|
|
|
Ungern-Sternbergid: Barbara, Roman ja Ettore, mõisa
kalmistu avamisel, Viljandis suvel 2014.
|
Õnneliku lõpuga
muinasjutt
Tekst: Jaanika Kressa,
Elmo Ant
fotod: Mati Prinzmann
Viljandi
mõisa kalmistu lugu on saanud õnneliku lõpu.
80 aastat pärast viimaseid matuseid on Ungern-Sternbergide
kalmistu taas tähistatud ja hansalinn ei pea rahvusvahelistele
päevadele vastu minema silmad maas.
1934. aasta
detsembris maeti sellele kalmistule mõnepäevase vahega
ema ja tütar, parunessid Emily Sophie Alexandrine von Ungern-Sternberg
ja Alexandrine Emily von Mensenkampff, kes kõnealuse perekalmistu
eest olid võidelnud ja selle rahupaiga kohtu kaudu Eesti
riigilt tagasi saanud.
Viis aastat hiljem olid kõik selle pere liikmed sunnitud
kodumaalt lahkuma: siia jäädes oleks neid tõenäoliselt
oodanud loomavagun Siberisse-sõiduks. Viljandis leidus
mõneks aastaks neid, kes sellel kalmistul käisid,
kuid nõukogude mentaliteet keelas sinna mineku ja edasist
on juba kirjeldatud KE 3/2012.
Vana värav
ilmus välja võluväel
Samaaegselt teemat avava
artikliga, valmis 2012. aasta sügisel ka Mart Siilivase koostatud
Viljandi mõisa kalmistut puudutav muinsuskaitse ekspertiis.
Toonane Viljandi linnapea Loit Kivistik, kellele teema oli esialgu
võõras, osutus aga ausaks inimeseks ja arenguvõimeliseks
poliitikuks: ta viis ennast kodulinna ajalooga kurssi ja võttis
ühendust parunipere järeltulijaga Lõuna-Saksamaal.
Koos abilinnapea Rein Triisaga alustasid nad mõisa kalmistu
taastamist.
Peagi külastas Ettore von Ungern-Sternberg taas oma ema sünnilinna.
Erinevalt varasematest kordadest, mil ta siin samuti oli oma esivanemate
jälgi ajanud, sai talle nüüd osaks lahke(m) vastuvõtt.
1952. aastal sündinud Ettore on oma 1922. aastal Viljandis
sündinud ema noorem poeg, vanem vend Wolf pole enam elus.
Nende vanaisa oli kuulus lendur ja ettevõtja Heinz Ungern-Sternberg,
kes 1918. aasta alguses mõisaomanikuna oma Viljandi lossist
17-aastasena Krasnojarskisse küüditati. Lapselaps on
vanaisa eluloo nüanssidega kursis, üles kasvanud ema
Ruth-Elisabethi ja vanaema Helga-Elisabethi juttudega muinasjutumaast,
imeilusast Baltimaast.
Saksamaal metallikunstnikuna tegutsev Ettore sepistas oma esivanemate
kalmistule uue värava. Selle rõõmusõnumi
Sakalas ilmudes tuli kui võluväel välja vana,
aastate eest kadunud originaalvärav. Trepp ja säilinud
müüri osad renoveeriti, vana värav sai taas oma
kohale. Algas paruniperele mälestuskivi kavandamine ja õnneks
jõudis toonane linnavalitsus kõik vajaliku perekond
Ungern-Sternbergiga kooskõlastada enne 2014. aasta kevadisi
kohalikke valimisi. Uuel meeskonnal ei jäänud suvel
muud üle, kui mälestuskivi avada.
Kenotaaf
teenekale kodanikule
|
Perekond Ungern-Sternbergide väärikas mälestuskivi
Viljandis mõisa kalmistul. Paruni-pere koha eest
Viljandi ajaloos seisavad Mati Prinzmann ja Jaanika Kressa.
|
Avamisele saabus Ettore
von Ungern-Sternberg koos sõpradega otse Mongooliast. Kuulus
sugulane, kellel tema vanaisaga oli ühine vanavanavanavanaisa,
on Viljandi viimase paruni lapselast paelunud alati. Tema vanem
poeg, kes oli samuti Viljandi mõisa kalmistu mälestuskivi
avamisel ja perekonna poolt sõna võttis, kannab
nime Roman. Viljandisse kalmistu avamisele oli tulnud ka Ettore
abikaasa Barbara. Nende pere neljas liige, noorem poeg Alexander,
oli jäänud koju hobuseid hoidma.
Mälestuskivi õnnistas nii eesti kui ka saksa keeles
EELK õpetaja Matthias Burghardt, üheaegselt helisesid
Viljandis sel kuumal suvepäeval nii Pauluse kui ka Jaani
kiriku kellad.
Uuel mälestuskivil on viie sinna maetud parunipere liikme
nimed ja eludaatumid, kuuendana on kivile raiutud legendaarse
lenduri, sõjaeelse Viljandi suurima tööandja,
linnavolikogu liikme, Esimeses vabadussõjas Balti pataljonis
võidelnud ja Teises maailmasõjas Preisimaal langenud
Heinz von Ungern-Sternbergi nimi. Loodetavasti on selle mitmekülgse
ja oma linna väga armastanud inimese avastamine viljandlastel
alles ees. Mitte kunagi ei ole liiga hilja – meelemõistusele
tulla ja tõelise ajalooga tuttavaks saada.
|
Eesti vabariigi kodanik, lennunduse edendaja, Viljandi linnavolinik
Heinz Ungern-Sternberg väljasõidul. Tema sõiduauto
oli Eesti esimene Marmon Roosevelt – ostetud 1920.
aastatel Viljandimaa päritolu eesti autokuningalt Hans
Winnalilt. Foto: Rhona Villanueva
ja Bernd v. Mensenkampffi erakogust.
|
Mööda maailma laiali
Ungern-Sternbergide mäletamine Viljandiga
seotuna on õnneks tõusuteel. Sügise hakul käis
siin oma sugulaste jälgi ajamas Prantsusmaal sündinud
ja Austraalias elav daam, kelle ema isapoolne vanaonu on Viljandi
parun Oswald von Ungern-Sternberg, ema emapoolne vanaonu aga helilooja
Pjotr Tschaikovsky.
Florence Beilby vanavanemad kohtusid ja abiellusid 1880. aastal
Peterburis, kuid juba 1867. aastal oli helilooja Pjotr Tschaikovsky
käinud puhkamas Haapsalus, linnas, mille linnapea oli aastatel
1898–1902 Ewald Adam Gustav Paul Constantin von Ungern-Sternberg.
Kahjuks ei jõudnud meie külalised oma seekordsel Euroopa-reisil
Haapsallu: Pariisist lennukiga Riiga, sealt rendiautoga vaid väike
põige Liivimaa eesti alale, Erastverre ja Viljandisse,
sest palju hoolt ja tähelepanu vajasid esivanemate mõisad
Lätis Purmsatenis ja Edoles.
Baltisaksa juurtega inimesed on veelgi rohkem mööda
maailma laiali lennutatud kui eestlased ja lätlased. 20 tundi
lendu ja Pariisis ootas proua Florence´i kohtumine vanavanaisa
õetütrepoja ning ühtlasi tema kodus asuvate õlimaalidega
ühistest esivanematest, August Paul ja Alexandrine Antonie
Luise von Ungern-Sternbergist. Nende esiklaps Alexandrine Gertrud
siirdus Pariisi juba abielludes 1871. aastal ja nii on tema valduses
olevad õlimaalid vanematest tänaseni säilinud.
See oligi põlvkond, kes viimasena lasi ennast maalida,
järgmistest põlvedest on juba ainult fotod.
Meie, kes me kahe ja poole aasta eest kodanikena Ungern-Sternbergide
kalmistule tähelepanu juhtisime, võime täna rõõmustada:
Viljandi mõisa kalmistu on muinsuskaitse all (31. jaanuarist
2014) ja kuigi selle pere roll Viljandi ajaloos vajab edasist
tutvustamist, soovime vahekokkuvõttena tänada kõiki
neid häid inimesi, kes sellele saagale seni kaasa on elanud.
|
|
|
