|
|
|
Helga Nõu juubelililledega. Foto:
Enn Nõu
|
Helga Nõu – inimeste
inspireerija
Küsis: Ly Lestberg
Helga
Nõu (80) suhtub ellu rõõmsameelselt, loominguliselt
ja avatult. Tal on abikaasa Enn, kolm last ja kuus lapselast,
kes kõik üksteisest väga hoolivad ja kokku hoiavad.
Helga on elu jooksul jõudnud pidada õpetaja ametit,
kirjutada nii romaane kui ka kooliõpikuid, maalida lugematul
hulgal pilte, kavandada ja kududa kampsuneid, argisest pasteedi-
või leivateost rääkimata. Helga ja Ennu külalisteraamat
annab aimu nende äärmiselt laiast sõprade-tuttavate
ringist. Nende hubases kohvilauas püüan arendada vestlust
ennekõike läbi kunstispektri. Põhjalikumalt
saab Helga elu kohta teada tema kahest viimasest raamatust: „Valetaja.
Mälestused, tõeotsimised” ja „Kas sa
Tammsaaret oled lugenud? Kirjanduslik eluloovestlus Helga Nõuga”.
Kas
sa pead ennast rohkem kunstnikuks või kirjanikuks?
Eestis kindlasti kirjanikuks, kuna olen harjunud, et mind siin
selleks peetakse. Rootsis aga olen natuke mõlemast. Kirjutan
eesti keeles, aga rootsi keelde on kahjuks vähe tõlgitud.
Seevastu tunneb mu rootsi ümbruskond mind jälle tänu
mu maalide kohalikel kunstinäitustel.
Kumb tuli enne,
kirjutamine või maalimine?
Maalimine ja joonistamine tulid kohe lapsena, niipea kui oskasin
pliiatsit või pintslit käes hoida. Isa õpetas.
Kirjutamine tuli tasapisi. Kõigepealt hakkasin Rootsis
noorteajakirjadele jutukesi kirjutama. Näiteks skautide ajakirjale
Tulehoidja ja eestikeelse ajalehe noortelehele. Sel ajal olin
maalimises palju rohkem edenenud, seda just tänu isa mõjule.
Muutus tuli ellu, kui ma Ennu kohtasin. Enn oli ju ikkagi kahesajaprotsendiliselt
tulihingeline eestlane. Tema leidis, et kirjutamine ja eesti keel
on niivõrd tähtsad, et ma peaksin hakkama tõsisemalt
kirjutamisega tegelema. Kahe väikese lapsega jäin mõneks
aastaks koduseks. Kui kodune töö muutus igavaks rutiiniks,
siis Enn ütles, et ära virise, hakka parem romaani kirjutama.
Ta lubas koristada ja pesta õhtuti nõud, minu ülesandeks
jäi lapsed magama panna ja peale seda kirjutada. Enn tõigi
mind kirjanduslavale. Tema leidis, et kirjutamine on rahvuslik
ülesanne. Me olime natuke opositsioonis vanema põlvkonnaga,
kus kõik oli väga mustvalge ja paatoslik. Me tahtsime
oma silmaga näha Eestit. Nii sattusin kuuekümnendatel
otse kirjandusbuumi keerisesse ja kirjutamine otsekui murdis mu
ellu. Maalimine jäi rohkem tagaplaanile. Kui lapsed olid
väiksed, siis polnudki aega. Maalima hakkasin uuesti siis,
kui lapsed koolis käisid.
|
Helga Nõu “Ema süles” (maalitud foto
järgi)
|
Kust on pärit
sinu kunstihuvi?
Ma olen maalinud enam-vähem sündimisest saati. Kõige
esimesed mälestused on, et ma joonistan hobuse reega. Isa
hakkas varakult õpetama, et igal asjal on vari ja valgus
langeb enamasti ühelt poolt, see pool on alati heledam. Nii
ma hakkasin ise ka selle üle juurdlema. Kord, nii seitsme-
või kaheksa- aastaselt, viis isa mind Pärnu sadamasse,
pani ühe kasti peale istuma ja ütles, et tee nüüd
neist laevadest pilt. Mul oli plokk käes ja vesivärvid
ka. See ei olnud aga üldse motiiv, mis lapsele oleks olnud
meelepärane. Mulle meeldis hoopis loomi ja inimesi joonistada.
Ilusaid tüdrukuid. Nii ma istusin seal ja püüdsin
teha isa õpetuse järgi sadamakaid ja kahte kaubalaeva.
Üks neist oli ilmselt tõrvatud, täiesti süsimust.
Isa käis vahepeal kaugemal ära. Kui ta tuli vaatama,
mis ma vahepeal teinud olen, siis näitasin talle väga
uhkelt seda musta laeva, mille olin jõudnud maalida. Selle
peale võttis isa švammi, kastis selle vette ja leotas
paari käetõmbega minu maalingu ära. Samas seletades,
et musta värvi ei tohi kunagi maalimisel kasutada. Puhast
musta looduses ei esinevat. Ta maalis mu laeva üle lillakates
ja pruunikates toonides. Ma olin selle peale väga nördinud
ja tõotasin, et ei hakka kunagi maalima. Igatahes mitte
nii, nagu isa seda õpetab. Aga kunstipisik hakkas ikkagi
külge. Kui me Rootsi põgenesime, siis mind pandi neljandasse
klassi. Ma ei osanud rootsi keelt ja ei saanud suurt millestki
aru, mida tundides räägiti. Ainukesed asjad, mida teha
mõistsin, oli joonistada ja arvutada. Sel ajal, kui kõik
teised õppisid ajalugu või geograafiat, mina muudkui
joonistasin. Rootsis olid sel ajal kunstiõpetuses kasutusel
mahajoonistamise vihikud. Neid oli erineva raskusastmega. Vasakpoolsel
leheküljel oli mingisugune motiiv. Täpselt sama tuli
ise joonistada ja värvida kõrvallehele. Pikapeale
muutusin piltide kopeerimisel väga osavaks. Peale selle õpetas
isa kodus veel muidugi ka. Talle oli klassikaline kunst prestiiži
küsimus, au ja uhkuse asi. Kooliskäimise ajal isa pidevalt
küsis, kas ma olen ikka kõige parem. Eriti just joonistamises
ja maalimises. Mul pidi see tubliduse tempel kogu aeg peal olema.
Nii ma saingi koolis kunstiõpetuses alati kõige
kõrgema hinde, aga see huvi ei tulnud kuskilt taevast,
vaid oma perekonnast, kus kunstiga tegelemine oli loomulik. Huvitav,
et mul oli ka kaks venda, aga neid isa küll mitte kunagi
ei sundinud maalima nii nagu mind. Millegipärast leidis isa,
et minust peaks tulema tema mantlipärija kunstis.
Kui ma lõpetasin gümnaasiumi, siis oli üsna loomulik,
et lähen edasi kunstikooli. Aga vot siis oli korraga teine
lugu – leiti, et igasugune kunstiala on kutsena liiga ebakindel.
Hea oleks, kui ma omandaksin põhiharidusena mingi ala,
mis oleks sissetulekuallikaks. Kunsti võin siis õppida
peale selle. Nii ma õppisin hoopis algkooliõpetajaks.
Hiljem ei tulnud kunstikooli minemist midagi välja, sest
siis kohtasin Ennu, sündis kolm last ja nii see jäi.
Aga ma olen kõik need aastad käinud igasugustel kursustel
erinevate kunstnike juures – nii õlimaali, akvarelli
kui temperat õppimas. Ka krokiide joonistamist olen pikalt
harrastanud. Kui meie vanem tütar Laine hakkas kaela kandma,
siis ma võtsin tedagi igale poole kaasa. Temale hakkas
ka kunstipisik külge. Ta on küll hariduselt hoopis jurist,
aga tal on ka üsna palju näitusi olnud. Oleme näitusi
ka koos teinud. Tema pojal Augustil on ka kunstisoont, kuigi ta
on alles kaheteistaastane.
Räägi
palun natuke lähemalt oma isast
Minu isa Aleksander Raukas sai õpetust Tsaari-Venemaalt.
Ta sündis küll Eestis, aga ta vanemad olid vaesed ja
nii saadeti isa üheteistaastaselt onu juurde Uurali taha.
Onu oli seal kooliõpetaja, hiljem ka koolijuhataja. Isa
lõpetas seal gümnaasiumi, aga paralleelselt käis
ühe klassikalise kooliga kunstniku juures maalimist õppimas.
