|
|
Tankid sõitsid otse
rahvahulka
Kengiri vangilaagri ülestõusu saladused on selgunud
Tekst: Nikolai Formozov
Novaja Gazeta
Kasahstanis
Steplagis toimunud Kengiri ülestõus on laialdaselt
teada tänu Aleksander Solženitsõni raamatule
„Gulagi Arhipelaag”, milles on peatükk „Kengiri
nelikümmend päeva”. See on tõenäoliselt
kõige traagilisem ja eredam sündmus Nõukogude
vangilaagrite sõjajärgses ajaloos. Neljakümneks
päevaks võitlesid endale kätte vabaduse kolm
laagripunkti Džezkazganis erirežiimiga Steplagis.
Loodi iselaadne
vangide vabariik oma valitsusega, mida nimetati vangide läbirääkimiste
komisjoniks.
Laagris toimus nüüd kirev kultuurielu: korraldati kontserte
ja etendusi, töötas fotoateljee, anti välja seinalehti,
toimis laagrisisene raadiosaade omaloodud lühilainesaatjaga;
Kengiri ülestõusnud püüdsid luua sidet välismaailmaga.
Ülestõusnute Kengiris kehtis südametunnistusevabadus.
Seal oli mitme usu esindajaid: alates Moldaavia baptistidest ja
lõpetades Krasnojarski krai vanausulistega. Esimeste päevade
langenuile korraldasid matusetalitusi kolme usundi vaimulikud,
palveid luges ka mulla. Poola roomakatoliku preester isa Anton
Kujava õnnistas noorpaaride abielusid, nii katoliiklikke
kui ka õigeusklikke.
Ülestõusu
lõpp oli kohutav
26. juunil 1954 hommikuhämaruses
sisenesid Kengiri laagri tsooni kaks relvastatud valve divisjoni,
1600-meheline sisevalve relvastatud üksus, salk jälitajaid
98 jälituskoeraga, kolm tuletõrjemasinat ja viis tanki
T-34. Tankid liikusid peatumatult, sõites oma roomikutega
üle paanikasse sattunud kaitsetute inimeste kehadest. See
oli ainus laagriülestõus, mille mahasurumisel kasutati
tankiväeosa.
Kerkib üles küsimus, kellele ja milleks oli vaja taolist
mõeldamatut julmust enne massilise rehabiliteerimise perioodi
algust? Mis see oli? Kas võimu pideva hirmu peegeldus muserdatud
inimeste massi ees? Või siis kurjuse impeeriumi tegelik
olemus? Milleks oli peetud 40 päeva läbirääkimisi
ja püütud veenda vange, et on vaja täita tööplaane
ning peetud pikki loenguid vene ja ukraina rahva sõprusest.
Kas tõesti vaid tähelepanu kõrvalejuhtimiseks?
Selline vastuseta küsimus jääbki õhku rippuma
minu esimesest intervjuust Kengiri ülestõusu kohta
detsembris 1988. Ma tegin intervjuu oma inglise keele õpetajaga,
tookord Moskvas elanud ameeriklanna Norma Šikmaniga, endise
Kengiri vangiga: „Ma jooksin barakist välja ja järsku
näen, et väravast sõidab sisse tankett, mitte
tank, vaid väiksem (Hämaruses N. Š. eksis. Need
olid tõepoolest tankid T-34 – N. F.). Ja niiviisi…
loogeldes, mitte otse, meie aga seisame baraki seina ääres.
Tank möödus meist sedavõrd lähedalt, et
ma mõistsin, asi on hull, sõdurid (tankistid) on
täitsa purjus ning ei mõista üldse, kuhu nad
sõidavad. Üks tank sõitis maha baraki otsaseina.
Meie tsooni servas oli kraav, millest tank üle ei saanud.
