|
|
|
Armeegrupp Nord, 18. armee võitlejad Leningradi
lähistel.
|
Kolm otsustavat sõja-aastat
idarindel 1941–1945
Tekst: Jüri
Kotšinev
fotoD: bundesarchive bild, wikipedia.org
Kokkuvõttev
lühiülevaade idarindel peetud II maailmasõja
lahingutest, kui tollase Euroopa sõjatandritel käis
titaanide heitlus – Drittes Reich versus idabolševism,
mille tagajärjed mõjutavad maailma ja Euroopa saatust
veel tänase päevani. 22. juunil, aastal 1941 kell 4.15
hommikul ületas armeegrupeering „Nord” (Heeresgruppe
Nord) kindralfeldmarssali Wilhelm Ritter von Leebi juhtimisel
Nemunsae jõe ja alustas 850-kilomeetrilist rännakut
Leningradi suunas.
Paljutõotav
algus
Pealetungis osalesid
peamiste löögijõududena kaheksa diviisi (kolm
tanki, kaks motoriseeritud jalaväe, kolm jalaväe ja
üks motoriseeritud SS-diviisi) ja Erich von Hepneri 4. tankigrupp.
Läbinud 296 kilomeetrit, jõudsid väeüksused
26. juuniks Daugava jõe äärde ning 4. juuliks
Ostrovani. Samal ajal vallutasid 18. armee väeosad, kuhu
kuulus 10 jalaväediviisi, piki Balti mere rannikut peale,
tungides 1. juulil Riiga. 16. armee oma 9. diviisiga kaitses pealetungivaid
vägesid idatiivalt tankigrupiga ning viis lõpule Läti
ja Leedu hõivamise. 4. tankigrupp jõudis välja
Pihkvasse ja alustas sealt 10. juulil pealetungi Velikaja jõe
positsioonidelt. Samal ajal puhastas 18. armee vaenlastest Eestimaa.
Wehrmachti tankiüksuste pealetungi aeglustas mõningal
määral vaenlase vastupanu soistel aladel. 14. juulil
andis Führer käsu peatada pealetung. Tankiüksused
ootasid jalaväe järelejõudmist ning kaotasid
kolm nädalat aega. Nad olid Luuga jõel –
kõigest 96 kilomeetri kaugusel Leningradist. Pealetung
algas uuesti alles 1. septembril ning tankiüksused 4. tankigrupist
vallutasid Laadoga jõel Shlisselburgi, samal ajal kui 18.
armee vabastas koos eesti vabatahtlikega Eesti territooriumi punavägedest.
14. juulil olid vallutatud Narva ja 27. juulil Tallinn. Peale
seda liikus 18. armee Narva alla. 16. armee vallutas 24. augustil
Novgorodi ning jõudis seejärel välja Laadoga
järve juurde. Soome väed jõudsid 4. septembril
Soome-NSVL-i piirini (1939. aasta seisuga). Nad asusid Leningradist
pisut põhja pool.
Armeegrupeering
„Nord” Loode-Venemaal
4. tankigrupp tegi 9.
septembril katse vallutada Leningrad, kuhu punaväed pääsesid
siis juba ainult üle Laadoga järve. 17. septembril viis
Führer 4. tankigrupi armeegrupi „Mitte” koosseisu.
See armeegrupp tungis peale Moskvale. Leningradi piiramine tehti
ülesandeks 16. ja 18. armeele, kes oma raske piiramiskahurväega
alustasid linna metoodilist purustamist. Tankigrupi mahavõtmine
Leningradi alt oli traagiline viga, kuna võimaldas punavägedel
linna enda käes hoida. See oli ka põhjuseks mis tegi
„Nord” grupeeringu vägedel raskemaks võitluse
nende rindel ega lubanud jõudsalt edasi liikuda. Leningrad
pidas piiramisrõngas vastu 900 päeva ning punavägi
vabastas linna blokaadist 27. jaanuaril 1944. aastal.
8. novembril 1941 toodi Leningradi alla 3. tankigrupi 39. tankikorpus,
kes püüdis ühineda Soome vägedega Sviri jõel
ning vallutas edasi liikudes Tihvini. Punaväed alustasid
5. detsembril vastupealetungi ning surusid armeegrupi „Nord”
üksused Volhovi jõe all 64 kilomeetrit tagasi nende
algpositsioonidest. 1942. aasta jaanuarist asusid võitlevad
pooled positsioonisõja pidamisele. Führer tagandas
von Leebi armeegrupeeringu „Nord” ülema kohalt
ning asendas ta Generaloberst Georg von Küchleriga. 1942.
aasta aprilliks taganes 16. armee Lovati jõele. 16. armee
üksused pidasid 1942. aasta jaanuarist kuni maikuuni hästi
vastu Holmski katla piiramislahingutes. Sama aasta veebruarist
juunini peeti vastu ka Demjanski katla piiramisrõngas.