Isa töötas Venemaal ka joonistusõpetajana. See
kõik jäi tal pooleli, kuna Venemaal algas revolutsioon
ja ta oli sunnitud tulema Eestisse tagasi. Isa õppis edasi
küll metsateadust, aga nii palju, kui mina teda mäletan,
siis on ta alati ka maalinud. Ta tegi pilte ka kutsetöö
kõrvalt, et raha teenida, kui me Rootsi tulime.
Aga see mu isale kohe üldse ei istunud, kui mina hakkasin
abstraktsuse poole püüdlema. Ta soovis, et ma maaliksin
edasi realistlikult. Minus tekitas see protesti. Tahtsin ka midagi
uutmoodi, näiteks kandilist teha. Isa arvates oli moodne
kunst nagu eeslisabaga lõuendile pritsimine. Pärast
isa surma avastasime, et ka temal oli abstraktseid visioone, aga
meile ta neid kunagi ei näidanud.
Minu isa ja Mart Raukase vanaisa Paul olid vennad. Nad ei käinud
eriti tihedalt läbi. Paul olevat olnud nördinud, et
temale ei võimaldatud haridust nagu mu isale. Tema õppis
aga seevastu vene ajal rakenduskunstikoolis ja sai puutöökunstnikuks.
Ta tegi juba enne sõda lausa fantastilisi puunikerdusi
ja on ka hästi huvitavaid portreid joonistanud. See oli selge,
et neil on kunstianne peres. Ka isa ema ehk isapoolne vanaema
Leena Kristian tegi erakordselt peeneid pärlitikandeid. Sealt
see anne võibolla tuli.
|
Helga isa Aleksander Raukas “Maastik” (1948)
|
Miks sa maalid,
miks sulle ei piisa vaid kirjutamisest? Mida saab pildi kaudu
paremini edasi anda?
Maalimine on hoopis teine asi kui kirjutamine. Mõlemad
on vajadus ennast väljendada. Ma tahan nii midagi ütelda
kui ka näidata. Kui mul on romaan käsil, siis see on
nagu siht, ma tahan kirjeldada mingit kindlat teemat – kas
Eestis käimist või noorte elu või üksildust,
mis pagulus inimestele kaasa tõi. See on pikem protsess,
see ei toimi äkitselt. Vahel võib tulla mõni
idee, mis võib pähe karata nagu välk taevast.
Kirjutamisega samaaegselt tulevad tihti ka pildilised nägemused,
millede puhul mõtlen, et vau, seda saaks ju maalida. Ma
saan impulsse sellest, mida ma näen. Aga need ei ole mitte
rahvuslikud motiivid, vaid valgus ja värvid on nende puhul
väga tähtsad. Näiteks, kui ma praegu aknast välja
vaatan, siis kollane nagu lööks vastu mu vaatamist.
Ma tahaks seda väljendada, aga ma ei saa sellest kirjutada.
Seda ma pean maalima. Tihti tuleb aga sada teist tegemist peale
ja ma unustan algse soovi ära. Enamasti see ei jõuagi
lõuendile või paberile. Lisaks värvidele kangastuvad
ka kujud ja vormid. Kas või pilved näiteks. Üks
diagonaalne tume vööt võib nii midagi ütelda.
Näiteks on kaks asja, aga ma näen nende vahelist vaheruumi,
mis tundub korraga inspireeriva uudse kujundina. Näiliselt
on üks pilt, aga selle taga võib aimata midagi teist.
Topeltkujutised. Näiteks ühel pildil, kus on luiged
või lagled Uppsala järve ääres, olen nende
vahele maalinud maastikud mere ja kaljudega. Lindude tiibade vahel
on pilt hoopiski millestki muust, kui seda on peakompositsioon.
Vahepeal öeldi mulle, et kõik mu maalid on sinised,
siis ma hakkasin esile tooma punast värvi. Kui kaugust kujutada,
siis see on sinakas. Arvan, et mul on külmi toone rohkem
kui sooje toone.
Aga näiteks mälestusi mul maalituna eriti palju pole.
On sul maalimise
tarvis ateljee ka olemas?
Maalides saab elamuse kiiremini kätte kui kirjutades. Nii
võin tunni ajaga midagi valmis teha, mis rõõmu
valmistab. Aga mul pole ateljeed. Kuigi meil on Uppsalas maja,
on kõik toad täis raamatuid, arvuteid ja kõikvõimalikke
aparaate. Pole ühtegi tuba, kus ma saaksin maalides jätta
asjad laua peale. Kui ma tahan maalida, siis saan seda teha köögis.
