Kultuur ja Elu 4/2014

Kultuur ja Elu 3/2014

Emmu mehed enne sõda. Keskel vasakul Anton Sooaru, taga vasakul Mihkel Soosalu.

Mihkli kandi metsavennad

Tekst: Mati Mandel
fotod: ESHL-i arhiiv, erakogu

Põhja-Pärnumaal tegutses sõjajärgsel ajal palju metsavennagruppe. Peamiselt varjasid end neis salkades kohalikud külamehed, kuid sinna jõudis ka mujalt Eestist, isegi Saaremaal ja Tallinnast pärit inimesi. Nende gruppide liikmeskond muutus aja jooksul, peamiselt mõne liikme hukkumise või kinnikukkumise tõttu, aga ka muul põhjusel.

Juba 1944. aasta lõpust kujunes välja end Õepa küla juurde ehitatud punkris varjanud Ants Kaljuranna salk, kuhu kuulusid alguses Ants Kaljurand ise, Ülo Kaal ja Mihkel Soodla. Peale seda, kui NKVD selle punkri hävitas, rajati uus punker Kiisamaa küla lähedale. Lühemat aega kuulusid 1944.–1946. aastal salka veel Arnold Kiisk, Anton Soopõld, Artur Luigemaa, August Puusild, Mihkel Mälk, Ilmar Reimets ja Elmar Jäärats. Peale Ülo Kaalu haavatasaamist ja NKVD kätte langemist 1946. aasta 9. mail see salk lagunes. Osa liikmeid liitus teiste salkadega, Ants Kaljurand ise siirdus aga Kuresele, kus sai end Soontaga valla ja Kirbla valla piiril varjava grupi juhiks. Sellesse salka kuulusid Heino Kaup („Meinhard”) Aleksander Kiviselg, Johannes Kiviselg, Harri Valla, Karl Verpson, Heino Vaan, hiljem ka Arvet Pill, Karl Viikberg ja Aleksander Valter, lühemat aega ka mõni naine.
Peamiselt Emmu küla meeste baasi kujunes välja Mihkel Soosalu salk. Selle liikmed olid Artur Lõhmus, Valdek Lõhmus ja Anton Sooaru. Grupp varjas end küla lähedases metsas. Peale salgajuhi Mihkel Soosalu hukkumist 15. oktoobril 1948 salk lagunes.
Endise politseiniku Mihkel Havi salka, kes rajas punkri Tarva küla lähedale rappa, kuulusid peale Mihkel Havi enda Jaan Kangur, Jaan Vaher, Bernhard Klükman, Artur Maidla ja August Veessaar.
Lühemat aega koos püsinud Mihkel Mälgu grupi liikmed olid Ants Kõks, Ado Luks, Juhan Lihtsaar ja Elmar Lihtsaar, hiljem ka Endel Viidik.
Naabruses, peamiselt Audru vallas, tegutses Arnold Leetsaare ja Ilmar Hendriksoni salk, peamiselt Vigala valla baasil oli aga juba 1946. aastal loodud kogu Eesti metsavendlust ühendada püüdnud Relvastatud Võitluse Liit, kuhu kuulusid ka mitme ülalnimetatud salga liikmed.

1941. aastal veel Eesti mundris mehed. Esimene rida: Valdek Lõhmus, Artur Lõhmus, Jaan Mäesalu. Teine rida: Anton Sooaru, Ants Kaljurand, August Aasa (Artur Lõhmus ja Anton Sooaru hukkusid Havi punkris).

