|
|
|
Üksinda meelt avaldamas, Brüsseli WTC tornide
esisel väljakul
11. septembril 2008. Foto:
Michiel Hendryckx
|
Tamara Jegorov: Vägivald
ei saa mu suud sulgeda
JAANIKA KRESSA
Aatekaaslastele Madara
nime all tuntud Tamara Jegorov (64) on Tartus sündinud ja
koolis käinud, hollandlasega abielludes läände
läinud ja seal ligi 40 aastat inimõiguste ja sõnavabaduse
eest võidelnud eesti naine.
Just viimase kahekümne
aastaga on elu Euroopa südames sealsetele põlisrahvastele
tundmatuseni muutunud tänu massiliselt sisserännanud
moslemite kuritegevusele, millele on nüüd, peale USA
ja ta liitlaste vallutussõdu Iraagis, Afganistanis ja mujal
lisandunud ka terrorism.
Islamiseerimine ohustab kõiki Euroopa riike ja meie rassi
tervikuna. Seetõttu on Dresdenist möödunud aasta
lõpus alguse saanud Pegida (Patriotische Europäer
Gegen Die Islamisierung Des Abendlandes – Euroopa patrioodid
Õhtumaade islamiseerimise vastu) liikumine levinud nüüd
üle Euroopa. Pegida on olemas Soomest Hispaaniani, ainult
baltlased ei näi Euroopas toimuvast veel palju teadvat.
Kui ruttu saite
omal ajal selgeks hollandi keele?
Ma usun, et 1–2 aastaga. Õhtustele hollandi keele
kursustele ma tihtipeale ei jõudnud, kuna reisisin palju
Euroopas ringi koos oma ärimehest abikaasaga. Keele omandasin
igapäevaelus ja teleri kaudu. Olen algusest peale elanud
Flandrias (Belgias) Antwerpeni külje all asuvas 30000 elanikuga
rohelises losside- ja villaderohkes külas. Sageli käisime
suguvõsal Hollandis külas.
Euroopa süda
on muutunud teie silme all?
Kui ma 1976. aastal siia tulin, ei olnud mul mingit eelarvamust
ühegi rahvuse ega usu suhtes – ma saabusin ju elama
täiesti uude maailma. Mu arvamust kujundasid halvad elukogemused.
Esimene ebameeldiv kokkupuude moslemitega oli mul juba esimesel
aastal, kui maroko lapsed sülitasid mind täis keeltekooli
treppidel, kus ma oma autoga meest järele ootasin. Ma polnud
varem taoliselt käituvaid ning nii hilja tänaval olevaid
lapsi näinud. Aasta hiljem pildusid türgi lapsed mu
koerakutsikat kividega. Järgnevatel aastatel mul moslemitega
just otsest kokkupuudet ei olnud, kuna ma ei ela linnas.
Lugesin vaid lehtedest, et nende arv kasvas iga aastaga ning koos
sellega ka kuritegevus. Rahvuslik Vlaams Blok (Flaami Blokk) partei
võitles juba 1980. aastate teisel poolel flaami iseseisvumise
ja Baltikumi vabastamise kõrvalt ka islamiseerimise vastu,
aga mina olin tollal hõivatud põhiliselt Balti riikide
vabadusvõitlusega. Pärast Nõukogude Liidu vastast
võitlust sai alguse islami vastane võitlus 1990.
aastatel.
Praegust olukorda ei anna sellega võrrelda, mis vanasti
oli. Olen siin elanud ka nii, et korteri uks on lukust lahti olnud,
nüüd aga tuleb vaadata, et 10 lukku elamisele ette saab,
sest kuritegevus on nii õudne.
