|
|
Aerodünaamilised mõlgutused
Kuusiku lennuväljal
Tekst ja fotod:
Leho Männiksoo
NSVL-i
ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud vastastikuse abistamise
pakti alusel anti 1939. aasta oktoobris ajutiseks kasutamiseks
osa Kuusiku riigimõisa maa-alast NSV Liidu lennuväe
baasi rajamiseks. Talvesõja ajal startisid Kuusikult Nõukogude
Liidu lennukid Soome lõunarannikut pommitama. Tänaseks
on võõraste riikide sõjalennukid siit läinud.
Kuusiku lennuväljal askeldavad rahuliku taeva all meie lennusportlased.
Seisan
Kuusiku lennuvälja väravate taga ning piilun üle
tõkkepuu. Siia jõudmiseks tuli Märjamaalt Raplasse
suunduvalt maanteelt põigata vaid kilomeetri võrra
Iira külla viivale teele. Iira küla piiril vaatab vastu
kuulipildujapesa, mis manab meelde 23. augustil 1941. aastal siin
toimunud ohvriterohke lahingu.
Saksa üksus tungis peale, punaarmeelased taganesid. Tänapäeval
on uskumatu, et selle rahuliku roheluse keskel on käinud
verevalamine. Tolle lahingu järel maandusid Kuusiku lennuväljal
Vene õhuväe Iljušin ja Antonov tüüpi
sõjalennukite asemel sakslaste Junkersid. Keegi ei uskunud
siis, et „oma väikeste veoautodega „täitorniks”
kutsutud vormimütsides vene sõdurid” mõne
aja pärast taas tagasi Eestimaa pinnale valguvad ja Kuusiku
võtab jälle vastu nõukogude sõjalennukeid.
Aga see mälestus viib paraku tagasi aega, kui baaside leping
andis Nõukogude Liidu sõjaväele vabad käed
ka Kuusiku sõjalennnuvälja ehitamiseks. NSVL-i ja
Eesti Vabariigi vahel sõlmitud vastastikuse abistamise
pakti artikkel III läks täitmisele. Põllutööministeeriumi
esindaja Kuusiku riigimõisa valitseja andis 1939. aasta
oktoobrikuu 26. päeval Eesti Vabariigi ja Põllutööministri
ettekirjutuse Nr. 996-9 põhjal 25. oktoobrist 1939. a
ajutiseks kasutamiseks rendi alusel osa Kuusiku riigimõisa
maa-alast ühes hoonetega ja muude päraldistega NSV Liidu
lennuväe ja lennuväe baaside jaoks. Sinna hakati 1939.
aastal kohe ka ehitama Nõukogude sõjaväe ida-läänesuunalist
lennuvälja.
Talvesõja ajal (30. november 1939 – 12. märts
1940) startisid Kuusikult Nõukogude Liidu lennukid Soome
lõunarannikut pommitama. See oli vastuolus sõlmitud
riikidevahelise kokkuleppega. Ametlikult omas Eesti valitsus aga
informatsiooni, et tehakse ainult õppelende.
Teada on, et jaanuaris 1940 asus Kuusikul punaarmee 4. õhuväediviisi
63. kaugpommitajate polk ja veebruaris lisandus veel 7. kaugpommitajate
polk. Ajavahemikus 18. veebruar kuni 12. märts 1940 tehti
Kuusikult 6 pommituslendu. Lennukid tõusid õhku
210-nel korral. Lennuväljal baseerusid ajaloo andmeil lennukid
-4 ja -40. Saksa vägede liikumine ida suunas sundis baase
evakueerima. Enne lahkumist lasti laskemoonalaod õhku ning
mürsud maeti maha. Saksa eelüksus vallutas Kuusiku.
Ajalugu on oma keerdkäigud teinud. Rapla lennuväli asub
täna 177 ha suurusel kinnistul, kus on kaks 60 m laiust murukattega
lennurada. Üks 800 m pikkune ja teine 1600 m pikkune. Siia
kaasaegsed reaktiivid maanduda ei saaks, neile on vaja oma kolm
korda nii pikka kõva kattega maandusmisrada. Ka radade
suund on muutunud.
|
Eesti Lennuklubi juhataja Arsen Dzamanašvili ja klubi
koos lennukiga AN-2 on lahutamatu paar.
|
Sinisest
kuurist õhkub veel sõjahõngu
Väravast sisenemisel
jääb vasakul silma sinine kuur, millel suur viisnurk
ja tiivad. Tulevad meelde ajad ALMAVÜ Tallinna lennuklubist
Lai tänav 1, kus nende ridade autor ise läbis ka kolm
lennunduskursust ja oleks pidanud minema Nõukogude Armee
dessantüksusesse Rjazanis, saatus tahtis aga teisiti ja kodumaa
tolm jäi jalgadelt pühkimata. Lennusporti tehti dessantlangevarjudega
PD-6. Purilendurite esimesed lennukatsed viidi tol ajal läbi
Paljassaarel võrdlemisi primitiivsetel purilennukitel A-1.
Meie eismesed parimad purilendurid tollest ajastust olid Illar
Link ja Eda Laan.
Kuusiku lennuväljal askeldavad tänase rahuliku taeva
all meie mitmesugused lennusportlased. Siin tegutsevad langevarjurid,
mudell-lendurid, deltaplaneristid, purilendurid ja teisedki hobilennunduse
harrastajad. Täna, kui siia tulen, on lennuväli ja õhuruum
langevarjurite päralt. Kuusikut võib lugeda aktiivseimaks
harrastuslennukeskuseks Eestis.
Kohtun lennuväljal üle 20 aasta Eesti Lennuklubi juhatanud
Arsen Dzmanašviliga, kes viitab samas istuvale Igor Korabljovile,
kui mehele, kes mäletab veel aega, mil algas Kuusiku lennuväljal
lennusportlik tegevus. Igor meenutabki, et esimene sportlik kogunemine
siinsel lennuväljal toimus 1967. aastal, kui nõukogude
sõjaväelased seda lubasid. Tol ajal oli see sõjalennukitele
juba tagavaralennuväljaks. Seega veel sügaval „nõukaajal”.
See seletab vist ka vastava sümboolikaga sinise kuuri olemasolu
seal värava kõrval. Tänast stardirada nimetab
ta vanaks saksa lennukite rajaks, esimene, vene rada, kulgenud
teises suunas.
”Meil on Eestis praegu kokku neli sellist lennuvälja,
kus õhuspordi jaoks on olemas ka lennukid.” ütleb
meie juttu pealt kuulanud Arsen. ”Meie oleme siin pidevalt
alates 1982. aastast.” Oma esimese hüppe tegi ta ise,
nagu ta täpselt mäletab, 20. mail 1981. Ta on Eestis
sündinud peres, kus isa on grusiin ja ema ukrainlanna. Eesti
on raudselt talle kodumaa ja eesti keel puhtalt suus. Lennuväljal
on sel hüpete päeval kuulda mitmes keeles kõnelevaid
langevarjuga hüppajaid. Hüppeid saab proovida iga täiskasvanud
soovija ja tandemhüpet on teinud Raplas isegi meile kõigile
tuntud Kihnu Virve. Möödunud aastal oli Kuusikul hüppajaid
üle viiesaja!
Oh, kuidas tahaks linnuna lennata! Küllap ohkaksid nii ka
esimesed lendamisest unistanud inimesed eesotsas Leonardo da Vinciga.
Tänapäeval on see kõigile soovijaile võimalik
läbi lennuklubi. Tuleb ainult ühendust võtta!
|
See sinine kuur meenutab aegu, kui ALMAVÜ (lühendatult
sõjaväe abistamise vabatahtlik ühing) lennuklubis
pandi hüpeteks selga dessantlangevarjud PD-6 (parašjut
dessantnõi nomer šest).
|
Heidame pilgu
lennunduse ajalukku
Ajalugu jutustab, et
kogu keskaja jooksul tegeles õhusõidu probleemidega
Leonardo da Vinci (1452–1519). Leonardo da Vinci ei unistanud,
vaid ootas tulemust tõsisest linnulennu uurimisest ja mõtles
seda matkida mehaaniliste vahenditega. Tahtiski vaid linnuna lennata,
mitte ehitada lennukit, millega käia linnu inimtühjaks
jäävateks varemeteväljadeks muutmas. Ta arvas,
et kiirete tiivalöökidega tihendab lind enda alla olevat
õhku ja lendab sellel padjal. Samal ajal mõtles,
et õhk linnu tiibade peal hõreneb.
Aerodünaamika jaoks põhilise seaduse avastas Šveitsi
teadlane Daniel Bernoulli – voolu kiiruse suurenedes kahaneb
vedelike staatiline rõhk, kiiruse vähenedes see aga
kasvab. See oli tähtis avastus tiibadega mittevehkivate lennukite
ilmumiseks ja tõstejõu tekkimiseks olenevalt kandepinna
profiilist. Rakenduslik aerodünaamika nõuab ju, et
lennuki õhuspüsimiseks oleks ilmtingimata vajalik
mingi jõud, mis tasakaalustaks lennuki raskusjõu.
Selline välisjõud tekib vaid lennuki liikumisel õhus,
olenedes ka liikumise kiirusest.
Tänapäeval kasutatakse lennukitel vajaliku veojõu
tekitamiseks peamiselt propellereid ja reaktiivmootoritel gaasijuga.
Gaasiturbiinmootoreid kasutakse ka propellerite ringiajamiseks.
Selleni viis pikk avastuste tee.
Nüüdisaegse lennunduse alusepanijaks, keda on nimetatud
„õhusõidu isaks”, oli inglane Georg Cayley
(1773–1857).
|
Georg Cayley 1852. aastal valminud jooniste põhjal
valmistatud õhusõiduki katsetus leidis aset
1973. aastal.
Foto: Wikipedia.org
|
Aastal 1842 ilmus inimeste ja kaupade veoks määratud
mootorlennuki projekt, autor William Samuel Henson (1805–1885).
Ta tundis Cayley töid, seisis temaga kirjavahetuses. Tema
projekti komistuskiviks oli võimsuse ja massi suhe, ta
alal hindas lennuks vajalikku võimsust. Teiseks polnud
sellise lennumasina juhtimiseks kaldtüüre ega põikpüsivuse
saavutmiseks vahendit nagu Cayley soovitatud V-kujuline tiib.
Lennuk õhku veel ei tõusnud ja muidugi seal ei püsinud.
Otto Lilienthal jätkas asja ja viis edukalt edasi. Ta sai
1893. aastal Saksa patendi nr 77916 edukale õhus liuglevale
monoplaanile. Ajalugu jutustab, et oma mootorita plaanereid juhtis
ta ainuüksi oma keha raskuse läbimõeldud ümberpaigutamisega.
Tahtis vasakule, heitis jalad vasakule, tõstis tuulehiil
parempoolse tiivaotsa üles, siis läksid jalad paremale.
Kiiruse vähendamiseks enne maandumist tõmmati keha
tahapoole.
Mootorlennuni ta ei jõudnud, hukkus pärast kahte rahuldavalt
sooritatud lendu oma monoplaaniga lennates Rhinowi mägedes.
Saatuslikuks see lennunduse arengule aga sai, sest Ameerika piiskopi
poegade, vendade Wrightide huvi lennunduse vastu ärkas just
seoses Otto Lilienthali hukkumisega. Aastal 1903 valminud esimese
mootorlennuki katsetustel 17. septembril startis esimesena Orville.
Esimene mootorlend kestis vaid 12 sekundit, teine juba 13 ja kolmas
15 sekundit. Kõrgus kuni 3 meetrit. Samal päeva neljandaks
ja viimaseks lennuks startis ka Wilbur, lend kestis 59 sekundit
ja lennuk läbis õhus 255 meetrit. See toimus 13. detsembril
1903. Aga lennuk lendas juba!
|
Eesti konstruktorite poolt 1938. aastal loodud PTO-4 tüüpi
õppelennuk pardanumbriga 161.
Foto: Karl Hintzer
|
Lennundusalased
edusammud viisid sõjatehnikani
Suured lennundusalased
edusammudki viisid lõpuks ikkagi välja sõjalennnukite
arenguni. Neid hakati kasutama I maailmasõja päevil.
Seda on nimetatud ka „lennuki kuritarvitamiseks relvana”.
Ilmusid luurelennukid, mille vastu maapealt ei saadud jalaväerelvadega
võidelda. Nende allatulistamiseks leiutati õhukaitsekahurid
ja hävituslennukid. Tulid pommituslennukid. Põhilise
tulu lõikasid ja lõikavad tänapäevani
relvade valmistajad ja müüjad, sest täit globaalset
rahu ja üksteisemõistmist silmapiiril veel ei paista.
Oma lennutehnilistelt omadustelt olid sõdivate riikide
lennukid siiski võrdlemisi ühel tasemel. Propellerlennukite
arenguvõimalused olid kõikjal põhiliselt
ammendatud. Seetõttu pöörati tähelepanu
relvastusele, kuulikindlusele, radiolokatsioonile ning kasutusele
tulid uued eriseadmed. Aga juba astuti veojõus ka samm
edasi ja jõuti reaktiivmootoriteni. Turbokompressoriga
reaktiivmootorite projekteerimist alustas ajalookirjanduse andmetel
Saksamaa Heinkeli firma. Ühemootoriline He-178 esmalend toimus
27. augustil 1939 a Messerschmitti firma tegeles nii õhkreaktiiv-
kui ka rakettmootoritega. Inglismaal oli esimeseks reaktiivlennukiks
Gloster G 40. Esmalend 15. mail 1941.
Inglaste abiga valmis USA-s esimene kahe turboreaktiivmootoriga
lennuk Bell P-59 „Airacomet” 1942. aastal (esmalend
1.10.1942).
Esimese reaktiivlennukini jõuti NSVL-s 1942. aasta sõjakevadel,
kui lendur G.Bahtšivandži tõusis õhku
V. Bolhovitinovi konstrueeritud vedelkütusega rakettlennukil
BI-1. 1961. aastaks olid ka tsiviillennunduses ülekaalus
juba reaktiivlennukid.
Teise maailmasõja päevil ja hiljemgi leidsid dessantvägedes
kasutamist suured purilennukid, mis veeti sihtkoha lähedusse
mootorlennukitega. Dessantvägede sünd on aga seotud
langevarjude ilmumisega.
Lennuajaloo kirjanduses on märge, et esimese langevarjuhüppe
sooritas lendavalt lennukilt juba 1912. aastal Albert Berry St
Louis`s.
Purilennu viljelemine algas tõsisemalt pärast Esimest
maailmasõda. Purilend kui sport sai Eestis alguse 1933.
aastal, Viljandis, Tartus ja ka Ristil ehitatud purilennukitega.
Viimase ehitasid noorkotkad ja selle nimeks sai Kesavares.
Väljun Kuusiku lennuvälja väravast ja olen rõõmus,
et noored õhusportlased tulevad siia õhinaga ja
heal meelel lennunuduskultuuri kõrgel hoidma ning kuulipildujapesa
kurjad salakavalate kavatsustega silmad enam kedagi surmatoovalt
ei sihi.
(Kasutatud kirjandus
- G.Vissmann „Õhusõidu ajalugu Ikarosest tänapäevani”).
|
|
|