Metsa või vangilaagrisse

Paljudel meestel ei olnud sõjajärgsel ajal valikut. Kuna enamik neist olid olnud Saksa sõjaväes või kuulunud omakaitsesse, ootas neid vangilaager. Poliitiline olukord maailmas oli aga muutunud selliseks, et võis isegi loota Eesti vabanemisele. Seetõttu varjati end metsas, et Eesti iseseisvuse taastamisel aktiivselt kaasa lüüa. Hiljem loodeti vähemalt mingile muutusele, mis oleks võimaldanud normaalset elu jätkata. Kuna seda muutust aga ei tulnud, talude maksudega ahistamine ei võimaldanud sealt aga enam sealt toitu saada, alustati kaupluste ja pankade röövimist. Metsavendadel oli ka lootus uue küüditamise korral seda takistada. Nõukogude võim intensiivistas aga just 1949. aastal võitlust metsavendadega. Seetõttu ei õnnestunud neil märtsiküüditamist segada. Nende ja Nõukogude Liidu repressiiv­organite jõud olid liiga ebavõrdsed. Metsavennasalkade hävitamiseks kasutas NKVD erinevaid võtteid: üksikute salgaliikmete või nende lähedaste värbamisest, keda kasutati siis metsavendade kinnipüüdmiseks või otseseks füüsiliseks hävitamiseks, kuni salkade ümberpiiramise ja lahingutegevusega hävitamiseni.
Juba 1949. aasta 10. veebruaril arreteeriti Arnold Leetsaar, 24. mail
Ilmar Hendrikson. 27. veebruaril toimunud kolmetunnises piiramislahingus hävis Pärnu-Jaagupi lähedases Ertsma punkris praktiliselt kogu Relvastatud Võitluse Liidu juhtkond.
Just sel 1949. aastal said surmahoobi ka Mihkli kandi metsavennasalgad. 23. juuni varahommikul piiras NKVD oma punkris ümber Mihkel Havi grupi, kuhu olid varahommikul tulnud ka kaks endise Mihkel Soosalu grupi meest Artur Lõhmus ja Anton Sooaru. Lahingu käigus grupp hävis, pääsesid vaid kaks inimest, kes olid punkrist enne lahingut väljunud, nimelt Mihkel Havi tütar Silvia ja keegi Juhan, keda on peetud NKVD käsilaseks, kuid kes seda ilmselt siiski polnud.
Ants Kaljuranna grupi liikmed tabati une pealt 24. juuni pärastlõunal Võitra küla lähedal, Mihkel Mälk püüti kinni unerohtu kasutades 1950. aasta 24. juunil. Peagi tapeti või arreteeriti ka teised selle kandi tuntumad metsa­vennad.
Metsavendade võitlus lõppes küll kaotusega, kuid nad vähemalt olid veel üritanud midagi teha. Eesti rahva igatsus oma riigi järele ei kadunud. Kindlasti jäi selle üheks edasiseks innustajaks ka metsavendade vabadus­iha ja kangelaslikkus, millest säilis mälestus lugudes ja lauludes.

Mihkel Havi perekonna ja tema salga liikmete lugu

Mihkel Havi.

23. juunil 1949 ründas julgeoleku ministeeriumi Läänemaa osakonna operatiivgrupp Pärnumaal praeguse Koonga valla territooriumil Tarva lähedal 8 km kaugusel endisest Rootsi raudteejaamast soos metsavendade laagrit.
Tekkinud tulevahetuse käigus tapeti kuus metsavenda:(1)
Mihkel Havi Mihkli p., s. 1909
Jaan Kangur Jüri p., 58-aastane
Artur Lõhmus, 35-aastane
Arnold Paltson Ado p., s. 1927
Anton Soosaar'(2) Jaani p., s. 1920
Jaan Vaher, 65-aastane
Arreteeriti Helmi Paltson, Artur Veesaar ja hiljem Silvia Havi (hilisem Raap).
Sellele päevale eelnenust, sel päeval toimunust ja sellele järgnevast on Silvia Raap jutustanud metsavendluse uurijale Aino Lepale järgnevat.
„Minu isa Mihkel Havi oli elukutselt ehitusmeister. Isa vend August, kes aastaid töötas politseis, tegi 1941. aasta sügisel isale ettepaneku asuda tööle politseinikuna, sest punane okupatsiooniaasta oli nõudnud palju ohvreid ka politseinike hulgast. Isa võttis pakutud töökoha vastu ja töötas Pärnus politseinikuna 1944. aasta sügiseni.
Kui Nõukogude väed taas Eesti okupeerisid, asusime elama Soontaga valda Veltsa külla. Isa hakkas tööle kohalikus masinaühistus motoristina. 1945. aasta suvel arreteerisid ta julgeolekumehed ja viisid Pärnusse ülekuulamisele. Rohkem kui kaks nädalat ei teadnud me isa saatusest. Kui isa ühel päeval koju ilmus, ei tundnud me teda esialgu ära. Mees, kes mu ees seisis, oli näost tuhkhall ja nii kõhn, et riided lausa lotendasid seljas. Kui ta minu poole käe sirutas, ehmusin ja jooksin tuppa ema juurde. Ema pani süles istuva poolteiseaastase õekese voodile ja tormas isale vastu. „Mihkel, mida nad küll sinuga teinud on!” hüüdis ta nuttes. Isa haaras ema käte vahele ka kähistas: „Teist korda ma end enam nende kätte ei anna. Kui muud väljapääsu ei leia, lasen endale kuuli pähe…” Olin siis 11-aastane. Taipasin, et isaga on juhtunud midagi kohutavat ja meid kõiki ähvardab oht.

Ema hüüdis „Silvi, jookse, jookse!“

Tol korral, kui Veltale ilmusid taas NKVD sõdurid, masindas isa Tarva külas vilja. Ema jooksis isale teadust viima ja sellest ajast hakkas isa end varjama. Kui nad tulid, olime õekesega kodus kahekesi. Toad läbi tuhnitud, käsutati meid püsside ette: kõikidesse hoonetesse ja lakapealsetele pidin esimesena sisenema. Isa ei leitud ja kui ema koju jõudis, käsutasid sõdurid ta endaga kaasa. Jäime õekesega koju nagu kaks kaitsetut linnupoega. Tegin koduseid talitusi niipalju, kui mu jaks küündis ja meel-mõistus võttis, lohutasin õekest.
Kolme päeva pärast tuli ema tagasi. Oli napisõnaline ja murelik. Küsisin, kus ta käis ja mis temaga on juhtunud. Ema rehmas käega ja ütles: „Ära küsi, laps” ning hakkas mind kiitma, et ma tubli perenaine olnud.
Peaaegu igal nädalal käidi meie kodus haarangut tegemas ja tihti oli sõduritega kaasas ka üks eestlane, kelle nime ema ütles olevat Uno Kask. See mees käitus väga jõhkralt: karjus ema ja minu peale ning pinnis isegi väikeselt õekeselt, kus isa on. Ema viidi ikka ja jälle Pärnusse ülekuulamisele. Talitasin kodused talitused, võtsin õekese kukile ja läksin Tarva kooli. Sel ajal, kui mina tunnis olin, mängis õde kooliõpetaja tütrega. Et haarangutele ja ülekuulamistele ei näinud lõppu tulevat, viis ema õe sugulaste juurde.
23. märtsil 1949. aastal tuli Anton Roosileht meile ja ütles emale, et tulemas on küüditamine ja meie oleme väljasaadetavate nimekirjas. Läksime õhtul Leida Kivi poole ja palusime temalt öömaja. 24. märtsi hommikul läks ema külla maad kuulama. Ta tuli peagi tagasi ja ütles, et külas on rahulik ja jutt küüditamisest on arvatavasti vale. Läksime tagasi koju ja jäime sinna ka ööseks. 25. märtsi varahommikul koputas meie aknale külavolinik Linda Tamm. Kui ema avas ukse, tormas tuppa neli relvastatud sõdurit. Meile teatati, et kuulume väljasaatmisele ja pakkigu me oma asjad. Üks sõduritest jäeti meid valvama. Veoauto pidi kahe tunni pärast meile järele tulema.
Ema põntsatas toolile ja jäi sinna istuma, nagu oleks teda tabanud halvatus, mina aga tihkusin tema selja taga nutta. Sõdur tonksas ema püssipäraga ja ütles: „Bõstra, bõstra!” äkki hakkas ema kõhtu kinni hoidma ja näitas käega ka minule, et peame väljakäiku minema. Sinna, kuhu keiser auvalveta läheb, saatis meid relvastatud sõdur ning jäi ukse taha ootama. Ema sosistas mulle, et kui tema kutsub sõduri appi asju pakkima, püüdku mina põgeneda. Tulime tagasi tuppa. Ema ulatas sõdurile tühja viljakoti ja selgitas märkide abil, et ta kotisuud lahti hoiaks. Sõdur viskas püssi õlale, tõmbas kotisuu lahti ja ema hakkas kapist pesu kotti toppima. Mina aga kartsin kohutavalt ega jäänud emast sammugi maha.
Asjad pampudesse pakitud, andis ema taas sõdurile märku, et meid kimbutab kibe häda. Seekord sõdur meid saatma ei tulnud, vaid jäi aknale vahti pidama. Kui väljakäigu juurde jõudsime, hakkasime emaga jooksma metsa poole. „Stoi! Stoi” karjus sõdur ja siis kostsid paugud. Ema hüüdis mulle: „Silvi, jookse, jookse! Jookse vasakule!” ja hakkas ise jooksma paremale. Kui ma metsa kaitsvasse rüppe jõudsin, kuulsin ema karjatust. Süda pekslemas kurguaugus, hakkasin jooksma sinnapoole, kust kostis ema oigamist. Siis aga kuulsin taas ema hüüdu: „Silvi, jookse, jookse!” Viskasin palitu seljast ja põgenesin tagasi metsa. Ekselnud terve päeva mööda metsapadrikut, jõudsin õhtuhämaruses Koongasse. Üdini läbikülmunud, märg ja sagrine, läksin ühte tallu ning rääkisin perenaisele oma põgenemisloo. See, mille olin läbi elanud, oli muutnud mu apaatseks ja mul oli ükskõik, mis juhtub.
Kui perenaine oli mind veidi toibutanud, läks ta välja. Peagi tuli ta tagasi naisega, kes ütles end olevat Marta Aru. Ta viis mind oma koju, andis selga kuivad riided ning peitis mu siis õuel asuvasse tuuleveskisse. Öösel viis ta mu hobusega Võitra külla ühte perre. Kuidas selle pere nimi oli, ei mäleta. Elumaja oli laudaga ühise katuse all ning perenaine tegi mulle aseme laudalakka heinte sisse. Lamasin kerratõmbunult heinte all ja kuulsin, kuidas klopiti uksele ning mehehääl seletas, et Veltsal on üks tüdruk küüditajate käest plehku pannud. Päriti, kas last siinkandis näha olnud. Kes küsija oli, ma ei tea. Veel samal ööl läks perenaine Urita külla minu vanaema poole ja teatas, kus asun. Vanaema peitis mu rekke teki alla ja viis tuttavate poole. Redutasin seal õhtuni, siis tuli vanaema mulle järele ja viis Ellamaale vanaisa juurde. 28. märtsi öösel pani vanaisa hobuse rakkesse ja tõi mu Pärnusse. Tädi Maria Allikase kodus Jõekalda tänaval elasin kapi ja seina vahel kuu aega.
Tädi oli saatnud ustavate inimestega isale sõna, et ema on tapetud ja mina varjan end tema juures. Ühel ööl tuli täditütre mees Arnold Õismaa mulle autoga järele. Karinõmme metsa vahel peatas Arnold auto ja vilistas. Auto juurde tuli isa ja viis mu punkrisse. Kui isa ema tapmisest jutustas, nuuksusin ta kaelas ja värisesin nagu haavaleht. Isa kõneles, et kuul olevat läbistanud emal reiearteri ja ta jooksis verest kuivaks. Ema olevat halanud kaua, kuid keegi polevat julgenud talle abi andma minna, sest sõdur seisnud juures, kuni ema hinge heitnud… Ei ole maailmas kallimat aaret, üllamat ja puhtamat tunnet kui ema armastus. Armastuse nimel ohverdas ema end minu eest…

Mul oli kahju elust lahkuda

Elisaveta, Silvia ja Mihkel Havi.

Emakese põrm puhkab Mihkli kalmistul. Muldasängitamise oli korraldanud minu tädi Marie Tohver. Matused olevat olnud tagasihoidlikud, sest inimesed elasid hirmu all.
Punkris, mis nüüd minu koduks oli, elasid peale isa ja minu veel Jaan Kangur, Helmi Paltson, Arnold Paltson, Artur Veesaar ja mees, keda teadsime ainult hüüdmine järgi. Tundmatut hüüti Tartu Juhaniks, sest ta kõneles, et on pärit Tartumaalt.
Punkreid vahetasime tihti. Punker, kus viimati elasime ja mida julgeoleku operatiivgrupi sõdurid ründasid, asus Halinga vallas, Rootsi raudteejaamast umbes kaheksa-üheksa kilomeetri kaugusel soos. Meie eluaset ümbritses tihe soomännik. Punker oli ümarpalkidest, seinad tihendatud samblaga, katus kaetud mätastega. Mehed polnud jõudnud pliiti veel valmis teha ning süüa keetsime metsas ajutisel leel. Toiduga varustas meid tädi Marie Tohver, kes tõi selle kokkulepitud kohta. Ka narisid ei olnud veel ja me magasime roigaspõrandal, küljealuseks puuoksad ja sammal. Hiljaaegu oli meiega liitunud veel kolm metsavenda Jaan Vaher, Artur Lõhmus ja Anton Soosaar ning nüüd oli meid punkris kokku kümme.
…Oli jaanilaupäev 1949. Ärkasin hommikul kella seitsme paiku. Mu kaaslased magasid veel. Tartu Juhanit punkris ei olnud, sest oli tema valvekord. Väljusin, sirutasin punkri ees luid-liikmeid ning kavatsesin minna pesema. Äkki märkasin põõsaste vahel inimesi liikumas ja punkrile avati tuli. Põgenesin metsa. Puude vahel märkasin Tartu Juhanit, kes peagi kadus mu silmist. Pärast seda ma Tartu Juhanit kohanud ei ole. Ega tea ka tema saatusest. Tihti närib mu südant kahtlus, et Tartu Juhan oli julgeoleku agent, kes sokutas end meie hulka.(3)
Minu ümber vingus ja rabises kuule, nagu oleks loobitud herneid. Jooksin puude vahel siksakke tehes ja äkki lõigati mul jalg alt. Langesin kummuli samblale. Silmade ees tantsis punane udu, kõrvus undas ja süda tahtis lõhkeda. Mu peas tuikas mõte, mida ma sosistasin sambla sisse: „Emakene, asjatult ohverdasid sa oma elu, nüüd on minuga nagunii lõpp…”
Olin viieteistkümneaastane ja mul oli kahju elust lahkuda. Kuul oli tabanud parema jala hüppeliigest ja ma uskusin, et mul pole pääsu mõrtsukate käest. Mind aga kaitses ka seekord ema armastus. Punkri juures kestis äge tulevahetus ja haarajad arvatavasti mõtlesid, et tapsid mu, ega tulnud mind jälitama. Tilpasin mööda metsa, vererada järel, otsides tuge puudelt ja põõsastelt. Õhtu eel jõudsin Karinõmme külla. Metsaäärsel karjamaal sõi kari ja karja hoidis minu kooliõde Linda Kruuse. Verekaotusest nõrkemas, hüüdsin ma Lindat. Linda tuli mu juurde ja rääkisin, mis minuga juhtus. Jooksujalu kihutas Linda karja koju ja peagi tuli Linda ema, sidus mu jala ja ma pugesin peitu suurde kadakapõõsasse. Kesköö paiku tuli Liisa Kruuse mulle järele, viis oma koju ja peitis laudalakka.
Järgmisel hommikul sõitis Liisa Kruuse Mihklisse surnuaia jumalateenistusele ja kohtus seal minu tädi Marie Tohveriga. Öösel tuli tädi ja viis mu Mihkli haiglasse. Mu jalg oli jäme nagu puunott, nahk sellel lõhkemiseni pingul ja lillakaspunane. Ilmselt oli alanud veremürgitus. Tohter puhastas haava, sidus selle, tegi mulle mitu süsti ja ütles, et kui ma tahan ellu jääda, pean jääma haiglasse ravile.
Kui hommikul silmad avasin, seisid mu voodi ees Koonga miilits ja keegi mees julgeolekust. Nad pärisid minult punkrikaaslaste nimesid, näitasid fotosid ja küsisid, kas ma piltidel olevaid inimesi tunnen. Olin verekaotusest nõrk ja kõrges palavikus ega suutnud ülekuulajaile vastata muul moel kui pearaputusega. See ülekuulamine tundub mulle veel praegugi unenäona. Reaalsust hakkasin tajuma siis, kui miilits raputas mind õlast ja ütles: „Pea meeles, oled valve all! Kui püüad põgeneda, lastakse sind maha!” Ajal, mil ma haiglas lamasin, püssimeest mu voodi juures ei seisnud, kuid küllap oli tehtud kellelegi ülesandeks mind valvata.
Kui palavik alanes, tuldi julgeolekust mulle järele ja sõidutati Haapsallu. Omal jalal ma kõndida ei suutnud ja seepärast tassiti mind süles autosse ja sealt uurija kabinetti. Ülekuulamine kestis kolm ööpäeva. Kui küsimuste lõputu risttuli oli väsitanud mu vaimu ja ma ei olnud võimeline uurijatele vastama, paigutati mind Haapsalu haiglasse. Seal viidi mind röntgenisse. Selgus, et luu on katki ja jalale pandi põlveni ulatuv kipslahas.
Kuu aega hiljem murti Tallinna Patarei haiglas viltu kokkukasvanud luu lahti ja ma sain taas jalga kipsist sääriku. Kaasvangidelt kuulsin, et Patareis on ka minu punkrikaaslased Helmi Paltson ja Artur Veesaar ning minu tädi Marie Tohver.
Kui hiljem Helmi Paltsoni ja Artur Veesaarega kohtusin, kõnelesid nad mulle, et 23. juunil 1949 langesid julgeoleku Läänemaa osakonna operatiivgrupiga peetud lahingus minu isa Mihkel Havi, Anton Soosaar, Artur Lõhmus, Jaan Vaher, Jaan Kangur ja Arnold Paltson. Nad arvasid, et julgeolekumehed matsid tapetud punkri lähedale metsa.
Palju kordi pakuti mulle patareis nuuskuriametit. Värbajad lootsid mind, 15-aastast tüdrukutirtsu, oma kampa allutada. Ei osanud nad arvata, et ma olin juba tükk aega tagasi täiskasvanuks saanud, ja et mul oli välja kujunenud väärtushinnang elu ja inimeste kohta. Ühtepuhku tuli mul korrata värbajaile: „Mul ei ole kodu, ei ema ega isa. Need olete teie minult võtnud. Ja kui teil oleks võimalik need mulle tagasi anda, ka siis ei saaks minust äraandjat.”
10. detsembril 1949 loeti Patarei vangla kongis mulle ette NSVL Riikliku Julgeoleku erinõupidamise otsus: viis aastat vabadusekaotust. Mordva ANSV Potma vangilaagrist vabanesin ma 4. mail 1953. Kui Eestimaale jõudsin, ruttasin emakese-kadunukese kalmule…” (4)

Artikkel on ilmunud Pärnu Postimehes nr 58 (25.03.1995). „Aino Lepp. 46 aastat märtsiküüditamisest”

Märkused
1) Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu arhiivi käsutuses oleva Riigi Kaitsepolitsei 1994. aasta arhiiviteatise andmetel /Alus f. 131. n. 1 s. 157 l. 46-48/:
2) Tänaseks on selgunud, et Anton Soosaare tegelik nimi oli Anton Sooaru.
3) Hilisemad uuringud ei ole kinnitanud, et Tartu Juhan oleks olnud seotud punkri ründamisega.
4) Silvia Raabile ja Helmi Paltsonile annetas Vabariigi president 2001. aastal Kotkaristi Hõberisti.

Metsavendade hauatähise püstitamisel 6.07.2012. Mihkli kalmistul Mihkli kalmistuvaht Mare Rähk, Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik major Mehis Born, Kaitseliidu Korbe malevkonna liikmed, Madis Humalas ja Norman Vaher, ESHL-i liikmed Ülle Sinijärv, tegevdirektor Tiina Tojak, väljakaevamiste ekspert Urmas Esna ja kiviraidur Ülo Kirt.

Mihkel Havi grupi metsavendade säilmete otsimine ja ümbermatmine

Tiina Tojak,
ESHL-i tegevdirektor

Olime Silvia Raabi ja tema looga tuttavad juba 1990-ndate aastate algusest. 2001. aasta augusti algul pöördus Silvia ametlikult Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu poole. Silvia tõi meile ka dokumente isa Mihkel Havi ja tema grupi liikmete kohta ning fotosid. Olime metsavendade leidmise osas pessimistlikud, kuid asusime töid ettevalmistama. Tegime veel hulga järelepärimisi (perekonnaseisuosakonnale, siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonnale, riigiarhiivile). Taotlesime kooskõlastusi (muinsuskaitseinspektsioonis, Koonga vallavalitsuses, kohalikus metskonnas, Mihkli kalmistul jm). Tegime Maalehe kaudu pöördumise, et leida sugulasi ja saada täiendavat teavet, millele aga vastukaja ei järgnenud.
Augusti lõpul käisime tutvumas oludega oletatavas matmispaigas. Selgus, et matmispaiga asukoht on sügaval metsas, kuhu on praktiliselt võimatu autoga lähedale pääseda. Kohale jõudmiseks tuli hulk maad läbida jalgsi ja ületada sügavaid veega täidetud kraave. Oletatav matmispaik ise asus väga märjas metsastunud-võsastunud osas.
Seepeale pöördusime Kaitseliidu Pärnumaa maleva poole, et saada kaasabi tehnikaga.
Lasime matusebüroos valmistada erimõõdus kirstu kuuele mehele. Käisime ka Mihkli kalmistul valimas võimalikku matmispaika ja kooskõlastamas matust, kui peaksime metsavendade säilmed leidma.
Septembri keskpaigaks olid ettevalmistused tehtud ja 14. septembril 2001. a asusime väidetava haua otsimisele, võimalikule avamisele ja säilmete ümbermatmisele Mihkli kalmistul. Oli äärmiselt vihmane ja selliseks ettevõtmiseks ebasobiv ilm.
Asusime suure sõjaväemasina, kirstu, saagide, kirveste, labidate, fototarvete ja muude abivahenditega teele. Grupi kooseisus olid teejuht ja Mihkel Havi sugulane Richard Arge, Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik leitnant Kalle Ojaste, Kaitse­liidu Pärnumaa maleva tagalapealik leitnant Vello Jaakson, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor Tiina Tojak, ESHL-i liige ja väljakaevamiste ekspert Urmas Esna, ESHL-i liikmed Ülle Sinijärv ja Mehis Palotu.

Havi salga metsavendade väljakaevamine 14.09.2001. Ülle Sinijärv, Vello Jaakson, Urmas Esna, Richard Arge, Kalle Ojaste, Tiina Tojak. Foto: Mehis Palotu

Sõitsime autodega metsaservani, sealt edasi suure masinaga mööda märga ja porist metsasihti, lõpuks läksime vähemalt kilomeetri jagu jalgsi. Teel ehitasid mehed purdeid üle suurte sügavate veega täidetud kraavide. Väidetav matmispaik oli tähistatud väikese ristikesega. Sel kohal kaevamine ei andnud tulemusi. Proovisime veel mitmes kohas kaevata, kuid oli selge, et ka seal ei ole pinnast liigutatud. Pärast mitut tundi metsas müttamist olime juba valmis lahkuma. Kuna ettevalmistused olid olnud pikad ja ka metsa tulek vaevaline, otsustasime siiski veidi veel proovida. Lõpuks leidis Velle Jaakson väikese nahkrihma tüki, mis andis lootust. Kohe seejärel avastas Urmas Esna põlenud klaasi tükikesi. Asusime sellel kohal kaevama ja peagi tundus, et oleme siiski leidnud õige koha. Kuna pinnas oli äärmiselt soine ja märg, kaevati mitu kraavi vee ärajuhtimiseks, kaevamise käigus kühveldasid mehed pidevalt ka pealevalguvat vett pangedega hauast välja. Leidsime üksteise otsa risti-rästi visatud kuue mehe väga lagunenud säilmed. Mitmel neist olid kuuliaugud kolbas, ühel ka murdunud jalaluud. Säilinud olid ka ühed väga suured jalatsid, tükike villasest ilusa mustriga kampsunist ja osa äratuntavast politseisinelist.
Kontrollisime põhjalikult, et porisesse pinnasesse ei ole jäänud luustike osi, tegime vajalikud toimingud väljakaevamise fikseerimiseks (mõõtmised, aktid, fotod jms.) ning asetasime säilmed kottidesse. Tagasi suure masinani jõudnuna, asetasime kotid kirstu.
Matmistseremoonia toimus Mihkli kalmistul. Lasime hauda suure kirstu kuue metsavenna säilmetega, pidasime mälestuskõned, asetasime kimbud, lilled ja küünlad.
Pr. Silvia lubas üles otsida mõned sugulased, et nendega koos korraldada haua tähistamine. Ka ESHL pöördus korduvalt ametkondade poole palvega hauatähise valmistamiseks ja paigaldamiseks. Anti lubadusi, kuid neid ei täidetud.
2011. aastal Ants Kaljuranna mälestuskivi avamisel Mihkli kiriku­aias tõsteti probleem taas üles. Üritusel osalenud Mart Laar lubas aidata ning 2012. aastal sai asi teoks.
2011. aasta lõpupoole toimus Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealiku major Mehis Borni ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektori Tiina Tojaku kohtumine, kus muude küsimuste seas arutleti ka Mihkli metsavendade hauatähise üle. 2012. aasta kevadel taotles Kaitseliidu Pärnumaa malev ja Põrgupõhja Risti Selts Kaitseministeeriumist hauatähise valmistamiseks ja paigaldamiseks raha, mis ka saadi. Tegemist rahastas Kaitseministeerium ja Kaitseliit.
6. juulil 2012 paigaldati Mihkli kalmistule metsavend Mihkel Havi ja tema salga liikmetele hauatähis. Suur tänu kõigile toetajatele ja osalejatele, nimede üleslugemine läheks siin pikaks.