Ma hüppasin kähku üle kraavi ja see päästis
mind. Kuid mis toimus tsoonis, see oli õudne …”
Meenutab
Anna Dmitrijevna Witt (Gritšanik)
Kui Njusja Gritšanikule
julgeolekumehed tema kodukülas Ternopoli mail järele
tulid, ei olnud ta veel 20-aastane. Bandera rahvuslikku organisatsiooni
(OUN) ta ei kuulunud, vanglasse sattus vahistatud naabrinaise
laimu tõttu. Mõlemad olid küla kaunitarid ja
seega konkurendid. „Meie abikaasaga (Konstantin Witt ja Anna
Gritšanik abiellusid Kengiri ülestõusu ajal)
olime sellel ööl koos, aimasime, et midagi võib
juhtuda, keegi ei maganud. Kaks barakki ühinesid ja ootasid,
mis meist saab. Kui tank lähenes meie barakile ja hakkas
pauklaengutega tulistama akendesse, süttisid madratsid põlema
ja me olime sunnitud välja jooksma. Inimesed seisid reas
baraki seina ääres. Midagi nii õudset polnud
ma varem näinud – tank tuli otse meie poole. Minu mees,
endine rindemees, sai kohe aru, et surm on silme ees ning lükkas
mind kaugemale, karjudes teistele, et mingu eest ära. Kuid
oli juba hilja, sest tank hakkas inimesi lömastama. Tankiroomikute
alla sattusid Mariika Montõka ja Zinovi Rak minu mehe brigaadist.
Neil mõlemal oli vangistuse aeg lõppenud ja neid
kutsuti juba varem välja, kuid nad olid otsustanud jääda
koos teistega tsooni. Nad armastasid teineteist ja soovisid luua
perekonna, kuid leidsid nüüd ühise haua.”
|
Haruldasel fotol Kengiri vanglast on kaks ülestõusust
osa võtnud meest: insener ja raadiosaatja konstruktor
Anatoli Kostritski ja Läti kodanik Boleslav Gerinš.
Foto: autori arhiiv
|
Üestunnistus
Guri Mihailovitš Tšerepanovilt
Siin on ka veel üks
kirjalik ülestunnistus Guri Mihailovitš Tšerepanovilt.
Kiri oli adresseeritud Solženitsõni Fondi kauaaegsele
kaastöötajale Faina Nikolajevna Tšistjakovale.
„Seda, mida ma Teile nüüd usaldan,” kirjutas
G. M. Tšerepanov, „olen ma hoidnud saladusena hinges
ja südames 45 pikka aastat. See on olnud minu suur saladus,
millest ma pole tohtinud varem kellelegi rääkida. Mul
läheb juba üheksas aastakümme. Minu elu pole lõputu.
Ei tahaks endaga kaasa viia seda suurimat saladust.”
G. M. Tšerepanov oli nende vene kasakate järeltulija,
kes Kodusõja päevil põgenesid Mandžuuriasse.
Ta kasvas üles võõrsil ja sattus GULAG-i, kui
Punaarmee Hiinasse saabus. Tema loal avalikustati 2003. aastal
eelmainitud kiri. Tänaseks on see üks tuntumaid tõendeid
Kengiri ülestõusu roimarlikust mahasurumisest.
„Kui laagritsoonid ühinesid, ma tutvusin neiu Alla Presmaniga.
Ta oli juuditar, pärit Kiievist, umbes 20-aastane. Me saime
temaga väga lähedasteks (ülestõus kestis
üle kuu). Me tõotasime kokku jääda, pärast
vabanemist üles otsida teineteist ja ühendada oma elu.
See soov oli siiras ja tõsine. Ma ei olnud enne vangistamist
abielus olnud ja me armusime vastastikku. Tegime ühiseid
plaane ja uskusime õnnelikku saatusse. Kuid saatus kujunes
teisiti. 25.–26. juunil 1954 koidikul kõlas nagu kohutav
kõuemürin. Kahurite kanonaad äratas meid. Me
olime kahekesi koos tema barakis. Me tormasime välja nagu
kõik teisedki. Algas paanika. Keegi ei teadnud, mis meid
ees ootab. Ümberringi kõik kõmises. Me ei suutnud
alul mõista müra põhjust. Selgus, et barakkide
vahel manööverdasid tankid ja tulistasid kahuritest
ilmselt tühilaskudega. Kui me barakist välja jooksime
– meid oli umbes 50–60 inimest – nägime, et
sõdurite rivi on meie baraki ümber piiranud ning teistest
barakkidest eraldanud.
Pagunite järgi otsustades olid need mingi sõjakooli
kursandid. Naised tormasid ahastavalt karjudes sõdurite
suunas, kuid umbes 10 meetrit enne sõdurite rivi nad peatusid.
Hetkeks katkesid needused ja hüüded. Nägime liikumist
sõdurite rivis, rivi ette ilmus ohvitser. Ta käratas
meie suunas: „Kui tulete lähemale, me tulistame.”
Kuid naised aina sajatasid ja häbistasid sõdureid.
Ja siis ma nägin, kuidas ohvitser vehkis valge kindaga, sõdurite
rivi lahknes ning naaberbaraki tagant suundus meie poole masinamürakas
– tank T-34. Sõdurid haarasid laskevalmis püssid.
Aeglaselt sõitis tank inimestele peale.
Meie Allaga olime esimeses reas. Kui vangid nägid, et tank
läheneb, viskusid kõik tahapoole ja hakkasid barakki
tagasi tormama. Tankijuhile oli ilmselt antud käsk ära
lõigata taganemistee barakki. Tank hakkas naisi tagasi
suruma. Inimesed nutsid ja kisendasid. Siis tungis tank põgenejaid
taga ajades naiste summa.
Uskumatult raske on kirjeldada, kui tank lükkas enda ees
olevat inimhulka, neid, kes ei jõudnud barakki sisse joosta.
Hetkel, kui tank jõudis inimesteni ning hakkas neid muljuma,
kaotasime Allaga teineteise silmist. Mina jõudsin hüpata
tanki peale, aga tank jõudis temani tagapool. Selle põrgumüra
sees ma kuulsin äkki hüüdeid: „Guri! Guri!”
See oli tema hääl! Ta kutsus mind! Ma ei suutnud otsekohe
hoomata, kus ta on. Tank liikus edasi, maha jäid inimkehad.
Jah, ma nägin ja kuulsin seda põrgut. Nägin,
kuidas T-34, meie nõukogude tank, jättes selja taha
lömastatuid ja sandistatuid, liikus võidukalt edasi
baraki teise väljapääsu suunas, et külvata
sealgi surma. Kui ma kuulsin Alla häält, ma hüppasin
tankilt maha, et jõuda temani. hakkasin teda otsima Ma
leidsin ta vaid tänu paari naise abile, sest väljas
ei olnud veel päris valge. Nägin teda istumas baraki
lähedal ja ka tema nägi mind. Ma kuulsin tema valukarjeid
ja nägin minu poole sirutatud käsi. Pidin leidma abi,
et viia ta barakki ja panna narile. Oli täielik košmaar!
Ellujäänud kandsid ära vigastatuid ja surnuid.
Nemad leidsidki selles hirmsas segaduses minu Allakese ning aitasid
teda barakki viia. Jalule tõusta ta ei suutnud. Vasak jalg
tolgendas elutult.
Kui tank jõudis temani, tõmbasid tanki roomikud
tagantpoolt tema lihaseid luudeni maha. Ta jõudis siiski
hüpata eemale ja seepärast ei sattunud üleni roomikute
alla. Aga võib ka olla, et ta lükati kõrvale.
Me asetasime ta baraki kõige äärmisele koikule.
Naised jooksid jälle välja haavatuid abistama, mina
jäin tema juurde. Ta oigas ja palus aidata tal ellu jääda.
Ta oli üleni verine. Mulle ta rääkis: „Saagu
mis saab, me jääme elama ja jääme kokku.”
Ma istusin tema kõrval ega teadnud, mida ma edasi peaksin
tegema. Silitasin ta põski, suudlesin ja püüdsin
rahustada. Rääkisin talle rahustavalt: „Kõik
läheb mööda, kõik paraneb ja me jääme
kogu eluks ühte.” Tema vaid sosistas: „Ma armastan
sind, Guri.”
Ma vaatasin teda, nägin ta kannatusi ja tundsin, millist
kohutavat valu ta peab taluma. Samal ajal jätkus sõda
baraki seinte taga. Jooksid sõdurid, sõelusid kiirabiautod,
kiirustasid sanitarid, Punase Risti eraldusmärgid varrukal.
Alla hakkas kõvasti oigama. Ma mõistsin, et tal
on halb lamada, ja otsustasin aidata tal asendit muuta. Kui ma
tahtsin tema jalga sättida, siis nägin, et vasak jalg
on ebaloomulikus asendis. Jalg oli välja väänatud
90 kraadi. Õudusega mõistsin, et jalg on täielikult
kehast välja rebitud ning vaid nahk hoiab seda veel koos.
Ma kangestusin hirmust. Nähtavasti sellest, et ma teda liigutasin,
ta karjatas ja oigas: „Gurinka, mul on väga valus, palun,
pane padi alla.” Ma võtsin kõrvalt narilt kellegi
padja. Ta võttis mu kaelast kinni. Ma püüdsin
teda veidi kergitada ja lükata padi keha alla, kuid mu käsi
sattus mingi vedela pudru sisse. Kogu tema tagakeha oli narmasteks
rebitud. Jõuga hirmu, pisaraid ja õudset nägemust
ületades, suutsin siiski asetada padja tema alla. Ma palusin
Jumalat, et ma ise ei kaotaks sellest õudusest teadvust.
Kui ma võtsin käe tema alt, siis nägin, et käsi
on küünarnukini täis pisikesi lihatükikesi
– inimliha, noore naise liha, nõukogude roimarliku
süsteemi süütu ohvri kehast. Minu armastatu keha.
Midagi selletaolist üle elada on ju võimatu!
Sõda aga jätkus. Sel hetkel ründasid meie barakki
sõdurid. Midagi metsikult röökides hakkasid nad
püssipäradega sisse taguma baraki aknaid ja loopisid
sisse suitsupomme. Barakis tõusis veel suurem paanika ja
kisa. Inimesed kaotasid pea. Naised viskusid akende poole, kuid
seal olid ees sõdurid. Hirm võttis võimust.
Keegi ei teadnud, mida teha haavatutega, ja ka mina ei teadnud,
mis mu oma Allakesest saab.
Samal ajal täitus barakk mürgise suitsuga. Hingamine
muutus väga vaevaliseks. Ma nägin, et Alla on lämbumas.
Asetasin käterätiku tema suule ja hakkasin elustama
teda suust suhu meetodil. Teist võimalust tema abistamiseks
ma ei teadnud. Kannatanuid ja haavatuid oli väga palju. Sanitarid
(sõdurid) kanderaamidega liikusid väljas meie akendest
mööda üha sagedamini. Ma ise seisin vaevu jalul.
Tundsin, et loole on saabumas lõpp. Kas mina või
keegi naistest kutsus väljast kohale kanderaamiga sanitarid.
Ettevaatlikult asetasime kanderaamile Allakese. Ma kummardusin
tema kohale, ta haaras oma külmade kätega minu kaela
ümbert kinni ja me suudlesime viimast korda.
Sanitarid katkestasid meie hüvastijätu. Koos kanderaamiga,
millel lamas surijana minu armastatud naine, nad haihtusid suitsu
sees. Tsooni vallutamise lahing kestis aga edasi. Veel möirgasid
kusagil lähedal tankid, vahel kurdistades meid kahuripaukudega.
Samas jooksid ringi sanitarid, korjates haavatuid ja langenuid
ning sõjaväe sanitaarmasinad vedasid ära asitõendeid,
kuid minu jaoks oli kõik lõppenud. Kohe kui sanitarid
kanderaamiga lahkusid, istusin otsekui tardunult maha. Hiljem
tuigerdades nagu joobnu läksin sinna, kus Alla oli elanud.
Istusin tema sängi peale ja nutsin. Nutsin jõuetusest
ja võimetusest midagi muuta.”
|
Kengiri ülestõusnute põhilised nõudmised
olid valvurite omavoli lõpetamine ja kinnipeetavate
elutingimuste parandamine.
Foto: Novaja Gazeta
|
Ja veel üks
tunnistus
Spartak (või
õigemini Sergei, nagu teda laagris kutsuti) Timurovitš
Dedjukin sattus Kengiri vangilaagrisse pärast Stalini surma.
Tema karistusaeg oli lühike. Varsti pärast ülestõusu
ta vabastati ja ta sai võimaluse pöörduda tagasi
Moskvasse. Süüdistustest ta vabastati ning ta ei rääkinud
kunagi mitte kellelegi läbielatust. 1994. aastal kuulis S.
T. Dedjukin raadiost, et Moskvasse kogunevad Kengiri ülestõusust
osavõtnud, et tähistada selle 40. aastapäeva.
Seejärel otsustas ta otsida üles ürituse organiseerijad
ja jutustada mälestustest, millest ta pikki aastaid oli vaikinud.
„Me jooksime barakkide vahel, minu kõrval veel üks
mees, leedulane. Nime ma ei mäleta, me ei olnud lähedaselt
tuttavad. Me jooksime tanki eest, kui masin aeglaselt meie poole
roomas. Äkki kurdistav mürin – kahurilask. Mind
nagu kallati üle millegi kuumaga. Katsusin – veri. Vaatasin
ringi, minu kõrval ikka veel jookseb peata inimene. Tankistid
olid tühjadesse mürsukestadesse tropina toppinud õliseid
kaltse. Ja tulistasid inimesi otsesihtimisega. Kui selline tropp
lendas vastu seina, siis jäi seinale õline jälg.”
See tunnistus lahendas kaua kestnud vaidluse kengiirlaste vahel.
„Millised mürsud?” – arutlesid rindemehed.
„Me ju teame, kuidas asi on: kui tankidest poleks lastud
pauklaengutega, siis poleks seintest ega barakkidest mitte midagi
järele jäänud.” Teised aga vaidlesid vastu:
„Ei, kuidas nii? Me ju nägime lõhkikistud inimkehi!
Kust nad siis tekkisid?” Siit järeldus: juhtum, mida
nägi S. T. Dedjukin, ei olnud ainus.
Kuid mis see siis ikkagi oli? Kust tuli mõte jahtida relvituid
inimesi tankidega? Seletamatu, mõttetu, lihtsalt ebamaine
julmus. Isegi natsid ei soovitanud kasutada tsiviilelanike hävitamise
operatsioonidel lahinguväeosi: pidavat vähendama sõjameeste
võitlusvaimu ning laostama armeed. Võib-olla oli
tõesti õigus Norma ikmanil ja tankistid olid purupurjus?
Kuid kuidas ta suutis seda märgata läbi tankisoomuse?
Ning selleks, et tankiste sedavõrd täis joota, et
nad ei olnud võimelised tankidega pöördeid tegema
ja sõitsid maha baraki nurga, selleks rindemeeste sajast
grammist poleks piisanud. Kui nad aga tõesti täis
joodeti, siis milleks?
On ka teisi tunnistusi, mis kinnitavad Norma sõnu. Ukrainlanna,
OUN (Ukraina Natsionalistide Organisatsioon) organisatsiooni liige
Emma Voitsehovitš kirjutas: „Mina ise nägin kahte
joobnud sõdurit. Nad tungisid neljandasse barakki ja tuhnisid
poliitvangide asjades. Kõige madalama astme marodöörid.
Ja ka plikad teadsid rääkida, et sõdurite seas,
kes võtsid osa hävitustööst, oli joobnuid.”
Norma Šikman, ameeriklannast kommunisti tütar, ei olnud
tuttav Emma Voitsehovitšiga, kes oli tuntud Ukraina natsionalistliku
liikumise juhi tütar. Pärast ülestõusu mahasurumist
jäeti Norma Kengiri, Emma aga saadeti tapiga Ozerlagi. Seega
võib kinnitada, et nende tunnistused on absoluutselt teineteisest
sõltumatud.
Tähendusrikas
episood
Eelpool kirjeldatud
sündmustele tuleb lisada veel üks episood, mis tundub
olevat seostamatu ülestõusuga. Lehitsedes Nikita Petrovi
koostatud kapitaalset käsiraamatut „Kes juhtis riikliku
julgeoleku organeid aastail 1941–1954” (Moskva, Memoriaal,
kirjastus , 2010) avastasin kummalise kokkusattumise. 25. juunil
1954. aastal, see tähendab Kengiri ülestõusu
mahasurumise eelõhtul, autasustati ordenitega kaht operatsiooni
peaorganisaatorit. NSV Liidu siseministri asetäitja kindral-major
Sergei Jegorov sai Punatähe ordeni, aga GULAG-i ülem
kindral-leitnant Ivan Dolgihh Lenini ordeni. Kumbki sai selle
ordeni, mis seni puudus nende isiklikus kollektsioonis.
Kas ka teisi Kengiri rünnaku korraldajaid ning osavõtjaid
autasustati, see jäi ebaselgeks. Veel segasemaks läheb
asi, oletades et autasustamine oli kuidagi seotud Kengiriga. Miks
jagati ordeneid päev varem ja nii öelda avansina. Üldiselt
ma ei suutnud kaua leida kohta sellele mosaiigi killule, kui ma
pikkade aastate jooksul püüdsin koostada üldpilti
Kengiri sündmustest.
Ma sain vastuse sellel kevadel. Olin koduteel ülikoolist,
kui mööda Lomonossovi prospekti tuli mulle vastu loenguid
pidanud Nikita Petrov. Ma ütlesin: „Nikita, mul on Teile
küsimus. Öelge, palun, kas oli võimalik, et võis
autasustada avansina, et ergutada täideviijaid?” Vastus
oli: „Ei, esiteks, laagri ülestõusu mahasurumise
eest mitte kedagi mitte kunagi ei autasustatud. Teiseks, mitte
kedagi ei autasustatud avansina.” „Aga mis tähendus
oli sellel, et Dolgihh ja Jegorov said ordenid päev
enne mässu mahasurumist 25. juunil 1954?” Ta vastas:
„See on midagi muud. See oli plaaniline autasustamine väljateenitud
aastate eest. Selline tunnustamine ei toimunud igal aastal. Seda
oodati kaua, ja mitte igaüks ei sattunud autasustatute nimekirja.
Kuid vastavad nimekirjad autasustamiseks väljateenitud aastate
eest olid väga pikad.”
Ootasid – see on võtmesõna. Kindralid ootasid
kaua, kuni ilmub ihaldatud käskkiri. Nad valmistusid selleks
ja kauges Kasahstanis pikaleveninud komandeeringus olles ei saadud
läbi banketita. Steplagi kohalikud võimumehed pingutasid
väga, sest oli ju saabunud kontrollkomisjon Moskvast ja kuidas
siis mitte olla neile meelepärane. Pidutsemine oli täies
hoos, kui Kengiri saabusid tankid. Tankistid kutsuti otsekohe
lauda. Mis edasi juhtus, on nüüd teada. Kengiri sündmused
said nüüd kergestimõistetava ja samas veel õudsema
tähenduse.
Ei olnud mingit vandenõud relvituid vange surnuks tulistada
ja lömastada. Minister Kruglov värises mässu pärast
kui haavaleht, puistas Kengiri saabunud GULAG-i komisjoni üle
telegrammidega, milles vannutas neid: „Katsuge kõigi
vahenditega vältida inimohvreid.” Kellele veel, kui
mitte temale oli suurepäraselt teada, et vangide massiline
vabastamine pole mägede taga. Aga kõik osutus lihtsamaks
ja seetõttu ka õudsemaks.
Põhjuseks ajaloo ühele suurimale kuriteole, milles
tankiroomikute all hukkus sadu relvituid inimesi, said meile hästi
tuttavad inimõiguste põlgamine, totaalne seadusetus
ja lootus venepärase ehku peale.
Tõlge ajalehest
Novaja Gazeta nr 143, 21.12.2011
* * *
|
Nikolai Formozov
|
Venemaa Memoriaali uurija Nikolai Formozovi
artikkel 1954. aastal toimunud Kengiri laagriülestõusu
verisest mahasurumisest on saanud teoks enam kui 20 aastat kestnud
uurimistöö tulemusena. Tõese info saamiseks otsiti
elavaid tunnistajaid ka Eestist.
60 aastat tagasi toimunud veresaun kaitsetute poliitvangide jõhkra
tapmisega ei mahu kuidagi tavamõistuse raamidesse. Ohvriteks
olid seal paljudest rahvustest vangid alates venelastest ja ukrainlastest
kuni ameeriklaste ja inglasteni. Venemaa oligi paljude rahvaste
ühisvanglaks. Sealsest vangilaagist oli läbi käinud
hulgaliselt eestlasi ning autor nimetab tankiroomikute alla jäänud
ohvrite seas Haapsalust pärit Inga (Ingi) Kivit. 22-aastasena
26. juunil 1954 hukkunud I. Kivi oli 25. märtsil 1949 küüditatud
koos ema ja 5-aastase vennaga sundasumisele Novosibirski oblastisse.
1951. aastal ta vahistati sundasumisel Tšanõ rajoonis,
mõisteti 25 aastat ja nii sattus ta Kengiri. 24. aprillil
1954 välja antud seadusega oleks ta pidanud vabaks saama
kui alaealisena represseeritu. N. Formozovi andmebaasist leiame
veel mitu eestlast, kes olid olnud Kengiri vangilaagris.
1. Valmar Adams, Tartu Ülikooli õppejõud. Heideti
ülikoolist välja ning vahistati 1951. aastal. Vabanes
vangistusest 09.11.1954.
2. Harri Teffel, Vanemuise teatri
balletitantsija. Vahistatud 13.08.1948, kohtuväliselt mõistetud
10 aastat nõukogudevastase agitatsiooni eest. Vabanes 21.11.1955,
kuid jäi Venemaale.
3. Eha Lepp, küüditatud üliõpilasena Tartust
14. juunil 1941. Siberist põgenemise eest vahistatud 1946.
aastal ja 19.03.1947 mõistetud 10 aastat vangistust. Oli
medõena Kengiris ja vabanes laagritsoonist enne ülestõusu
08.11.1953.
4. Toomas Lepp, sündis Kengiri vangilaagris 1950. aastal.
Eha Lepa poeg
5. Edgar Sinisalu, vahistatud 14.05.1947 ja kohtuväliselt
mõistetud kodumaa reetmise süüdistusega 10 aastat.
Vabanes 28.11.1956.
|
|
|