Punaarmeel õnnestus 1943. aasta jaanuaris vallutada Velikije
Luki.
Polaarjoonel
1941. aasta 19. juunil
liikus sakslaste Norra armee Põhja-Soomest Karjalasse kolme
jalaväediviisi ja kolme mägiküti diviisiga, millest
üks oli SS mägiküti diviis. Sihiks oli vallutada
Murmansk. See ei õnnestunud ning 1941. aasta detsembris
asusid sakslased positsioonisõda pidama. 1942. aasta juunist
hakkas see armee kandma 20. mägiküti armee nime. Armeed
juhatas Generaloberst Eduard Dietl. Soome relvajõudude
lõunagrupeeringu väed marssal Mannerheimi juhtimisel
said tagasi neile enne Talvesõda kuulunud Karjala alad.
Armeegrupeering
„Mitte” Valgevenes
Armeegruppi „Mitte”
(Heeresgruppe Mitte) juhatas kindralfeldmarssal Fedor von Bock.
See oli idarinde kõige võimsam väeühendus.
Hermann Hothi juhitud 3. tankigrupp, kuhu kuulus neli tanki- ja
kolm motoriseeritud diviisi, pidi tungima peale põhja suunas,
samal ajal kui Generaloberst Heinz Guderiani juhitud 2. tankigrupp
pidi viie tanki-, kahe motoriseeritud ja ühe motoriseeritud
SS-diviisiga ning ühe ratsadiviisi jõududega tungima
peale lõuna suunal. Seal pidi armeegrupeering „Mitte”
piirama sisse ja mitmesse kotti võtma punavägede põhilised
jõud Valgevene territooriumil. Punavägede lõpliku
purustamise ja hävitamise pidid lõpule viima 4. armee
19. jalaväediviis ning 9. armee 12. jalaväediviis. Seejärel
pidi armeegrupeering „Mitte” saama täiendust grupeeringult
„Nord” ning tungima edasi Moskva peale. Kokku tuli selleks
läbida 960 kilomeetrit.
Operatsiooni alguses liikus see tohutu üksuste koondis edasi
oodatust aeglasemalt, kuna punaväed neile tugevat vastupanu
osutasid. 27. juuniks läbisid tankigrupeeringud siiski 320
kilomeetrit ning sulgesid Minski katla. 28. juunist lõppes
punavägede ümberpiiramine Brest-Litovski ja Belostoki
all. Tankiüksused jätkasid pealetungi Venemaa lääneosade
sügavusse ning piirasid 18. juulil ümber Smolenski all
suured punavägede üksused. Moskvani oli sealt 320 kilomeetrit.
Fedor von Bock tahtis otsemaid Moskvat rünnata kuid Führer
käsutas 19. juulil Guderiani 2. tankigrupeeringu ja just
võidukalt Jugoslaaviast saabunud 2. armee üksused
lõunasuunale, soovides kiiremini vallutada Kiievit. Need
üksused pidid läbima 400 kilomeetrit ning toetama oma
jõududega 1. tankigrupeeringut, mis kuulus armeegrupeeringu
„Süd” koosseisu. Tungides peale Kiievile, võitsid
Guderiani tankiüksused punaväelasi 9. augustil Roslavli
all, 20. augustil Gomeli juures ja 19. septembril Kiievi all.
Kiievi katel suleti 26. septembril, vangi langes 665 000 nõukogude
sõdurit ja ohvitseri. Peale seda liitusid Guderiani tankiüksused
jälle armeegrupeeringuga „Mitte”.
|
Kindralfeldmarssali Wilhelm Ritter von Leeb (paremal)
ja Generaloberst von Küchler vaatluspunktis, idarindel
sügisel 1941.
|
Armeegrupeeringu
„Mitte” vägede pealetung Moskvale
1941. aasta 2.oktoobril
möödus kaks ja pool kuud Smolenski vallutamisest ning
armeegrupeeringu „Mitte” üksused alustasid operatsiooni
„Taifuun”. Hermann Hothi 3. tankigrupp sööstis
edasi põhjasuunas, 2. tankiarmee, mida juhatas Guderian,
sööstis lõunasse, samal ajal kui Erich Höpneri
4. tankigrupeering sai au osaliseks rünnata NSVL-i pealinna
Moskvat. Tankiüksusi toetasid 2., 4. ja 9. armee. 7. oktoobril
vallutati Orjol, 12. oktoobril sulgusid Vjazma ja Brjanski all
piiramisrõngad punavägede ümber. 6. oktoobril
algas äkitselt tugev soojenemine ja tekkinud pori aeglustas
pealetungi. 6. novembril oli jälle külm ning pealetung
jätkus. 30. novembril olid edasitungivad 4. tankigrupi üksused
Moskva kesklinnast ja Punasest väljakust kõigest 40.
kilomeetri kaugusel. Sakslaste pealetung rauges 4. detsembril.