Rääkige
palun oma kokkupuudetest moslemikurjategijatega
1997. aastal tulin öösel eeslinna kohvikust välja
ja mu autot polnud. Helistasin politseisse, kust sain teada, et
alaealised marokolased olid minu autoga käinud röövimas
panka ning seejärel üht arvutite kauplust, kust nad
tabati. Pidin öösel politseijaoskonnas seletuskirja
kirjutama ning järgmisel päeval ühes teises, 20
km kaugemal asuvas jaoskonnas, kus röövlid tabati, aga
autot ei saanud ma ikkagi tagasi – see oli lohistatud suurlinna
teise otsa. Alles mõned päevad hiljem võisin
talle järele minna. Auto oli üleni valge puudri all,
sest oli vôetud näpujälgi. Sõita ma autoga
ei saanud – pidin tellima äraveoteenuse oma koduküla
garaaži. Kaks nädalat hiljem järgnesid kõrged
paranduskulud, mis mul tuli kõik endal kinni maksta. Üksiku
naisterahvana mul ei olnud sellist raha, tuli laenata. Hiljem
kindlustus küll maksis osaliselt tagasi, ülejäänu
pidin aga saama varastelt, kes pole tänapäevani midagi
maksnud. Kuna neil oli hinge peal mitukümmend röövi
ja autovargust (osa autosid oli peale röövi kanalisse
visatud), siis olid nende arved väga soolased.
See on üks Belgia põhiprobleeme, et kurjategijad lihtsalt
ei maksa, raha sa ei näe, kuigi see on kohtuga välja
mõistetud. Kui tahad oma raha kätte saada, pead ise
hakkama asju ajama, selle eest eraldi maksma ja endale veel lisakulusid
tekitama. Lõpptagajärg on tihtipeale 0 – vargad
on „maksuvõimetud”.
Need maroko vargad ähvardasid mind kohtus uuesti vabaks saades
kättemaksuga. Pool aastat hiljem olidki nad alaealiste kinnipidamiskohast
väljas ning kõik algas uuesti...
Genti linnas laskis politsei ühe neist relvastatud röövi
ajal surnuks, sellele järgnesid kõike lõhkuvate
araablaste demonstratsioonid nii Gentis kui ka Antwerpenis –
„rassistlik” politsei olevat süütu nooruki
ära tapnud.
Aasta hiljem tungiti Antwerpeni kesklinnas peale teatriskäiku
kallale mu sõbratarile – nõuti ta kalli BMW
võtmeid. Ta ei andnud ja teda pussitati, mistõttu
tal on nüüd armid kehal ja jalgadel terveks eluks. Ilus
naisterahvas, kes armastas käia lühikese seelikuga.
Mosleminoorukid tungisid ühele mu tuttavale vanale mehele
kallale kella 10 paiku õhtul, kui ta pani oma tavalist
Toyota autot garaaži – tal lõigati noaga kõri
läbi. Mees oli mitu kuud haiglas koomas, tal tuli maksta
kõrged haiglakulud (kurjategijaid ei saadud kätte),
hiljem käis ta ringi, kõri peal seadeldis, kuhu pidi
vajutama, et saaks üldse imelikul kombel rääkida.
Eesti vanaproua Maara Freiberg suri rahakoti röövimisel
saadud peavigastusse paar päeva hiljem.
Varasteks paistavad
olema alaealised araablased, kellele seadused peale ei hakka?
Jah, nii ta on. 2011. aasta oktoobris torkas 84-aastane Roger
Verheyen oma majas surnuks 17-aastase marokolasest varga Ilyas
El Hassani, kui see pärast terariistaga ähvardamist
püüdis majast väljuda vanainimeste rahatagavaraga.
See oli neljas kord ühe kuu jooksul, kui tema majja Antwerpeni
Borgerhouti linnaosas (rahvasuus tuntud Borgerrokko nime all seal
elavate marokolaste rohkuse tõttu!) sisse tungiti. Korrapealt
oli saanud vanahärrast „mõrtsukas”, kes
tappis nii „süütu” ja „toreda” noormehe
– maja ette tekkisid lärmakad araablastest demonstrandid,
kes olid valmis omakohtu käigus maja ja selle peremehe hävitama.
Politsei pidi seal ööpäevaringselt valvama.
Politseis oli selle tapetud noormehe nimel juba 43 kriminaalasja,
millest 44. sai talle saatuslikuks. Ta „karjäär”
algas 15-aastasena ja praktiliselt iga kahe nädala tagant
sai ta millegagi hakkama. Ta käis Everbergi noorte erivanglast
sisse (nädal või paar kuud) ja välja, vahel sai
ka koduaresti ja temaga tegeleva eriinimese. Everbergis peeti
teda lootusetuks kriminaaliks. Vanahärra päästis
ühiskonna ühest neist paljudest lootusetutest moslemitest,
kuid ta maksis selle eest kõrget hinda. Kuna politseil
polnud võimalik ta maja aastaid valvata, siis pidi ta kolima
ära oma kätega ehitatud majast. Maja müüdi
alla turuhinna maha marokolastele, sest teisi soovijaid polnud.
