Kultuur ja Elu 4/2014


Kultuur ja Elu 3/2014

 

 

 



Armeegrupp Nord, 18. armee võitlejad Leningradi lähistel.

Kolm otsustavat sõja-aastat idarindel 1941–1945

Tekst: Jüri Kotšinev
fotoD: bundesarchive bild, wikipedia.org

Kokkuvõttev lühiülevaade idarindel peetud II maailmasõja lahingutest, kui tollase Euroopa sõjatandritel käis titaanide heitlus – Drittes Reich versus idabolševism, mille tagajärjed mõjutavad maailma ja Euroopa saatust veel tänase päevani. 22. juunil, aastal 1941 kell 4.15 hommikul ületas armeegrupeering „Nord” (Heeresgruppe Nord) kindralfeldmarssali Wilhelm Ritter von Leebi juhtimisel Nemunsae jõe ja alustas 850-kilomeetrilist rännakut Leningradi suunas.

Paljutõotav algus

Pealetungis osalesid peamiste löögijõududena kaheksa diviisi (kolm tanki, kaks motoriseeritud jalaväe, kolm jalaväe ja üks motoriseeritud SS-diviisi) ja Erich von Hepneri 4. tankigrupp. Läbinud 296 kilomeetrit, jõudsid väeüksused 26. juuniks Daugava jõe äärde ning 4. juuliks Ostrovani. Samal ajal vallutasid 18. armee väeosad, kuhu kuulus 10 jalaväediviisi, piki Balti mere rannikut peale, tungides 1. juulil Riiga. 16. armee oma 9. diviisiga kaitses pealetungivaid vägesid idatiivalt tankigrupiga ning viis lõpule Läti ja Leedu hõivamise. 4. tankigrupp jõudis välja Pihkvasse ja alustas sealt 10. juulil pealetungi Velikaja jõe positsioonidelt. Samal ajal puhastas 18. armee vaenlastest Eestimaa. Wehrmachti tankiüksuste pealetungi aeglustas mõningal määral vaenlase vastupanu soistel aladel. 14. juulil andis Führer käsu peatada pealetung. Tankiüksused ootasid jalaväe järelejõudmist ning kaotasid kolm nädalat aega. Nad olid Luuga jõel –
kõigest 96 kilomeetri kaugusel Leningradist. Pealetung algas uuesti alles 1. septembril ning tankiüksused 4. tankigrupist vallutasid Laadoga jõel Shlisselburgi, samal ajal kui 18. armee vabastas koos eesti vabatahtlikega Eesti territooriumi punavägedest. 14. juulil olid vallutatud Narva ja 27. juulil Tallinn. Peale seda liikus 18. armee Narva alla. 16. armee vallutas 24. augustil Novgorodi ning jõudis seejärel välja Laadoga järve juurde. Soome väed jõudsid 4. septembril Soome-NSVL-i piirini (1939. aasta seisuga). Nad asusid Leningradist pisut põhja pool.

Armeegrupeering „Nord” Loode-Venemaal

4. tankigrupp tegi 9. septembril katse vallutada Leningrad, kuhu punaväed pääsesid siis juba ainult üle Laadoga järve. 17. septembril viis Führer 4. tankigrupi armeegrupi „Mitte” koosseisu. See armeegrupp tungis peale Moskvale. Leningradi piiramine tehti ülesandeks 16. ja 18. armeele, kes oma raske piiramiskahurväega alustasid linna metoodilist purustamist. Tankigrupi mahavõtmine Leningradi alt oli traagiline viga, kuna võimaldas punavägedel linna enda käes hoida. See oli ka põhjuseks mis tegi „Nord” grupeeringu vägedel raskemaks võitluse nende rindel ega lubanud jõudsalt edasi liikuda. Leningrad pidas piiramisrõngas vastu 900 päeva ning punavägi vabastas linna blokaadist 27. jaanuaril 1944. aastal.
8. novembril 1941 toodi Leningradi alla 3. tankigrupi 39. tankikorpus, kes püüdis ühineda Soome vägedega Sviri jõel ning vallutas edasi liikudes Tihvini. Punaväed alustasid 5. detsembril vastupealetungi ning surusid armeegrupi „Nord” üksused Volhovi jõe all 64 kilomeetrit tagasi nende algpositsioonidest. 1942. aasta jaanuarist asusid võitlevad pooled positsioonisõja pidamisele. Führer tagandas von Leebi armeegrupeeringu „Nord” ülema kohalt ning asendas ta Generaloberst Georg von Küchleriga. 1942. aasta aprilliks taganes 16. armee Lovati jõele. 16. armee üksused pidasid 1942. aasta jaanuarist kuni maikuuni hästi vastu Holmski katla piiramislahingutes. Sama aasta veebruarist juunini peeti vastu ka Demjanski katla piiramisrõngas. Punaarmeel õnnestus 1943. aasta jaanuaris vallutada Velikije Luki.

Polaarjoonel

1941. aasta 19. juunil liikus sakslaste Norra armee Põhja-Soomest Karjalasse kolme jalaväediviisi ja kolme mägiküti diviisiga, millest üks oli SS mägiküti diviis. Sihiks oli vallutada Murmansk. See ei õnnestunud ning 1941. aasta detsembris asusid sakslased positsioonisõda pidama. 1942. aasta juunist hakkas see armee kandma 20. mägiküti armee nime. Armeed juhatas Generaloberst Eduard Dietl. Soome relvajõudude lõunagrupeeringu väed marssal Mannerheimi juhtimisel said tagasi neile enne Talvesõda kuulunud Karjala alad.

Armeegrupeering „Mitte” Valgevenes

Armeegruppi „Mitte” (Heeresgruppe Mitte) juhatas kindralfeldmarssal Fedor von Bock. See oli idarinde kõige võimsam väeühendus. Hermann Hothi juhitud 3. tankigrupp, kuhu kuulus neli tanki- ja kolm motoriseeritud diviisi, pidi tungima peale põhja suunas, samal ajal kui Generaloberst Heinz Guderiani juhitud 2. tankigrupp pidi viie tanki-, kahe motoriseeritud ja ühe motoriseeritud SS-diviisiga ning ühe ratsadiviisi jõududega tungima peale lõuna suunal. Seal pidi armeegrupeering „Mitte” piirama sisse ja mitmesse kotti võtma punavägede põhilised jõud Valgevene territooriumil. Punavägede lõpliku purustamise ja hävitamise pidid lõpule viima 4. armee 19. jalaväediviis ning 9. armee 12. jalaväediviis. Seejärel pidi armeegrupeering „Mitte” saama täiendust grupeeringult „Nord” ning tungima edasi Moskva peale. Kokku tuli selleks läbida 960 kilomeetrit.
Operatsiooni alguses liikus see tohutu üksuste koondis edasi oodatust aeglasemalt, kuna punaväed neile tugevat vastupanu osutasid. 27. juuniks läbisid tankigrupeeringud siiski 320 kilomeetrit ning sulgesid Minski katla. 28. juunist lõppes punavägede ümberpiiramine Brest-Litovski ja Belostoki all. Tankiüksused jätkasid pealetungi Venemaa lääneosade sügavusse ning piirasid 18. juulil ümber Smolenski all suured punavägede üksused. Moskvani oli sealt 320 kilomeetrit. Fedor von Bock tahtis otsemaid Moskvat rünnata kuid Führer käsutas 19. juulil Guderiani 2. tankigrupeeringu ja just võidukalt Jugoslaaviast saabunud 2. armee üksused lõunasuunale, soovides kiiremini vallutada Kiievit. Need üksused pidid läbima 400 kilomeetrit ning toetama oma jõududega 1. tankigrupeeringut, mis kuulus armeegrupeeringu „Süd” koosseisu. Tungides peale Kiievile, võitsid Guderiani tankiüksused punaväelasi 9. augustil Roslavli all, 20. augustil Gomeli juures ja 19. septembril Kiievi all. Kiievi katel suleti 26. septembril, vangi langes 665 000 nõukogude sõdurit ja ohvitseri. Peale seda liitusid Guderiani tankiüksused jälle armeegrupeeringuga „Mitte”.


Kindralfeldmarssali Wilhelm Ritter von Leeb (paremal) ja Generaloberst von Küchler vaatluspunktis, idarindel sügisel 1941.

