Kultuur ja Elu 1/2015


Kultuur ja Elu 4/2014

 

 

 



Üksinda meelt avaldamas, Brüsseli WTC tornide esisel väljakul
11. septembril 2008. Foto: Michiel Hendryckx

Tamara Jegorov: Vägivald ei saa mu suud sulgeda

JAANIKA KRESSA

Aatekaaslastele Madara nime all tuntud Tamara Jegorov (64) on Tartus sündinud ja koolis käinud, hollandlasega abielludes läände läinud ja seal ligi 40 aastat inimõiguste ja sõnavabaduse eest võidelnud eesti naine.

Just viimase kahekümne aastaga on elu Euroopa südames sealsetele põlisrahvastele tundmatuseni muutunud tänu massiliselt sisserännanud moslemite kuritegevusele, millele on nüüd, peale USA ja ta liitlaste vallutussõdu Iraagis, Afganistanis ja mujal lisandunud ka terrorism.
Islamiseerimine ohustab kõiki Euroopa riike ja meie rassi tervikuna. Seetõttu on Dresdenist möödunud aasta lõpus alguse saanud Pegida (Patriotische Europäer Gegen Die Islamisierung Des Abendlandes – Euroopa patrioodid Õhtumaade islamiseerimise vastu) liikumine levinud nüüd üle Euroopa. Pegida on olemas Soomest Hispaaniani, ainult baltlased ei näi Euroopas toimuvast veel palju teadvat.

Kui ruttu saite omal ajal selgeks hollandi keele?
Ma usun, et 1–2 aastaga. Õhtustele hollandi keele kursustele ma tihtipeale ei jõudnud, kuna reisisin palju Euroopas ringi koos oma ärimehest abikaasaga. Keele omandasin igapäevaelus ja teleri kaudu. Olen algusest peale elanud Flandrias (Belgias) Antwerpeni külje all asuvas 30000 elanikuga rohelises losside- ja villaderohkes külas. Sageli käisime suguvõsal Hollandis külas.

Euroopa süda on muutunud teie silme all?
Kui ma 1976. aastal siia tulin, ei olnud mul mingit eelarvamust ühegi rahvuse ega usu suhtes – ma saabusin ju elama täiesti uude maailma. Mu arvamust kujundasid halvad elukogemused.
Esimene ebameeldiv kokkupuude moslemitega oli mul juba esimesel aastal, kui maroko lapsed sülitasid mind täis keeltekooli treppidel, kus ma oma autoga meest järele ootasin. Ma polnud varem taoliselt käituvaid ning nii hilja tänaval olevaid lapsi näinud. Aasta hiljem pildusid türgi lapsed mu koerakutsikat kividega. Järgnevatel aastatel mul moslemitega just otsest kokkupuudet ei olnud, kuna ma ei ela linnas.
Lugesin vaid lehtedest, et nende arv kasvas iga aastaga ning koos sellega ka kuritegevus. Rahvuslik Vlaams Blok (Flaami Blokk) partei võitles juba 1980. aastate teisel poolel flaami iseseisvumise ja Baltikumi vabastamise kõrvalt ka islamiseerimise vastu, aga mina olin tollal hõivatud põhiliselt Balti riikide vabadusvõitlusega. Pärast Nõukogude Liidu vastast võitlust sai alguse islami vastane võitlus 1990. aastatel.
Praegust olukorda ei anna sellega võrrelda, mis vanasti oli. Olen siin elanud ka nii, et korteri uks on lukust lahti olnud, nüüd aga tuleb vaadata, et 10 lukku elamisele ette saab, sest kuritegevus on nii õudne.