Ja taolisi juhtumeid on meil väga palju, ainult et kõigil
teistel juhtudel osutub tapetuks röövitu ning need ei
saa nii suure tähelepanu osaliseks.
Kui see kõik
nii õudne on, kuidas te veel üldse ringi liikuda julgete?
Ega ei julgegi. Oleneb, kus elatakse. Mõni ei julge enam
öösel oma koduski magada. Viimastel aastatel on eriti
raske neil flaamidel, kes elavad Prantsusmaa piiri lähedal,
sest üle piiri tulevad nende juurde röövima moslemite
ja neegrite jõugud. Inimesed magavad seal vahetuste kaupa:
mõni tund magab pereisa, seejärel pereema, et oma
lapsi ja kodu valvata.
Seal on maju, kuhu on mitu korda kuus sisse murtud. Nad mitte
ainult ei röövi, vaid kasutavad ka õudset vägivalda.
Ja mida teeb siis
politsei?
Belgia politsei ei või kurjategijaid jälitades siseneda
Prantsuse territooriumile. Pättidele on Euroopa Liidus piirid
avatud, aga politseile mitte. Prantsuse ja Belgia politsei vaheline
koostöö jätab samuti soovida.
Koraan ei käsi
ju varastada, kas pätid üldse midagi usuvad?
Kuritegevust ei ole küll koraanis kirjas, aga seal on, kuidas
tuleb võidelda uskumatute vastu, teisest usust inimeste
vastu.
Belgias on 150 registreeritud mošeed, 68 neist Brüsselis.
Flaami osas on neid 28, mis saavad riiklikku toetust. Aga kui
palju on veel illegaalseid mošeesid, seda ei tea keegi.
Mošeed kasvavad kui seened pärast vihma – nad aina
tulevad ja tulevad. Antwerpeni linnas on neid juba rohkem kui
kirikuid. Ülikoolilinnas Leuvenis avati mošee isegi
vanglas.
Paljud neist mošeedest on radikaalsed, kus imaamid kuulutavad
sõda, et Euroopat üle võtta.
Valus on vaadata, et meie kirikud ja kunstimälestusmärgid
lagunevad ja hallitavad, kuna puudub raha nende restaureerimiseks,
aga mošeed säravad toetustest.
Ilmselt tuleb teha vahet varaste ja terroristide vahel. Viimased
on tekkinud hilisemal ajal, osaliselt Lääneriikide vale
poliitika tõttu.
1980. aastal protesteerisime me väliseestlastega Moskva olümpiamängude
ja selle Tallinna purjeregati vastu NSVL-i Afganistani okupeerimise
pärast, tõmmates ühtlasi paralleele Balti riikide
okupatsiooniga. Moskva oli sõjas Afganistaniga ja sõdiv
riik ei tohi korraldada olümpiamänge. Samuti poleks
purjeregatti tohtinud olla Tallinnas, kuna USA ja enamik Lääneriike
polnud iialgi tunnustanud Nõukogude Liidu annektsiooni
Balti riikidesse ja need riigid poleks tohtinud saata oma delegatsiooni
okupeeritud riigi pealinna.
Ma ei näe mingit erinevust tollase Venemaa ja nüüdse
USA+liitlaste Afganistani okupeerimise vahel – okupatsioon
jääb okupatsiooniks! Nüüd on need islami-riikide
okupatsioonid ka terrorismi Euroopasse sisse toonud.
Need sõjaväed oleks parem võinud Euroopa riikide
piire valvata.
Lampedusa saarele Itaalias saabub iga päev mõnisada
põgenikku Aafrikast – neid ei tohiks Euroopasse sisse
lasta. Tööd meil neile anda ei ole, ei jätku seda
oma rahvalegi. Mis nad siia tulevad tegema? Varastama?!