Armeegrupeeringu „Mitte” vägede pealetung Moskvale

1941. aasta 2.oktoobril möödus kaks ja pool kuud Smolenski vallutamisest ning armeegrupeeringu „Mitte” üksused alustasid operatsiooni „Taifuun”. Hermann Hothi 3. tankigrupp sööstis edasi põhjasuunas, 2. tankiarmee, mida juhatas Guderian, sööstis lõunasse, samal ajal kui Erich Höpneri 4. tankigrupeering sai au osaliseks rünnata NSVL-i pealinna Moskvat. Tankiüksusi toetasid 2., 4. ja 9. armee. 7. oktoobril vallutati Orjol, 12. oktoobril sulgusid Vjazma ja Brjanski all piiramisrõngad punavägede ümber. 6. oktoobril algas äkitselt tugev soojenemine ja tekkinud pori aeglustas pealetungi. 6. novembril oli jälle külm ning pealetung jätkus. 30. novembril olid edasitungivad 4. tankigrupi üksused Moskva kesklinnast ja Punasest väljakust kõigest 40. kilomeetri kaugusel. Sakslaste pealetung rauges 4. detsembril.
Punaväed sooritasid vastupealetungi ning 5. detsembril rünnati väekoondise „Mitte” üksusi kõigi punaste käes olevate jõududega. Saksa väed pidasid sellele lainele vastu ning taganedes 160 kilomeetrit, jätsid maha Kalinini, kuid suutsid püstitada kaitseliini Dnepri jõel Smolenski, Vjazma ja Rževi ees. Seal hoiti oma positsioone 1943. aastani. Smolenski all ei olnud sakslaste kaotused kuigi suured. Fedor von Bock andis oma vägede juhatuse üle kindralfeldmarssalile Günther Hans von Klugele.

Armeedegrupeering „Süd” Ukrainas


Kindralfeldmarssal Gerd von Runstedt, Heeresgruppe Süd juhataja.

Seda väekoondiste grupeeringut (Heeresgruppe Süd) juhatas kindralfeldmarssal Gerd von Runstedt, kelle ülesandeks oli okupeerida Ukraina. 1. tankigrupp Generaloberst Ewald von Kleisti juhatusel koosnes üheksast diviisist. Sinna kuulus viis tankidiviisi, kaks motoriseeritud jalaväe diviisi, kaks motoriseeritud SS jalaväediviisi, mis pidid 6. armee (14 diviisi, sealhulgas üks tankidiviis) toetusel vallutama Kiievi. 17. armee tungis oma 13 diviisiga (7 jalaväediviisi, 2 kergejalaväediviisi, 2 mägiküttide diviisi ja 2 slovakkide diviisi) peale läbi Ukraina keskosa. 11. armee ründas 12 diviisiga (7 jalaväediviisi, 5 rumeenlaste diviisi) piki Musta mere rannikut koos rumeenlaste väekoondisega „Antonesku” (3. ja 4. armeed ja 21. korpus).
Armeekoondise „Süd” edasiliikumine toimus suhteliselt aeglaselt. 17. armee murdis 30. juunil Lvovi garnisoni vastupanu ning ühines 8. augustil 11. armeega selleks, et sulgeda punaväelased Umanski kotti. 16. oktoobril hõivasid 11. armee üksused koos rumeenlastega Odessa ning 27. oktoobril hõivati Krimmi poolsaar. Algas Sevastoopoli piiramine ning selle vallutamine 27. juunil 1942. 1. ja 4. tankigrupp sulgesid 26. septembril Kiievi „koti” ning 6. armee vallutas 20. oktoobril Donetski, mis kandis tollal nime Stalino. Tegemist oli Donbassi regiooni tööstuskeskusega. 24. oktoobril vallutati Harkov ning 20. novembril hõivas 1. tankigrupp Rostovi Doni ääres. 1. detsembril vahetas armeegrupeeringu juhataja Runstedti välja kindralfeldmarssal Walter von Reichenau ning esimese asjana lahkus vallutatud linnast koos vägedega. 1942. aasta 17. jaanuaril suri kindralfeldmarssal Reichenau ootamatult ning tema asemele saadeti vägesid juhatama kindralfeldmarssal von Bock.
