|
|
Eesti ajaloolaste eksimuste
häbi
Muremõtteid meie lähiajaloost
Tekst: Peep Varju,
endise riikliku komisjoni ORURK tegevesimees,
Memento Tallinna Ühendus
|
Vabadusvõitlejate kokkutulek Sinimägedes. Foto
Kuno Raude
|
23 aastat
tagasi taastati Eesti riigi iseseisvus. Me oleme tundnud rahuldust,
et vabadus on kestnud kauem kui esimese vabariigi ajal. Aga kas
me oleme tõeliselt vaba rahvas? Kahjuks tuleb vastata eitavalt.
Me ei austa paljusid kangelasi, kes on ennastohverdavalt võidelnud
vaba Eesti eest. Meie valitud parlament ja valitsus ignoreerivad
kangelasi, kes on igas tõeliselt vabas riigis eeskujuks
ja austatud. Hallipäiste vanade sõjameeste kokkutulekutel
pole aastaid nähtud valitsuse liikmeid, sest nad ei julge
kohale tulla.
Lähim ja halvim näide
on selle aasta 10. jaanuaril Toris Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus
toimunud viimase sõjasangari Harald Nugiseksi matused.
Eesti rahvusringhääling rahva poolt austatud väärika
inimese ärasaatmist Tori kalmistule ei näidanud. Üks
lause sõnumiribana teleekraani allservas vaid rõhutas
riigipoolset häbiväärset suhtumist Eesti eest võidelnud
kangelastesse! Rahvarohkel Eesti lippudega matusetseremoonial
puudusid valitsuse esindajad, näidates valitsevat lõhet
riigijuhtide ja rahva vahel. Ükski meie presidentidest pole
söandanud annetada teenetemärki sõjamehele, keda
rahvas väga kõrgelt hindab. Eesti rahva sügava
lugupidamise kinnituseks loodi rahvaalgatuse korras Eesti Rahva
Tänumedal, mis H. Nugiseksile Toris Eesti Sõjameeste
Mälestuskirikus 19. oktoobril 2008 piduliku tseremooniaga
üle anti. „Tänumedal on minule kõige olulisem
tunnustus,” lausus sõjamees pidulikul tseremoonial.
Ning teine lühike hinnang meie vaikivalt kangelaselt ühel
viimastest intervjuudest: „Pensioni maksab mulle Saksamaa,
Eesti riigi jaoks pole ma keegi.”
Nõukogude
aja propaganda valed elavad edasi kooliõpikutes
Kui Nõukogude
Liidu kommunistlik impeerium veel eksisteeris, kuid juba ilmnesid
esimesed märgid võimalikest muutustest, hakkasid ellujäänud
endised poliitvangid, sundasumiselt kodumaale pääsenud
ja vangilaagritest läbikäinud sõjamehed otsima
veel ENSV tingimustes energiliselt võimalusi, et pääseda
arhiividesse seni salastatud dokumentide otsinguile. Tuletan meelde,
et paljud kannatanud ei olnud viiekümne okupatsiooniaasta
jooksul saanud mitte mingisugust infot lähedaste pereliikmete
saatuse kohta. Kuritegelik kommunistlik süsteem varjas oma
valgustkartvaid tegusid. Paljude kannatanute siberi-surmad registreeriti
näiteks alles 1989. aastal pärast seda, kui oli vastu
võetud otsus massirepressioonide hukkamõistmiseks.
KGB oli siis sunnitud teatama perekonnaseisuametitele seni salastatud
poliitvangide hukkamise ja vangistuses hukkumise kuupäevad.
Kuid needki andmed ei olnud alati täpsed ja õiged.
Hoolimata sellest, et arhiivid avanesid meile väga vaevaliselt,
õnnestus ometi paari aastaga koguda väga palju väärtuslikku
informatsiooni. Suurt rolli mängis meie inimeste ühismälu.
Elavate seas oli küllalt palju endiseid poliitvange ja nendelt
saadud andmeid koguti ühtsesse andmepanka. Kahjuks ei olnud
neil esimestel kõige viljakamatel uurimistöö
aastatel märgata ajaloolaste aktiivset kaasalöömist.
Nad ei kiirustanud avanenud võimalusi kasutama. Erandiks
olid mõned vanema põlvkonna ajaloolased, kes olid
ka varem osanud tegeleda „lubamatu” uurimistööga:
Kaupo Deemant, Hannes Walter, Endel Laasi jt.
Ajaloolaste passiivsuse tulemused ilmnesid õige varsti.
Neli aastat pärast iseseisvuse taastamist koostasid ajaloolased
Mati Laur, Tõnu Tannberg ja Ago Pajur 1995. aastal kooliõpilastele
õpiku „Eesti ajalugu II”, mis kordas nõukogude
aja propaganda valesid. Saksa okupatsiooni perioodi ohvrite tegeliku
arvu suurendamine kümnekordseks ning 1941. aasta suvel okupantidega
peetud partisanisõja kirjeldamine kommunistliku ideoloogia
vaimus on õpikule lubamatud eksimused. Näis, et meie
ajaloolased elasid ikka veel ENSV vaimus ega teadnud Eestis toimunud
vastupanuvõitlusest ja vabakssaamisest midagi. Või
puudus neil julgus selgunud tõde omaks võtta? Avalikust
kriitikast hoolimata ei parandanud nad vigu ja õpiku kordustrükk
anti välja muutmata kujul. Ka hilisemad ajalooõpikud
üllatasid vanema põlvkonna inimesi sellega, et näitasid
ennesõjaaegse Eesti Vabariigi sündmusi kõverpeeglis
moonutatult. Tahame teada, millisest allikast on pärit maailmapilt,
mis lubab talupoegade arukalt ja kainelt algatatud rahvuslikke
üritusi (mälestusmärkide püstitamine) pärast
Vabadussõda ja enne okupatsiooni 1940. aastal võrrelda
nende kampaaniatega, mida pärast sõda kommunistid
eesti rahvale kaela määrisid? Kuidas kasvatada Eesti
Vabariigis uut põlvkonda kodumaa kaitseks, kui me jätkuvalt
tunnistame õigeks 50 aasta jooksul levitatud kommunistide
valesid? Õnnetu ajalooõpiku autorid näitasid
selgelt, et nn kuldsete kuuekümnendate põlvkond oli
kaotanud täielikult kontakti vanemate ja vanavanemate põlvkondadega.
Nad ei uskunud eestlaste tublidusse, vastupanu osutanud võitlejaisse
ja meie kangelastesse. Okupatsiooniaegne ühiskond neil aastatel
koosnes vaikivast enamusest, kes minevikust midagi ei rääkinud,
ja vähemusest, kes reaalsest elust lähtudes läks
kaasa kehtestatud punaideoloogiaga. Tahes ja tahtmatult oli uus
põlvkond nakatatud pealesurutud väärtõdedest
ja see saast on õpiku kaudu kahekümne aasta jooksul
mõjutanud kooliõpilastest sirgunud uusi Eesti kodanikke.
Kannatanutest
tehti KGB agendid
Aasta hiljem, 1996.
aastal, avaldas ajaloolane Indrek Jürjo lääne pagulaste
stipendiumi toetusel (Eesti Rahvusfond Rootsis) tehtud uurimistöö
raamatuna: „Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB,
EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal”. Selle raamatuga
šokeeris autor ilmselt oma sponsoreid, kirjeldades nn nõukogude
agentidena paljusid Läände põgenenud eestlasi.
Torkas silma, et autor kasutas samasugust terminoloogiat ja sõnavara,
nagu oli neis KGB ja teiste repressiivorganite dokumentides.
Tekib tõsine kahtlus, et I. Jürjo ei kontrollinud
saadud informatsiooni teiste allikate kaudu ning on pimesi uskunud
julgeolekuorganite uurijate fabritseeritud dokumente. Mitmete
veel elavate kannatanute nimetamine agentideks oli ilmselgelt
põhjendamatu ja andmekaitse ning teiste seadusandlike dokumentide
järgi lubamatu tegevus. Autor nimetab raamatu eessõnas
Riigikogus 10. märtsil 1994 vastu võetud seadust,
mis reguleeris teaduslikku uurimistööd KGB dokumentidega.
Samas rikub ise nimetatud seadust raamatus toodud isikunimede
avaldamisega. Kahjuks ei andnud autor endale aru, et riikliku
julgeoleku dokumentide kontrollimatu ümberkirjutamine ei
ole tõsine uurimistöö. Vastupidi, KGB dokumentide
levitamine vabas Eestis nende vaenulikku sisu tajumata ja mõistmata
on taunitav tegevus. Raamatu eessõnas selgitab autor oma
tööd selliselt, et ta ei kasutanud teadlikult inimeste
ühismälu ja piirdus kirjalike allikate prioriteedi pooldajana
arhiivimaterjalidega. Hilisemad aastad on näidanud, kuivõrd
ekslik ja kahjulik on selline ühekülgne uurimistöö,
mis ei arvesta vanade poliitvangide soovituste ja hinnangutega.
Sellised tuntud poliitvangid nagu Enn Sarv ja Jaan Kross, kes
puutusid kokku nii natside kui kommunistide vanglatega, ja olid
mõlemad juriidilise hariduse omandanud Tartu Ülikoolis,
ei soovitanud tõe otsinguil usaldada KGB dokumentatsiooni.
Eesti Memento Liit püüdis kümmekond aastat tagasi
kaasa aidata selliste spetsialistide ettevalmistamisele, kes oleksid
võimelised töötama venekeelsete nõukogudeaegsete
dokumentidega. Koostöös Justiitsministeeriumiga ja tookordse
ministri Ken-Marti Vaheri toetusel loodi selleks stipendiumifond
üliõpilaste jaoks. Taotluste vooru lõppedes
selgus, et pole ainsatki sooviavaldust!
Müüt
hääletust alistumisest
Järgmine eesti
ajaloolaste uurimistöö, mis uute „avastustega”
vapustas eesti rahvast, oli mõni aasta hiljem Moskva arhiividest
Magnus Ilmjärve poolt kogutud informatsioon sõjaeelse
Eesti Vabariigi juhtidest kui riigireeturitest ja vaenuliku riigi
agentidest. Konkreetselt kirjutas ta reeturiks presidendi Konstantin
Pätsi.
Seda fantaasiaküllast tööd kaitses autor 2004.
aastal Helsingi Ülikoolis ajaloodoktori kraadile. Eestis
sai töö tuntuks mitte akadeemiliste ringkondade hinnangute
järgi, vaid ajalehes Postimees reklaamituna ja seejärel
väga lööva pealkirjaga raamatuna „Hääletu
alistumine”. Meie jaoks peaks olema oluline hinnang, mille
andis rahvakirjanik, tuntud demokraat ja poliitvang Jaan Kross.
Ta ei saanud vaikides jälgida käivitatud laimukampaaniat
Vabariigi Presidendi institutsiooni vastu ja võttis sõna
ajakirjanduses avaliku vastulausega ning mõistis hukka
sellise ebaeetilise käitumise.
Mõni aeg hiljem tõi asjasse selguse ajaloolane Jaak
Valge, kes võttis vaevaks uurida Moskva arhiivides neidsamu
dokumente, mis inspireerisid M. Ilmjärve uut ajalugu kirjutama.
Ajakirjas Akadeemia avaldatud hästi argumenteeritud uurimistöös
tegi J. Valge meile selgeks, et dokumentaalset tõestust
väidetavale reetmisele või agenditööle pole.
Samale järeldusele tuli ka Peterburi juhtivajaloolane Rupassov.
Ilmjärve ainsaks argumendiks jäigi tema lause: „Kui
sadades dokumentides kirjutatakse ühte ja sama, siis peab
see olema tõde.” Et aga seda tõde kirjutasid
totaalsele valele spetsialiseeritud kommunistid, seda meie värske
ajaloodoktor mõista ei soovinud. Kui pakkusime Ilmjärvele
võimalust osaleda avalikus diskussioonis tema avastuste
teemal, ta loobus. Kahjuks ei suutnud magnusilmjärvelike
avastuste ümberlükkamine oluliselt muuta avalikku arvamust.
Ühel hilisemal avalikul küsitlusel selgus, et enam kui
pooled küsitletutest usuvad tema loodud müüti hääletust
alistumisest ja meie riigijuhtide reeturlikkusest. Kord lendu
lastud vale Eesti riigi halvustamiseks jäigi käibele
ja seda korrutavad tõe pähe siiani meie nn arvamusliidrid.
Keegi neist ei anna endale aru, kuidas selline vale mürgitab
meie ühiskonda ja näitab kommenteerijate endi ebakompetentsust.
|
Riigireeturiks sildistatud president Konstantin Päts
vabariigi 20. aastapäevakõnet pidamas (1938).
Foto: www.estonica.org
|
Komisjon
asetas end väljapoole Eesti Vabariigis kehtivat õigusruumi
1998. aastal loodi president
Lennart Meri algatusel Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti
Rahvusvaheline Komisjon (sihtasutus). Eesmärgiks oli uurida
põhjalikult lähiminevikus okupatsioonide ajal toimunud
kuritegusid, selgitada tegelikud sõjakurjategijad ning
vabastada eesti rahvas kaelamääritud kuritegudest. President
sõnastas 14. augustil 1998 eesmärgid nii: „Ma
loodan, et komisjon suudab aidata minu riigil astuda kindlalt
tuleviku poole pärast seda, kui on tuvastatud kõik
isikud ja rühmad, kes vastutavad pool sajandit tagasi Eestis
toimunud traagiliste sündmuste eest.” Komisjoni esimesel
istungil 26. jaanuaril 1999 sõnastas president eesmärgi
veelgi täpsemalt: „…on komisjoni kohuseks koostada
piisavalt hästi dokumenteeritud uurimismaterjalid nii, et
kellelgi poleks võimalik eitada toimunut või hoiduda
tõele näkku vaatamast.”. Komisjoni liikmed olid
kõik rahvusvaheliselt tuntud inimesed välisriikidest:
Taanist, USA-st, Venemaalt jt riikidest ning arvatavasti presidendi
valitud. Näiteks Venemaa esindaja oli autoriteetne Memoriaali
esimees Arseni Roginski ja Taanist endine peaminister Uffe Ellemann-Jensen.
Komisjoni juhiks sai väga tuntud Soome diplomaat Max Jakobson.
Eestlasi komisjonis polnud, nende ülesandeks jäi praktiline
uurimistöö ja materjalide ettevalmistamine komisjoni
liikmetele. Eesti ajaloolaste töögruppi juhtis komisjoni
sekretär ajaloolane Toomas Hiio.
Komisjoni uurimistöödest teab eesti rahvas õige
vähe. Kui 2006. aastal esitleti Toompeal Valges saalis pidulikult
raamatut „Estonia 1940–1945. Reports of the Estonian
International Commission for the Investigation of Grimes Against
Humanity”, siis selgus, et raamat on ingliskeelne ja eestikeelset
ei tule. Seega komisjon ei töötanud eesti rahva jaoks.
Eesti lugeja jaoks ilmus aasta varem Haridusministeeriumi välja
antud brošüür „Inimsusevastaste Kuritegude
Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni raportid. Nõukogude
okupatsioon 1940–1941. Saksa okupatsioon 1941–1944”.
Sama tekst avaldati elektrooniliselt internetis eesti, inglise
ja vene keeles. Huvitav on märkida, et esmalt avaldati ülevaade
Saksa okupatsioonist (aprill 2001) ja alles seejärel esimese
Nõukogude okupatsiooni 1940–1941 kokkuvõte
(aprill 2004). Kui 2008. aastal avaldati komisjoni teine mahukas
ingliskeelne raamat üldistusega teise Nõukogude okupatsiooni
kohta, siis sai selgeks, et esimene lühiraport internetis
oligi peateos, mis mõeldud maailma avalikkusele.
President L. Meri eesmärk anda ammendav vastus Eestis kolme
okupatsiooni ajal toime pandud inimsusevastastele kuritegudele
jäi kahjuks täitmata. Vähemalt Saksa okupatsiooni
perioodi osas kindlasti mitte. Eestlastes tekitas raport hämmingut,
sest okupatsiooni ajal elanud vanema põlvkonna jaoks olid
komisjoni seisukohad ning järeldused täiesti vastupidised
rahva ühismälule tollest perioodist. Komisjon asetas
end väljapoole Eesti Vabariigis kehtivat õigusruumi,
ignoreerides siin kehtivaid õiguslikke dokumente (Riigikohtu
lahendid vastupanuvõitlejate kohta, Riigikogu 18. juuni
2002 otsus okupatsioonirežiimi kuritegudest, riikliku uurimiskomisjoni
ORURK-i aruanne, Eesti Kaitsepolitsei uurimistöö väidetavatest
natsikurjategijatest jt). Üllatav oli see, et kui pärast
raporti avaldamist ilmnesid tõsised vead ja eksimused,
siis uurimistööd juhtinud T. Hiio teatas, et eestlaste
ülesandeks olevat olnud vaid andmete kogumine. Raporti järeldused
olevat teinud komisjoni rahvusvahelised mehed.
Hiljem veel tõsisemate ekslike faktide avastamisel 2011.
aastal tunnistas T. Hiio Maalehes, et raporti koostamise ajal
ei olnud neil piisavat informatsiooni ning tööd olevat
tehtud pisut kiirustades. Aga ta jättis ütlemata, et
enne raporti trükis avaldamist oli juba 2002. aastast teada
Kaitsepolitsei hinnang kõige rängema süüdistuse
kohta. See puudutas episoodi 7. augustist 1942 ja meie politsei
uurimine tõestas, et pole ühtegi dokumenti, mis kinnitaks
Eesti kodanike osavõttu juutide massilisest mahalaskmisest
Valgevenes Novogrudoki linnas. Miks ikkagi jättis rahvusvaheline
komisjon selle valesüüdistuse raportisse? Seda süüdistust
Eesti riigi vastu oli natsikütt Efraim Zuroff vähemalt
10 aastat järjest esitanud ja nüüd jäi tema
ainsaks argumendiks viide Max Jakobsoni komisjonile: „aga
teie oma komisjon on seda tunnistanud.” Alguse sai E. Zuroffi
pidev vaenutegevus Eesti riigi vastu sellest, et 1993. aastal
lubas noor peaminister Mart Laar tema kätte anda KGB arhiivist
Eestisse jäänud võltsingud väidetavatest
sõjakurjategijatest (Ervin Mikson jt). Kaitsepolitsei aruandes
vihjati E. Zuroffi ebakompetentsusele sõjalistes küsimustes
ning teatati kindlalt, et ajaloolise tõe väljaselgitamisel
ei allu Kaitsepolitsei mitte mingile survele ega lase end kaasa
kiskuda väljaspool Eestit lähtuvatest propagandakampaaniatest.
Kas saab veel täpsemalt fikseerida kahe uurimisrühma
töö tulemuste erisust? Eesti ajaloolaste ettevalmistatud
dokumendid näitasid ebaprofessionaalset lähenemist ülimalt
vastutusrikka ülesande täitmisele. Ei saanud ju rahvusvahelised
eksperdid niivõrd kategoorilisi järeldusi omapäi
teha, kui meie ajaloolased poleks vastavaid materjale esitanud.
Aga kategooriline väide, õigemini ränk süüdistus
36. Eesti Rindepataljoni sõjameestele kõlas raportis
nii: „36. politseipataljon osales 7. augustil 1942 kõigi
Novogrudoki linnas veel ellu jäänud juutide kokkukogumisel
ja mahalaskmisel.” (Vt Raport , lk 21, Tartu, 2005). Tahan
lisada, et meie ajaloolastel oleks palju õppida Venemaa
Memoriaali uurijatelt, et mõista tõeliselt nõukogude
kuritegelikku süsteemi. Nii on meie kolleegid Venemaalt väitnud,
et vastupidiselt kommunistide praktikale ei kasutanud isegi natsid
sõjaväeüksusi tsiviilisikute hukkamiseks. Nad
teadsid, et see mõjub laostavalt sõjaväe moraalile.
Kuid 7. augusti 1942 episood pole ainus vääratus Saksa
okupatsiooni kirjeldavas raportis. Tekstis leidub palju fakte
ja formuleeringuid, mis on üle võetud KGB uurimistoimikutest
ja teistest selle organisatsiooni fabritseeritud materjalidest.
Komisjon nimetab ise seda nõukogudeaegsete kohtudokumentide
ettevaatlikuks kasutamiseks ja eksitab sellega lugejat. Noorem
põlvkond loomulikult ei tea, et poliitvangide osas Lääne
mõistes mingit kohtulikku uurimist Nõukogude Liidus
ei toimunud. Otsused langetati kohtuväliselt. Raportis on
paljud asjad ümber kirjutatud nõukogude repressiivorganite
dokumentidest, sest meie uurijad on neid kriitikata uskunud ja
2005. aasta brošüüris puuduvad igasugused allikaviited
tehtud järelduste kinnituseks.
Eriti räige vale oli venekeelses internetitekstis antud iseloomustus
1941. aasta suvesõja lahingutele ühelt poolt hävituspataljonide
ning teiselt poolt Eesti Omakaitse üksuste ja metsavendade
vahel. Mõlemad pooled saavad ühetaolise iseloomustuse
kui tsiviilisikutest relvastatud banded, kes olevat olnud erinevatel
poliitilistel seisukohtadel ja mille koosseisu väidetavalt
kuulusid enamuses nn etnilised eestlased. Raporti autorid ei tea,
et hävituspataljonide bandesid juhtisid vene rahvusest KGB
kaadriohvitserid ja mõnes Tallinna Töölispolgu
üksuses oli rohkem vene rahvusest võitlejaid kui etnilisteks
eestlasteks nimetatuid! Oleks tulnud veel lisada, et paljud hävituspataljonidesse
värvatuist olid kriminaalse minevikuga. Otepää
Omakaitse eesotsas Tartusse Emajõe rindejoonele 10. juulil
1941 saabunud legendaarne kapten Karl Talpak, tulevane soomepoiste
vaimne juht, peaks Metsakalmistul oma väärikas hauas
end ringi pöörama, kui kuuleks sellist hinnangut vastupanuvõitlusele
isamaa kaitseks.
Kuid rahvusvahelises komisjonis eesti ajaloolaste tööd
juhtinud Toomas Hiio selgitas represseeritute ajalehes Priius,
et tänu nende komisjoni koostatud tasakaalukale raportile
on lakanud rünnakud Eesti vastu. Hiljem järelehüüdes
Max Jakobsoni surma puhul läks ta veelgi kaugemale. Ta hindas
M. Jakobsoni raporti tähtsust selles, et tänu sellele
dokumendile võeti meid vastu Euroopa Liitu ja NATO-sse.
Eesti rahvast häbistava dokumendiga osutusime lõpuks
Euroopale kõlbulikuks!
Taasvabanenud
Eestis on halvustamine kujunenud üldiseks tooniks
Millega seletada selliste
negatiivsete ja tõele mittevastavate hinnangute rohket
esitamist lähimineviku kohta eesti ajaloolaste töödes?
Miks eksitavad nad kasvavat põlvkonda Eesti Vabariigi loonud
riigijuhtide halvustamisega? Tuletan meelde, et selles küsimuses
libastus ka president Lennart Meri, kes söandas nimetada
sõjaeelse Eesti riigijuhte vallavanema tasemega poliitikuteks.
President unustas lihtsa tõe, et selline ebaõiglane
kriitika teeb teda ennast madalamaks. Tegelikult oleks meie praegustel
juhtidel palju õppida eelkäijatelt. Eelkõige
seda, kuidas seada esiplaanile oma rahva huvid, nagu näiteks
juhtus Tartu rahulepingu sõlmimisel. Tookord läksid
detsembrikuus 1919 Narva rindel kaevikusõdurite juurde
kaks Tõnissoni: peaminister Jaan Tõnisson ja Viru
rinde juhataja kindral Aleksander Tõnisson. Nad tahtsid
sõduritelt teada saada, kas mehed suudavad vastu pidada,
et saavutada väärikas rahuleping. Meie juhid teadsid,
et eesti rahvas ei suuda kaua pidada nii kurnavat sõda.
Tartu rahuleping sõlmitigi meie liitlaste, Entente riikide
vastuseisust hoolimata ja Eesti astus esimesena välja sõjast,
mille peaeesmärk oli Venemaa kui tsaaririigi taastamine pärast
bolševike Punaarmee purustamist. Nii J. Tõnisson kui
A. Tõnisson teenisid välja eesti rahva austuse ja
kahtlemata tunnustuse ka vastastelt ning liitlastelt. Pärast
Eesti okupeerimist 1940. aastal nad vahistati, kommunistide sõjatribunal
mõistis mahalaskmisele ja mõlemad Eesti riigi rajanud
juhid läksid väärikalt märtrisurma. Eesti
rahvas ei unusta neid, rääkigu praegused rahuaja juhid
mida tahes.
Mitte keegi meie uue põlvkonna uurijatest ei julge nimetada
midagi erinevat või positiivset Saksa okupatsiooni perioodi
kohta võrdluses näiteks Nõukogude okupatsiooniga.
Ometi teab eesti rahvas oma kogemustest, et meie inimkaotused
punaterrori ajast on kümme korda suuremad kui natside võimutsemise
ajal. Okupatsiooni ajal elanud inimesed mäletavad hästi,
et saksa rindesõdur erines punaväelasest nagu päev
ja öö.
Saksa okupatsiooni ajal vastupanuvõitluses osalenud riikliku
komisjoni esimees Jaan Kross kirjutas 1994. aastal Eesti Vabariigi
ministrite saatuse kohta järgmised tähelepanuväärsed
read: „Alanud Saksa okupatsiooni ajal peeti neist juhtivamaid
silmas, keda suuremal, keda vähemal määral, aga
nende füüsilisele hävitamisele ei mindud.”
(Vt „Eesti poliitilise eliidi saatusest”, lk 7, ORURK-1,
Tallinn, 1994). Võrdluseks nimetan, et esimese Nõukogude
okupatsiooni ühe aastaga vahistas NKVD 65 Eesti Vabariigi
endist ministrit ja vaid kolmel õnnestus pääseda
peitu. (Vt „Valge raamat. Eesti rahva kaotustest okupatsioonide
läbi 1940–1991”).
Mülleri
toimik
|
|
Käesoleva aasta
2. juunil esitleti Tartus linnaraamatukogus Rauno Võsaste
raamatut „Ain Mere. Valel poolel”. Kriminaalpolitsei
kogemustega ametnik oli võtnud endale ülesandeks välja
selgitada, kuivõrd tõepärane on süüdistus
sõjakuritegudest, milles väidetavalt Eesti kaadriohvitser
A. Mere olevat osalenud. Alates 1960. aastast kuulutas KGB Eesti
Vabariigi kaadriohvitseri major Ain Mere sõjakurjategijaks
ja seda väidetavat rolli on uskunud ning usuvad tänase
päevani paljud eesti ajaloolased, kes tegelevad lähiajaloo
uurimisega. Ilmunud raamatus teeb autor kogenud jälitustöötaja
ja kriminalistina väga põhjaliku kontrolli kõigi
nende isikute saatuse kohta, keda julgeoleku uurijad seostasid
paljude aastate vältel Ain Merega. Raamatu peatükki
„Müller” tuleks soovitada õppematerjalina
meie KGB dokumendiusku ajaloolastele. Niivõrd täpselt
ja tera haaval on kõik faktid läbi sõelutud.
Kõik valed paljudest toimikutest tulevad ilmsiks. Rauno
Võsaste teeb analüüsi tulemusena järelduse,
et formulaartoimik Müller on võltsing. Uurija, kes
selle ainsa allika põhjal väidab, et Ain Mere oli
julgeolekuagent Müller, on kas pahatahtlik või rumal.
Sama järeldus kehtib ka väidetavate sõjakuritegude
kohta.
Mina olen nende järeldustega nõus, sest riikliku komisjoni
liikmena tutvusin nimetatud toimikuga umbes 18 aastat tagasi,
kohe pärast seda, kui lugesin I. Jürjo „sensatsioonilist”
raamatut. Selles Mülleri nn operatiivdokumendis on palju
1960.–1961. aastail ajakirjanduses trükitud laimuartikleid,
läbinähtavaid väljamõeldisi, mida eesti
rahvale tookord tülgastuseni serveeriti. Siis, 4–5-aastasena
Indrek Jürjo loomulikult neid lugeda ei saanud ja ega temal
saanudki tekkida vajalikku sidet paljukannatanud okupatsiooniaegse
põlvkonnaga. Aga mõne lihtsa küsimuse oleks
ta võinud endale uurimistöö ajal esitada. Näiteks
sellise: „Miks juba 1947. aastal ei esitanud KGB Ain Merele
süüdistust sõjakuritegudes?” Olen oma kahtlusi
esitanud varem ajakirjas Kultuur ja Elu avaldatud artiklis „Kes
kaitseks Eesti kaadriohvitsere KGB laimu eest?” Aga seoses
Mülleri toimikuga tean ka seda, et alul ei tahetud uurijale
kogu materjali näidata ja palju toimikulehti oli kinni kaetud.
Viitega andmekaitseseaduse keelule püüti otsekui põlistada
Ain Merele omistatud sõjakurjategija tiitlit.
Fakt on see, et paljude eesti ajaloolaste uurimistööd
iseseisvuse taastanud Eesti riigis on saanud tõsise hoobi
ja enesekindel toetumine KGB arhiividokumentidele on pannud nad
häbiväärsesse olukorda. Siin tuleb näitena
nimetada I. Jürjo raamatu lõppu lisatud agentide ja
teiste isikute ettekandeid repressiivorganitele. Lisas 1 on karikatuurselt
negatiivsete isikutena iseloomustatud kahte pagulusse jäänud
Eesti suursaadikut Heinrich Lareteid ja Aleksander Warmat. Mõlemad
olid võidelnud Vabadussõjas ning Vabadusristi kavalerid.
Nad olid lugupeetud ja ausad riigitegelased ning Eesti patrioodid.
Milleks oli vaja eksitada kaasaegset eesti ühiskonda ilmselgete
valedega? Aga valede levitamine jätkub! Äsja ilmus kordustrükina
eelpool nimetatud I. Jürjo raamat, mille tagakaanel nimetavad
toimetajad autorit tippajaloolaseks ja teost ülipõnevaks
ajaloovaatluseks. Ajaloolane Ivo Juurvee kirjutab saatesõnas
samuti kiitvalt raamatu autori põhjalikust uurimistööst,
korrektsetest allikaviidetest ja muudest tema meelest positiivsetest
asjadest. Eespool kirjeldatud eksimuste taustal tuleb vaid imestada
kui lihtsalt tänasel päeval jagatakse kiitusi selliste
tööde kohta, millest peaks piinlikkustundega vaikima.
Kas saab korrektseks lugeda infot ühest ja samast KGB valede
fondist ning nimetada neid allikaviidetena?
Võltsingute
eesmärk oli tuua Eesti ohvitserid sõjakurjategijate
nimekirja
Rauno Võsaste
on kirjutanud kolm raamatut Eesti vabaduse eest võidelnud
sõjameestest ning kõigis on hulgaliselt fakte ümber
lükatud võltsingutest. Eriti silmatorkav oli valetunnistaja
Rudolf Mäeorgi esiletoomine raamatus Harald Riipalust. (Vt
„Harald Riipalu lugu”, lk 72–78, Greif OÜ,
Tartu, 2011). M. Jakobsoni komisjoni peatunnistaja R. Mäeorg
võttis ise tagasi temalt varem väljapressitud vale,
kuid meie uurijad ei osanud seda samast toimikust välja lugeda.
Nad ilmselt ei pidanud vajalikuks kõike läbi lugeda,
sest nii kindel oli nende pime usk kõikvõimsa KGB
faktidesse.
Kõik need võltsingud olid tehtud eesmärgiga
tuua Eesti ohvitserid ja sõdurid sõjakurjategijate
nimekirja. See on kommunistide levinud võte määrida
oma sõja- ja muud kuriteod vastaspoole kaela. Nii kolonel-leitnant
Harald Riipalu, kindral Johannes Soodla kui ka major Ain Mere
on pälvinud meie ajaloolaste hukkamõistu ainult seetõttu,
et olid oma teenistuse teatud etapil seotud Saksa armeega. Taanis
u 60 aastat ajaloolasena töötanud Vello Helk kirjutas
juba 1999. aastal ajalehele Sirp mõeldud artiklis, et 1945.
aastal ei õnnestunud Nõukogude Liidul teha sõjakurjategijateks
eestlasi, kes sõdisid SS-vormis. Olgu näitena nimetatud,
et kindral J. Soodla kuulati üks kord üle ja vabastati
süüdistustest. Vastupidi, u 200 neist eesti sõdureist-sõjavangidest
teenisid hiljem ameeriklaste juures vahipataljonis ning valvasid
natsikurjategijaid.
Eesti rahval pole mingit põhjust
häbeneda vastupanuvõitlust okupantidega
Aga praegu veel elavad viimased 90-aastased
hallipäised sõjamehed lahkuvad üksteise järel
igavikuteedele, nägemata seda päeva, kui meie oma Eesti
riik avalikult ja julgelt tunnustaks nende võitlust õigete
sõnadega. Nad sooviksid näha, et riiki juhtima valitud
käituksid riigimeestena, kellel on julgust seista oma rahva
eest nii, et loobutakse kaelamääritud Euroopa poliitkorrektsusest,
mis alandab ja häbistab meie kangelasi. Selja keeramisega
oma rahvale võimendavad meie juhid esilekutsutud häbi,
mis kandub edasi meile kõigile – kogu eesti rahvale.
Kahe suurriigi agressiooni ohvriks langenud eestlastel tuli võidelda
partisanisõjas metsavenna ja omakaitselasena, siis soomepoisina
Soome armee mundris ning lisaks ka Saksa armee mundris. Kümned
tuhanded eesti mehed vastasid meie seadusliku peaministri Jüri
Uluotsa raadiovestluses esitatud üleskutsele 1944. aasta
veebruaris. Kogu Saksa okupatsiooni aja vaikinud peaminister Vabariigi
Presidendi ülesandeis teatas siis, et suurim oht on käes
ja tuleb astuda võitlusse. Järgnenud kaitselahinguis
kodumaal: Narva rindel, Sinimägedes, Emajõel ja Saaremaal,
sõja lõpul Läänes ja pärast sõda
kodumetsades jällegi partisanisõjas, langesid tuhanded.
Nad võitlesid Eesti eest ja langesid selle teadmisega!
Võitjariikide propagandistlike terminite järgi sildistada
oma kodumaa eest võidelnuid on häbiväärne
teguviis. Niisamuti häbistav on mahavaikimine. Vaba riigi
kodanik enda peale sellist häbi ei võta.
|
|
|
