|
|
|
Eesti tütarlapsed lennuväe abiteenistuses.
|
Eesti tütarlapsed Saksamaal
õhukaitses
Tekst: Vaino Kallas
arhiivifotod
1944.
aasta sügisel Eestis tütarlapsi lennuväe abiteenistusse
ei võetud, kuigi selline kavatsus algul oli. Ilmselt oli
selle põhjuseks rindeolukorra kiire muutus Eesti idapiiril.
Eesti tüdrukute värbamiskampaania algas Gotenhafenis
pärast Saksa vägede lahkumist Eestist. Kokku värvati
lennuväe abiteenistusse ligi tuhat eesti tüdrukut. Osa
neist saadeti põllutöödele.
Enamik
tütarlapsi oli sündinud 1927. aastal, kuid oli ka nooremaid
ja vanemaid. Paljud olid evakueerimiste segaduses kaotanud sideme
omastega. Vanemad tüdrukud avaldasid soovi minna õppima
meditsiiniõdede kooli, kuid enamik neist saadeti lennuväe
„abiteenistuslannadena” (saksa k. Luftwaffenhelferin)
Rügeni saarel asunud Lobbe õppelaagrisse väljaõppele.
Umbes 7 km Bergeni linnast asus saare idatipus sellenimeline lennuväe
abiteenistuse väljaõppe ja tagavaralaager. Lähim
kaluriküla oli Gross-Zicken.
Pärast Lobbe ja Püttritzi õppelaagrit saadeti
325 tütarlast Stettini, kus nad pandi teenima „udustajate”
peale. Osa tüdrukuid saadeti Breslau lähedale nn paigutusteenistusse.
Stettinis olid tüdrukute õpetajateks sakslastest õhukaitseväelased.
Nende patareiülemaks oli keegi saksa ülemleitnant ja
ka alljuhid olid algul sakslased. Tütarlapsi kamandasid kahte
eri formeeringusse kuuluvat sakslannad – sinihalle mundreid
kandvad lennuväelased ja noorteorganisatsiooni Bund Deutscher
Mädel musta mundrit kandvad juhid.
Hiljem, pärast vastavat väljaõpet, said kompanii
alljuhtideks Aino Sõmer, Mai Raud ja Maaja Kuus, kes kandsid
varrukail hõbedasi triipe. Tütarlaste vormiks olid
sinised Saksa Õhujõudude tuunikad. Linnas käies
kandsid tütarlapsed seelikuid, teenistuses olles aga pükse.
Peakatteks oli suusamüts, mille ees Eesti Noorte märk.
Tüdrukutele olid välja antud ka kiivrid ja gaasimaskid.
Stettini linnas asus sõjatööstus (sakslaste viimane
õlitehas, kõik teised olid lääneliitlaste
poolt purustatud), mida kaitsesid linnast väljas asunud õhukaitseüksused.
Väeosas elasid eesti tütarlapsed koos sakslastega. Nad
olid jaotatud rühmadeks, igas rühmas 22 tütarlast.
Nad käisid ka väliteenistuses ja vahipostil, kuid ilma
relvadeta. Õhurünnakute ajal linnale oli nende ülesandeks
kunstliku udu tekitamine, mis piiras ründajatel objektide
nägemist.
Tüdrukute ülesanne oli ohtlik. Uduheitjatest lekkinud
kemikaalidest said paljud tüdrukud vigastada. Õhuhäire
korral pidid nad jooksma igaüks oma udustaja juurde, selle
tööle panema ja ise seejärel kuhugi varjuma. Tehase
ümbruses oli küll üksikuid varjendeid, kuid neid
polnud igal pool. Enamasti otsiti varju kraavides. Vabriku tööliskond
– kõik välismaalased – töötasid
kolmes vahetuses. Häire puhul evakueeriti nad veoautodel
sisemaale.
Mõni päev enne 1944. aasta jõule ründasid
liitlaste pommitajad Pölitzi õlitehast. Sakslastel
olid seal peale udustajate veel ka distantsjuhtimise teel süüdatavad
puuriidad, mida häda korral kasutati. Esimeste pommide langedes
süttisid tehasest eemal asunud puuriidad põlema ja
viisid niiviisi lendurid eksiteele.
Õhurünnakud toimusid alati kuuvalgel ja nii oli see
ka sellel ööl. Esimeste pommide langedes pandi põlema
tehasest lääne pool asunud tohutu suur puuriit ja liitlased
heitsid oma pommilastid selle arvatava tehase peale. Tehase külje
all asunud väike küla pühiti maa pealt minema.
Ühe õhutõrjekahuri asemel oli umbes 20-meetrise
läbimõõduga pommikraater. Palju inimesi sai
surma, aga tehas seisis puutumata.
Küla servas asunud udustajate meeskonna barakist oli järel
vaid rusuhunnik. Kuid tüdrukud olid õnnekombel pääsenud.
Ainult üks 16-aastane eesti tütarlaps kaotas randmest
saadik käe. Mitu tütarlast olid šokis ja nad vabastati
otsekohe sõjaväe teenistusest. Tütarlaste sakslannast
ülemusel õnnestus mõni 15-aastane tütarlaps
vanemate või sugulaste juurde saata.
|
Kompanii alljuhid.
|
Jõulupüha
kirikus
Teisel jõulupühal
kogunesid paljud eesti tütarlapsed staabi lähedal asunud
Falkenbergi küla kirikusse. Pärnu endine kirikuõpetaja
Harry Nuudi oli tulnud neile külla. Kirik oli pime, kuna
elektriliinid olid õhurünnaku ajal purustatud. Alljuht
Mai Raud mängis üleval rõdul orelit ja üks
tütarlaps näitas küünlaga tuld. Õpetaja
Nuudi jutlustas altari ees, kahte küünalt peos hoides.
Hämaras pühakojas ei eraldanud silm inimesi. Oli vaid
suur hulk hallides sinelites kogusid. Kui õpetaja luges
Meie Isa palvet, langesid kõik põlvili ja nutsid.
Ängistus ja pinge oli olnud liiga suur.
Mõni päev hiljem ründasid liitlaste pommitajad
uuesti Pölitzi tehast. Ka seekord jäi tehas terveks,
kuid linn sai rängalt kannatada. Keset Pölitzi linna
oli selle elanikele ehitatud mitmekordne betoonvarjend, mis sai
täistabamuse, pomm oli lõhkenud varjendi kolmanda
ja neljanda korruse vahel. Kuipalju seal inimesi hukkus, seda
ei teatud. Eesti tütarlastest sai kaks haavata. Ühel
neist, Viljandimaa tüdrukul Miralda Kivistikul olid rängad
reiehaavad. Ta viidi Stettini haiglasse, kus ta varsti suri. Väike
grupp tütarlapsi, kes teda matmas käisid, laulsid tema
haual laulu „Muru kasvab mulla peale”.
Viimase õhurünnaku Pölitzi õlitehasele
korraldasid venelased. Oli külm, selge ja kuupaisteline õhtu.
Siis läks põrgu lahti. Kogu ümbrus oli valge
just nagu päeval. Õhuhäire ajal olid tüdrukud
jooksnud oma udustajate juurde, need tööle pannud ja
siis ühte varjendisse varjunud. Õlivabrik sai täistabamuse
ja hävis.
Selle õhurünnaku ajal jäid kõik tüdrukud
terveks. Kuna vabrik oli rusudes, polnud neil ka enam ülesandeid.
Rinne aga lähenes pidevalt. Siis anti Pölitzi linna
elanikele käsk linnast evakueeruda. Tüdrukud aga jäeti
paigale.
Oli aprill 1945. Põhja-Saksamaa teedel liikusid lääne
poole lõputud põgenikevoorid. Damgarteni linnakeses,
kuuldes lähenevate vene tankide mürinat, sättisid
mundris poisikesed end koos „tankirusikatega” tee veerde
ootele. Kohalikud elanikud olid alistumise märgiks riputanud
akendest välja valged linad.
Samal ajal rivistati umbes kolmsada lennuväe abiteenistuses
olnud eesti tütarlast Püttnitzi laagriväljakule
üles. Nad olid viimasel minutil evakueeritud Rügeni
saarelt, kus oli ähvardanud „kotti” jäämine
ja öeldud: „Olete vabad! Minge kuhu soovite.”
Tütarlapsed lahkusid linnast gruppidena lääne poole,
et mitte venelaste kätte jääda. Nad lootsid, et
võib-olla ei ole inglased või ameeriklased enam
kaugel. Paljud tüdrukud said veokite peale. Hommikul, olles
läbinud umbes 30 kilomeetrit, jõudsid tüdrukud
Rostocki ja jäid Saanitzi laagrisse, kuhu oli koondatud umbes
3000 eri rahvusest naisabiteenistuslast. Kui Punaarmee lähenes
Saanitzile, saadeti neiud jalgsi lääne poole teele.
Juhus tahtis, et nad pääsesid sadamas laevale ja jõudsid
üle noatera Flensburgi, kus valmistuti end inglastele vangi
andma.
Kahjuks polnud seda õnne määratud kõigile
eesti tütarlastele. Osa neist jäid Rostocki ja langes
vangi venelaste kätte.
Kui palju eesti tüdrukuid venelaste kätte jäi,
pole kahjuks teada. Arvatavasti oli neid palju. Hilisemad otsingud
ei ole andnud tulemusi ja vaid üksikud neist on õnnestunud
üles leida. Enamiku eesti tütarlaste kohta puuduvad
andmed ja nende edasine saatus on teadmata.
Ametlikult läksid eesti tütarlapsed lennuväe abiteenistusse
vabatahtlikult. Kuid tegelikult läksid nad sinna olude sunnil,
sest see oli ainuke võimalus, peale sõjavangidega
koos ehitustöödele saatmise, toidukaarte saada.
|
|
|
