|
|
|
Eestlaste Jaani kirik Peterburis sai tagasi oma algse kuju,
kirikuhoone taaspühitseti 20. veebruaril 2011. Pühakoda
on avatud jumalateenistusteks ja kontsertideks. Foto:
Wikipedia.org
|
Peterburi Jaani kirik –
Eesti kultuuri tugipunkt Venemaal
Tekst: alo põldmäe
|
|
7. detsembril 2014
toimus Peterburi Jaani kirikus kontsert nimetusega „Eesti
heliloojad – Jaani kiriku organistid ja kooride juhid”.
See oli juba seitsmes üritus sarjast „Eesti heliloojad
Peterburis”, mis tutvustab Peterburis õppinud ja töötanud
eesti heliloojaid.
Kontsertide eestvedajaks on olnud Peterburi Eesti Kultuuriselts
ja selle juhatuse liige Nikolai Peitš. Algusest peale on
kontsertide eestipoolseks läbiviijaks ja ettekannete tegijaks
olnud selle kirjutise autor Alo Põldmäe.
Jaani kirikus toimus taoline kontsert esmakordselt. Senised on
toimunud Peterburi teatri- ja muusikamuuseumi väikeses saalis.
Kõnealuse kontserdi erilisus seisnes selles, et nii muusika
kui ka sõna seostusid eesti muusika suurkujudega, kes otseselt
või kaudsemalt olid siinsamas, selles kirikus muusika alal
tegutsenud 100–120 aastat tagasi. Need olid heliloojad Rudolf
Tobias, Mihkel Lüdig, Miina Härma, Mart Saar ja Cyrillus
Kreek.
Kontserdil kõlanud helitöid esitasid Peterburi muusikud.
Tobiase Koraaliprelüüdi c-moll ja Lüdigi Fuuga
C-duur esitasid organistid Tatjana Turtšanovitš ja Sergei
Varšavski.
Tobiase klaveripalu mängis noor pianist Jelena Fedorenko.
Kõigi viie autori koorilaulud kõlasid Eesti kultuuriseltsi
segakoori „Kaja” esituses (dirigent Anastasia Tšernjajeva).
Paljud laulud nagu Lüdigi „Koit”, Tobiase keerulise
koega „Eks teie tea” ja Härma „Veel kaitse,
kange Kalev” kõlasid, paljuski tänu orelisaatele,
lausa ülevalt. Ilusa soololaulude ploki pakkus sopran Janina
Kiiko koos pianist Natalja Platonovaga. Neist eriti südamlikult
mõjus Tobiase eesti rahvaviisitöötlus „Miks
sa nutad, lillekene? ” Kõik laulud esitati eesti keeles.
Alo Põldmäe ettekande sisu puudutas kõlanud
muusika autorite seotust Jaani kirikuga, seda saatis heliloojatele
pühendatud slaidiprogramm, mille pani kokku N. Peitš.
Nii kontserdi nootide kui ka ajalooliste fotode hankimisel oli
abiks Eesti teatri- ja muusikamuuseum.
|
Peterburi Jaani kirikus esineb Peterburi Eesti Kultuuriseltsi
segakoor “Kaja”. Foto:
Nikolai Peitš-Auster
|
Kontserdi
heliloojate seotusest Peterburi ja Jaani kirikuga
Kõige pikem ja
põhjalikum side oli Jaani kirikuga heliloojatel Rudolf
Tobiasel ja Mihkel Lüdigil. Rudolf Tobias (1873–1918)
lõpetas 1897. aastal Peterburi konservatooriumi kahel erialal
väga tunnustatud pedagoogide käe all: oreliklassi Louis
Homiliuse ja kompositsiooniklassi Nikolai Rimski-Korsakovi juures.
Jaani kiriku organistiks oli ta aastail 1898–1904.
Organisti ülesanne oli mängida kirikus jumalateenistustel.
Kuna Jaani kiriku liikmeskond ulatus 30 000 inimeseni, siis toimus
pühapäeviti koguni kolm jumalateenistust. Lisaks veel
mäng laulatustel ja matustel. Veel juhatas Tobias kirikukoori.
Koor pidi andma aastas kaks avalikku vaimuliku muusika kontserti.
Tobiase kuupalk oli tagasihoidlik – 25 rubla.
Ebapraktilise inimesena valis Tobias mõnikord koorile esitamiseks
liiga raskeid laule või komponeeris ise üsna keerukaid
lugusid. Nii sündis mitu eesti muusika pärlit: kuulus
„Eks teie tea” ja mitu helitööd, mis said
osaks hilisemas monumentaalses oratooriumis „Joonase lähetamine”.
Mõnigi kord figureeris juba trükitud ja levitatud
kontserdiprogrammis Tobiase uus laul, mille komponeerimist polnud
autor veel alustanud. Siis kutsus Tobias appi noote kirja panema
sõbra Mihkel Lüdigi. Kui kirikukontserdil esinesid
koos orkester ja koor, siis dirigendiks oli tavaliselt Tobias,
orelil saatis aga Lüdig.
Kord, ühe Tobiase teose ettekande ajal, jättis Tobias
dirigeerimise, tormas oreli juurde ja palus orelit mängivat
Lüdigit, et see läheks dirigeerima, ise aga istus orelipuldi
taha ja mängis teose oreliga lõpuni. Tobiase kummaline
käitumine selgus hiljem – nimelt olid kontserti kuulama
tulnud Peterburi konservatooriumi professor Nikolai Rimski-Korsakov
ja läti muusika suurkuju Jzeps Vithols. Tobiasest oli Peterburis
levinud kuuldus kui suurepärasest orelil improviseerijast.
Ilmselt soovis Tobias jätta oma õpetajale Rimski-Korsakovile.tugevat
muljet oreli valdamises. See olevat ka õnnestunud. Kirjeldatud
episood pärineb M. Lüdigi „Mälestustest”,
mis on ilmunud raamatuna 1969. aastal.
Mihkel Lüdig (1880–1958) huvitus orelimängust
juba lapsepõlves. Oli tal ju sünnikodus Pärnumaal
kasutada koduorel. Tol ajal, 19. sajandi lõpul oli harmooniumide
ja koduorelite muretsemine kodudesse, koolidesse ja kirikukoguduste
juurde kujunenud üsna tavapäraseks. Lüdigi koduorelil
on läinud hästi, ta on leidnud koha Eesti teatri- ja
muusikamuuseumi kogus.
1897. aastal astus 17-aastane Lüdig Moskva konservatooriumisse
orelit õppima. Oreliõpetaja aga haigestus ja Lüdigil
soovitati jätkata õpinguid Peterburi konservatooriumis
L. Homiliuse oreliklassis. Siin sõbrunes Lüdig Tobiasega.
Tobiase orelimäng ja eriti tema improvisatsioonid said Lüdigile
suureks eeskujuks, ületades kõike, mida noormees oli
seni kuulnud.
Korduvalt kutsus Tobias Lüdigit kaasa lööma Jaani
kiriku kontsertidel ja jumalateenistustel nii organisti kui ka
koorijuhina. Pärast Tobiase lahkumist 1904. aastal Tartusse,
sai Lüdigist tema töö jätkaja Jaani kirikus.
Samal aastal lõpetas Lüdig Peterburi konservatooriumi.
Eriti paelus Lüdigit töö kooridega. Ta laiendas
oluliselt kirikukoori repertuaari. Hea taseme kinnituseks oli
see, et koori kutsuti sageli esinema Eesti ühingute üritustele.
Huvi pakkuvaks kujunes töö Jaani kirikukooli lastekooriga,
kellega kanti ette koguni F. Abti lasteooper „Lumehelbeke”.
Lüdig viis Jaani kirikus sisse uue traditsiooni – kohe
pärast jumalateenistusi alustas ta oreliteoste mängimist.
Inimesed hakkasid jääma kirikusse edasi ja kuulama orelimängu
lõpuni. Nii kujunes aja jooksul omaette publik, kes tuli
kuulama just Lüdigi orelimängu. Arvukamalt hakkas käima
neil kuulamistel Peterburi konservatooriumi üliõpilasi.
Kuna Lüdig oli äsja lõpetanud konservatooriumi
organistina, siis oli ta mängutase kõrge ja paljud
orelihuvilised linnainimesed said sellest osa.
Jaani kiriku orel, 17 registriga saksa pill „Walcker”
oli küll vana, kuid mängis hästi ja mitmetel registritel
oli võluvaid helivärve. Organistidele meeldis sellel
esineda. Peagi andis Lüdig „Walckeri” orelil ka
menuka iseseisva kontserdi.
Lüdig oli hea suhtleja. Tal tekkisid sõprussuhted
mitme eesti kunstniku, teiste seas maalikunstnik Johan Köleri
ja skulptor August Weizenbergiga. Weizenberg kirjutas laule, kuid
ei suutnud neid vajalikult noodistada. Üks, kes talle appi
tuli, oli Lüdig, kes kirjutas rida laule üles ja varustas
need klaverisaatega. Mõned neist ilmusid trükist Peterburi
kirjastuses Nicolai Krug kogumikus „10 laulu häälele
klaverisaatega”.