Rääkige palun oma kokkupuudetest moslemikurjategijatega
1997. aastal tulin öösel eeslinna kohvikust välja ja mu autot polnud. Helistasin politseisse, kust sain teada, et alaealised marokolased olid minu autoga käinud röövimas panka ning seejärel üht arvutite kauplust, kust nad tabati. Pidin öösel politseijaoskonnas seletuskirja kirjutama ning järgmisel päeval ühes teises, 20 km kaugemal asuvas jaoskonnas, kus röövlid tabati, aga autot ei saanud ma ikkagi tagasi – see oli lohistatud suurlinna teise otsa. Alles mõned päevad hiljem võisin talle järele minna. Auto oli üleni valge puudri all, sest oli vôetud näpujälgi. Sõita ma autoga ei saanud – pidin tellima äraveoteenuse oma koduküla garaaži. Kaks nädalat hiljem järgnesid kõrged paranduskulud, mis mul tuli kõik endal kinni maksta. Üksiku naisterahvana mul ei olnud sellist raha, tuli laenata. Hiljem kindlustus küll maksis osaliselt tagasi, ülejäänu pidin aga saama varastelt, kes pole tänapäevani midagi maksnud. Kuna neil oli hinge peal mitukümmend röövi ja autovargust (osa autosid oli peale röövi kanalisse visatud), siis olid nende arved väga soolased.
See on üks Belgia põhiprobleeme, et kurjategijad lihtsalt ei maksa, raha sa ei näe, kuigi see on kohtuga välja mõistetud. Kui tahad oma raha kätte saada, pead ise hakkama asju ajama, selle eest eraldi maksma ja endale veel lisakulusid tekitama. Lõpptagajärg on tihtipeale 0 – vargad on „maksuvõimetud”.
Need maroko vargad ähvardasid mind kohtus uuesti vabaks saades kättemaksuga. Pool aastat hiljem olidki nad alaealiste kinnipidamiskohast väljas ning kõik algas uuesti...
Genti linnas laskis politsei ühe neist relvastatud röövi ajal surnuks, sellele järgnesid kõike lõhkuvate araablaste demonstratsioonid nii Gentis kui ka Antwerpenis – „rassistlik” politsei olevat süütu nooruki ära tapnud.
Aasta hiljem tungiti Antwerpeni kesklinnas peale teatriskäiku kallale mu sõbratarile – nõuti ta kalli BMW võtmeid. Ta ei andnud ja teda pussitati, mistõttu tal on nüüd armid kehal ja jalgadel terveks eluks. Ilus naisterahvas, kes armastas käia lühikese seelikuga.
Mosleminoorukid tungisid ühele mu tuttavale vanale mehele kallale kella 10 paiku õhtul, kui ta pani oma tavalist Toyota autot garaaži – tal lõigati noaga kõri läbi. Mees oli mitu kuud haiglas koomas, tal tuli maksta kõrged haiglakulud (kurjategijaid ei saadud kätte), hiljem käis ta ringi, kõri peal seadeldis, kuhu pidi vajutama, et saaks üldse imelikul kombel rääkida.
Eesti vanaproua Maara Freiberg suri rahakoti röövimisel saadud peavigastusse paar päeva hiljem.

Varasteks paistavad olema alaealised araablased, kellele seadused peale ei hakka?
Jah, nii ta on. 2011. aasta oktoobris torkas 84-aastane Roger Verheyen oma majas surnuks 17-aastase marokolasest varga Ilyas El Hassani, kui see pärast terariistaga ähvardamist püüdis majast väljuda vanainimeste rahatagavaraga. See oli neljas kord ühe kuu jooksul, kui tema majja Antwerpeni Borgerhouti linnaosas (rahvasuus tuntud Borgerrokko nime all seal elavate marokolaste rohkuse tõttu!) sisse tungiti. Korrapealt oli saanud vanahärrast „mõrtsukas”, kes tappis nii „süütu” ja „toreda” noormehe – maja ette tekkisid lärmakad araablastest demonstrandid, kes olid valmis omakohtu käigus maja ja selle peremehe hävitama. Politsei pidi seal ööpäevaringselt valvama.
Politseis oli selle tapetud noormehe nimel juba 43 kriminaalasja, millest 44. sai talle saatuslikuks. Ta „karjäär” algas 15-aastasena ja praktiliselt iga kahe nädala tagant sai ta millegagi hakkama. Ta käis Everbergi noorte erivanglast sisse (nädal või paar kuud) ja välja, vahel sai ka koduaresti ja temaga tegeleva eriinimese. Everbergis peeti teda lootusetuks kriminaaliks. Vanahärra päästis ühiskonna ühest neist paljudest lootusetutest moslemitest, kuid ta maksis selle eest kõrget hinda. Kuna politseil polnud võimalik ta maja aastaid valvata, siis pidi ta kolima ära oma kätega ehitatud majast. Maja müüdi alla turuhinna maha marokolastele, sest teisi soovijaid polnud.
Ja taolisi juhtumeid on meil väga palju, ainult et kõigil teistel juhtudel osutub tapetuks röövitu ning need ei saa nii suure tähelepanu osaliseks.

Kui see kõik nii õudne on, kuidas te veel üldse ringi liikuda julgete?
Ega ei julgegi. Oleneb, kus elatakse. Mõni ei julge enam öösel oma koduski magada. Viimastel aastatel on eriti raske neil flaamidel, kes elavad Prantsusmaa piiri lähedal, sest üle piiri tulevad nende juurde röövima moslemite ja neegrite jõugud. Inimesed magavad seal vahetuste kaupa: mõni tund magab pereisa, seejärel pereema, et oma lapsi ja kodu valvata.
Seal on maju, kuhu on mitu korda kuus sisse murtud. Nad mitte ainult ei röövi, vaid kasutavad ka õudset vägivalda.

Ja mida teeb siis politsei?
Belgia politsei ei või kurjategijaid jälitades siseneda Prantsuse territooriumile. Pättidele on Euroopa Liidus piirid avatud, aga politseile mitte. Prantsuse ja Belgia politsei vaheline koostöö jätab samuti soovida.

Koraan ei käsi ju varastada, kas pätid üldse midagi usuvad?
Kuritegevust ei ole küll koraanis kirjas, aga seal on, kuidas tuleb võidelda uskumatute vastu, teisest usust inimeste vastu.
Belgias on 150 registreeritud mošeed, 68 neist Brüsselis. Flaami osas on neid 28, mis saavad riiklikku toetust. Aga kui palju on veel illegaalseid mošeesid, seda ei tea keegi.
Mošeed kasvavad kui seened pärast vihma – nad aina tulevad ja tulevad. Antwerpeni linnas on neid juba rohkem kui kirikuid. Ülikoolilinnas Leuvenis avati mošee isegi vanglas.
Paljud neist mošeedest on radikaalsed, kus imaamid kuulutavad sõda, et Euroopat üle võtta.
Valus on vaadata, et meie kirikud ja kunstimälestusmärgid lagunevad ja hallitavad, kuna puudub raha nende restaureerimiseks, aga mošeed säravad toetustest.
Ilmselt tuleb teha vahet varaste ja terroristide vahel. Viimased on tekkinud hilisemal ajal, osaliselt Lääneriikide vale poliitika tõttu.
1980. aastal protesteerisime me väliseestlastega Moskva olümpiamängude ja selle Tallinna purjeregati vastu NSVL-i Afganistani okupeerimise pärast, tõmmates ühtlasi paralleele Balti riikide okupatsiooniga. Moskva oli sõjas Afganistaniga ja sõdiv riik ei tohi korraldada olümpiamänge. Samuti poleks purjeregatti tohtinud olla Tallinnas, kuna USA ja enamik Lääneriike polnud iialgi tunnustanud Nõukogude Liidu annektsiooni Balti riikidesse ja need riigid poleks tohtinud saata oma delegatsiooni okupeeritud riigi pealinna.
Ma ei näe mingit erinevust tollase Venemaa ja nüüdse USA+liitlaste Afganistani okupeerimise vahel – okupatsioon jääb okupatsiooniks! Nüüd on need islami-riikide okupatsioonid ka terrorismi Euroopasse sisse toonud.
Need sõjaväed oleks parem võinud Euroopa riikide piire valvata.
Lampedusa saarele Itaalias saabub iga päev mõnisada põgenikku Aafrikast – neid ei tohiks Euroopasse sisse lasta. Tööd meil neile anda ei ole, ei jätku seda oma rahvalegi. Mis nad siia tulevad tegema? Varastama?!
Ka kurjategijad tuleks riigist välja saata ilma pardon’ita.


Liikumine naised islamiseerimise vastu: parlamentäärid Barbara Bonte, Suzanne Winter ja Anke Van Dermeersch; kirjanik Anne Kling; toetajad Nancy Verrijke, Jacky Cook ja Hilde Lobel.

Ja moslemid on tervetes linnaosades ennast sisse seadnud?
Põhiliselt Brüsselis, aga ka Antwerpenis on linnaosi, mis on täielikult moslemite valduses. Need on kohalike inimeste jaoks NO GO AREA-d, kus kehtivad islami kalifaadi seadused. Nägin Saksa TV-st (ARD) septembrikuus, kuidas isehakanud moslemite politseipatrullid kõnnivad ringi SHARIAH POLICE kirja kandvas vormirõivastuses Berliinis ja Wuppertalis, kutsudes korrale nende arust mitte küllaldaselt kaetud naisi.
Brüsselis on naistel väga ebameeldiv tänaval käia, sest moslemimehed hõiguvad neid kõva häälega ning nimetavad neid hooradeks. Ja see ei ole diskrimineeriv!? Ja see ei ole rassism!? Olen aktiivne rahvusvahelises organisatsioonis „Naised islamiseerimise vastu”, mille juht Anke Van dermeersch andis välja raamatu „Pole hoor aga ka mitte ori”.

Kuulsin, et teid saadab alati üks turvamees?
Jah, selleks „turvameheks” on mu Riesenschnauzer Rudolf (hiidšnautser) – koer on nüüd kuueaastane ja ta on mind nüüd juba kolm korda õhtul hilja autos olles moslemikurjategijate käest ära päästnud.
Siin on neil kombeks kallale tormata, kui auto seisab ristmikul punase tule taga. Üksikus naises näevad nad kerget saaki. Lootus muutub aga kiirelt pettumuseks, kui tagaistmel lamanud suur must elukas neile lõrinal kallale tungib.
Rudolf on üks kord ka Poolas vargad ära peletanud, kui siit Eestisse sõitsin. Olen seda 2300-kilomeetrist vahemaad juba viis korda sõitnud, varem terjer Riccardoga.

Kui tavainimesed ei julge liikuda, kuidas elavad siis rahvuslikud poliitikud?
Hollandi Vabaduspartei (PVV, momendil kõige populaarsem partei) juht Geert Wilders elab juba 10 aastat ööpäevaringse politsei kaitse all salajasel aadressil, tal pole enam mingit isiklikku elu. Moslemid on lubanud ta ära tappa „Fitna” filmi tegemise eest, kus ta avab koraani tagamaad. Wildersi vastu tuleb varsti jälle kohtuprotsess rassismi ja rahvusliku vaenu külvamise süüdistusel (eelmise ta 2010. aastal võitis, osaliselt tänu avaliku arvamuse survele ning arvukatele toetusdemonstrantidele Amsterdamis kohtuhoone ees. Nende seas olin ka mina. Tõmbasin seal paralleele NSVL-i inimõiguslaste kohtuprotsessidel Wildersi omaga. Kahjuks on EL-ist saanud EUSSR, kus puudub sõnavabadus.) Mitu tuhat moslemit ja hollandi „demokraadist” punast on sedapuhku esitanud süüdistuse, kuna Wilders küsis valimismiitingul rahvalt, kas too soovib rohkem või vähem marokolasi, saades vastuseks kõnekoorilt „Vähem, vähem, vähem”. Tema partei aadressil puhkes jällegi meeletu kriitikatorm, mispeale mõned parteist välja astusid.
Vlaams Belangi (Flaami Huvid, endine Vlaams Blokk partei, mis keelati 1990. lõpul rassismi süüdistusel ära ning tegutseb nüüd edasi uue nime all) valimiskongressile ei saanud Wilders tulla, kuna Belgia politsei ei olnud suuteline Antwerpenis ta ellujäämist garanteerima. Vastuseks hollandi hüsteeriale läksin kohale plakatiga „Toetan Wildersit 100%” ja flaamid hüüdsid saalis: „Minder, minder, minder” (Vähem, vähem, vähem [marokolasi]). Mu pilt oli ajalehes koos publikuga tagaplaanil ning intervjuu TV-aktuaalses kaameras. Mõningad neist hüüdjatest olid Sinimägedes eestlaste kõrval võidelnud flaamid, kelle võitlusvaim pole ka kõrges eas kadunud. Flaamid võitlesid seal kommunismitondi vastu, aga ka sakslased olid lubanud neile iseseisvat Flaami riiki. Hiljem hoidsid VB poliitikud elavana Balti riikide vabaduse vaimu parlamentides ning osalesid kõigil meie demonstratsioonidel.
Flaami Bloki kurikuulus juhtpoliitik Filip Dewinter on 1990. algul külastanud ka Eestit, kus tal oli kokkusaamine ERSP poliitikutega ning ta fotot Tartu sõjaväe lennuvälja rusude vahel võis näha ajalehes Postimees. Filip Dewinteril ei lähe päevagi mööda, kui ta ei saa ähvardusi: vahetevahel on ta saanud politsei kaitset, teinekord on tal kaasas isiklik ihukaitse. Ta ei ole alla andnud vaatamata kõikidele vastulöökidele.

Miks PEGIDA-liikumine möödunud aasta teisel poolel Dresdenis alguse sai?
Ida-Saksamaal pole olukord veel nii õudne kui meil ja Lääne-Saksamaal. Eks inimesed tahavad seda ära hoida, et neil ka sama hulluks ei läheks. Sakslasi vihastas väga Merkeli ütlus, et islam kuulub Saksamaale. Omal ajal leidis seesama komsomoli (FDJ) agitatsiooni ja propagandafüürer Angela Dorothea Kasner, et ka kommunism kuulus DDR-i.

Tagasi Beneluxi maade juurde tulles, siis kolme põrsa muinasjutt on teil vist juba ära keelatud, nagu ka jõulud ja muu säärane?
Sellest muinasjutust pole siin juttu olnud, küll on aga ära keelatud sealiha söömine kohalikele lastele neis koolides, kus on moslemeid – nii et ei mingeid singi- või vorstivõileibu vahetunnil, kõik peab halal olema. Küll läbis meie päevauudiseid teade, et Pipi Pikksuka raamatutes viidi sisse korrektuur – neegrikuningast sai Aafrika kuningas.
Belgias kui katoliiklikus riigis on aastasadu olnud kooli seintel rist, mis on nüüd ära keelatud, kuna olevat solvav teistest rahvustest klassikaaslastele (loe: moslemitele!) Multi-kulti koolides on samal põhjusel ka jõuluvana keelatud.
Hollandis tahetakse ära keelata Püha Nicolausiga kaasas olnud must poisike (Zwarte Piet ehk Must Peeter) – see olla diskrimineeriv, et mustanahaline on abiline. Peetrikene tuli korstna kaudu majja ja sai mustaks, aga enam ei tohi ta must olla. Tänaval käisid vastaste ja pooldajate demonstratsioonid, internetis korjati üle 3000 allkirja Musta Piet-i toetuseks, isegi üks kõrge mustanahaline ÜRO tegelane sekkus arutellu poisikest keelama... Viimane sõna on senini veel ütlemata.

Olete Belgias juba aastaid osalenud islamivastastel demonstratsioonidel, kuidas need välja näevad?
Oleme korraldanud kuritegevuse vastase marsi läbi linna, demonstreerinud kohtuhoonete ja raekoja ees (ükskord isegi koos kaameliga!), viinud aktsioone läbi kohtades, kuhu oli plaanis üles lüüa mõni uus mošee. Ajaloolises kaunis Lieri linnas marssisime umbes tuhande inimesega läbi linna. Flaamimaal on meile selleks ka ikka luba antud, aga kui soovisime demonstreerida 11. septembril 2007 Brüsselis Euroopa Parlamendi hoonete ees koos rahvusvahelise organisatsiooniga Linnad Euroopa Islamiseerimise Vastu, siis sotsist linnapea Freddy Thielemans ei andnud meile selleks luba. Vaat, kui sa moslemitele luba ei anna, siis oled rassist, aga meie puhul sellist juttu ei ole...
Meie – flaamid, sakslased, rootslased, taanlased, itaallased, hollandlased... – läksime siis ilma loata ja seisime rahumeelselt plakatitega kahel väljakul, mõlema euroliidu-hoone ees. Juba Brüsseli keskjaamas oli palju politseinikke. Euroopa Parlamendi ümbrus nägi välja kui sõjatsoon – tõkked ja traataiad, politseiautode read ja veekahurid, politseinikud hobuste ja hundikoertega... ning seda kõike selleks, et kaitsta EL-i paarisaja rahumeelse demonstrandi eest (sõjakaid vastudemonstrante õnneks polnud). Kaua meil seal seista ei lastud, kui läks haaranguks lahti. See oli nii õudne, et mul pole praegugi selle jaoks õigeid sõnu! Politseinikud peksid rahvuslikke europarlamentääre! Neid peksti jalgadega suguelunditesse ja kõhtu, mehed olid valu käes kõveras maas. Nad ei hakanud vastu, seisid rahumeelselt. Vlaams Belang parlamentäär ja islamiseerimise vastase liikumise juht Filip Dewinter andis intervjuusid ajakirjanikele, kui talle tungiti kallale.


Tamara kinnipidamise hetkel.


 
Mis keelt kõnelesid kallaletungijatest politseinikud?
Prantsuse keelt. Flaame peksma kutsuti valloonid. Nad ütlesid inimestele: „Räpane flaam!” Peksa said ka mõningad turistid ja möödujad, kes juhtusid lihtsalt valel ajal vales kohas viibima. Ma mõtlesin: issand, on see siis Euroopa Liit, kus Schumanni väljakul pekstakse isegi vanainimesi!
Tuli järg ka minu kätte. Teisi keeli peale prantsuse keele nad ei osanud. Mul pandi käed raudu ja lükati ilma turvavöödeta politseikongi. Kuna auto sõitis väga kiiresti, siis ma kukkusin maha, ega olnud enam suuteline üles tõusma, raudus käte ja kõrge kontsaga saabastega. Loksusin ühest seinast teise ja hüüdsin appi, aga nad ei reageerinud. Jõudsime justiitspalee taga olevasse vanglasse, kus tuli kaua oodata soojas umbses autos.
Sees kästi flaami naistel rinnahoidjad seljast ära võtta, samal ajal kui meespolitseinikud vahtisid – see oli nii alandav ja vastik. Öeldi, et me võivat ennast vangikongis nende riietusesemetega üles puua. Siis saadeti meid vangikongidesse.
Alati on jutt, et Belgias ei jätku vangikonge, seepärast on vargad ja pätid paari tunni pärast tänaval tagasi. No meie jaoks neid konge jätkus.
Seal oli ka üks saksa mees, kes oli tulnud seisma risti ja piibliga. Need korjati talt ära kui kuritegevuse süütõendid. Moslemid võivad kongides istuda oma koraaniga, aga sakslane piibliga mitte ja see ei ole diskrimineerimine!? Üks flaami naine oli koos oma lapsega, kes nuttis ja tahtis süüa saada. Aga seda ei antud. Demonstratsioon oli hommikupoolikul. Peale kella 17 hakati meid lahti laskma, minu puhul oli see peale kella 19 õhtul. Kui ma palusin oma kinnihoidmisest tõendit, siis seda mulle seadusevastaselt ei antud – öeldi, et kui ma veel palju räägin, siis lendan kongi tagasi terveks ööks.
Hiljem sain teada, et 2007. aasta Brüsseli demonstratsiooni allasurumine läks maksma 182 448 eurot ning kokku oli aetud 826 agenti.

Mis sai edasi?
Me andsime asjale ametliku käigu. Tegin kaebuse riiklikule Komitee P-le, kes uurib politsei väärkäitumist – mõni kuu hiljem käis mul kodus kaks meest seletuskirja võtmas. Ühinesin ka Vlaams Blok partei kaebusega Brüsseli linna ja linnapea vastu. Peale Brüsselis käiku läksin ma kiirabisse, kus tehti fotod mu purunenud ribidest. Olin nädal aega töövõimetu, aga need mehed, keda peksti, olid palju kauem töövõimetud. Brüsseli linnapea küll kaotas kohtus selle asja, aga ma pole tänapäevani mingit kahjutasu saanud.

Ja aasta pärast olite uuesti platsis?
Läksin uuesti, sest leidsin, et vägivald ei saa mu suud sulgeda. Seisin üksinda Brüsseli WTC tornide esisel väljakul 11. septembril 2008. Mul ei lastud seal kaua seista, kuna islamivastane demonstratsioon oli jälle keelatud sotsist linnapea poolt, kes saab moslemitelt palju hääli. Politseinikud viisid mu sealt minema, aga sain siiski kogunenud pressile oma sõnumi edastatud. Mind sõidutati politseijaoskonda isegi mustas limusiinis. Kui limusiini uksed mu taga sulgusid, siis politseinikud vabandasid väga minu ees, et nad pidid seda tegema, et see oli nende töö, et tegelikkuses nad toetavad mind. Politsei ütles mulle, et kui oleks rohkem selliseid inimesi nagu mina, siis oleks neil ka vähem tööd nende moslemikurjategijatega. Selles Põhja-Brüsseli politseijaoskonnas võeti mind võrratult hästi vastu (eelmine kord oli Kesklinna jaoskond) – pakuti isegi kohvi ja saiakesi rusikate asemel! Mulle tutvustati politseijaoskonna tööd ning pärast mõnetunnist kinnihoidmist sõidutati autoga rongijaama, kust ma sõitsin tagasi koju Antwerpenisse.

Tegelikult võtame ise endilt õigusi ja vabadust ära. Need kohtadele valitud valged...
Jah, nii ta tegelikult on. Lugesin hiljuti hollandi juristi Thierry Baudeti raamatut „Rünnak rahvusriigile”, kus ta kirjutab meie ühiskonna kriisist, kus oikofoobne eliit on ametis omaenda tooli jalgade saagimisega. EL-i Siiami kaksikul on kaks pead – üks on multikultuurne ja teine oikofoobne.
Euroopa Parlamendi laual lebab juba mõnda aega heakskiitmist
ootav ettepanek, kus natsionalismi ja kriitikat EL-i aadressil tahetakse tunnistada võrdväärseks rassismi ja antisemitismiga. Tolerantsus teisitimõtlejate suhtes kaob järjest enam.
Nägin paar aastat tagasi EU propagandafilme, mis ajasid mulle õudusjudinad peale. 500 000 eurot maksma läinud filmis räägiti sellest, et ei ole mingit erinevust Saksamaa ja Türgi vahel. Teises filmis näidati jälle sisserändavaid neegreid ja araablasi kommentaariga „mida rohkem meid on, seda tugevamad me oleme”. Need filmid meenutasid mulle väga noorusaegseid stalinistlikke ja kommunistlikke propagandafilme.

Äkki oleme juba lootusetult hiljaks jäänud?
Rotterdami marokolasest linnapea ütles peale Pariisi terroriakti Hollandi TV-s oma radikaalsetele rahvuskaaslastele: „Kaduge siit minema, kui teile ei meeldi siin. Kui teid ärritavad mingisugused karikatuurid ja teile ei meeldi siinne eluviis.”
Temale on see lubatud öelda, aga Geert Wildersit ootab samasisulise ütluse eest kohtuprotsess.
Neil IS-i toetavatel radikaalidel on kuhu minna, aga meil mitte. Euroopa on meie kodumaa, mida ei saa alistunult käest ära anda. Aga jah – praegu on küll nagu viis minutit enne keskööd. Kui me nüüd midagi ei tee, siis ongi lõpp. Avage oma silmad enne, kui islam nad teil lõplikult sulgeb.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv