|
|
|
ELSK liikmed 2014. aasta lõpus Tori kirikus oma Auliikmele
Harald Nugiseksile tervitusi viimas.
|
Eesti Leegioni Sõprade
Klubi
Meie au on, oli ja jääb truuduseks!
tekst: Andri Ollema.
ELSK juhatus
Fotod: Andri Ollema erakogust
Eesti Leegioni Sõprade
Klubi ehk lühendatult
ELSK pole mingi tavaline klubi. Meie terase sepistamisel on läbi
põimunud vanad rindemehed, kes teises vabadussõjas
Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud,
ja noored, kellele on tähtis just sessamas sõjas võidelnud
meeste pärand.
Selline kooslus muudab meie klubi kindlasti ainulaadseks, kuid
samuti seab kohuse, et meiega liituja ei kipuks klubisse pelgalt
meie nime pärast. Oleme kõik seda meelt, et oma aateid
saab tõestada ainult tegudega ja järgime rahvussangar
Paul Maitla öeldud motot: Tegusid, neid on rohkem vaja,
vähem juttu ja rohkem teha!
ELSK idee hakkas väikese sädemena elama juba 1990-ndate
lõpus, kui klubi „Wiking-Narva“ president, pataljon
„Narva vabatahtlik Kalju-Johannes Jakobsoo (2.10.1924 –
15.9.2010) tegi mulle ühel kohtumisel ettepaneku, et nagu
Eesti SS-leegion oli üksus, mis koosnes vabatahtlikest, nii
võiksin ma mõelda noorte seas vabatahtlikest koosneva
ning muudest ühendustest ja organisatsioonidest sõltumatu
klubi loomisele, kes majandaks ennast ise ja kelle eesmärgiks
oleks koguda teises vabadussõjas võidelnud meeste
pärandit, seda talletada ja edasi viia – noorleegionärid
ühiste eesmärkide nimel, ühise kilbi alla! Arutasin
mõtet Rüütliristi kavaleri Harald Nugiseksi (22.10.1921
– 2.1.2014) ja pataljon „Narva vabatahtliku Helmut Karusooga
(28.1.1919 – 3.7.2012), kes mõlemad ideed toetasid.
Eesmärgi nimel oli soovitus tegutseda tasa ja targu, viia
unistus täide siis, kui olukord on selleks küps. Siit
sai alguse protsess, mis hakkas esimest ilmet võtma peale
ärevaid märke meie kodus, kui riiklike valitsejate poolt
võeti 2004. aasta septembris maha Lihulasse sama aasta
20. septembril püstitatud mälestusmärk Eesti riikliku
iseseisvuse eest, teises vabadussõjas võidelnud
meestele. Olgu öeldud, et nende ridade kirjutaja viibis sellel
masendaval õhtupoolikul Lihula sündmuste keerises
– olime samal õhtul saanud grupi Haapsalu noortega
vihje, et muulastest mälestusmärgi vastased ründavad
just saabuval ööl Lihula mälestusmärki ja
läksime seda sinna valvama. Kõik, mis järgnes
on masendav ja laias laastus Eesti rahvale teada. Edastasin sealtoimuvast
info otse nii Kaljule kui ka Haraldile, liigsed on kommentaarid
tunnetest, mis Eesti riikliku iseseisvuse eest oma elu ohvrilauale
asetanud mehi tol ööl valdasid.
Esimene koostöökatse leidis aset 2006. aasta oktoobris
kui Tori sõjameeste kirikus tähistas 85. juubelisünnipäeva
sõjasangar Harald Nugiseks. Tekkis mõte, et tellime
Haapsalus elavalt kunstnik Ülo Telgmaalt selleks tähtsaks
päevaks Haraldile maali, millel oleks tema ise. Noorus tuli
kaasa ja üheskoos tegime selle unistuse teoks ning andsime
juubilarile 22. oktoobril 2006 ka Toris üle.
Kõik see, mis järgnes Lihula sündmustele, kivistas
üha enam ELSK idee küpsemist, nagu ka pidev riiklik
ülbe ja üleolev suhtumine oma sangaritesse ja viienda
kolonni esindajate ülbe toon Eesti Vabariigis. Nii juhtuski,
et 20. aprillil 2007 sündis vanade sõjameeste poolt
kaua oodatud lapsuke – ELSK. Võib öelda, et lõpliku
punkti sünnile pani kolme aatekaaslase: Kai Maitla, Leo Tammiksaare
ja nende ridade kirjutaja mure, mis ulatus Eestimaalt välja
– nimelt, just sel ajal sai Leo Tammiksaar endise Tšehhoslovakkia
aladelt vihje, et on teada, kus on meie rahvussangar Paul Maitla
säilmed, palvega kiirustada, et neid saaks veel päästa,
täpsustusega et kohe-kohe pidavat seal paigas algama ehitus
ja kaotatud aeg võib saada saatuslikuks. Algas töö
peasihiga tuua koju Stubaf. Paul Maitla. Üheskoos paari Ida-Virumaa
kamraadiga lõime Eesti Leegioni foorumi, et kiirendada
ja mugavdada info liikumist. Ühised eesmärgid ja tahtmine
hakkasidki kokku tooma inimesi, et anda oma mehine panus selle
heaks, et meie lapsed ja lapselapsed ei peaks üles kasvama
poliitkorrektses Eestis, kus ajaloost räägitakse tõde
vaid valikuliselt, vaikides maha oma rahva teise vabadussõja
sangarid. Klubiga liitunud mõistsid kõik üheselt,
et selline riiklik käitumine on ohuks iseseisvale rahvale,
see lagundab meie rahvast ning ongi viinud ta tõmbetuulte
kätte, kus me tänasel päeval asume.
|
Auvere lahingu 68. aastapäevaks püstitas ELSK
Sinimägede muuseumisse Teise Vabadussõja sangari
Stubaf. Paul Maitla elusuuruses mannekeeni.
|
Stubaf. Paul Maitla
säilmete otsinguist oleme põhjaliku ülevaate
andnud ELSK poolt 2013. aasta 27. märtsil ehk teise vabadussõja
sangari Paul Maitla 100. sünniaastapäevaks trükitud
raamatu „Paul Maitla päevikud veergudel. See oli ELSK
esimene ja tõenäoliselt mitte viimane raamat. Raamatut
ilmus kaks trükki ja mõlemad on tänaseks läbi
müüdud.
Minnes tagasi algusaastate juurde,
on märksõnadeks ülihead suhted ja omavaheline
usaldus vanade sõjameestega, mis andsid meile turvalise
ja tugeva kasvamise. See on nii jäänud tänini,
kuigi vanu sõjamehi pole meie keskel enam väga palju
alles. Nad pidasid klubi sündides end kõhklematult
koheselt ka ise ELSK liikmeiks ja meil tuli leida lahendus, kuidas
oleks sõnastatud ja näeks välja nende liikmelisus
– sündis Auliikme staatus. Nii ongi vanad leegionärid
ELSK maasoolaks, kes on loonud meile otseühenduse toonaste
aegade, valitsenud meeleolude ja võitlustega. Olime
ja oleme neile selle eest alati väga tänulikud ja jätkuvalt
igal võimalusel toeks nii nõus kui jõus ja
nii see ka alatiseks jääb. Usaldust näitab seegi,
et juba 2008. aasta suvel, üleilmsel vabadusvõitlejate
kokkutulekul Märjamaal usaldasid paljud vabadusvõitlejate
organisatsioonid meie poistele oma võitluslippude kandmise.
Just sellest ajast sai tuntuks ka meie klubi must teenistussärk,
mille paremal kraerevääril on meie tunnus – Eesti
Vabadusristi tuumik, versioon, mida kandis oma lõkmeil
Eesti 20. SS-diviis. Need särgid tõid toona ja on
toonud veel ka hiljem paraja paanikalaine meie riigi juhtivkohtadele
jõudnud poliitkorrektsete argpükste seas – nende
särkide eest ristiti meid „mustsärklasteks.
Aastatel 2008–2010, kui abistasime vanu sõjamehi iga
aasta juuli lõpus toimuva Eesti 20. SS-diviisi sõjameeste
kokkutuleku korraldamisel, üritasid riiklikud instantsid
meie särgi teemat kasutades survestada ka vanu sõjamehi,
eesmärgiga, et me ei kannaks musti särke. See meenutavat
SS-i ja idanaaber võivat seda kohe ära kasutada. Vana
kaart, mida ikka taotakse, arusaamata, et selliste foobiate loomisel
rakendume just ise idanaabri propagandaaparaadi käsutusse.
Asi oli seda naljakam, et riiklike instantside suurel toel marssisid
Sinimägedesse igal aastal ka kindral J. Laidoneri Seltsi
noored, kes kandsid samuti omapoolse sümboolikana musti särke!
Nende puhul see loomulikult segavaks faktoriks ei osutunud.
ELSK sai kaasmaalaste seas laiemalt tuntuks, kui kandis ühte
võtmerollidest Eesti Rahva Tänumedali tseremoonia
õnnestumises. Meie abi palus Võrus tegutseva Noortekolonni
juht Ain Saar, kelle ideena ka Tänumedal sündis. Loomulikult
ei pidanud seda teist korda küsima ja tõttasime koheselt
appi, sest meie üks tuleviku eesmärkidest oli riiklikul
tasandil aktiivselt tõstatada Rüütliristi kavaleri
Harald Nugiseksi kõrgeima Eesti riikliku autasuga autasustamise
teema. Tänumedali idee oli meie silmis aga veelgi parem,
sest selle taga seisis juba otse Eesti rahvas.
Me teame, mida tähendab sõdurile oma kallis isamaa
ja rahvas, see on kooslus, kus üks ei saa olla teiseta. See
on suur armastus, ohvrimeel. Eesti rahvas on Haraldit ja kõiki
teises vabadussõjas võidelnud mehi ikka oma parimateks
poegadeks pidanud. Nüüd, tagantjärele tarkusena,
mida me toona ei teadnud, võib öelda, et meie liitumine
selle eesmärgiga oli igati õige samm, sest Harald
on mulle ise hiljem tunnistanud, et ilma meie osaluse ja eelnevate
selgitusteta, ta poleks läinud seda autasu vastu võtma,
kuna teda polnud keegi valgustanud, millega on täpselt tegu
ja ta polnud noortekolonnist midagi kuulnud.
Meeles tuleb pidada ka seda, et riiklik soovitus vabadusvõitlejate
organisatsioonidele oli mitte osaleda ja heaks kiita „mingit
ei tea kuskohast alguse saanud projekti, mis polevat midagi väärt.
Nii juhtuski, et sellel Haraldile tähtsal päeval ei
olnud Tori kirikus esindatud just paljude vabadusvõitlejate
organisatsioonide võitluslipud. Aga oli ka neid, kes tulid
ja seisid oma relvavenna kõrval, eelnevalt toetades ka
Tänumedali sündi. Oli nii palju osalejaid, et Tori kirik
oli puupüsti rahvast täis. Tänaseks teame kõik,
et Eesti Rahva Tänumedalist sai autasu, mis läks Haraldile
kõige rohkem südamesse. See tekitab ülisooja
ja positiivse tunde tänini.
28. novembril 2009 korraldasime Tallinnas Rahvusraamatukogu suures
saalis oma esimese ajalookonverentsi „Teine Vabadussõda
– saatuslik 1944, saal oli nii puupüsti täis, et
kõigil huvilistel polnud ka lisatoole tuues võimalik
saada istekohta. Suur huvi näitab ju tegelikult seda, et
eesti inimene januneb info järele, mis räägiks
selle ajastu ükskord lahti. Sellele mõeldes jääb
ikka arusaamatuks, mida valitsejad kardavad, et seda ajalooetappi
üritatakse justkui rahva mälust kustutada. Eesti Vabariigi
riiklikku järjepidevust tunnustatakse, aga tema eest võidelnud
mehi mitte – hullemat ebaõiglust ja silmakirjalikkust
on raske ette kujutada.
30. juulil 2010 pühitsesime sisse ELSK võitluslipu.
Esimene mees, kes sellele oma käepigistuse ja head sõnad
kaasa andis, oli sõjasangar Harald Nugiseks, see toimus
tema kodus Saugal, kust samal päeval liikusime lipuga Sinimägede
külje all olevasse Toila kangelaskalmistule, kus puhkab Sinimägede
sangar Ostuf. Oskar Ruut (24.4.1916 – 3.8.1944) ja kuussada
meie väikese Eesti parimat poega, kes langesid sellel sõjasuvel
Eestimaad punaste hordide eest kaitstes. Just seal andsime õhtuhämaruses
vande ja pühitsesime lõplikult sisse oma võitluslipu.
Juba järgmisel päeval lehvis ta Grenaderimäel!
22. oktoobril 2011 tähistas Pärnus Ammende Villas oma
90. juubelisünnipäeva Rüütliristi kavaler
Harald Nugiseks ja loomulikult oli ta seda rõõmupäeva
endaga jagama kutsunud ka meid. Kingituseks õnnestus meil
Eesti Posti „Meie Mark“ kampaania abil välja anda
väike tiraaž juubilari postmarki, millel on kujutatud
Haraldit 1944. aasta detsembris Neuhammeris. Postmargist endast
sai numismaatikute seas väga suurt huvi pakkuv eksemplar
ja selle näol on tegu üleüldse esimese postmargiga,
millel on kujutatud Teises Vabadussõjas võidelnud
meest. Sellel teemal pole riik julgenud tänini välja
anda mitte ühtegi postmarki.
|
ELSK poolt Harald Nugiseksi 90. juubeliks välja antud
postmark.
|
2012. aasta veebruaris,
kui kätte hakkas jõudma Ostubaf. Harald Riipalu 100.
sünniaastapäev, plaanisime välja anda analoogse
postmargi ka temale, kui selleks ajaks oli Eesti Post juba nii
ära hirmutatud, et see plaan polnud määratud täituma.
Paanikas Eesti Posti esindaja väitis, et temaga oldi peale
Nugiseksi postmargi ilmumist käidud vestlemas ja juhtnööre
andmas. Küsimusele, mis on siis lahti, saime vastuseks, et
postmargil on sisuliselt nats! Ja selline jutt kõlas vahetult
ka päevi pärast IRL-i poolt „vabadusvõitlejate
tunnustamise seaduse vastuvõttu riigikogus, mis tähendab,
et see seadus oli tühipaljas sõnakõlks juba
sündides. Harald Riipalu postmargisaaga detailsem ülevaade
on samuti ära toodud meie raamatu „Paul Maitla päevikud
lisades.
Tänaseks võib ELSK tööde vilju näha
mitmeis paigus üle isamaa, olgu see siis noorte rahvuslaste
ansambli Minu Kamp teine kauamängiv, mille sündi finantsiliselt
toetasime, kalmistutele püstitatud mälestuslaternad,
Vaivaras asuvasse Sinimägede muuseumisse püstitatud
Sinimägede lahingute sangari Stubaf. Paul Maitla elusuuruses
mannekeen vms. Ikka oleme seisnud endale võetud kohustuste
kõrgusel.
Meil on kamraadid lõunanaabrite hulgas ja neid külastame
Läti Leegioni päeval, s.o iga aasta 16. märtsil.
2013. aastal olid meil kaasas ka vanad leegioni võitlejad
ja nii kohtusid nad pidulikus miljöös oma läti
aatekaaslastega, olles positiivselt üllatunud kui suursuguselt
peetakse seal oma leegionäre meeles ja kui soe oli meie vastuvõtt
seal.
Meie tegevusaastate jooksul on meie ridadesse eksinud ka inimesi,
kes arvanud, et ELSK tähendab meeldivat äraolemist rahvusromantilise
juturingina, klubi kulul peolaudu ja koosviibimisi, aga nende
teekond meie seas on kiiresti lõppenud.
Me ei oota ka tulevikus oma sekka naljamehi ega muidu seiklejaid.
Meid ühendab töötahe, Leegioni vaim, mille elluviimine
muudab Eestimaad paremaks. Meil on oma põhikiri, eesmärgid,
kohustused, mille iga vabatahtlik liitumisavalduse täitnuna
allkirjaga omaks tunnistab.
Kui neid ridu satub lugema mõni kaasmaalane, kes tahab
panna meie eesmärkidesse alla ka oma õla, kes ei pelga
teha kätt mullaseks, rassida palehigis omast vabast ajast,
siis võta meiega julgelt kontakti. Kes aga tahaksid meie
tegemisi toetada, kuid näiteks oma töö tõttu
ei saa meie liikmeks astuda, kuna see võib tuua tagakiusamist,
siis on võimalik hakata ka meie toetajaliikmeks, garanteerime
teie anonüümsuse.
Meie au on, oli ja jääb truuduseks!
Eesti Leegioni Sõprade Klubi
relvagrenader@gmail.com
|
|
|