Punaväed sooritasid vastupealetungi ning 5. detsembril rünnati
väekoondise „Mitte” üksusi kõigi punaste
käes olevate jõududega. Saksa väed pidasid sellele
lainele vastu ning taganedes 160 kilomeetrit, jätsid maha
Kalinini, kuid suutsid püstitada kaitseliini Dnepri jõel
Smolenski, Vjazma ja Rževi ees. Seal hoiti oma positsioone
1943. aastani. Smolenski all ei olnud sakslaste kaotused kuigi
suured. Fedor von Bock andis oma vägede juhatuse üle
kindralfeldmarssalile Günther Hans von Klugele.
Armeedegrupeering
„Süd” Ukrainas
|
Kindralfeldmarssal Gerd von Runstedt, Heeresgruppe Süd
juhataja.
|
Seda väekoondiste
grupeeringut (Heeresgruppe Süd) juhatas kindralfeldmarssal
Gerd von Runstedt, kelle ülesandeks oli okupeerida Ukraina.
1. tankigrupp Generaloberst Ewald von Kleisti juhatusel koosnes
üheksast diviisist. Sinna kuulus viis tankidiviisi, kaks
motoriseeritud jalaväe diviisi, kaks motoriseeritud SS jalaväediviisi,
mis pidid 6. armee (14 diviisi, sealhulgas üks tankidiviis)
toetusel vallutama Kiievi. 17. armee tungis oma 13 diviisiga (7
jalaväediviisi, 2 kergejalaväediviisi, 2 mägiküttide
diviisi ja 2 slovakkide diviisi) peale läbi Ukraina keskosa.
11. armee ründas 12 diviisiga (7 jalaväediviisi, 5 rumeenlaste
diviisi) piki Musta mere rannikut koos rumeenlaste väekoondisega
„Antonesku” (3. ja 4. armeed ja 21. korpus).
Armeekoondise „Süd” edasiliikumine toimus suhteliselt
aeglaselt. 17. armee murdis 30. juunil Lvovi garnisoni vastupanu
ning ühines 8. augustil 11. armeega selleks, et sulgeda punaväelased
Umanski kotti. 16. oktoobril hõivasid 11. armee üksused
koos rumeenlastega Odessa ning 27. oktoobril hõivati Krimmi
poolsaar. Algas Sevastoopoli piiramine ning selle vallutamine
27. juunil 1942. 1. ja 4. tankigrupp sulgesid 26. septembril Kiievi
„koti” ning 6. armee vallutas 20. oktoobril Donetski,
mis kandis tollal nime Stalino. Tegemist oli Donbassi regiooni
tööstuskeskusega. 24. oktoobril vallutati Harkov ning
20. novembril hõivas 1. tankigrupp Rostovi Doni ääres.
1. detsembril vahetas armeegrupeeringu juhataja Runstedti välja
kindralfeldmarssal Walter von Reichenau ning esimese asjana lahkus
vallutatud linnast koos vägedega. 1942. aasta 17. jaanuaril
suri kindralfeldmarssal Reichenau ootamatult ning tema asemele
saadeti vägesid juhatama kindralfeldmarssal von Bock.
Punavägede vastupealetungi käigus õnnestus neil
tagasi vallutada vaid tühised asustatud punktid Harkovi juures,
Rostovi lähistel ja Ida-Krimmis. 2. aprilliks oli see vastupealetung
raugenud. 28. juunil alustas grupeering „Süd” oma
suurimat strateegilist pealetungi Stalingradile ja Kaukasusele.
7. juulil vallutas 4. tankigrupp Voroneži. 9. juulist 1942
hakati armeegrupeeringut „Süd” nimetatama armeegrupeeringuks
„B” ning lisaks sellele formeeriti armeegrupeering „A”.
See väekoondis, mida kamandas kindralfeldmarssal Siegmund
Wilhelm Walther List, koondas endasse 1. armee 20 diviisi. Sinna
kuulus 3 tanki-, 12 jalaväe-, 2 mägiküttide ja
3 itaallaste diviisi. Koos 17. armeega pidi see armeekoondis hõivama
nafta poolest rikka Kaukasuse regiooni. Samal ajal pidi armeekoondis
„B” kindralfeldmarssal parun Maximilian von Weichsi
juhatusel 53 diviisi jõududega (5 tanki-, 25 jalaväe-,
2 motoriseeritud, 10 rumeenlaste ja 6 itaallaste diviisi ), mis
moodustasid 4. tankiarmee ning 2., 6., 3., ja 4. rumeenlaste;
2. ungarlaste ja 8. itaallaste armeega tungima Volga suunas Stalingradi
peale.
Armeekoondis „B” tungis peale jõuliselt ja kiiresti.
6. armee ja 4. tankiarmee üksused tungisid Stalingradi 23.
augustil ning seal algasid üliägedad linnalahingud.
19. novembril andsid punaväelased tugeva löögi
tiivalt, kus grupeeringut kaitsesid Rumeenia ja Itaalia väeosad
ning võtsid selle löögi tulemusel Stalingradis
olevad sakslaste üksused „kotti”, mis sulgus 23.
novembril. Führer keelas piiramisrõngasse sattunud
vägedel teha katset välja murda, arvates, et võib
varustada neid õhuvägede abil nii, nagu see oli sakslastel
korda läinud Demjanski „koti” puhul. Selleks et
Wehrmachti väed suudaksid hoida oma positsioone Volga jõel,
viis Führer 26. novembril armeekoondise „B” koosseisust
välja neli armeed (6. ja 4. tankiarmee, 3. ja 4. Rumeenia
armeed) ning formeeris nendest üksustest armeegrupi „Don”
kindralfeldmarssal Erich von Mansteini juhatusel. Vaatamata sellele
katsele hoida enda käes Volga-äärseid positsioone,
kapituleerusid piiramisrõngas olevad väed 2. veebruaril
1943. Kokku andis alla 230 Saksa, Rumeenia ja Horvaatia diviisi.
Manstein taganes Doni äärde Rostovisse. Armeegrupeeringu
„B” väeüksused taganesid Ukrainasse. Stalingradi
lahingu saatus oli otsustatud. Katlasse sattunud 250 000 mehest
oli kapituleerumise hetkeks elus vaid 90 000. Need olid 6. ja
4. armee riismed ning Stalingradis olnud mehed andsid alla koos
ülemjuhataja Friedrich Wilhelm Paulusega (kelle Führer
oli just ülendanud marssaliks) ja 24 kindraliga. Allaandmine
toimus 31. jaanuaril ning viimased vastupanukolded linnas likvideerisid
punaväelased 2. veebruaril.
Armeekoondisel „A” õnnestus vallutada Rostov
Doni ääres 23. juulil 1942 ning pealetung Kaukasusele
jätkus. 9. augustil vallutati Krasnodar, mis oli Kuubanimaa
keskus ja 6. septembril hõivati Novorossisk. 10. septembril
võttis Führer armeekoondise „A” juhatuse
ajutiselt enda kätte ning andis selle 22. novembril üle
Generaloberst Erwin von Kleistile. Pealetung oli takerdunud Kaukasuse
lävel teel Groznõi peale. 23. detsembril sai armeegrupp
käsu taanduda, kuna oli selge oht sattuda lõksu ning
1. veebruarist 1943. dislotseerus grupeering „A” oma
üksustega lääne pool Rostovit Doni ääres.
Sõjaõnn
pöördub
Põhjarinne
1943. aasta veebruaris
võitles Wehrmachti armeegrupp „Nord” kindralfeldmarssal
Georg von Küchleri juhtimisel rinde põhjapoolses lõigus
kahe armee jõududega. 18. armee koosnes 26 diviisist (20
jalaväe-, 4 lennuväe-, 1 SS jalaväe- ja 1 mägiküttide
diviis) ja piiras Leningradi positsioonidel piki Volhovi jõge
Laadoga järvest kuni Ilmeni järveni. 16. armee koosnes
16 diviisist (15 jalaväediviisi ja 1 lennuväediviis)
ning hoidis positsioone piki Lovati jõe põhjapoolset
osa Velikije Luki lähistel. Seda pikka rindejoont õnnestus
16. armeel hoida enda käes kogu 1943. aasta jooksul, kuigi
28. veebruaril oli armee sunnitud viima osa oma vägesid Demjanski
alla, kus oli haavatav rindelõik ning 9. oktoobril pidid
16. armee üksused loovutama Neveli linna.
1944. aasta 14. jaanuaril alustas
Punaarmee suurt pealetungi armeegrupi „Nord” vägedele.
Armeegrupi eesotsas oli siis kindralfeldmarssal Walther Model.
Saksa väed suruti Leningradi alt välja ning taganeda
tuli ka Ilmeni järve äärest. Loovutati Novgorod,
Luuga, Staraja Russa ja Holm. 1944. aasta 1. märtsiks peatati
siiski punaväelaste pealetung ning armeegrupi, mida juhatasid
järjepanu Generaloberstid Georg Lindemann (märtsist
1944), Johhanes Friessner (juulist 1944) ning Ferdinand Sherner
võttis positsiooni sisse kaitseliinil „Panther”,
mis kulges piki Eesti ja Läti piiri. Punaarmee taastas oma
pealetungi 10. juulil ning vallutas Ostrovi linna 21. juulil,
Pihkva 23. juulil ning Narva 28. juulil. Vaatamata sakslaste meeleheitlikule
vastupanule vallutasid Punaarmee üksused 25. augustil Tartu
ning 27. juulil Daugavpilsi Ida-Lätis.
1944. aasta 14. septembril algas
uus pealetungilaine, mis lõppes kuu lõpuks kogu
Eesti ja Läti vallutamisega. Armeegrupeeringu „Nord”
üksused jätsid 11. oktoobril 1944 maha Riia, kuid sattusid
blokaadi Balti mere kallastel Tukums-Liepaja liinil. 1945. aasta
25. jaanuarist nimetati need üksused ümber grupeeringuks
„Kurland” (Heeresgruppe „Kurland”). Kamandasid
seda grupeeringut järjepanu Generaloberstid Heinrich Wietinghoff,
Lothar Rendulic ja Carl Hilpert. Väekoondis kapituleerus
1945. aasta 8. mail, olles pidanud punaväelastega maha kuus
suurt lahingut.
Polaarjoonel
|
Väejuhatus polaarjoonel: Ferdinand Schörner,
Eduard Dietl ja Georg Ritter von Hengl.
|
Karjalas pidasid rinnet
20. mägikütiarmee kuus diviisi. Kamandas mehi Generalobesrt
Eduard Dietl. Armee koosseisu kuulus 2 jalaväediviisi, 3
mägikütidiviisi ja 1 SS mägikütidiviis. Nende
vägede kaitstud olid Petsamo niklikaevandused. 1944. aasta
7. novembril saavutasid Soome võimud NSVL-i juhtkonnaga
kokkuleppe, mille kohaselt oli Soome sunnitud kuulutama Saksamaale
sõja. 20. armee taandus Norrasse ning asus seal mägiküti
kindrali Franz Böhme juhtimisel kaitselahingutesse.
Keskrinne
Armeegrupp „Mitte”
kindralfeldmarssal Günther von Kluge juhtimisel pidas 1943.
aasta
veebruaris kaitselahinguid kaitsejoonel, mis kulges Ržev-Orjol-Harkov
liinil Lääne-Venemaal. Sama aasta märtsis oli nimetatud
armeegrupi koosseisus 2. ja 3. tankiarmee ning 2., 4. ja 9. väliarmee,
kuhu kuulus 81 diviisi (12 tankidiviisi, 1 SS tankidiviis, 53
jalaväediviisi, 1 SS vägede ratsadiviis, 6 lennuväediviisi
ja 6 Ungari diviisi).
1943. aasta 24. märtsil jättis
9. armee maha Rževi linna ja Vjazma kaare. 9. armee koosnes
17 tanki ja 26 jalaväediviisist. Need väed osalesid
operatsioonis „Citadel”, mis oli suurimaks tankilahinguks
ajaloos, ning ründasid Kurski kaare lahingus nõukogude
vägesid. Sakslaste pealetung peatati 17. juulil. Nende edasiliikumine
oli väike, samal ajal kui kaotused elavjõus ja tehnikas
tohutud. Punaarmee asus vastupealetungile ning 1. augustil vallutati
Orjol, 24. septembril Smolensk ja Roslavl ning 26. novembril Gomel.
Armeegrupeeringu „Mitte” eesotsas oli sel ajal kindralfeldmarssal
Ernst Busch, kes viis väed Valgevenesse.
1944. aasta 22. juulil ründasid
nõukogude väed armeegrupeeringut „Mitte”
ründelainega, milles osales 2,5 miljonit võitlejat.
Sakslaste armeegrupeeringus oli selleks ajaks kokku 400 000 meest.
Vägesid juhatas uus ülemjuhataja, kindralfeldmarssal
Walther Model. Punaväed hõivasid 27. juunil Vitebski,
28. juunil Mogiljovi, 29. juunil Bobruiski ning 4. juulil Minski.
Lahingutegevuse tulemusel kaotas armeegrupeering „Mitte”
300 000 meest ja lakkas sisuliselt olemast. Valgevene hõivasid
nõukogude väed juuli keskpaigaks ning edasi tungiti
juba Leedu territooriumile, kus vallutati 12. juulil Vilnius ja
30. juulil Kaunas. Edasi tungisid punaväelased Ida-Poolasse
ning 28. juulil oldi juba Brest Litovskis. 29. juulil oli nõukogude
vägede käes Belostok ja 31. juulil Varssavi idaosa.
Visla vasaku kaldani jõudes peatuti ning oodati kuni sakslased
surusid maha Varssavi ülestõusu. Ülestõusu
oli inspireerinud Poola Koduarmee ning see kestis 1. augustist
kuni 2. oktoobrini 1944. Armeegrupeeringu „Mitte” uueks
juhatajaks sai Generaloberst Georg Hans Reingardt. Punaväed
tungisid uuesti peale 12. jaanuaril 1944 ning vallutasid 17. jaanuaril
Varssavi. 3. veebruaril jõuti Oderi jõeni ning peatuti.
Suurem osa Ida-Preisimaast langes 23. veebruariks. 1945. aasta
25. jaanuaril nimetati armeegrupeering „Mitte” ümber
armeegrupeeringuks „Nord” ja juhatus läks Generaloberst
Rendulici kätte. 1945. aasta märtsist määrati
nendele vägedele uueks juhatajaks sama auastet kandev Walther
Weiss. Selle väekoondise koosseisu kuulus 25 diviisi (2 tankidiviisi,
1 tankiluftwaffe diviis, 1 motoriseeritud diviis Luftwaffe alluvuses
ja 21 jalaväediviisi) ja mehed pidasid kaitselahinguid Königsbergi
„katlas” ja Kuramaal kuni kapituleerumiseni 1945. aasta
21. aprillil.
1945. aasta 24. jaanuaril loodi
SS Reichsführer Heinrich Himmleri juhtimisel armeegrupeering
„Visla” (Heeresgruppe „Weichsel”), kuhu kuulus
47 diviisi (3 tanki-, 35 jalaväe-, 7 SS diviisi ning 1 merejalaväediviis)
. Neist oli moodustatud 3. tankiarmee ning 2. ja 9. väliarmee,
mis asusid kaitseliinile piki Oderi jõge Pommerimaa rannikul.
Märtsikuust alates juhatas seda grupeeringut Generaloberst
Gotthard Heinrich. Aprillis võttis juhatuse enda kätte
luftwaffe Generaloberst Kurt Student. Punaväed alustasid
pealetungi 24. veebruaril ning hõivasid Kolbergi 18. märtsil
ja Danzigi 30. märtsil. 16. aprillil algas punavägede
pealetung Berliinile, mida kaitses 9. armee. Berliini garnison
kapituleerus 1. mail ning 3. mail kohtusid punaväed Elbel
Briti ja USA vägedega.
Lõunarinne
|
Kindralfeldmarssal Günther von Kluge ja Walter Model.
|
1943. aasta veebruaris
hoidis Ukrainas kaitseliini armeegrupeering „Süd”.
See oli formeeritud 12. veebruaril armeegrupi „Don”
vägedest ning juhatas seda vägedekoondist kindralfeldmarssal
Erich von Manstein. Grupeeringusse kuulus 1. ja 4. tankiarmee
ning operatiivgrupp „Kempf”, mis reorganiseeriti hiljem
8. armeeks ja operatiivgrupp „Hollidt”, mis reorganiseeriti
hiljem 6. armeeks. Kokku oli armeegrupeeringus „Süd”
7 tanki-, 17 jalaväe-, 2 motoriseeritud , 4 motoriseeritud
SS vägede diviisi ning 2 lennuväediviisi. Krimmis ja
Tamani poolsaarel paiknesid armeegrupeeringu „A” üksused
kindralfeldmarssal Ewald von Kleisti juhatusel. Grupeeringu moodustas
20 diviisi (1 tanki-, 7 jalaväe-, 2 küti-, 2 mägikütidiviisi,
1 lennuväediviis ning 6 rumeenlaste ja 1 slovakkide diviisi),
mis olid koondatud 17. armeesse. 1943. aasta oktoobris liitus
selle armeega 6. armee.
Punaarmee vabastas oma pealetungi ajal 1943. aasta 8. veebruaril
Kurski, 9. veebruaril Belgorodi, 14. veebruaril Rostovi Doni ääres
ning 16. veebruaril Harkovi. Manstein asus vastupealetungile 19.
veebruaril ning vallutas Harkovi tagasi 15. märtsil. Punaarmee
järgmine pealetungilaine algas 17. juulil ning punaväed
tungisid 5. augustil uuesti Belgorodi ning 23. augustil võtsid
enda kätte Harkovi. Manstein taandus oma üksustega 30.
septembril Dnepri äärde. 6. novembril jätsid sakslased
maha Kiievi. 9. oktoobril taandusid armeegrupeeringu „A”
üksused Tamani poolsaarelt ning 31. oktoobriks oli 17. armee
suletud piiramisrõngasse Krimmi poolsaarel.
Punaväed alustasid rünnakut
oma platsdarmilt Donetsi jõelt ning rünnates armeegrupeeringu
„Süd” kaitseliini, vallutasid 31. detsembril Zitomiri
linna ning 7. veebruaril Nikopoli. 15. veebruaril purustati ja
hävitati lahingutes sakslaste grupeering Korsun-Sevtšenko
all. Krivoi Rogi jõudsid punased 22. veebruaril ning 27.
märtsil olid nõukogude väed jõudnud Karpaatide
põhjapoolsetele jalamitel. 15. märtsil olid punaväelased
Tirnopoli ja Brodi linnade all Lõuna-Poolas. Sakslaste
6. armee taganes Ukrainast lõunasse ning jättis 10.
aprillil 1944 maha Odessa linna. 17. armee loovutas 1944. aasta
9. mail Sevastoopoli linna ning evakueerus meritsi Krimmist Rumeeniasse.
Armeegrupeering „Süd” nimetati Lõuna-Poolas
30. märtsil 1944 ümber „Põhja-Ukraina”
armeegrupeeringuks. See grupeering koosnes kolmest armeest (1.
ja 4. tankiarmee ja 1. Ungari armee). Grupeeringu juhatajaks sai
kindralfeldmarssal Walther Model, kes loovutas selle koha juunikuust
Generaloberst Joseph Harpele. Punaarmee asus pealetungile 12.
juulil ning vallutas 22. juulil Brodõ, 23. juulil Ljublini
ning 27. juulil Lvovi. 23. septembril liideti „Põhja-Ukraina”
grupeeringule 17. armee ning uus väekoondis hakkas kandma
nimetust armeegrupeering „A”. Uus punavägede rünnakulaine
algas 1945. aasta 12. jaanuaril ning andis tugeva löögi
armeegrupeeringule „A”. 25. jaanuaril formeeriti grupeering
ümber armeegrupeeringuks „Mitte”, mille etteotsa
asus kindralfeldmarssal Ferdinand Schörner. Uude koondisse
kuulus 1. ja 4. tankiarmee ning 17. väliarmee. 1945. aasta
19. jaanuaril vallutasid punaväed Krakovi ning 25. maiks
jõuti Oderi jõe kallastele. Nõukogude väed
tungisid läbi Tšehhimaa ning vallutasid Bratislava 4.
aprillil. Praha langes punaväelaste kätte 9. mail.
Armeegrupeeringu „A”
väeüksused, mis olid taandunud Rumeeniasse, formeeriti
ümber armeegrupeeringuks „Lõuna-Ukraina”
ning nad olid Schörneri juhatuse all. Juulikuust juhatas
neid vägesid Generaloberst Johannes Friessner. Grupeeringusse
kuulus viis armeed (6., 8., 17. armee ning 3. ja 4. Rumeenia armee).
Pealetungile läksid punaväed 20. augustil ning 22. augustil
vallutati Jassa ning 24. Kishinev. 23. augustil asus Rumeenia
Saksamaa-vastase koalitsiooni poolele ning 8. septembril tegi
sedasama Bulgaaria. Armeegrupeeringu „Lõuna-Ukraina”
üksused olid sunnitud taanduma Põhja-Transilvaaniasse,
kus hoidsid rinnet Ungari väeüksused. Seal nimetati
grupeering ümber armeegrupeeringuks „Süd”
ning sinna kuulus neli armeed (6., 8., 2., armee ning 3. Ungari
armee).
Punaväed sisenesid lahinguid
pidades Ida-Ungari territooriumile 1944. aasta oktoobris ning
vallutasid 20. oktoobril Debretseni linna. Algas Budapesti piiramine,
mis kestis 20. detsembrist 1944. kuni 13. veebruarini 1945. Lääne-Ungari
oli armeegrupeeringu „Süd” üksuste kontrolli
all. Neid üksusi kamandas tol hetkel jalaväekindral
Otto Wehler. Punavägede uus pealetung algas 16. märtsil
1945 ning 1. aprillil sisenesid punased Austria idapoolsetele
aladele. Viin langes 13. aprillil. Armeegrupeering „Süd”
nimetati ümber armeegrupeeringuks „Ostmark” ning
selle koosseisu kuulus kolm armeed (6. ja 8. Väliarmee ning
6. SS vägede tankiarmee). Juhatas armeegrupeeringut Generaloberst
Redulic. Grupeering kapituleerus 1945. aasta 9. mail.
1944. aasta septembris ühinesid
Lõuna ja Balkani rinde armeed ning 27. septembril 1944
sisenesid punaväed Jugoslaaviasse, vallutades armeegrupeeringult
„F” (2. tankiarmee, armeegrupeering „Serbia”
ja armeegrupeering „E”) 19. oktoobril Belgradi. Novembris
taandus sakslaste armeedegrupeering „E” Kreekast ja
Albaaniast. Detsembris viidi sakslaste 2. tankiarmee üle
Lõuna-Ungarisse ning armeegrupeering „F” koos
horvaatide üksustega asus kaitseliinile Bosnia-Serbia piiril.
See kaitseliin pidas vastu pealetungilainele, mida punased alustasid
15. märtsil koos oma uute liitlaste bulgaarlastega ning jugoslaavlastest
partisanidega. See vastupanu lubas taanduda armeegrupeeringu „E”
üksustel ning 7. aprillil jäeti maha Sarajevo, 4. mail
Rieka ning 8. mail Zagreb. Grupeering kapituleerus Lõuna-Austrias
15. mail 1945.
Selline oli kokkuvõttev
lühiülevaade idarindel peetavast lahingutegevusest II
maailmasõja päevilt kus Drittes Reichi Wehrmacht jäi
alla Sovetski Sojuzi punavägedele 1941.–1945. aastal
peetud hiidsõja jooksul.
Lõpetuseks
lisan Wehrmachti idarinde teenetemärkide ja medalite kirjelduse.
|
Raudrist (II klass)
|
Tähtsaimaks teenetemärgiks
vapruse eest eesliinil oli idarindel peetud lahingutes vana hea
Raudrist kahe klassiga – (esimese ja teise). Järgnesid
Raudristid, mis jagunesid viieks järguks: Rüütliristid
(millega autasustati tavaliselt ohvitsere), Rüütliristid
tammelehtedega (alates 21. juunist 1941), Rüütliristid
tammelehtede ja mõõkadega, Rüütliristid
mõõkade ja briljantidega, Suurrist ja Kuldne Saksa
rist (alates 28. septembrist 1941). Oma kaalukuselt positsioneerus
Kuldne Saksa rist 1. järgu Raudristi ja Rüütliristi
vahele. 1939. aasta 18. oktoobril asutati Sõjateenete rist
mõõkadega ja mõõkadeta. Seda teenetemärki
anti vapruse ja erakordsete teenete eest, mis toime pandud väljaspool
eesliini. 19. augustil 1940 asutati Risti Rüütlirist
sõjaliste teenete eest. Ka see rist oli mõõkadega
ja mõõkadeta variandis.
1941. aasta 18. juulil
asutati märk „Õhutõrje kahurvägi”,
mida kanti vasakul taskuklapil. Märk kujutas endast hallist
alumiiniumist kotkast ning 88 mm õhutõrjekahuri
kujutist (Flack 18), mida ümbritses pärg.
Mehed, kes võitlesid
NSVL-i territooriumil vähemalt kahe nädala jooksul vahemikus
15. november kuni 15. aprill 1942 said hõbemusta medali
„Idarinde talvekampaania 1941/42”, mida naljatledes
kutsuti „külmunud liha ordeniks”. Märki „Sõjaväeautojuht”
kanti vasakul revääril. See märk oli asutatud 23.
oktoobril 1942 ning kujutas endast autorooli pronksist, hõbedast
või kullast pärja sees. Sellega autasustati mootorrattureid
või autojuhte, kes teenisid tegevvägedes alates 1940.
aasta detsembrist.
„Holmski kilp”
asutati 1942. aasta 1. juulil ning sellel oli kujutatud Raudristi
Wehrmachti kotka küünistes. Selle märgi said mehed,
kes osalesid Holmski katla lahingutes Põhja-Venemaal 21.
jaanuarist kuni 5. maini 1942. Pronksist „Krimmi kilbil”
oli kujutatud kotkas Krimmi poolsaare kohal. Märk asutati
24. juulil 1942 ning selle said sõdurid ja ohvitserid,
kes teenisid vähemalt kolm kuud ajavahemikus 21. september
1941 kuni 4. juuli 1942 Krimmis.
Eriline märk „Tanki
hävitamise eest” asutati 1942. aasta 9. märtsil.
Märgi said sõdurid, kes ei kuulunud tankitõrjeüksustesse
ning said tankist jagu, olles relvastatud nagu kergejalaväelased.
Mundrikuue paremal varrukal kantaval märgil oli kujutatud
Nõukogude tank T-34, mis asetses hõbedast põimikust
ruudus. Need, kellel õnnestus hävitada viis tanki,
said sama märgi kullast põimikus.
1942. aasta 14. juulil
asutati „Idamedal”, millel oli kujutatud särav
päike. See anti hea teenistuse eest. Kui oli ilmutatud ka
vaprust, sai selle medali koos mõõkadega. Medali
1. järk oli kullast või hõbedast ja kanti teda
vasaku taskuklapi kohal. 2. järgu medalid rippusid lindil.
Kuldsetel medalitel oli lint rohelise ja punase värvikombinatsioonis.
Hõbemedalid olid rohe-valge lindi küljes.
|
|
|