Miina Härma (1864–1941) – esimene muusikalise
kõrghariduse saanud eesti naine lõpetas Peterburi
konservatooriumis L. Homiliuse oreliklassi 1892. aastal ja jäi
mõneks ajaks elama Peterburisse. Juba üliõpilasena
sai ta palju esineda orelikontsertidel, sest organiste oli vähe
ja naine oreli taga kutsus tol ajal alati esile hämmingu
ja samas erilise huvi. Nii oli see Peterburis, nii oli ka Eestis,
kuhu Härma korraldas mitmel aastal suvise kontsertturnee.
Kontserdid toimusid reeglina Eesti kirikutes ja Härma tuntus
kasvas kiiresti. Orelikontsertidega külastas Härma ka
Saksamaad ja Inglismaad.
Härma algatusel asutati Jaani kiriku juurde lastekoor, mille
koosseis ulatus kuni 80 eesti laululapseni. Ta kirjutas koorile
hulga laule. Veel juhatas Härma Peterburi Eesti Seltsi segakoori.
Eriti suvisel ajal toimusid koori harjutused Jaani kirikus. Aastail
1903–1915 elas ja töötas Härma Peterburi-lähedases
Kroonlinnas. Selgi perioodil säilis tal tihe side Jaani kiriku
ja eesti seltsidega.
Mart Saar (1882–1963) oli viimane eesti heliloojate grupist,
kes sai muusikalise kõrghariduse Peterburi konservatooriumis
nii oreli- kui ka kompositsioonialal. Suheldes nii Tobiase kui
Lüdigiga, käis Saar sageli asendamas neid Jaani kirikus
orelimängijana.
Cyrillus Kreek (1889–1962) õppis Peterburi
konservatooriumis trombooni ja kompositsiooni. Aastaisse 1912–1916
langes Kreegi aktiivseim tegevus Peterburi eesti kooride dirigendina.
Korduvalt tuli tal eesti koore juhatada ka Jaani kirikus.
Jaani kirikust
|
Selline nägi välja Jaani kirik enne taastamist
2010. aastal. Nõukoguliku ideoloogiaga mitte sobiv
kiriku torn lammutati 1930-ndatel ja fassaadi välisilmet
muudeti tundmatuseni, hoones tegutsesid erinevad riiklikud
asutused.
|
Paljude eesti kultuurinähtuste otsustavad
algpunktid (nagu ka majanduse, sõjanduse, kirikuelu, põllumajanduse
jm elualade omad) seostuvad Peterburiga. Miks just Peterburiga?
Aga sellepärast, et Tsaari-Venemaa impeeriumi pealinnana
oli Peterburi nii mitmekülgse haardega suurlinn ja Eestile
nii lähedalasuv, et eesti inimestel polnudki vajadust minna
õppima või tööd otsima kaugemale. Ka eesti
muusika esimesed professionaalid – heliloojad, instrumentalistid,
lauljad – tulid just Peterburi õppeasutustest.
Üheks eestlasi ühendanud keskuseks Peterburis, oli 1842.
aastal moodustunud Eesti kogudus. Jaani kiriku hoone valmimisega
1860. aastal tekkis juurde uus nii kogudust kui ka tervet Peterburi
eestlaste kogukonda haarav tugipunkt. Vaimulikena on Jaani kirikus
teeninud eestlaste suurkujud Jakob Hurt, Rudolf Kallas ja Villem
Reiman.
Tähtsündmuseks kiriku ajaloos oli 1917. aasta 26. märts,
mil kiriku juurde kogunes umbes 40 000 eestlast, et marssida rahvuslippude
lehvides laulukooride ja orkestrite saatel Tauria palee juurde
ja nõuda tolleaegselt Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat.
Nõukogude ajal kirik suleti, hoonet ehitati korduvalt ümber.
Kord asus seal ladu, siis töökoda, siis ehitustrust.
1997. aastal sai taastatud Jaani kogudus kirikuhoone tagasi ning
algas pikk ja vaevarikas tee kiriku taastamiseks. 20. veebruaril
2011 toimus kirikuhoone taaspühitsemine. Tänasel päeval
on kirikuhoone üheaegselt nii jumalatempel kui ka Eesti Kontserdi
haldusalas olev kontserdisaal. Igal nädalal toimub siin mitu
kontserti, kus esinevad peterburi ja eesti muusikud.
|
|
|