Punavägede vastupealetungi käigus õnnestus neil tagasi vallutada vaid tühised asustatud punktid Harkovi juures, Rostovi lähistel ja Ida-Krimmis. 2. aprilliks oli see vastupealetung raugenud. 28. juunil alustas grupeering „Süd” oma suurimat strateegilist pealetungi Stalingradile ja Kaukasusele. 7. juulil vallutas 4. tankigrupp Voroneži. 9. juulist 1942 hakati armeegrupeeringut „Süd” nimetatama armeegrupeeringuks „B” ning lisaks sellele formeeriti armeegrupeering „A”. See väekoondis, mida kamandas kindralfeldmarssal Siegmund Wilhelm Walther List, koondas endasse 1. armee 20 diviisi. Sinna kuulus 3 tanki-, 12 jalaväe-, 2 mägiküttide ja 3 itaallaste diviisi. Koos 17. armeega pidi see armeekoondis hõivama nafta poolest rikka Kaukasuse regiooni. Samal ajal pidi armeekoondis „B” kindralfeldmarssal parun Maximilian von Weichsi juhatusel 53 diviisi jõududega (5 tanki-, 25 jalaväe-, 2 motoriseeritud, 10 rumeenlaste ja 6 itaallaste diviisi ), mis moodustasid 4. tankiarmee ning 2., 6., 3., ja 4. rumeenlaste; 2. ungarlaste ja 8. itaallaste armeega tungima Volga suunas Stalingradi peale.
Armeekoondis „B” tungis peale jõuliselt ja kiiresti. 6. armee ja 4. tankiarmee üksused tungisid Stalingradi 23. augustil ning seal algasid üliägedad linnalahingud. 19. novembril andsid punaväelased tugeva löögi tiivalt, kus grupeeringut kaitsesid Rumeenia ja Itaalia väeosad ning võtsid selle löögi tulemusel Stalingradis olevad sakslaste üksused „kotti”, mis sulgus 23. novembril. Führer keelas piiramisrõngasse sattunud vägedel teha katset välja murda, arvates, et võib varustada neid õhuvägede abil nii, nagu see oli sakslastel korda läinud Demjanski „koti” puhul. Selleks et Wehrmachti väed suudaksid hoida oma positsioone Volga jõel, viis Führer 26. novembril armeekoondise „B” koosseisust välja neli armeed (6. ja 4. tankiarmee, 3. ja 4. Rumeenia armeed) ning formeeris nendest üksustest armeegrupi „Don” kindralfeldmarssal Erich von Mansteini juhatusel. Vaatamata sellele katsele hoida enda käes Volga-äärseid positsioone, kapituleerusid piiramisrõngas olevad väed 2. veebruaril 1943. Kokku andis alla 230 Saksa, Rumeenia ja Horvaatia diviisi. Manstein taganes Doni äärde Rostovisse. Armeegrupeeringu „B” väeüksused taganesid Ukrainasse. Stalingradi lahingu saatus oli otsustatud. Katlasse sattunud 250 000 mehest oli kapituleerumise hetkeks elus vaid 90 000. Need olid 6. ja 4. armee riismed ning Stalingradis olnud mehed andsid alla koos ülemjuhataja Friedrich Wilhelm Paulusega (kelle Führer oli just ülendanud marssaliks) ja 24 kindraliga. Allaandmine toimus 31. jaanuaril ning viimased vastupanukolded linnas likvideerisid punaväelased 2. veebruaril.
Armeekoondisel „A” õnnestus vallutada Rostov Doni ääres 23. juulil 1942 ning pealetung Kaukasusele jätkus. 9. augustil vallutati Krasnodar, mis oli Kuubanimaa keskus ja 6. septembril hõivati Novorossisk. 10. septembril võttis Führer armeekoondise „A” juhatuse ajutiselt enda kätte ning andis selle 22. novembril üle Generaloberst Erwin von Kleistile. Pealetung oli takerdunud Kaukasuse lävel teel Groznõi peale. 23. detsembril sai armeegrupp käsu taanduda, kuna oli selge oht sattuda lõksu ning 1. veebruarist 1943. dislotseerus grupeering „A” oma üksustega lääne pool Rostovit Doni ääres.