Ka kurjategijad tuleks riigist välja saata ilma pardon’ita.
|
Liikumine naised islamiseerimise vastu: parlamentäärid
Barbara Bonte, Suzanne Winter ja Anke Van Dermeersch; kirjanik
Anne Kling; toetajad Nancy Verrijke, Jacky Cook ja Hilde
Lobel.
|
Ja moslemid on
tervetes linnaosades ennast sisse seadnud?
Põhiliselt Brüsselis, aga ka Antwerpenis on linnaosi,
mis on täielikult moslemite valduses. Need on kohalike inimeste
jaoks NO GO AREA-d, kus kehtivad islami kalifaadi seadused.
Nägin Saksa TV-st (ARD) septembrikuus, kuidas isehakanud
moslemite politseipatrullid kõnnivad ringi SHARIAH POLICE
kirja kandvas vormirõivastuses Berliinis ja Wuppertalis,
kutsudes korrale nende arust mitte küllaldaselt kaetud naisi.
Brüsselis on naistel väga ebameeldiv tänaval käia,
sest moslemimehed hõiguvad neid kõva häälega
ning nimetavad neid hooradeks. Ja see ei ole diskrimineeriv!?
Ja see ei ole rassism!? Olen aktiivne rahvusvahelises organisatsioonis
„Naised islamiseerimise vastu”, mille juht Anke Van
dermeersch andis välja raamatu „Pole hoor aga ka mitte
ori”.
Kuulsin, et teid
saadab alati üks turvamees?
Jah, selleks „turvameheks” on mu Riesenschnauzer Rudolf
(hiidšnautser) – koer on nüüd kuueaastane
ja ta on mind nüüd juba kolm korda õhtul hilja
autos olles moslemikurjategijate käest ära päästnud.
Siin on neil kombeks kallale tormata, kui auto seisab ristmikul
punase tule taga. Üksikus naises näevad nad kerget saaki.
Lootus muutub aga kiirelt pettumuseks, kui tagaistmel lamanud
suur must elukas neile lõrinal kallale tungib.
Rudolf on üks kord ka Poolas vargad ära peletanud, kui
siit Eestisse sõitsin. Olen seda 2300-kilomeetrist vahemaad
juba viis korda sõitnud, varem terjer Riccardoga.
Kui tavainimesed
ei julge liikuda, kuidas elavad siis rahvuslikud poliitikud?
Hollandi Vabaduspartei (PVV, momendil kõige populaarsem
partei) juht Geert Wilders elab juba 10 aastat ööpäevaringse
politsei kaitse all salajasel aadressil, tal pole enam mingit
isiklikku elu. Moslemid on lubanud ta ära tappa „Fitna”
filmi tegemise eest, kus ta avab koraani tagamaad. Wildersi vastu
tuleb varsti jälle kohtuprotsess rassismi ja rahvusliku vaenu
külvamise süüdistusel (eelmise ta 2010. aastal
võitis, osaliselt tänu avaliku arvamuse survele ning
arvukatele toetusdemonstrantidele Amsterdamis kohtuhoone ees.
Nende seas olin ka mina. Tõmbasin seal paralleele NSVL-i
inimõiguslaste kohtuprotsessidel Wildersi omaga. Kahjuks
on EL-ist saanud EUSSR, kus puudub sõnavabadus.) Mitu tuhat
moslemit ja hollandi „demokraadist” punast on sedapuhku
esitanud süüdistuse, kuna Wilders küsis valimismiitingul
rahvalt, kas too soovib rohkem või vähem marokolasi,
saades vastuseks kõnekoorilt „Vähem, vähem,
vähem”. Tema partei aadressil puhkes jällegi meeletu
kriitikatorm, mispeale mõned parteist välja astusid.
Vlaams Belangi (Flaami Huvid, endine Vlaams Blokk partei, mis
keelati 1990. lõpul rassismi süüdistusel ära
ning tegutseb nüüd edasi uue nime all) valimiskongressile
ei saanud Wilders tulla, kuna Belgia politsei ei olnud suuteline
Antwerpenis ta ellujäämist garanteerima. Vastuseks hollandi
hüsteeriale läksin kohale plakatiga „Toetan Wildersit
100%” ja flaamid hüüdsid saalis: „Minder,
minder, minder” (Vähem, vähem, vähem [marokolasi]).
Mu pilt oli ajalehes koos publikuga tagaplaanil ning intervjuu
TV-aktuaalses kaameras. Mõningad neist hüüdjatest
olid Sinimägedes eestlaste kõrval võidelnud
flaamid, kelle võitlusvaim pole ka kõrges eas kadunud.
Flaamid võitlesid seal kommunismitondi vastu, aga ka sakslased
olid lubanud neile iseseisvat Flaami riiki. Hiljem hoidsid VB
poliitikud elavana Balti riikide vabaduse vaimu parlamentides
ning osalesid kõigil meie demonstratsioonidel.
Flaami Bloki kurikuulus juhtpoliitik Filip Dewinter on 1990. algul
külastanud ka Eestit, kus tal oli kokkusaamine ERSP poliitikutega
ning ta fotot Tartu sõjaväe lennuvälja rusude
vahel võis näha ajalehes Postimees. Filip Dewinteril
ei lähe päevagi mööda, kui ta ei saa ähvardusi:
vahetevahel on ta saanud politsei kaitset, teinekord on tal kaasas
isiklik ihukaitse. Ta ei ole alla andnud vaatamata kõikidele
vastulöökidele.
Miks PEGIDA-liikumine
möödunud aasta teisel poolel Dresdenis alguse sai?
Ida-Saksamaal pole olukord veel nii õudne kui meil ja Lääne-Saksamaal.
Eks inimesed tahavad seda ära hoida, et neil ka sama hulluks
ei läheks. Sakslasi vihastas väga Merkeli ütlus,
et islam kuulub Saksamaale. Omal ajal leidis seesama komsomoli
(FDJ) agitatsiooni ja propagandafüürer Angela Dorothea
Kasner, et ka kommunism kuulus DDR-i.
Tagasi Beneluxi
maade juurde tulles, siis kolme põrsa muinasjutt on teil
vist juba ära keelatud, nagu ka jõulud ja muu säärane?
Sellest muinasjutust pole siin juttu olnud, küll on aga ära
keelatud sealiha söömine kohalikele lastele neis koolides,
kus on moslemeid – nii et ei mingeid singi- või vorstivõileibu
vahetunnil, kõik peab halal olema. Küll läbis
meie päevauudiseid teade, et Pipi Pikksuka raamatutes viidi
sisse korrektuur – neegrikuningast sai Aafrika kuningas.
Belgias kui katoliiklikus riigis on aastasadu olnud kooli seintel
rist, mis on nüüd ära keelatud, kuna olevat solvav
teistest rahvustest klassikaaslastele (loe: moslemitele!) Multi-kulti
koolides on samal põhjusel ka jõuluvana keelatud.
Hollandis tahetakse ära keelata Püha Nicolausiga kaasas
olnud must poisike (Zwarte Piet ehk Must Peeter) –
see olla diskrimineeriv, et mustanahaline on abiline. Peetrikene
tuli korstna kaudu majja ja sai mustaks, aga enam ei tohi ta must
olla. Tänaval käisid vastaste ja pooldajate demonstratsioonid,
internetis korjati üle 3000 allkirja Musta Piet-i
toetuseks, isegi üks kõrge mustanahaline ÜRO
tegelane sekkus arutellu poisikest keelama... Viimane sõna
on senini veel ütlemata.
Olete Belgias juba
aastaid osalenud islamivastastel demonstratsioonidel, kuidas need
välja näevad?
Oleme korraldanud kuritegevuse vastase marsi läbi linna,
demonstreerinud kohtuhoonete ja raekoja ees (ükskord isegi
koos kaameliga!), viinud aktsioone läbi kohtades, kuhu oli
plaanis üles lüüa mõni uus mošee. Ajaloolises
kaunis Lieri linnas marssisime umbes tuhande inimesega läbi
linna. Flaamimaal on meile selleks ka ikka luba antud, aga kui
soovisime demonstreerida 11. septembril 2007 Brüsselis Euroopa
Parlamendi hoonete ees koos rahvusvahelise organisatsiooniga Linnad
Euroopa Islamiseerimise Vastu, siis sotsist linnapea Freddy Thielemans
ei andnud meile selleks luba. Vaat, kui sa moslemitele luba ei
anna, siis oled rassist, aga meie puhul sellist juttu ei ole...
Meie – flaamid, sakslased, rootslased, taanlased, itaallased,
hollandlased... – läksime siis ilma loata ja seisime
rahumeelselt plakatitega kahel väljakul, mõlema euroliidu-hoone
ees. Juba Brüsseli keskjaamas oli palju politseinikke. Euroopa
Parlamendi ümbrus nägi välja kui sõjatsoon
– tõkked ja traataiad, politseiautode read ja veekahurid,
politseinikud hobuste ja hundikoertega... ning seda kõike
selleks, et kaitsta EL-i paarisaja rahumeelse demonstrandi eest
(sõjakaid vastudemonstrante õnneks polnud). Kaua
meil seal seista ei lastud, kui läks haaranguks lahti. See
oli nii õudne, et mul pole praegugi selle jaoks õigeid
sõnu! Politseinikud peksid rahvuslikke europarlamentääre!
Neid peksti jalgadega suguelunditesse ja kõhtu, mehed olid
valu käes kõveras maas. Nad ei hakanud vastu, seisid
rahumeelselt. Vlaams Belang parlamentäär ja islamiseerimise
vastase liikumise juht Filip Dewinter andis intervjuusid ajakirjanikele,
kui talle tungiti kallale.
|
Tamara kinnipidamise hetkel.
|
Mis keelt kõnelesid
kallaletungijatest politseinikud?
Prantsuse keelt. Flaame peksma kutsuti valloonid. Nad ütlesid
inimestele: „Räpane flaam!” Peksa said ka mõningad
turistid ja möödujad, kes juhtusid lihtsalt valel ajal
vales kohas viibima. Ma mõtlesin: issand, on see siis Euroopa
Liit, kus Schumanni väljakul pekstakse isegi vanainimesi!
Tuli järg ka minu kätte. Teisi keeli peale prantsuse
keele nad ei osanud. Mul pandi käed raudu ja lükati
ilma turvavöödeta politseikongi. Kuna auto sõitis
väga kiiresti, siis ma kukkusin maha, ega olnud enam suuteline
üles tõusma, raudus käte ja kõrge kontsaga
saabastega. Loksusin ühest seinast teise ja hüüdsin
appi, aga nad ei reageerinud. Jõudsime justiitspalee taga
olevasse vanglasse, kus tuli kaua oodata soojas umbses autos.
Sees kästi flaami naistel rinnahoidjad seljast ära võtta,
samal ajal kui meespolitseinikud vahtisid – see oli nii alandav
ja vastik. Öeldi, et me võivat ennast vangikongis
nende riietusesemetega üles puua. Siis saadeti meid vangikongidesse.
Alati on jutt, et Belgias ei jätku vangikonge, seepärast
on vargad ja pätid paari tunni pärast tänaval tagasi.
No meie jaoks neid konge jätkus.
Seal oli ka üks saksa mees, kes oli tulnud seisma risti ja
piibliga. Need korjati talt ära kui kuritegevuse süütõendid.
Moslemid võivad kongides istuda oma koraaniga, aga sakslane
piibliga mitte ja see ei ole diskrimineerimine!? Üks flaami
naine oli koos oma lapsega, kes nuttis ja tahtis süüa
saada. Aga seda ei antud. Demonstratsioon oli hommikupoolikul.
Peale kella 17 hakati meid lahti laskma, minu puhul oli see peale
kella 19 õhtul. Kui ma palusin oma kinnihoidmisest tõendit,
siis seda mulle seadusevastaselt ei antud – öeldi, et
kui ma veel palju räägin, siis lendan kongi tagasi terveks
ööks.
Hiljem sain teada, et 2007. aasta Brüsseli demonstratsiooni
allasurumine läks maksma 182 448 eurot ning kokku oli aetud
826 agenti.
Mis sai edasi?
Me andsime asjale ametliku käigu. Tegin kaebuse riiklikule
Komitee P-le, kes uurib politsei väärkäitumist
– mõni kuu hiljem käis mul kodus kaks meest seletuskirja
võtmas. Ühinesin ka Vlaams Blok partei kaebusega Brüsseli
linna ja linnapea vastu. Peale Brüsselis käiku läksin
ma kiirabisse, kus tehti fotod mu purunenud ribidest. Olin nädal
aega töövõimetu, aga need mehed, keda peksti,
olid palju kauem töövõimetud. Brüsseli linnapea
küll kaotas kohtus selle asja, aga ma pole tänapäevani
mingit kahjutasu saanud.
Ja aasta pärast
olite uuesti platsis?
Läksin uuesti, sest leidsin, et vägivald ei saa mu suud
sulgeda. Seisin üksinda Brüsseli WTC tornide esisel
väljakul 11. septembril 2008. Mul ei lastud seal kaua seista,
kuna islamivastane demonstratsioon oli jälle keelatud sotsist
linnapea poolt, kes saab moslemitelt palju hääli. Politseinikud
viisid mu sealt minema, aga sain siiski kogunenud pressile oma
sõnumi edastatud. Mind sõidutati politseijaoskonda
isegi mustas limusiinis. Kui limusiini uksed mu taga sulgusid,
siis politseinikud vabandasid väga minu ees, et nad pidid
seda tegema, et see oli nende töö, et tegelikkuses nad
toetavad mind. Politsei ütles mulle, et kui oleks rohkem
selliseid inimesi nagu mina, siis oleks neil ka vähem tööd
nende moslemikurjategijatega. Selles Põhja-Brüsseli
politseijaoskonnas võeti mind võrratult hästi
vastu (eelmine kord oli Kesklinna jaoskond) – pakuti isegi
kohvi ja saiakesi rusikate asemel! Mulle tutvustati politseijaoskonna
tööd ning pärast mõnetunnist kinnihoidmist
sõidutati autoga rongijaama, kust ma sõitsin tagasi
koju Antwerpenisse.
Tegelikult võtame
ise endilt õigusi ja vabadust ära. Need kohtadele
valitud valged...
Jah, nii ta tegelikult on. Lugesin hiljuti hollandi juristi Thierry
Baudeti raamatut „Rünnak rahvusriigile”, kus ta
kirjutab meie ühiskonna kriisist, kus oikofoobne eliit on
ametis omaenda tooli jalgade saagimisega. EL-i Siiami kaksikul
on kaks pead – üks on multikultuurne ja teine oikofoobne.
Euroopa Parlamendi laual lebab juba mõnda aega heakskiitmist
ootav ettepanek, kus natsionalismi ja kriitikat EL-i aadressil
tahetakse tunnistada võrdväärseks rassismi ja
antisemitismiga. Tolerantsus teisitimõtlejate suhtes kaob
järjest enam.
Nägin paar aastat tagasi EU propagandafilme, mis ajasid mulle
õudusjudinad peale. 500 000 eurot maksma läinud filmis
räägiti sellest, et ei ole mingit erinevust Saksamaa
ja Türgi vahel. Teises filmis näidati jälle sisserändavaid
neegreid ja araablasi kommentaariga „mida rohkem meid on,
seda tugevamad me oleme”. Need filmid meenutasid mulle väga
noorusaegseid stalinistlikke ja kommunistlikke propagandafilme.
Äkki oleme
juba lootusetult hiljaks jäänud?
Rotterdami marokolasest linnapea ütles peale Pariisi terroriakti
Hollandi TV-s oma radikaalsetele rahvuskaaslastele: „Kaduge
siit minema, kui teile ei meeldi siin. Kui teid ärritavad
mingisugused karikatuurid ja teile ei meeldi siinne eluviis.”
Temale on see lubatud öelda, aga Geert Wildersit ootab samasisulise
ütluse eest kohtuprotsess.
Neil IS-i toetavatel radikaalidel on kuhu minna, aga meil mitte.
Euroopa on meie kodumaa, mida ei saa alistunult käest ära
anda. Aga jah – praegu on küll nagu viis minutit enne
keskööd. Kui me nüüd midagi ei tee, siis ongi
lõpp. Avage oma silmad enne, kui islam nad teil lõplikult
sulgeb.
|
|
|