Aga ma pean kõik enne ajalehtedega ära katma. See
on väga suur kättevõtmine. Kahe või kolme
tunni möödudes peab lõunat tegema hakkama või
kaob valgus ära. Siis ma pean kõik asjad jälle
ära koristama. Ei ole nii, et ma teen ühe väikse
osa pildist valmis ja jätan selle kuivama järgmiseks
päevaks, et siis edasi teha. See on väga takistav asjaolu.
Mis on kirjutamise
eeliseks?
Kui ma midagi kirjutama hakkan, siis on mul mingi kindel probleemistik,
mida tahan esile tuua. Seal on tegelased ja nad on vastuolulised,
miski neis ei klapi. See, mida me räägime või
teeme, on üks asi. Aga see, mida inimesed tegelikult mõtlevad,
on hoopis midagi muud. Ma näen kõiges topeltmoraali
või topeltolekut. Inimesel on raske endagi vastu aus olla
ja raske on mõista, miks keegi üht või teist
asja teeb. Kui ma kirjutan, siis jääb palju ridade vahele.
Mõnikord lasen toimuvat vaid aimata. Üks asi on see,
mis toimub, aga olulisem on see, mis toimumata jääb,
kuid ometi on õhus olemas. Ma olen maalinud küll kahemõttelisi
maale, aga kunstis on see kirjandusega võrreldes vägagi
teistsugune.
Oled töötanud
pikka aega algklasside õpetajana. Mida sa praegu oma lapselastele
pead oluliseks õpetada?
Olen kõikide oma lastelastega joonistanud ja püüdnud
nende fantaasiat tiivustada, näidates samaaegselt maalimise
tehnilisi võimalusi. Praegu on kaheteistaastane August
see, kes tunneb vaimustust maalimisest ja üldse kujutavast
tegevusest. Aga ta on mul väga iseteadlik, talle ei saa palju
õpetada. Kui ma sunnin teda midagi tegema, siis ei tule
sellest head nahka. Tal on üsna oma viis asju kujutada, näiteks
inimeste näoilmeid arvutis joonistada. Tema on innustunud
jaapani manga stiilist. Ta käis kohalikus raamatukogus manga
kursusel. Ta teeb ka fantaasialoomi ja katsub neid varjutada.
Veel olen temaga koos rannast kive otsinud, mis võiksid
olla mingisuguse looma nägu. Talle vahepeal meeldisid buldogid,
siis otsisime, kas võiks olla mingisugune mügarik
kivi, mis buldogi meenutaks. Ühe sellise August leidiski.
|
Helga Nõu “Uppsala elanikud” (2001)
|
Nüüd
üks otseselt patriootlik küsimus ka. Kas sa noorena
Rootsis elades uskusid, et Eestist saab iseseisev rahvusriik?
Oh ei! Mu isa suri enne ära kui Eesti vabaks sai. Tema ega
keegi meist ei kujutanud ette, et Eesti vabaks saab. See oli nagu
mingisugune utoopia, mis tundus võimalik kunagi saja aasta
pärast, sõdade järgi. Külma sõja
ajal oli Nõukogude Liit nagu üks suur koloss. Poleks
uskunud, et selle küljest saab hakata tükke ära
võtma. See, et Nõukogude Liit lihtsalt ära
laguneb ja Balti riigid saavad ennast nõnda koguda, et
omad seadused teha, tundus absurdne. Tegelikult oli see muidugi
vale pilt. Me uskusime, et punaarmee on niivõrd tugev,
et selle alistamiseks ei aitaks muu, kui kolmas maailmasõda.
Tuumarelvasõda, millest terve maakera uppi lendaks. Tuli
aga hoopis välja, et Nõukogude Liit lagunes seestpoolt.
Tema majandus kukkus kokku. See oli muidugi suur õnn, et
kodueestlaste seas oli küllalt tugevaid inimesi, kes õigel
ajal ärkasid ja oma õigusi nõudsid. See oli
imede ime. Kui ma 1988. aastal esimest korda Eestis käisin,
siis tundus korraga kõik sinimustvalgena.
Kas sul on ka mõni
nooruse illusioon, mis on aastatega purunenud?
Nooruses arvad, et armastus on mingi pidev armumisseisund, kus
süda kogu aeg põksub kiiresti ja et armastus saab
nii kaua püsida sellisena, nagu see romaanides on. Tegelikult
selline armumisarmastus kaob kolme kuni seitsme aasta järel.
Siis keha nagu väsib ära ja ei jaksa enam nii intensiivselt.
Halvemal juhul inimesed pettuvad ja lähevad lahku, siis leiavad
uue inimese, alguses niisamuti õhetavad ja süda põksub,
kuni jälle ära väsitakse. Paremal juhul armastus
muutub kindluseks. Soojaks tundeks, mis ka siis, kui süda
enam niimoodi ei põksu, on kuidagi püsiv ja ilma milleta
enam olla ei saa. See on rahulikumat sorti armastus. Seda võib
võrrelda armastusega lapse vastu. Eks kõikide inimeste
elus on tõuse ja mõõnu. Peab olema õnnelik,
kui neist välja saad. Nüüd ma olen tänulik
selle aja eest, mis ma veel elada saan ja katsun anda oma parima.
Mul on õnnestunud leida tasakaal.
Kirjutad ühes
oma raamatus, et noorena unistasid õnnest.
Kas oled oma elus õnne leidnud?
Jaa, absoluutselt! Mul on väga palju õnne elus olnud,
mul on kõik hästi läinud. Aga ega ma pole kogu
aeg nõnda mõelnud. Lapsena, kui oli sõjaolukord
ja põgenesime Eestist, ei tunnetanud seda suurt õnne
mitte alati. Esimesed aastad põgenikuna oli raske. Ma ei
osanud rootsi keelt, ka majanduslikult oli vaene olukord. Me olime
kaotanud kodumaa ja pidime elama maapaos, ilma oma maata, võõra
rahva keskel. See tundus suur ebaõiglus ja vägivald.
Ometi just see tiivustas pagulusajal kirjandusega tegelemist,
oli peaaegu nagu vabadusvõitlus. Alles nüüd,
tagantjärele saan aru, et mul on olnud väga õnnelik
elu. Ma olen pääsenud peaaegu kõigest koledast.
Õnne enamasti ei taba, kui see parasjagu käes on.
|
Enn Nõu “Ebaõnnestunud armastuse
lugu” (1955)
|
Mille eest tasub
praegu võidelda?
Pagulus on lõppenud ja Eesti on vabaks saanud, aga see
viha ja sallimatus kõige teistsuguse vastu, mis ei ole
ühtlase malli järgi, on Eestis eriti suur. Palju on
eelarvamusi. Rootsis on see aeg möödas. Kui minul mingi
meelsus on, siis on see rahumeelsus.
Helga hõikab Ennu kõrvaltoast: Enn, mille eest me
veel võitleksime?
Enn ilmub silmapilkselt uksele ja lausub erilise veenvusega: Eesti
keele olemasolu eest! See on üks eestlaste peaküsimus.
Minule ei ole kunagi rahvus või nahavärv olnud küsimus.
Probleem on see vene kogukond, kes ei taha siin eesti keelt ära
õppida. Ka see, et eesti noored ei õpi vene keelt
ära, on väga suur miinus. Mis on eesti rahvas? See on
maa, keel ja inimesed. Aga need inimesed on rootslaste, poolakate,
soomlaste, sakslaste ja venelaste järeltulijate segu, kuid
see ei mängi rolli. Rahvus ei saa olla füüsiline
pärimus, see aeg on ammu möödas, seda pole tarvis.
Aga keel ja kultuur on olulised.
Aga, Enn, mida
sina Helga piltidest arvad?
Helga on selle suhtes põnev, et tema maale ei tunne ära,
sest ta otsib pidevalt ja hakkab kogu aeg midagi uut tegema. See
on ka kirjanduses natuke niimoodi. See on palju raskem, kui aina
treida sama malli järgi pilte. Kogu aeg peab ennast uuendama.
Helgale ilmselt see meeldib. Ta ei ole igav. Mehed on üldse
lihtsamad aru saada. Mehed on nagu koerad, hauguvad, nendest saab
aru, aga naised on nagu kassid. Sa ei tea kunagi, mida ta mõtleb,
või kuhu ta läheb, nii et see on omamoodi põnev,
aga omamoodi ka pingutav. Mis meid Helgaga on sidunud, see on
kindlasti kunst. Ka mina joonistasin nooruses palju.
|
|
|
