Kultuur ja Elu 4/2014


Kultuur ja Elu 3/2014

 

 

 


Tankid sõitsid otse rahvahulka
Kengiri vangilaagri ülestõusu saladused on selgunud

Tekst: Nikolai Formozov
Novaja Gazeta

Kasahstanis Steplagis toimunud Kengiri ülestõus on laialdaselt teada tänu Aleksander Solženitsõni raamatule „Gulagi Arhipelaag”, milles on peatükk „Kengiri nelikümmend päeva”. See on tõenäoliselt kõige traagilisem ja eredam sündmus Nõukogude vangilaagrite sõjajärgses ajaloos. Neljakümneks päevaks võitlesid endale kätte vabaduse kolm laagripunkti Džezkazganis erirežiimiga Steplagis.

Loodi iselaadne vangide vabariik oma valitsusega, mida nimetati vangide läbirääkimiste komisjoniks.
Laagris toimus nüüd kirev kultuurielu: korraldati kontserte ja etendusi, töötas fotoateljee, anti välja seinalehti, toimis laagrisisene raadiosaade omaloodud lühilainesaatjaga; Kengiri ülestõusnud püüdsid luua sidet välismaailmaga. Ülestõusnute Kengiris kehtis südametunnistusevabadus. Seal oli mitme usu esindajaid: alates Moldaavia baptistidest ja lõpetades Krasnojarski krai vanausulistega. Esimeste päevade langenuile korraldasid matusetalitusi kolme usundi vaimulikud, palveid luges ka mulla. Poola roomakatoliku preester isa Anton Kujava õnnistas noorpaaride abielusid, nii katoliiklikke kui ka õigeusklikke.

Ülestõusu lõpp oli kohutav

26. juunil 1954 hommikuhämaruses sisenesid Kengiri laagri tsooni kaks relvastatud valve divisjoni, 1600-meheline sisevalve relvastatud üksus, salk jälitajaid 98 jälituskoeraga, kolm tuletõrjemasinat ja viis tanki T-34. Tankid liikusid peatumatult, sõites oma roomikutega üle paanikasse sattunud kaitsetute inimeste kehadest. See oli ainus laagriülestõus, mille mahasurumisel kasutati tankiväeosa.
Kerkib üles küsimus, kellele ja milleks oli vaja taolist mõeldamatut julmust enne massilise rehabiliteerimise perioodi algust? Mis see oli? Kas võimu pideva hirmu peegeldus muserdatud inimeste massi ees? Või siis kurjuse impeeriumi tegelik olemus? Milleks oli peetud 40 päeva läbirääkimisi ja püütud veenda vange, et on vaja täita tööplaane ning peetud pikki loenguid vene ja ukraina rahva sõprusest. Kas tõesti vaid tähelepanu kõrvalejuhtimiseks? Selline vastuseta küsimus jääbki õhku rippuma minu esimesest intervjuust Kengiri ülestõusu kohta detsembris 1988. Ma tegin intervjuu oma inglise keele õpetajaga, tookord Moskvas elanud ameeriklanna Norma Šikmaniga, endise Kengiri vangiga: „Ma jooksin barakist välja ja järsku näen, et väravast sõidab sisse tankett, mitte tank, vaid väiksem (Hämaruses N. Š. eksis. Need olid tõepoolest tankid T-34 – N. F.). Ja niiviisi… loogeldes, mitte otse, meie aga seisame baraki seina ääres. Tank möödus meist sedavõrd lähedalt, et ma mõistsin, asi on hull, sõdurid (tankistid) on täitsa purjus ning ei mõista üldse, kuhu nad sõidavad. Üks tank sõitis maha baraki otsaseina. Meie tsooni servas oli kraav, millest tank üle ei saanud. Ma hüppasin kähku üle kraavi ja see päästis mind. Kuid mis toimus tsoonis, see oli õudne …”

Meenutab Anna Dmitrijevna Witt (Gritšanik)