Sõjaõnn pöördub

Põhjarinne

1943. aasta veebruaris võitles Wehrmachti armeegrupp „Nord” kindralfeldmarssal Georg von Küchleri juhtimisel rinde põhjapoolses lõigus kahe armee jõududega. 18. armee koosnes 26 diviisist (20 jalaväe-, 4 lennuväe-, 1 SS jalaväe- ja 1 mägiküttide diviis) ja piiras Leningradi positsioonidel piki Volhovi jõge Laadoga järvest kuni Ilmeni järveni. 16. armee koosnes 16 diviisist (15 jalaväediviisi ja 1 lennuväediviis) ning hoidis positsioone piki Lovati jõe põhjapoolset osa Velikije Luki lähistel. Seda pikka rindejoont õnnestus 16. armeel hoida enda käes kogu 1943. aasta jooksul, kuigi 28. veebruaril oli armee sunnitud viima osa oma vägesid Demjanski alla, kus oli haavatav rindelõik ning 9. oktoobril pidid 16. armee üksused loovutama Neveli linna.
1944. aasta 14. jaanuaril alustas Punaarmee suurt pealetungi armeegrupi „Nord” vägedele. Armeegrupi eesotsas oli siis kindralfeldmarssal Walther Model. Saksa väed suruti Leningradi alt välja ning taganeda tuli ka Ilmeni järve äärest. Loovutati Novgorod, Luuga, Staraja Russa ja Holm. 1944. aasta 1. märtsiks peatati siiski punaväelaste pealetung ning armeegrupi, mida juhatasid järjepanu Generaloberstid Georg Lindemann (märtsist 1944), Johhanes Friessner (juulist 1944) ning Ferdinand Sherner võttis positsiooni sisse kaitseliinil „Panther”, mis kulges piki Eesti ja Läti piiri. Punaarmee taastas oma pealetungi 10. juulil ning vallutas Ostrovi linna 21. juulil, Pihkva 23. juulil ning Narva 28. juulil. Vaatamata sakslaste meeleheitlikule vastupanule vallutasid Punaarmee üksused 25. augustil Tartu ning 27. juulil Daugavpilsi Ida-Lätis.
1944. aasta 14. septembril algas uus pealetungilaine, mis lõppes kuu lõpuks kogu Eesti ja Läti vallutamisega. Armeegrupeeringu „Nord” üksused jätsid 11. oktoobril 1944 maha Riia, kuid sattusid blokaadi Balti mere kallastel Tukums-Liepaja liinil. 1945. aasta 25. jaanuarist nimetati need üksused ümber grupeeringuks „Kurland” (Heeresgruppe „Kurland”). Kamandasid seda grupeeringut järjepanu Generaloberstid Heinrich Wietinghoff, Lothar Rendulic ja Carl Hilpert. Väekoondis kapituleerus 1945. aasta 8. mail, olles pidanud punaväelastega maha kuus suurt lahingut.

Polaarjoonel


Väejuhatus ­polaarjoonel: Ferdinand Schörner, Eduard Dietl ja Georg Ritter von Hengl.

Karjalas pidasid rinnet 20. mägikütiarmee kuus diviisi. Kamandas mehi Generalobesrt Eduard Dietl. Armee koosseisu kuulus 2 jalaväediviisi, 3 mägikütidiviisi ja 1 SS mägikütidiviis. Nende vägede kaitstud olid Petsamo niklikaevandused. 1944. aasta 7. novembril saavutasid Soome võimud NSVL-i juhtkonnaga kokkuleppe, mille kohaselt oli Soome sunnitud kuulutama Saksamaale sõja. 20. armee taandus Norrasse ning asus seal mägiküti kindrali Franz Böhme juhtimisel kaitselahingutesse.

Keskrinne

Armeegrupp „Mitte” kindralfeldmarssal Günther von Kluge juhtimisel pidas 1943. aasta
veebruaris kaitselahinguid kaitsejoonel, mis kulges Ržev-Orjol-Harkov liinil Lääne-Venemaal. Sama aasta märtsis oli nimetatud armeegrupi koosseisus 2. ja 3. tankiarmee ning 2., 4. ja 9. väliarmee, kuhu kuulus 81 diviisi (12 tankidiviisi, 1 SS tankidiviis, 53 jalaväediviisi, 1 SS vägede ratsadiviis, 6 lennuväediviisi ja 6 Ungari diviisi).
1943. aasta 24. märtsil jättis 9. armee maha Rževi linna ja Vjazma kaare. 9. armee koosnes 17 tanki ja 26 jalaväediviisist. Need väed osalesid operatsioonis „Citadel”, mis oli suurimaks tankilahinguks ajaloos, ning ründasid Kurski kaare lahingus nõukogude vägesid. Sakslaste pealetung peatati 17. juulil. Nende edasiliikumine oli väike, samal ajal kui kaotused elavjõus ja tehnikas tohutud. Punaarmee asus vastupealetungile ning 1. augustil vallutati Orjol, 24. septembril Smolensk ja Roslavl ning 26. novembril Gomel. Armeegrupeeringu „Mitte” eesotsas oli sel ajal kindralfeldmarssal Ernst Busch, kes viis väed Valgevenesse.
1944. aasta 22. juulil ründasid nõukogude väed armeegrupeeringut „Mitte” ründelainega, milles osales 2,5 miljonit võitlejat. Sakslaste armeegrupeeringus oli selleks ajaks kokku 400 000 meest. Vägesid juhatas uus ülemjuhataja, kindralfeldmarssal Walther Model. Punaväed hõivasid 27. juunil Vitebski, 28. juunil Mogiljovi, 29. juunil Bobruiski ning 4. juulil Minski. Lahingutegevuse tulemusel kaotas armeegrupeering „Mitte” 300 000 meest ja lakkas sisuliselt olemast. Valgevene hõivasid nõukogude väed juuli keskpaigaks ning edasi tungiti juba Leedu territooriumile, kus vallutati 12. juulil Vilnius ja 30. juulil Kaunas. Edasi tungisid punaväelased Ida-Poolasse ning 28. juulil oldi juba Brest Litovskis. 29. juulil oli nõukogude vägede käes Belostok ja 31. juulil Varssavi idaosa. Visla vasaku kaldani jõudes peatuti ning oodati kuni sakslased surusid maha Varssavi ülestõusu. Ülestõusu oli inspireerinud Poola Koduarmee ning see kestis 1. augustist kuni 2. oktoobrini 1944. Armeegrupeeringu „Mitte” uueks juhatajaks sai Generaloberst Georg Hans Reingardt. Punaväed tungisid uuesti peale 12. jaanuaril 1944 ning vallutasid 17. jaanuaril Varssavi. 3. veebruaril jõuti Oderi jõeni ning peatuti. Suurem osa Ida-Preisimaast langes 23. veebruariks. 1945. aasta 25. jaanuaril nimetati armeegrupeering „Mitte” ümber armeegrupeeringuks „Nord” ja juhatus läks Generaloberst Rendulici kätte. 1945. aasta märtsist määrati nendele vägedele uueks juhatajaks sama auastet kandev Walther Weiss. Selle väekoondise koosseisu kuulus 25 diviisi (2 tankidiviisi, 1 tankiluftwaffe diviis, 1 motoriseeritud diviis Luftwaffe alluvuses ja 21 jalaväediviisi) ja mehed pidasid kaitselahinguid Königsbergi „katlas” ja Kuramaal kuni kapituleerumiseni 1945. aasta 21. aprillil.
1945. aasta 24. jaanuaril loodi SS Reichsführer Heinrich Himmleri juhtimisel armeegrupeering „Visla” (Heeresgruppe „Weichsel”), kuhu kuulus 47 diviisi (3 tanki-, 35 jalaväe-, 7 SS diviisi ning 1 merejalaväediviis) . Neist oli moodustatud 3. tankiarmee ning 2. ja 9. väliarmee, mis asusid kaitseliinile piki Oderi jõge Pommerimaa rannikul. Märtsikuust alates juhatas seda grupeeringut Generaloberst Gotthard Heinrich. Aprillis võttis juhatuse enda kätte luftwaffe Generaloberst Kurt Student. Punaväed alustasid pealetungi 24. veebruaril ning hõivasid Kolbergi 18. märtsil ja Danzigi 30. märtsil. 16. aprillil algas punavägede pealetung Berliinile, mida kaitses 9. armee. Berliini garnison kapituleerus 1. mail ning 3. mail kohtusid punaväed Elbel Briti ja USA vägedega.

Lõunarinne


Kindralfeldmarssal Günther von Kluge ja Walter Model.

1943. aasta veebruaris hoidis Ukrainas kaitseliini armeegrupeering „Süd”. See oli formeeritud 12. veebruaril armeegrupi „Don” vägedest ning juhatas seda vägedekoondist kindralfeldmarssal Erich von Manstein. Grupeeringusse kuulus 1. ja 4. tankiarmee ning operatiivgrupp „Kempf”, mis reorganiseeriti hiljem 8. armeeks ja operatiivgrupp „Hollidt”, mis reorganiseeriti hiljem 6. armeeks. Kokku oli armeegrupeeringus „Süd” 7 tanki-, 17 jalaväe-, 2 motoriseeritud , 4 motoriseeritud SS vägede diviisi ning 2 lennuväediviisi. Krimmis ja Tamani poolsaarel paiknesid armeegrupeeringu „A” üksused kindralfeldmarssal Ewald von Kleisti juhatusel. Grupeeringu moodustas 20 diviisi (1 tanki-, 7 jalaväe-, 2 küti-, 2 mägikütidiviisi, 1 lennuväediviis ning 6 rumeenlaste ja 1 slovakkide diviisi), mis olid koondatud 17. armeesse. 1943. aasta oktoobris liitus selle armeega 6. armee.
Punaarmee vabastas oma pealetungi ajal 1943. aasta 8. veebruaril Kurski, 9. veebruaril Belgorodi, 14. veebruaril Rostovi Doni ääres ning 16. veebruaril Harkovi. Manstein asus vastupealetungile 19. veebruaril ning vallutas Harkovi tagasi 15. märtsil. Punaarmee järgmine pealetungilaine algas 17. juulil ning punaväed tungisid 5. augustil uuesti Belgorodi ning 23. augustil võtsid enda kätte Harkovi. Manstein taandus oma üksustega 30. septembril Dnepri äärde. 6. novembril jätsid sakslased maha Kiievi. 9. oktoobril taandusid armeegrupeeringu „A” üksused Tamani poolsaarelt ning 31. oktoobriks oli 17. armee suletud piiramisrõngasse Krimmi poolsaarel.
Punaväed alustasid rünnakut oma platsdarmilt Donetsi jõelt ning rünnates armeegrupeeringu „Süd” kaitseliini, vallutasid 31. detsembril Zitomiri linna ning 7. veebruaril Nikopoli. 15. veebruaril purustati ja hävitati lahingutes sakslaste grupeering Korsun-Sevtšenko all. Krivoi Rogi jõudsid punased 22. veebruaril ning 27. märtsil olid nõukogude väed jõudnud Karpaatide põhjapoolsetele jalamitel. 15. märtsil olid punaväelased Tirnopoli ja Brodi linnade all Lõuna-Poolas. Sakslaste 6. armee taganes Ukrainast lõunasse ning jättis 10. aprillil 1944 maha Odessa linna. 17. armee loovutas 1944. aasta 9. mail Sevastoopoli linna ning evakueerus meritsi Krimmist Rumeeniasse.
Armeegrupeering „Süd” nimetati Lõuna-Poolas 30. märtsil 1944 ümber „Põhja-Ukraina” armeegrupeeringuks. See grupeering koosnes kolmest armeest (1. ja 4. tankiarmee ja 1. Ungari armee). Grupeeringu juhatajaks sai kindralfeldmarssal Walther Model, kes loovutas selle koha juunikuust Generaloberst Joseph Harpele. Punaarmee asus pealetungile 12. juulil ning vallutas 22. juulil Brodõ, 23. juulil Ljublini ning 27. juulil Lvovi. 23. septembril liideti „Põhja-Ukraina” grupeeringule 17. armee ning uus väekoondis hakkas kandma nimetust armeegrupeering „A”. Uus punavägede rünnakulaine algas 1945. aasta 12. jaanuaril ning andis tugeva löögi armeegrupeeringule „A”. 25. jaanuaril formeeriti grupeering ümber armeegrupeeringuks „Mitte”, mille etteotsa asus kindralfeldmarssal Ferdinand Schörner. Uude koondisse kuulus 1. ja 4. tankiarmee ning 17. väliarmee. 1945. aasta 19. jaanuaril vallutasid punaväed Krakovi ning 25. maiks jõuti Oderi jõe kallastele. Nõukogude väed tungisid läbi Tšehhimaa ning vallutasid Bratislava 4. aprillil. Praha langes punaväelaste kätte 9. mail.
Armeegrupeeringu „A” väeüksused, mis olid taandunud Rumeeniasse, formeeriti ümber armeegrupeeringuks „Lõuna-Ukraina” ning nad olid Schörneri juhatuse all. Juulikuust juhatas neid vägesid Generaloberst Johannes Friessner. Grupeeringusse kuulus viis armeed (6., 8., 17. armee ning 3. ja 4. Rumeenia armee). Pealetungile läksid punaväed 20. augustil ning 22. augustil vallutati Jassa ning 24. Kishinev. 23. augustil asus Rumeenia Saksamaa-vastase koalitsiooni poolele ning 8. septembril tegi sedasama Bulgaaria. Armeegrupeeringu „Lõuna-Ukraina” üksused olid sunnitud taanduma Põhja-Transilvaaniasse, kus hoidsid rinnet Ungari väeüksused. Seal nimetati grupeering ümber armeegrupeeringuks „Süd” ning sinna kuulus neli armeed (6., 8., 2., armee ning 3. Ungari armee).
Punaväed sisenesid lahinguid pidades Ida-Ungari territooriumile 1944. aasta oktoobris ning vallutasid 20. oktoobril Debretseni linna. Algas Budapesti piiramine, mis kestis 20. detsembrist 1944. kuni 13. veebruarini 1945. Lääne-Ungari oli armeegrupeeringu „Süd” üksuste kontrolli all. Neid üksusi kamandas tol hetkel jalaväekindral Otto Wehler. Punavägede uus pealetung algas 16. märtsil 1945 ning 1. aprillil sisenesid punased Austria idapoolsetele aladele. Viin langes 13. aprillil. Armeegrupeering „Süd” nimetati ümber armeegrupeeringuks „Ostmark” ning selle koosseisu kuulus kolm armeed (6. ja 8. Väliarmee ning 6. SS vägede tankiarmee). Juhatas armeegrupeeringut Generaloberst Redulic. Grupeering kapituleerus 1945. aasta 9. mail.
1944. aasta septembris ühinesid Lõuna ja Balkani rinde armeed ning 27. septembril 1944 sisenesid punaväed Jugoslaaviasse, vallutades armeegrupeeringult „F” (2. tankiarmee, armeegrupeering „Serbia” ja armeegrupeering „E”) 19. oktoobril Belgradi. Novembris taandus sakslaste armeedegrupeering „E” Kreekast ja Albaaniast. Detsembris viidi sakslaste 2. tankiarmee üle Lõuna-Ungarisse ning armeegrupeering „F” koos horvaatide üksustega asus kaitseliinile Bosnia-Serbia piiril. See kaitseliin pidas vastu pealetungilainele, mida punased alustasid 15. märtsil koos oma uute liitlaste bulgaarlastega ning jugoslaavlastest partisanidega. See vastupanu lubas taanduda armeegrupeeringu „E” üksustel ning 7. aprillil jäeti maha Sarajevo, 4. mail Rieka ning 8. mail Zagreb. Grupeering kapituleerus Lõuna-Austrias 15. mail 1945.

Selline oli kokkuvõttev lühiülevaade idarindel peetavast lahingutegevusest II maailmasõja päevilt kus Drittes Reichi Wehrmacht jäi alla Sovetski Sojuzi punavägedele 1941.–1945. aastal peetud hiidsõja jooksul.

Lõpetuseks lisan Wehrmachti idarinde teenetemärkide ja medalite kirjelduse.


Raudrist (II klass)

Tähtsaimaks teenetemärgiks vapruse eest eesliinil oli idarindel peetud lahingutes vana hea Raudrist kahe klassiga – (esimese ja teise). Järgnesid Raudristid, mis jagunesid viieks järguks: Rüütliristid (millega autasustati tavaliselt ohvitsere), Rüütliristid tammelehtedega (alates 21. juunist 1941), Rüütliristid tammelehtede ja mõõkadega, Rüütliristid mõõkade ja briljantidega, Suurrist ja Kuldne Saksa rist (alates 28. septembrist 1941). Oma kaalukuselt positsioneerus Kuldne Saksa rist 1. järgu Raudristi ja Rüütliristi vahele. 1939. aasta 18. oktoobril asutati Sõjateenete rist mõõkadega ja mõõkadeta. Seda teenetemärki anti vapruse ja erakordsete teenete eest, mis toime pandud väljaspool eesliini. 19. augustil 1940 asutati Risti Rüütlirist sõjaliste teenete eest. Ka see rist oli mõõkadega ja mõõkadeta variandis.

1941. aasta 18. juulil asutati märk „Õhutõrje kahurvägi”, mida kanti vasakul taskuklapil. Märk kujutas endast hallist alumiiniumist kotkast ning 88 mm õhutõrjekahuri kujutist (Flack 18), mida ümbritses pärg.

Mehed, kes võitlesid NSVL-i territooriumil vähemalt kahe nädala jooksul vahemikus 15. november kuni 15. aprill 1942 said hõbemusta medali „Idarinde talvekampaania 1941/42”, mida naljatledes kutsuti „külmunud liha ordeniks”. Märki „Sõjaväeautojuht” kanti vasakul revääril. See märk oli asutatud 23. oktoobril 1942 ning kujutas endast autorooli pronksist, hõbedast või kullast pärja sees. Sellega autasustati mootorrattureid või autojuhte, kes teenisid tegevvägedes alates 1940. aasta detsembrist.

„Holmski kilp” asutati 1942. aasta 1. juulil ning sellel oli kujutatud Raudristi Wehrmachti kotka küünistes. Selle märgi said mehed, kes osalesid Holmski katla lahingutes Põhja-Venemaal 21. jaanuarist kuni 5. maini 1942. Pronksist „Krimmi kilbil” oli kujutatud kotkas Krimmi poolsaare kohal. Märk asutati 24. juulil 1942 ning selle said sõdurid ja ohvitserid, kes teenisid vähemalt kolm kuud ajavahemikus 21. september 1941 kuni 4. juuli 1942 Krimmis.

Eriline märk „Tanki hävitamise eest” asutati 1942. aasta 9. märtsil. Märgi said sõdurid, kes ei kuulunud tankitõrjeüksustesse ning said tankist jagu, olles relvastatud nagu kergejalaväelased. Mundrikuue paremal varrukal kantaval märgil oli kujutatud Nõukogude tank T-34, mis asetses hõbedast põimikust ruudus. Need, kellel õnnestus hävitada viis tanki, said sama märgi kullast põimikus.

1942. aasta 14. juulil asutati „Idamedal”, millel oli kujutatud särav päike. See anti hea teenistuse eest. Kui oli ilmutatud ka vaprust, sai selle medali koos mõõkadega. Medali 1. järk oli kullast või hõbedast ja kanti teda vasaku taskuklapi kohal. 2. järgu medalid rippusid lindil. Kuldsetel medalitel oli lint rohelise ja punase värvikombinatsioonis. Hõbemedalid olid rohe-valge lindi küljes.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv