|
|
|
Tapetud Eesti piirivalvurid.
|
Piirikonfliktid Peipsi järvel
1936–1938
Tekst: Vaino Kallas
arhiivifotod
Juba
ammu enne 1940. aasta sündmusi alustas Nõukogude Liit
intensiivselt ettevalmistusi Balti riikide hõivamiseks
ja luureandmete kogumist oma naabrite kohta, tehes seda jõhkralt
ja avalikult. Luureandmete saamiseks röövis Nõukogude
Vene piirivalve korduvalt Peipsi ja Pihkva järvel kalastanud
Eesti kalureid, keda siis Venemaale viidi ja seal üle kuulati.
Üldiselt
on teada, et huvialuse riigi sõjaliste võimete ja
kaitsevahendite kohta luureandmete kogumiseks kasutatakse peamiselt
eriagente, kelleks värvatakse tavaliselt selle riigi kodanikke,
kelle vastu luuret teostatakse. Nõukogude Liidu piirivalve
tegi seda hoopiski primitiivsemalt. Luureandmete saamiseks röövis
Nõukogude Vene piirivalve Peipsi ja Pihkva järvel
kalastanud Eesti kalureid, keda siis Venemaale viidi ja seal üle
kuulati. Osa röövituist pääses hiljem Eestisse
tagasi, kuid paljud kadusid Venemaa avarustesse.
Nii viisid Nõukogude Liidu piirivalvurid 22. augustil 1936.
aastal vahipaadiga Pihkva järvelt, umbes üks kilomeeter
Eesti poolt riigipiiri kaasa neli Kulje valla Rozitsa küla
kalurit, kes toimetati Muromtsi piirivalvekordonisse ja kuulati
seal üle. Nõukogude Vene piirivalveohvitserid nõudsid
kalureilt andmeid Eesti piirivalvekordonite asukoha ja nende koosseisu
kohta, samuti Grupi küla ja Petseri vahelise maantee seisukorra,
eesti rahva meeleolu, nende sissetulekute suuruse ning siinsete
tarbekaupade hindade kohta.
22. septembril 1936 viisid Nõukogude Vene piirivalvurid
jõuga oma vahilaeval kaasa Pihkva järvel Eesti territoriaalvetes
kalastanud kolm Kulje valla Drisliviku küla kalurit. Need
toimetati samuti Muromtsi kordonisse ja kuulati seal üle.
Ka seekord nõuti eesti kaluritelt andmeid meie piirivalvekordonite
ja politseiametnike kohta, ning uuriti, milline on Eesti teede
olukord ja rahva üldine meeleolu.
14. detsembril 1936. aastal viis Nõukogude Vene piirivalve
patrull Peipsi järve jäält Eesti territooriumilt
jõuga kaasa seitse Šartova küla kalurit. Ülekuulamisel
Dub-Bori kordonis nõuti neilt andmeid Eesti piirivalvekordonite
asukoha ja piirivalvurite relvastuse kohta. Täpsemalt sooviti
teada, kas piirivalvekordonites on kuulipildujaid ning mis on
kordoniülemate nimed ja aukraadid. Edasi uuriti, kas Petseri
ja Värska vahele on ehitatud raudtee ja kes on Petseri ja
selle ümbruskonna politseinikud. Kalurid kuulati 7–8
korda üle, kusjuures neid ähvardati, peksti ja mõnitati.
23., 24. ja 25. jaanuaril 1937 viisid nahkkuubi ja revolvreid
kandnud Nõukogude Vene sõjaväelased Pihkva
järvelt jõuga kaasa 11 Senno ja Kulje valla kalurit,
kes viidi ülekuulamisele Pihkvasse. Seal nõuti neilt
andmeid Eesti sõjaväe, kaitseliidu ja piirivalvejõudude
ning relvastuse kohta. Kalureilt nõuti andmeid ka külade
kohta, kus nad elavad ja nende seletuste järgi koostasid
ülekuulajad külade plaanid.
Üldse röövis Nõukogude Vene piirivalve aastatel
1936–1937 Peipsi ja Pihkva järvelt 46 eesti kodanikku,
kellelt nõuti andmeid Eesti sõjaväe, politsei
ja piirivalve koosseisude ning nende relvastuse, samuti Peipsi
laevastiku, eesti elanike meeleolude, teede olukorra ja palju
muu kohta. Samal ajal ei ole teada ühtki juhtumit, kus Eesti
võimud oleksid toiminud samamoodi vene kaluritega.
Relvakonfliktid Peipsi järvel
1938. aasta 19. jaanuaril ja 8. veebruaril
leidsid Peipsi järvel aset kaks relvakonflikti, mille käigus
sai surma kaks vene ja kolm eesti piirivalvurit. Vene piirivalve
teadete kohaselt olevat mõlemal juhul Eesti piirivalvurid
ületanud piirijoone. Tegelikult oli aga asi hoopis vastupidi.
19. jaanuaril kell 14 tulid Peipsi järvel Skamja küla
kohal hobuse ja reega üle kuuseokstega tähistatud piirijoone
kaks Nõukogude Vene piirivalvurit, et järjekordselt
röövida luureandmete hankimiseks seal umbes 400 meetrit
piirijoonest Eesti poole kalastanud eesti kalureid. Kuna juhuslikult
viibisid sel hetkel kalurite juures kohalik piirivalvekordoni
ülem ja kolm piirivalvurit, siis seekord katse ei õnnestunud
ja vene piirivalvurite poolt alustatud tulevahetuses said mõlemad
piirivalvurid surma.
Selle piirivahejuhtumi lahendamisel võttis Vene esindus
omaks, et 19. jaanuaril Peipsi järvel aset leidnud vahejuhtum
toimus Eesti territooriumil ja kinnitas seda ka oma allkirjadega
komisjoni protokollil. Oma ametlikus häälekandjas Izvestia
(nr 20, 25. jaanuar 1938) lansseerisid vene võimud seda
juhtumit aga järgmiselt: „Kingisepp, 23. jaan. (TASS)
19. jaan. Kaks piirivalvurit, Prohotšuk ja Laznik, kes olid
saadetud valvekäigule, avastasid Pihkva järvel piiririkkujad,
kes olid sõitnud Eestist üle piiri kahe saaniga SSSR’i
territooriumile, umbes 750 m kaugusele. Piiriseaduse rikkujate
seiramisel võeti piirivalvurid ootamatult vastu tulistamisega
Eesti territooriumilt eesti piirivalve poolt, kelle koosseisus
oli 4 meest: üks allohvitser ja kolm reameest, kes tulistasid
Nõukogude piirivalvureid umbes 100-meetriselt vahemaalt.
Tulistamise tagajärjel said mõlemad piirivalvurid
surma.
TASS’ile teatati usaldusväärseist allikaist, et
välisasjade rahvakomissari ülesandel SSSR’i esindaja
Eestis seltsimees Nikitin andis üle Eesti välisministrile
protestinoodi Nõukogude piirivalvurite tapmise asjus, mis
sisaldab nõuet, et süüdlased selles roimas saaksid
eeskujuliku karistuse ja et tapetute perekondadele antakse vastav
tasu Eesti Valitsuse poolt.”
8.veebruaril 1938. aastal leidis Peipsi
järvel aset veel teinegi piirivahejuhtum, mille kohta kirjutas
tolleaegne Eestis ilmunud Politseileht järgmist:
„9. veebruaril teatas N. Vene Oudova piirivalvesalga ülem
meie Narva jaoskonna ülemale, et 8. veebruaril s.a. pärast
lõunat, olevat kolm meie piirivalvurit tunginud Peipsi
järvel hobuse ja reega üle piirijoone N. Vene territooriumile,
et vangistada N. Vene kalureid. Vastastikusel tulevahetusel olevat
kõik kolm eesti piirivalvurit saanud surma. Selgus, et
venelaste poolt oli surmatud: veltveebel Artur Pungas, kapral
Voldemar Kaio ja nende küüdimees, eraisik Vassili Eva-Evin.
Viimase piirvahejuhtumi uurimiseks kokkutulnud segakomisjonis
tegid meie esindajad järve jääl leidunud jälgede
ja eemalt sündmust jälginud kalurite tõenduste
abil kindlaks, et N. Vene mootorsaan oli sõitnud meie territooriumile,
nelja kilomeetri kaugusele, arvates tähistatud piirijoonest
ja pöördunud siis tagasi oma territooriumile, viies
kaasa hobuse ühes reega. Seda asjaolu tähistasid selgesti
jääl leidunud sõidukite ja hobuse jäljed.
Varsti pärast seda olid meie kalurid kuulnud piiri poolt
kuulipilduja tulistamist.
Mainitud jälgede uurimisest keeldusid N. Vene esindajad kategooriliselt,
jäädes vahejuhtumi suhtes püsima oma esialgsele
avaldusele. Laipade ülevaatlusel selgus, et veltveebel Pungase
keha ja riided olid läbistatud 15 kuulist, kapral Kaio -
9 kuulist, küüdimees Eva-Evin – 8 kuulist ja hobuse
korjus 3 kuulist.
Analüüsides eeltoodud kaht piirivahejuhtumit ja käsitledes
seejuures varem Peipsi järvel asetleidnud sündmusi,
ei saa lugeda N. Vene piirivalve võimude seletust paikapidavaks
viimase verise vahejuhtumi tekkimise ja selle põhjuste
kohta.”
Valeandmete avaldamine ja vassimine faktide
käsitlemisel Nõukogude Liidu poolt räägib
selget keelt sellest, millised olid meie suure idanaabri arusaamad
tõest ja õigusest ja missugune oli tollal selle
riigi võimumeeste „proletaarne südametunnistus”.
Ühed vähestest Eesti ohvitseridest, kes 1941. aasta
juunis ellu jäid ja Värska suvelaagrist sõja
lähenedes vangilaagrisse saadeti, olid kolonel Georg Leets
ja major Harald Roots, kes mõlemad on oma meenutustes kirjutanud,
et kui nad 10. augustil 1941 polaarjoone taha Norilski sunnitöölaagrisse
jõudsid, kohtasid nad seal üht veduril töötavat
eestlast, kes oli Norilskis vang olnud juba mitu aastat. Mees
oli Peipsi järvelt röövitud Eesti piirivalvur.
Aastad üksi vene keskkonnas olid ta eesti keele üsna
konarlikuks muutnud.
1991. aastal viibis siinkirjutaja Norilskis ja leidis seal avaldatud
väljaandes Memoriaal 1939. aastal Krasnojarski krai GPU poolt
surma mõistetud nimede hulgast ka kolm eestlast, kes tõenäoliselt
võisid olla Nõukogude Liidu piirivalve poolt Peipsilt
röövitud kalurid.
|
Hukkunud piirivalvurite matus 1938. aasta talvel.
|
Süüdistus
propaganda-talituse aadressil
Eesti Päevalehes (08.03.2008) ilmunud
artiklis väidetakse, et „Valitsus pööras 1938.
aasta mõrvad Peipsil ideoloogiliseks.” Artiklist loeme:
„Leheteateid lugedes jääb mulje, et võimud
andsid väljaannetele tsentraliseeritult üksikasjalikku
infot, et veelgi õhutada isamaatundeid ja muuta kogu sündmus
kuni matusteni välja proloogiks saabuvale vabariigi 20. aastapäevale.
Kõikides lehtedes avaldatud materjalid kattuvad faktide
osas ja suurelt jaolt ka sõnastuses. Kuna enamik ajalehti
kasutab ka samu fotosid, siis on ilmselt klišeede valmistamisel
riigi propagandatalitus õla alla pannud. Toimetajatel jäi
vaid materjalidele lööv pealkiri panna.”
Artiklist võib välja lugeda, nagu pidanuks tollased
ajalehed Peipsil toimunut erinevalt kirjeldama, nii nagu see paraku
toimub sageli meie kaasaegses ajakirjanduses.
Peipsil toimunud sündmused kutsusid kogu rahva hulgas niigi
esile tormilise isamaalise puhangu, ilma et tollane propagandatalitus
pidanuks selle võimendamiseks oma õla alla panema,
nagu väidab artikli autor.
Kogu info Peipsil toimunud sündmuste kohta sai ajakirjandus
piirivalvelt ja politseilt, sest on ebareaalne, et nende sündmuste
toimumise ajal saanuks kohapeal olla mõne väljaande
ajakirjanik või fotograaf.
|
|
|