Kui Njusja Gritšanikule julgeolekumehed tema kodukülas Ternopoli mail järele tulid, ei olnud ta veel 20-aastane. Bandera rahvuslikku organisatsiooni (OUN) ta ei kuulunud, vanglasse sattus vahistatud naabrinaise laimu tõttu. Mõlemad olid küla kaunitarid ja seega konkurendid. „Meie abikaasaga (Konstantin Witt ja Anna Gritšanik abiellusid Kengiri ülestõusu ajal) olime sellel ööl koos, aimasime, et midagi võib juhtuda, keegi ei maganud. Kaks barakki ühinesid ja ootasid, mis meist saab. Kui tank lähenes meie barakile ja hakkas pauklaengutega tulistama akendesse, süttisid madratsid põlema ja me olime sunnitud välja jooksma. Inimesed seisid reas baraki seina ääres. Midagi nii õudset polnud ma varem näinud – tank tuli otse meie poole. Minu mees, endine rindemees, sai kohe aru, et surm on silme ees ning lükkas mind kaugemale, karjudes teistele, et mingu eest ära. Kuid oli juba hilja, sest tank hakkas inimesi lömastama. Tankiroomikute alla sattusid Mariika Montõka ja Zinovi Rak minu mehe brigaadist. Neil mõlemal oli vangistuse aeg lõppenud ja neid kutsuti juba varem välja, kuid nad olid otsustanud jääda koos teistega tsooni. Nad armastasid teineteist ja soovisid luua perekonna, kuid leidsid nüüd ühise haua.”


Haruldasel fotol Kengiri vanglast on kaks ülestõusust osa võtnud meest: insener ja raadiosaatja konstruktor Anatoli Kostritski ja Läti kodanik Boleslav Gerinš.
Foto: autori arhiiv

Üestunnistus Guri Mihailovitš Tšerepanovilt

Siin on ka veel üks kirjalik ülestunnistus Guri Mihailovitš Tšerepanovilt. Kiri oli adresseeritud Solženitsõni Fondi kauaaegsele kaastöötajale Faina Nikolajevna Tšistjakovale. „Seda, mida ma Teile nüüd usaldan,” kirjutas G. M. Tšerepanov, „olen ma hoidnud saladusena hinges ja südames 45 pikka aastat. See on olnud minu suur saladus, millest ma pole tohtinud varem kellelegi rääkida. Mul läheb juba üheksas aastakümme. Minu elu pole lõputu. Ei tahaks endaga kaasa viia seda suurimat saladust.” G. M. Tšerepanov oli nende vene kasakate järeltulija, kes Kodusõja päevil põgenesid Mandžuuriasse. Ta kasvas üles võõrsil ja sattus GULAG-i, kui Punaarmee Hiinasse saabus. Tema loal avalikustati 2003. aastal eelmainitud kiri. Tänaseks on see üks tuntumaid tõendeid Kengiri ülestõusu roimarlikust mahasurumisest.
„Kui laagritsoonid ühinesid, ma tutvusin neiu Alla Presmaniga. Ta oli juuditar, pärit Kiievist, umbes 20-aastane. Me saime temaga väga lähedasteks (ülestõus kestis üle kuu). Me tõotasime kokku jääda, pärast vabanemist üles otsida teineteist ja ühendada oma elu. See soov oli siiras ja tõsine. Ma ei olnud enne vangistamist abielus olnud ja me armusime vastastikku. Tegime ühiseid plaane ja uskusime õnnelikku saatusse. Kuid saatus kujunes teisiti. 25.–26. juunil 1954 koidikul kõlas nagu kohutav kõuemürin. Kahurite kanonaad äratas meid. Me olime kahekesi koos tema barakis. Me tormasime välja nagu kõik teisedki. Algas paanika. Keegi ei teadnud, mis meid ees ootab. Ümberringi kõik kõmises. Me ei suutnud alul mõista müra põhjust. Selgus, et barakkide vahel manööverdasid tankid ja tulistasid kahuritest ilmselt tühilaskudega. Kui me barakist välja jooksime – meid oli umbes 50–60 inimest – nägime, et sõdurite rivi on meie baraki ümber piiranud ning teistest barakkidest eraldanud.
Pagunite järgi otsustades olid need mingi sõjakooli kursandid. Naised tormasid ahastavalt karjudes sõdurite suunas, kuid umbes 10 meetrit enne sõdurite rivi nad peatusid. Hetkeks katkesid needused ja hüüded. Nägime liikumist sõdurite rivis, rivi ette ilmus ohvitser. Ta käratas meie suunas: „Kui tulete lähemale, me tulistame.” Kuid naised aina sajatasid ja häbistasid sõdureid. Ja siis ma nägin, kuidas ohvitser vehkis valge kindaga, sõdurite rivi lahknes ning naaberbaraki tagant suundus meie poole masinamürakas – tank T-34. Sõdurid haarasid laskevalmis püssid. Aeglaselt sõitis tank inimestele peale.
Meie Allaga olime esimeses reas. Kui vangid nägid, et tank läheneb, viskusid kõik tahapoole ja hakkasid barakki tagasi tormama. Tankijuhile oli ilmselt antud käsk ära lõigata taganemistee barakki. Tank hakkas naisi tagasi suruma. Inimesed nutsid ja kisendasid. Siis tungis tank põgenejaid taga ajades naiste summa.
Uskumatult raske on kirjeldada, kui tank lükkas enda ees olevat inimhulka, neid, kes ei jõudnud barakki sisse joosta. Hetkel, kui tank jõudis inimesteni ning hakkas neid muljuma, kaotasime Allaga teineteise silmist. Mina jõudsin hüpata tanki peale, aga tank jõudis temani tagapool. Selle põrgumüra sees ma kuulsin äkki hüüdeid: „Guri! Guri!” See oli tema hääl! Ta kutsus mind! Ma ei suutnud otsekohe hoomata, kus ta on. Tank liikus edasi, maha jäid inimkehad. Jah, ma nägin ja kuulsin seda põrgut. Nägin, kuidas T-34, meie nõukogude tank, jättes selja taha lömastatuid ja sandistatuid, liikus võidukalt edasi baraki teise väljapääsu suunas, et külvata sealgi surma. Kui ma kuulsin Alla häält, ma hüppasin tankilt maha, et jõuda temani. hakkasin teda otsima Ma leidsin ta vaid tänu paari naise abile, sest väljas ei olnud veel päris valge. Nägin teda istumas baraki lähedal ja ka tema nägi mind. Ma kuulsin tema valukarjeid ja nägin minu poole sirutatud käsi. Pidin leidma abi, et viia ta barakki ja panna narile. Oli täielik košmaar! Ellujäänud kandsid ära vigastatuid ja surnuid. Nemad leidsidki selles hirmsas segaduses minu Allakese ning aitasid teda barakki viia. Jalule tõusta ta ei suutnud. Vasak jalg tolgendas elutult.
Kui tank jõudis temani, tõmbasid tanki roomikud tagantpoolt tema lihaseid luudeni maha. Ta jõudis siiski hüpata eemale ja seepärast ei sattunud üleni roomikute alla. Aga võib ka olla, et ta lükati kõrvale. Me asetasime ta baraki kõige äärmisele koikule. Naised jooksid jälle välja haavatuid abistama, mina jäin tema juurde. Ta oigas ja palus aidata tal ellu jääda. Ta oli üleni verine. Mulle ta rääkis: „Saagu mis saab, me jääme elama ja jääme kokku.” Ma istusin tema kõrval ega teadnud, mida ma edasi peaksin tegema. Silitasin ta põski, suudlesin ja püüdsin rahustada. Rääkisin talle rahustavalt: „Kõik läheb mööda, kõik paraneb ja me jääme kogu eluks ühte.” Tema vaid sosistas: „Ma armastan sind, Guri.”
Ma vaatasin teda, nägin ta kannatusi ja tundsin, millist kohutavat valu ta peab taluma. Samal ajal jätkus sõda baraki seinte taga. Jooksid sõdurid, sõelusid kiirabiautod, kiirustasid sanitarid, Punase Risti eraldusmärgid varrukal. Alla hakkas kõvasti oigama. Ma mõistsin, et tal on halb lamada, ja otsustasin aidata tal asendit muuta. Kui ma tahtsin tema jalga sättida, siis nägin, et vasak jalg on ebaloomulikus asendis. Jalg oli välja väänatud 90 kraadi. Õudusega mõistsin, et jalg on täielikult kehast välja rebitud ning vaid nahk hoiab seda veel koos. Ma kangestusin hirmust. Nähtavasti sellest, et ma teda liigutasin, ta karjatas ja oigas: „Gurinka, mul on väga valus, palun, pane padi alla.” Ma võtsin kõrvalt narilt kellegi padja. Ta võttis mu kaelast kinni. Ma püüdsin teda veidi kergitada ja lükata padi keha alla, kuid mu käsi sattus mingi vedela pudru sisse. Kogu tema tagakeha oli narmasteks rebitud. Jõuga hirmu, pisaraid ja õudset nägemust ületades, suutsin siiski asetada padja tema alla. Ma palusin Jumalat, et ma ise ei kaotaks sellest õudusest teadvust. Kui ma võtsin käe tema alt, siis nägin, et käsi on küünarnukini täis pisikesi lihatükikesi – inimliha, noore naise liha, nõukogude roimarliku süsteemi süütu ohvri kehast. Minu armastatu keha. Midagi selletaolist üle elada on ju võimatu!
Sõda aga jätkus. Sel hetkel ründasid meie barakki sõdurid. Midagi metsikult röökides hakkasid nad püssipäradega sisse taguma baraki aknaid ja loopisid sisse suitsupomme. Barakis tõusis veel suurem paanika ja kisa. Inimesed kaotasid pea. Naised viskusid akende poole, kuid seal olid ees sõdurid. Hirm võttis võimust. Keegi ei teadnud, mida teha haavatutega, ja ka mina ei teadnud, mis mu oma Allakesest saab.
Samal ajal täitus barakk mürgise suitsuga. Hingamine muutus väga vaevaliseks. Ma nägin, et Alla on lämbumas. Asetasin käterätiku tema suule ja hakkasin elustama teda suust suhu meetodil. Teist võimalust tema abistamiseks ma ei teadnud. Kannatanuid ja haavatuid oli väga palju. Sanitarid (sõdurid) kanderaamidega liikusid väljas meie akendest mööda üha sagedamini. Ma ise seisin vaevu jalul. Tundsin, et loole on saabumas lõpp. Kas mina või keegi naistest kutsus väljast kohale kanderaamiga sanitarid. Ettevaatlikult asetasime kanderaamile Allakese. Ma kummardusin tema kohale, ta haaras oma külmade kätega minu kaela ümbert kinni ja me suudlesime viimast korda.
Sanitarid katkestasid meie hüvastijätu. Koos kanderaamiga, millel lamas surijana minu armastatud naine, nad haihtusid suitsu sees. Tsooni vallutamise lahing kestis aga edasi. Veel möirgasid kusagil lähedal tankid, vahel kurdistades meid kahuripaukudega. Samas jooksid ringi sanitarid, korjates haavatuid ja langenuid ning sõjaväe sanitaarmasinad vedasid ära asitõendeid, kuid minu jaoks oli kõik lõppenud. Kohe kui sanitarid kanderaamiga lahkusid, istusin otsekui tardunult maha. Hiljem tuigerdades nagu joobnu läksin sinna, kus Alla oli elanud. Istusin tema sängi peale ja nutsin. Nutsin jõuetusest ja võimetusest midagi muuta.”


Kengiri ülestõusnute põhilised nõudmised olid valvurite omavoli lõpetamine ja kinnipeetavate elutingimuste parandamine.
Foto: Novaja Gazeta

Ja veel üks tunnistus

Spartak (või õigemini Sergei, nagu teda laagris kutsuti) Timurovitš Dedjukin sattus Kengiri vangilaagrisse pärast Stalini surma. Tema karistusaeg oli lühike. Varsti pärast ülestõusu ta vabastati ja ta sai võimaluse pöörduda tagasi Moskvasse. Süüdistustest ta vabastati ning ta ei rääkinud kunagi mitte kellelegi läbielatust. 1994. aastal kuulis S. T. Dedjukin raadiost, et Moskvasse kogunevad Kengiri ülestõusust osavõtnud, et tähistada selle 40. aastapäeva. Seejärel otsustas ta otsida üles ürituse organiseerijad ja jutustada mälestustest, millest ta pikki aastaid oli vaikinud.
„Me jooksime barakkide vahel, minu kõrval veel üks mees, leedulane. Nime ma ei mäleta, me ei olnud lähedaselt tuttavad. Me jooksime tanki eest, kui masin aeglaselt meie poole roomas. Äkki kurdistav mürin – kahurilask. Mind nagu kallati üle millegi kuumaga. Katsusin – veri. Vaatasin ringi, minu kõrval ikka veel jookseb peata inimene. Tankistid olid tühjadesse mürsukestadesse tropina toppinud õliseid kaltse. Ja tulistasid inimesi otsesihtimisega. Kui selline tropp lendas vastu seina, siis jäi seinale õline jälg.”
See tunnistus lahendas kaua kestnud vaidluse kengiirlaste vahel. „Millised mürsud?” – arutlesid rindemehed. „Me ju teame, kuidas asi on: kui tankidest poleks lastud pauklaengutega, siis poleks seintest ega barakkidest mitte midagi järele jäänud.” Teised aga vaidlesid vastu: „Ei, kuidas nii? Me ju nägime lõhkikistud inimkehi! Kust nad siis tekkisid?” Siit järeldus: juhtum, mida nägi S. T. Dedjukin, ei olnud ainus.
Kuid mis see siis ikkagi oli? Kust tuli mõte jahtida relvituid inimesi tankidega? Seletamatu, mõttetu, lihtsalt ebamaine julmus. Isegi natsid ei soovitanud kasutada tsiviilelanike hävitamise operatsioonidel lahinguväeosi: pidavat vähendama sõjameeste võitlusvaimu ning laostama armeed. Võib-olla oli tõesti õigus Norma ikmanil ja tankistid olid purupurjus? Kuid kuidas ta suutis seda märgata läbi tankisoomuse? Ning selleks, et tankiste sedavõrd täis joota, et nad ei olnud võimelised tankidega pöördeid tegema ja sõitsid maha baraki nurga, selleks rindemeeste sajast grammist poleks piisanud. Kui nad aga tõesti täis joodeti, siis milleks?
On ka teisi tunnistusi, mis kinnitavad Norma sõnu. Ukrainlanna, OUN (Ukraina Natsionalistide Organisatsioon) organisatsiooni liige Emma Voitsehovitš kirjutas: „Mina ise nägin kahte joobnud sõdurit. Nad tungisid neljandasse barakki ja tuhnisid poliitvangide asjades. Kõige madalama astme marodöörid. Ja ka plikad teadsid rääkida, et sõdurite seas, kes võtsid osa hävitustööst, oli joobnuid.” Norma Šikman, ameeriklannast kommunisti tütar, ei olnud tuttav Emma Voitsehovitšiga, kes oli tuntud Ukraina natsionalistliku liikumise juhi tütar. Pärast ülestõusu mahasurumist jäeti Norma Kengiri, Emma aga saadeti tapiga Ozerlagi. Seega võib kinnitada, et nende tunnistused on absoluutselt teineteisest sõltumatud.

Tähendusrikas episood

Eelpool kirjeldatud sündmustele tuleb lisada veel üks episood, mis tundub olevat seostamatu ülestõusuga. Lehitsedes Nikita Petrovi koostatud kapitaalset käsiraamatut „Kes juhtis riikliku julgeoleku organeid aastail 1941–1954” (Moskva, Memoriaal, kirjastus , 2010) avastasin kummalise kokkusattumise. 25. juunil 1954. aastal, see tähendab Kengiri ülestõusu mahasurumise eelõhtul, autasustati ordenitega kaht operatsiooni peaorganisaatorit. NSV Liidu siseministri asetäitja kindral-major Sergei Jegorov sai Punatähe ordeni, aga GULAG-i ülem kindral-leitnant Ivan Dolgihh Lenini ordeni. Kumbki sai selle ordeni, mis seni puudus nende isiklikus kollektsioonis.
Kas ka teisi Kengiri rünnaku korraldajaid ning osavõtjaid autasustati, see jäi ebaselgeks. Veel segasemaks läheb asi, oletades et autasustamine oli kuidagi seotud Kengiriga. Miks jagati ordeneid päev varem ja nii öelda avansina. Üldiselt ma ei suutnud kaua leida kohta sellele mosaiigi killule, kui ma pikkade aastate jooksul püüdsin koostada üldpilti Kengiri sündmustest.
Ma sain vastuse sellel kevadel. Olin koduteel ülikoolist, kui mööda Lomonossovi prospekti tuli mulle vastu loenguid pidanud Nikita Petrov. Ma ütlesin: „Nikita, mul on Teile küsimus. Öelge, palun, kas oli võimalik, et võis autasustada avansina, et ergutada täideviijaid?” Vastus oli: „Ei, esiteks, laagri ülestõusu mahasurumise eest mitte kedagi mitte kunagi ei autasustatud. Teiseks, mitte kedagi ei autasustatud avansina.” „Aga mis tähendus oli sellel, et Dolgihh ja Jego­rov said ordenid päev enne mässu mahasurumist 25. juunil 1954?” Ta vastas: „See on midagi muud. See oli plaaniline autasustamine väljateenitud aastate eest. Selline tunnustamine ei toimunud igal aastal. Seda oodati kaua, ja mitte igaüks ei sattunud autasustatute nimekirja. Kuid vastavad nimekirjad autasustamiseks väljateenitud aastate eest olid väga pikad.”
Ootasid – see on võtmesõna. Kindralid ootasid kaua, kuni ilmub ihaldatud käskkiri. Nad valmistusid selleks ja kauges Kasahstanis pikaleveninud komandeeringus olles ei saadud läbi banketita. Steplagi kohalikud võimumehed pingutasid väga, sest oli ju saabunud kontrollkomisjon Moskvast ja kuidas siis mitte olla neile meelepärane. Pidutsemine oli täies hoos, kui Kengiri saabusid tankid. Tankistid kutsuti otsekohe lauda. Mis edasi juhtus, on nüüd teada. Kengiri sündmused said nüüd kergestimõistetava ja samas veel õudsema tähenduse.
Ei olnud mingit vandenõud relvituid vange surnuks tulistada ja lömastada. Minister Kruglov värises mässu pärast kui haavaleht, puistas Kengiri saabunud GULAG-i komisjoni üle telegrammidega, milles vannutas neid: „Katsuge kõigi vahenditega vältida inimohvreid.” Kellele veel, kui mitte temale oli suurepäraselt teada, et vangide massiline vabastamine pole mägede taga. Aga kõik osutus lihtsamaks ja seetõttu ka õudsemaks.
Põhjuseks ajaloo ühele suurimale kuriteole, milles tankiroomikute all hukkus sadu relvituid inimesi, said meile hästi tuttavad inimõiguste põlgamine, totaalne seadusetus ja lootus venepärase ehku peale.

Tõlge ajalehest Novaja Gazeta nr 143, 21.12.2011

* * *


Nikolai Formozov

Venemaa Memoriaali uurija Nikolai Formozovi artikkel 1954. aastal toimunud Kengiri laagriülestõusu verisest mahasurumisest on saanud teoks enam kui 20 aastat kestnud uurimistöö tulemusena. Tõese info saamiseks otsiti elavaid tunnistajaid ka Eestist.
60 aastat tagasi toimunud veresaun kaitsetute poliitvangide jõhkra tapmisega ei mahu kuidagi tavamõistuse raamidesse. Ohvriteks olid seal paljudest rahvustest vangid alates venelastest ja ukrainlastest kuni ameeriklaste ja inglasteni. Venemaa oligi paljude rahvaste ühisvanglaks. Sealsest vangilaagist oli läbi käinud hulgaliselt eestlasi ning autor nimetab tankiroomikute alla jäänud ohvrite seas Haapsalust pärit Inga (Ingi) Kivit. 22-aastasena 26. juunil 1954 hukkunud I. Kivi oli 25. märtsil 1949 küüditatud koos ema ja 5-aastase vennaga sundasumisele Novosibirski oblastisse. 1951. aastal ta vahistati sundasumisel Tšanõ rajoonis, mõisteti 25 aastat ja nii sattus ta Kengiri. 24. aprillil 1954 välja antud seadusega oleks ta pidanud vabaks saama kui alaealisena represseeritu. N. Formozovi andmebaasist leiame veel mitu eestlast, kes olid olnud Kengiri vangilaagris.
1. Valmar Adams, Tartu Ülikooli õppejõud. Heideti ülikoolist välja ning vahistati 1951. aastal. Vabanes vangistusest 09.11.1954.
2. Harri Teffel, Vanemuise teatri
balletitantsija. Vahistatud 13.08.1948, kohtuväliselt mõistetud 10 aastat nõukogudevastase agitatsiooni eest. Vabanes 21.11.1955, kuid jäi Venemaale.
3. Eha Lepp, küüditatud üliõpilasena Tartust 14. juunil 1941. Siberist põgenemise eest vahistatud 1946. aastal ja 19.03.1947 mõistetud 10 aastat vangistust. Oli medõena Kengiris ja vabanes laagritsoonist enne ülestõusu 08.11.1953.
4. Toomas Lepp, sündis Kengiri vangilaagris 1950. aastal. Eha Lepa poeg
5. Edgar Sinisalu, vahistatud 14.05.1947 ja kohtuväliselt mõistetud kodumaa reetmise süüdistusega 10 aastat. Vabanes 28.11.1956.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv