|
|
Nõukogude Liidu materjale
ei saa pimesi usaldada
tekst: Enn Tarto
|
|
VK(b)P, NLKP, NKVD, KGB jne omaaegsed meediavaldised
ning tegevuse arhiivimaterjalid on abivahendid tänapäevastele
ajaloolastele, juristidele, represseeritutele ning õigusmõistjatele.
Need ei ole aga dokumendid demokraatliku õigusriigi mõttes.
Katteta lubaduste jagamine, valetamine ja võltsimine olid
juba revolutsiooni ajal enamlaste peamine relv. Kohe lisandus
sellele kohutav mitmekülgne vägivald. Olen olnud otseseks
tunnistajaks sundkollektiviseerimisele Tartu vallas Kõrvekülas.
Pärast 1949. aasta märtsiküüditamist levitati
Tartu vallas kuulujutte ja paljusid ähvardati otseselt –
kas kolhoosi minek või Siberisse sõit. Koosolekule
kokkuaetud inimesed kirjutasid seepeale nii-öelda vabatahtlikult
allkirja avaldusele, et „...soovin astuda loodavasse ühismajandisse”.
See tähendas maa, metsa, põllutööriistade,
hobuste ja enamiku kariloomade andmist kommunistide kontrolli
alla. Sageli võeti ära ka osa tootmishoonetest (aidad,
laudad jne), enamik vilja ja kartuli tagavaradest. Jäeti
aiamaa (0,6 ha) ja piiratud kogus koduloomi. Säilitatud arhiivimaterjalide
uurimisel leidub tänapäeval „tarku”, kes väidavad,
et kolhoosidesse astutigi vabatahtlikult.
„Vabatahtlikkuse” mõjutamiseks kasutasid Nõukogude
Liidu võimud muidki, näiteks „meditsiinilisi”
meetodeid. Minu esimese vangistuse (1956–1960) eeluurimist
toimetati KGB majas Tallinnas Pagari tänaval. Hommikul viidi
ülekuulatavad „rongaga” Pagari majja, õhtul
toodi tagasi Patareisse. Uurija kabinetis pandi ülekuulatav
istuma põranda külge kinnitatud taburetile, ees oli
puust lauake, samuti kinnitatud põranda külge. Sageli
tuli mul seal istuda tundide viisi. Nägin ja kuulsin korduvalt,
kuidas uurijad viisid arhiivist toodud vanemaid toimikuid kurssi
nn Hruštšovi uue poliitikaga. Kõigepealt hakkas
silma, et kasutati vanu kirjutussulgi ja lillat tinti. Tookord
meie ülekuulamisel selliseid sulgi ja tinti ei kasutatud.
Ka vana kollakas paber ei olnud tollal kasutusel. Seega oli toimikuid
„korrastada” lihtne.
Minu teise vangistuse ajal 1962. aasta sügisel toodi Patarei
vangla eeluurimiskambrisse (nn Leningradi ossa, kus olid väikesed
kambrid) üks väga lõbus vanahärra. Ta ütles,
et on endine poliitvang Kuusik Pärnust. Eesti Represseeritute
Registri Büroo andmeil oli tegemist 1904. aastal Pärnus
sündinud Edmund-Johannes Kuusikuga, kes arreteeriti
1946. aastal, mõisteti § 58 1a alusel 10+5 aastaks
vangi, vabanes 1962. aastal, arreteeriti uuesti ja ENSV Ülemkohus
mõistis ta 15. detsembril 1962 surma. Kuusik lasti maha
14. jaanuaril 1963. Olin temast lugenud ajalehest.
Mind üllatas vang Kuusiku hea tuju. Minu arvates oli tegemist
okupatsioonivõimude propagandaprotsessiga ja Kuusikut ootas
mahalaskmine. Järgmistel päevadel tuli hommikul ja õhtul
kambrisse medõde ja tegi Kuusikule süsti. Mees seletas
mulle, et süstid tehakse tema tervisliku seisundi parandamiseks
ja meeleolu tõstmiseks. Panin tähele, et Kuusiku juurde
toodav medõde ei ole eeluurimisisolaatori, vaid Patareis
asuva psühhoneuroloogia haigla õde. Kord oli ülekuulamiselt
tagasi toodud Kuusik ülilõbus. Ta väitis, et
ülekuulamine hakkab lõppema ja et ta viskas allkirju
üle 30-leheküljelisele protokollile. Küsisin, kas
ta ikka luges hoolega läbi, millele ta alla kirjutas. Kuusik
vastas, et ta viskas pilgu peale ja et kogu see lugu on nagunii
jama. Talle olevat ülekuulamisel öeldud, et temaga ei
tehta midagi. Hakkasin talle sisendama, et ta tuju on niigi hea,
keeldugu süstidest. Kuusik jäigi mind uskuma ja keeldus
järgmine kord süstist. Medõde, kes oli igaks
olukorraks korralikult juhendatud, vaatas abiotsivalt ukse vaateava
(silma) poole. Kambrisse kargasid kaks tursket sanitari. Kuusik
murti põrandale ja süst tehti talle vägivaldselt.
Kambrisse tuli ka keegi hullumaja meesarst. Minu protestimise
peale käratas ta, et olgu ma vait, muidu teeb mullegi süsti.
Kuusik viidi kambrist minema.
Mulle meenusid jutud, et Stalin oli vanadelt Kodusõja aegsetelt
bolševikelt absurdsete ülestunnistuste saamiseks kasutanud
ka meditsiinilist töötlemist (obrabotka). Võimalik,
et ka Eesti Vabariigi president Pätsi töödeldi
meditsiiniliselt, seda 1941. aasta juunis-juulis või juba
1940. aastal. Minu teise vangistuse ajal 1960-ndatel oli Mordvas
11. laagris umbes 20 vangi, kes olid olnud otsesteks tunnistajateks,
kuidas meditsiiniliste vahenditega sai inimese tahet nõrgendada
või täielikult murda. Nõnda koostati „tõeseid
ja usaldatavaid” arhiivimaterjale okupantriigis Nõukogude
Liidus.
Selle kohta, et president Pätsi võidi meditsiiniliselt
töödelda juba 1940. aastal või veel varem, on
kirjutanud ajaloolane Eero Medijainen: „Viimasega seoses
sai Soome kaitsepolitsei (Valpo) assistent J. Loukola oma kaastööliselt
M. Poppilt 18. juulil 1940 huvitava teate. Agent teatas, et K.
Pätsile tehakse regulaarselt süste ja arvatavasti on
sinna segatud „salajast uimastavat ainet”. Selle tulemus:
„Päts on nüüd kui väike laps.”
Sama ainet olevat kasutatud Stalini vastaste peal juba 1930. aastate
puhastuste ajal. Agent võis tuua näiteks ka konkreetse
inimese, kellele seda ainet oli samuti manustatud (Suomen kansallisarkisto,
EK-Valpo 1, XXIX 18, kansio no. 561).”
(Medijainen, Eero. 1995. Konstantin
Pätsi testamendist. Akadeemia nr 6, lk 1123–1135)
|
|
|
