meditsiiniliselt töödelda juba 1940. aastal või veel varem, on kirjutanud ajaloolane Eero Medijainen: „Viimasega seoses sai Soome kaitsepolitsei (Valpo) assistent J. Loukola oma kaastööliselt M. Poppilt 18. juulil 1940 huvitava teate. Agent teatas, et K. Pätsile tehakse regulaarselt süste ja arvatavasti on sinna segatud „salajast uimastavat ainet”. Selle tulemus: „Päts on nüüd kui väike laps.” Sama ainet olevat kasutatud Stalini vastaste peal juba 1930. aastate puhastuste ajal. Agent võis tuua näiteks ka konkreetse inimese, kellele seda ainet oli samuti manustatud (Suomen kansallisarkisto, EK-Valpo 1, XXIX 18, kansio no. 561).”
(Medijainen, Eero. 1995. Konstantin Pätsi testamendist. Akadeemia nr 6, lk 1123–1135)


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv